Varased geenid stimuleerivad rakukasvu, mis võimaldab viiruse genoomi replikatsiooni peremehe DNA polümeraasi poolt, kui rakud jagunevad. Viirus-indutseeritud rakkude arvukuse tõus põhjustab naha basaal- ja ogakihi (stratum spinosum) paksenemist. Basaalrakkude diferentseerudes põhjustavad erinevates nahakihtides ja –tüüpides ekspresseeritavad tuumafaktorid erinevate viirusegeenide transkriptsiooni. Hiliseid geene ekspresseeritakse ainult lõplikult diferentseerunud pealmises nahakihis, viirus pakitakse kokku tuumas. Kasutades naharakkude küpsemist, saab viirus naha pinnale ja eritatakse/irdub koos nahapinna surnud rakkudega. Patogenees. Infitseerivad ja paljunevad lameepiteelis, indutseerides epiteeli proliferatsiooni: nahas tüükad, limaskestadel genitaalsed, oraalsed, konjuktiivipapilloomid. Tüügas areneb viiruse poolt indutseeritud raku kasvu ja basaal-, granuloos- ja ogakihi paksenemise tõttu
Viroloogia Viiruse definitsioon Viirused on rakulist ehitust mitteomavad obligatoorsed endoparasiidid. Erinevad rakulise ehitusega parasiitidest selle poolest, et : Viirus ei ole iseseisvalt aktiivse eluga väljaspool rakku. Viiruse bioloogiline aktiivsus avaldub ainult nakatunud rakus. Viiruse geneetiline materjal asub vahetult rakus, ei ole ümbritsetud mingi membraaniga. Viirus ei paljune pooldumisega vaid sünteesitakse ta struktuurseid osasid ja pakitakse jälle kokku. Ükski teadaolev viirus ei kodeeri tervikliku translatsioonisüsteemi. Viirus on võimeline peremeesrakust lahkuma ja nakatama teisi rakke. Virion- viiruse osake Virion- viirus-spetsiifiline struktuur , mis on ette nähtud viiruse genoomi toimetamiseks ühest rakust teise. Erinevused virioni struktuuris kajastavad enamasti erinevusi viiruste elutsüklites.
1.VIIRUSTE GENEETIKA Viiruste definitsioon Viirused on obligatoorsed rakusisesed parasiidid Viiruspartiklid assambleeritakse eelnevalt valmissünteesitud komponentidest Viiruspartiklid ei kasva ega jagune Puudub geneetiline info energia tootmiseks ja valgusünteesiks Viirus on võimeline nakatama teatud tüüpi rakke, seondudes rakupinna spetsiifiliste retseptoritega: Loomaviirused Taimeviirused bakteriviirused e. bakteriofaagid Bakteriofaag T4 E. coli rakke nakatamas Viiruste avastamine Nimetus “viirus” tuleneb ladinakeelsest sõnast virus, mis tähendab mürki
nukleokapsiid (lad. baculum – kepike, siit ka sugukonna nimetus). Baculoviirustele on iseloomulik nakatunud rakkudes spetsiifiliste inklusioonkehade moodustamine. Baculoviiruseid on kõige enam teada liblikalistel, kuid neid on leitud ka kahetiivalistel, ehmestiivalistel ja ka krevettidel. Baculoviirustel esineb kahte tüüpi virione: • Virionid, mis kujunevad pungumisel raku plasmamembraanist (BV-budded viruses). • Virionid, mis moodustuvad rakutuumas ja asuvad inklusioonkehades (OV-occluded viruses). Sugukonda Baculoviridae kuulub on kaks perekonda viiruseid: • Nucleopolyhedrovirus (NPVs; Autographa californica MNPV) • Granulovirus (GVs; Gydia pomonella GV) Perekondadesse jagunemine põhines ajalooliselt inklusioonkehade erineval morfoloogial: - GVd moodustavad väikeseid inklusioone – graanuleid - millest igaühes asub üks virion;
VIROLOOGIA Grupp III dsRNA viirused Ehkki kõik need viirused erinevad, lisaks erinevate peremeesorganismide kasutamisele, teineteisest oluliselt ka genoomide ning virionide organisatsiooni poolest, leidub nende elutsüklites küllalt palju ühiseid jooni. 1. SUGUKOND BIRNAVIRIDAE Birnaviirustel on kahest segmendist koosnev dsRNA genoom, mille ahelate 5'-otstes asub kovalentselt kinnitunud genoomiga seotud valk (VPg, terminaalne valk) ning seetõttu moodustab birnaviiruste genoomne RNA VPg kaudu iseloomulikke mittekovalentseid tsirkulaarseid struktuure. Üks genoomi segment transleeritakse polüproteiinina, mis lõigatakse valmis valkudeks viiruse poolt kodeeritud proteaasi poolt. Birnaviirused jagunevad kolme perekonda: Avibirnavirus. Tüüpesindaja on kanade infectious bursal disease virus (IBDV, tuntud
käigus saadakse DNA molekuli ühe ahela nukleotiidse järjestusega komplementaarne (A=U. T=A, C=G, G=C) RNA molekul; universaalne protsess, kuna toimub nii eel- kui päristuumsete organismide rakkudes) ja translatsioonile (sünteesitakse mRNA molekulide alusel vastava struktuuri ja funktsiooniga valgud; mRNA esimest järku struktuur määrab sünteesitava valgu aminohappelise järjestuse, toimub geneetilise info lahtimõtestamine). Transkriptsiooni käigus sünteesitakse rakutuumas paikneva DNA struktuuri alusel mRNA (informatsiooni-RNA) molekulid, mis liiguvad tsütoplasmas asuvatesse ribosoomidesse. Seal toimub translatsioon, mille tulemusel saadakse mRNA nukleotiidsele järjestusele vastavad valgu molekulid, mis osalevad organismi kõigi tunnuste avaldumises. Tegu on matriitssünteesidega, mis tähendab, et DNA, RNA ja valgud sünteesitakse olemasolevate molekulide (DNA või RNA) alusel, mis määravad sünteesitavate molekulide monomeeride järjestuse
Geneetika 1.1 DNA ja RNA ehitus Nukleiinhapped-DNA, RNA ;koosnevad nukleotiididest. Monomeer- DNA ehitusüksused on desoksüribonukleotiidid (nukleotiid) Nukleotiid- (suhkur) desoksüriboos + fosfaatrüm + lämmastikalus Kromosoom (5) - terviklik DNA molekul ja sellega seotud valgud Kromatiin(4)- rakutuumas asuv pärilikusaine koos selle pakkimises olevate Valkudega. Valk(2) DNA(3) Geen(1)-DNA molekuli lõik Genoom-liigiomases ühekordses kromosoomikomplektis sisalduv geneetiline material. Aluspaar-kaks omavahel vesiniksidemega seotud nukleotiidi Lämmastikalused: DNA RNA A adeniin A adeniin C tsütosiin C tsütosiin G guaniin G guaniin
1 kromosoomi kromatiidid on omavahel üendatud tsentromeeri abil, tsentromeer jagab iga kromatiidi 2 osaks, need on kromosoomi õlad Apotoos- kontrollitud raku surm, mida juhib valm p53, vajalik: vanade rakkude kõrvaldamiseks, sõrmede, varvaste tekkimisel, mutatsiooniga rakkude hävitamiseks Mitoos -päristuumse raku jagunemine, millega tagatakse kromosoomide arvu püsivus ja kae tütarraku geneetiline identsus -enne mitoosi DNA replikatsioon -järgneb DNA õigsuse kontroll 4 faasi Profaas: kromosoomid keerduvad kokku (muutuvad mikroskoobis nähtavaks). Rakutuum suureneb, tuumakesed kaovad. Tsentrioolipaarid liiguvad vastassuunas- rakk polariseerub, pooluste vahele moodustuvad kääviniidid. Lõpus tuumamembraanid lagunevad. Metafaas: kromosoomid liiguvad raku keskossa, paigutuvad ühele tasapinnale- ekvatoriaaltasand. Kromosoomid maksimaalselt kokku keerdunud. Kääviniidid kinnituvad
SIGADE AAFRIKA KATK Põhjustaja: Asfarviridae Ikosaeedriline Asfivirus Lipiidse ümbrisega Sigade Aafrika katku viirus Genoom sisaldab kaheahelalist DNA-d Korjuses 2,5 kuud Replikatsioon toimub Väljaheites 5 kuud nakatunud raku tsütoplasmas Pinnases 6 kuud Viirus indutseerib komplementi siduvate-, pretsipiteerivate- ja Nakatunud sea lihas 5-6
Kehaväline: selgrootud, kalad · Sugurakkude kohtumine üsna juhuslik · Hävivad sugurakud üsna kiiresti · Vee-elukate toiduks · Heidetakse vette palju sugurakke Kehasisene: loomad ( alates roomajatest) · Vanema liikumisvõimalus · Turvalisus · Ei sõltu keskkonnateguritest · Ei tule palju sugurakke toota 5. Looteline areng ehk embrüogenees Viljastunud munarakk sügoot 1) lõigustumine hulkraksuse tagamine, munajuhas, tsütokinees ja DNA replikatsioon, tulemuseks moorula, (kobar moodustunud) 2) blastuatsioon munajuhas/emakas, rakud kahte kihti embrüoplast ( sisemine), trofoblast ( välimine) blastotsüst (kokku) 3) gastrulatsioon trofoblastist kujunevad lootekestad ja embrüoblastist lootelehed, loote kinnitumine, pesastumine gastrula 4) histo- ja organogenees organite kujunemine, 20. nädalaks lootekestad (tulid trofoblastist) seest väljapoole:
filament, klamber ja basaalkeha. § Kinnitub tsütoplasma membraanile, molekulaarne mootor, mis paneb viburi pöörlema (kuni 270 p/min) Pilid (fimbriad) § Valgulised torud, mis lähtuvad tsütoplasma membraanist § Leiduvad pea kõigil Gram-negatiivsetel bakteritel, Grampositiivsetel harva § Pili lõpus on adhesiivne struktuur, mis vastab makroorganismi glükoproteiinidele ja glükolipiididele § Teatud pilid osalevad geneetilise materjali ülekandel bakterite vahel Nukleoid § Bakteri genoom ehk kromosoom. § Puudub tuumamembraan. § Nukleoid ei pooldu mitoosiga. § Kaheahelaline, helikaalne ja hästi keerdunud DNA molekul § Plasmiidid - väikesed tsirkulaarsed DNA molekulid, paiknevad tsütoplasmas genoomist sõltumatult Eosed § Nimetata ka spoorideks, endospoorideks. Valmistavad raskusi steriliseerimisel, sest väga resistentsed kemikaalidele, temperatuurile. § Eosed ei ole mitte paljunemiseks, vaid aitavad säi-luda ebasoodsates keskkonnatingimustes
*saab alguse mitmete lipiidide ja aminohapete süntees *valgusenergia muundatakse keemiliste sidemete energiaks *atmosfääris esinev hapnik on Maal ümbritseva osoonikihi püsimise aluseks. *tagab süsiniku ja hapniku ning teiste keemiliste elementide ringe *tekib orgaaniline ühend Pilet 5 1.DNA. DNA ehitus ja ülesanded. Komplimentaarsusprintsiip. DNA primaarstruktuur. DNA sekundaarstruktuur. DNA replikatsioon. DNA biopolümeer, mille monomeerideks on desoksüribonukleodiidid. Iga desoksüribonukleodiid koosneb: *fosfaatrühm *desoksüriboos *lämmastikalus lämmastikalused võivad olla: *adeniin A *guaniin G *tsütosiin C *tümiin T DNA monomeerid erinevad lämmastikaluse poolest. Seetõttu nimetatakse neid nende lämmastikaluse järgi. DNA molekuli omadused sõltuvad nukleodiidide järjestusest ja nende hulgast. DNA primaarstruktuur nukleodiidid paiknevad kindlas järjekorras
Enamus bioloogiliselt olulisi ahsid on alfa-ah. Aminohapete jaotus: hüdrofoobse kõrvalahelaga (vees ei lahustu), polaarse kõrvalahelada (C on seotud mõne polaarse elemendiga), laenguta kõrvalahelalised (ühelgi aatomil ei ole täislaengut), positiivse laenguga (kui pH 7 siis pos laeng), 4. Nukleiinhapte lühiiseloomustus. Nukleiinhapped DNA, RNA päriliku info säilitamine ja edasikandmine (DNA); RNA-päriliku info avaldumine. Nukleiinhapped avastati esmakordselt rakutuumas. Nukleiinhapped on biopolümeerid, mille monomeerideks on nukleotiidid. Eristatakse kaht tüüpi nukleiinhappeid: desoksüribonukleiinhape (DNA) ja ribonukleiinhape (RNA). Seega on ka kahte tüüpi monomeere- desoksüribonukleotiidid ja ribonukleotiidid. DNA ja RNA süntees toimub alati 5´-3´suunal. DNA. EHITUS: DNA on biopolümeer, mille monomeerideks on desoküribonukleotiidid. Sarnaselt valkudele, sõltuvad ka nende omadused
tulenevaid suhteid. Rakk elusa looduse väikseim ühik, millel on kõik elule iseloomulikud omadused: Liikumine, Elektrijuhtivus , Ainevahetus , Sekretsioon, Ekskretsioon, Hingamine, Paljunemine. Eukarüootse raku tsükkel: raku kasv, mitoos ja interfaas. G1: Rakk valmistub kromosoomide replikatsiooniks. S: DNA kahekordistub ja moodustuvad uued kromosoomid (sõsarkromatiidid). G2: Rakk valmistub jagunema. M: Mitoos Mitoos: DNA replikatsioon (kromosoomide duplitseerumine), millele järgneb raku jagunemine. Selle tulemusena me saame kaks geneetiliselt identset rakku. Meioos: Sugurakkude moodustumise käigus toimuv paljunemine, mis algab samuti DNA replikatsiooniga ja kromosoomide kahekordistumisega, kuid milles on kaks järjestikust jagunemist. Seepärast kromosoomide arv väheneb poole võrra. Saame meioosi tulemusena neli haploidset tütarrakku, mis diferentseeruvad siis viljastumisvõimelisteks sugurakkudeks ehk gameetideks
2. Intelligentsus – milline IQ on sobilik 3. Vägivald 4. Seksuaalsus 6. Molekulaarbioloogia põhipostulaat Geneetiline informatsioon kandub edasi nukleiinhappelt nukleiinhappele – ehk põlvkonnast põlvkonda Geneetiline info ei kandu valgult nukleeinhappele, sest valk on tunnus! Teatud tunnused ei kandu geneetiliselt üle nt kiilaspäisele mehele ei sünni tingimata kiilaspäine laps Geneetilise info ülekanne 1. Replikatsioon – DNA > DNA; RNA > RNA 2. Transkriptsioon- DNA > RNA 3. Pöördtranskriptsioon – RNA > DNA 4. Translatsioon – RNA > valk 5. Valik (tunnus) 7. Muutlikkus ja epigeneetika Eluajal omandatud tunnused ei pärandu edasi järgmisele – see on areng - Pärandub geneetiline informatsioon - Sugurakus pole siniseid silmi - Lapsed pole hallipäised Keskkonnasõltuv tunnuste avaldumine - Emapärilikkus - Epigeneetika
jamoodustada paar A=T(U), G=C DNA kaksikheeliksi suur ja väike vagu- suur vagu 3,4nm, sisaldab 10 nukleotiidi ning vahemaa lämmastikalsute vahel DNA ahelas on väike vagu DNA replikatsiooni mehhanism. DNA replikatsiooni poolkonservatiivne mudel. DNA replikatsiooni alguspunkt- origin punktid, AT rikkad järjestused replikatsiooni mull- topoisomeraas on kaksikahela lahti keeranud, helikaas lõhub vesiniksidemed ja tekib replikatsiooni mull replikatsiooni kahvel- Replikatsioon toimub alguspunktist lähtuvalt kahes suunas, moodustub kaks Y-kujulist struktuuri. Matriitsahelad- Transkriptsioonil DNA-ahel, mida kopeeritakse komplementaarse RNA- ahela moodustamiseks. DNA sünteesi liider- ja viivisahel- Replikatsioon toimub alati 5´3´ suunas.Juhtiv ahel on 5´3´ suunaga ja DNA polümeraas kinnitub ning sünteesitakse uus ahel. Teisel ahela 3´5´ suunaga ei suuda polümeraas koheselt sünteesida. DNA replikatsioonil osalevad ensüümid
arvatakse põlvnevat esimene inimliik. Autosoom - kromosoom, mis esineb võrdsel arvul liigi kõigil normaalsetel isenditel ega sõltu nende soost. Autotroof - organism, kes sünteesib elutegevuseks vajalikud orgaanilised ühendid väliskeskkonnast saadavatest anorgaanilistest ainetest. Sellest kasutatakse kas valguseenergiat (fotosünteesija) või redoksreaktsioonidel vabanevat keemilist energiat. Avalduv geen (geeniekspressioon) - geen, milles toimub RNA süntees. Bakteriofaag - viirus, mille peremeesrakus on bakter. Bakteritoksiin - mõnede bakterite poolt sünteesitav valguline mürkaine. Bentos - ehk põhjaelustik Biheeliks - DNA molekuli sekundaarstruktuur, mis moodustub vesiniksidemetega ühindatud kahe ahela keerdumisel. Binaarne nomenklatuur - Linné loodud hierarhilises elusolendite süsteemis kasutatav liikide nimetamisviis kahe ladinapärase sõnaga. Esimene sõna, mida kirjutatakse alati
VII. Kuidas valgud meid kaitsevad Õp.nr.1 lk. 50 – 51 • Antigeen takistab võõrkeha elutegevust. Antikehadega märgistatud võõrkeha on kergesti ülesleitav d) Nukleiinhapped (DNA ja RNA) ja seos valkudega I. Mõisted: kromosoom, kromatiin, geen, nukleotiid, adeniin, guaniin, tsütosiin, tümiin, uratsiil, promootor, kodon, antikoodon, alleel • Kromosoom – üks kokkupakitud DNA molekul koos valkudega • Kromatiin – rakutuumas asuv pärilikkusaine koos valkudega, lahtikeerdunud kromosoomid • Geen – kromosoomis olev DNA lõik, mis sisaldab infot ühe valgu või RNA molekuli sünteesimiseks • Nukleotiid – nukleiinhappeahelate elementaarosad, mis koosnevad fosfaatrühmast, suhkrust ja lämmastikalusest • Adeniin, guaniin, tsütosiin, tümiin, uratsiil – lämmastikalused • RNA-s on tümiini asemel uratsiil
Dogma evolutsiooniline aspekt: looduslik valik toimub organismide mitte geenide tasemel. Valik toimub geeniproduktide tasemel. Ühte „head“ geeni võib ümbritseda „halvad“ geenid ja teda ei valita. Mutatsioonid toimuvad juhuslikult. Epigeneetiline pärilikkus - on seotud genoomi ekspressiooni mustrite kordumisega uues põlvkonnas (DNA metüleerimine), ei ole seotud muutustega genoomis. Geneetilise info 3 põhilist ülekandeprotsessi: 1. Replikatsioon – kahekordistumine geneetiline info on säilitatud DNA kaksikheeliksi kujul viib läbi DNA-sõltuv DNA polümeraas (substraat: desoksünukleosiid-5’-trifosfaat) DNA replikatsioon – eukarüootidel RNA replikatsioon – viirustel DNA sünteesitakse – DNA alusel, RNA alusel; rekombinatsiooni, reparatsiooni alusel Kitsas mõiste – DNA süntees Laiem mõiste – RNA praimeri süntees, DNA ja kromosoomi struktuuri muutused, replikatsiooni regulatsioon 2. Transkriptsioon – mahakirjutamine
Mõlemal on ribosoomid, mis Suur kohanemisvõime osalevad valkude sünteesis. Reeglina rohkem (peamiselt tänu diferentseerunud rakud - plasmiididest tingitud seega vähenenud võime geenide ülekandest). kohaneda erinevates keskkondades. Suhteliselt väike genoom - Genoom tunduvalt suurem ligi 1000-6000 geeni. ja komplekssem - ligi 25 000 geeni. Lihtsa struktuuriga, aga Raku ehitus on keeruline. suure biokeemilise variatsiooniga. Tsütoplasma on jäik. Tsütoplasma on liikuv.
Sisalduvas keskkonnas leiab aste viljastamine. IV Ökosüsteemi tasand. Peamine kliimat kujundav faktor oma kolme agregaat olekuga- vee aur on maa energiabilanssi reguleeriv faktor, kutsudes esile nn kasvuhooneefekti. Kliima reguleerimisel oluline roll nii veeringel kui hoovustel. Paljudele organismidele elu, leviku ja paljunemise keskkonnaks. Nukleiinhapped Nukleiinhapped avastati esmakordselt rakutuumas. Nukleiinhapped on biopolümeerid, mille monomeerideks on nukleotiidid. Eristatakse kaht tüüpi nukleiinhappeid: desoksüribonukleiinhape (DNA) ja ribonukleiinhape (RNA). Seega on ka kahte tüüpi monomeere- desoksüribonukleotiidid ja ribonukleotiidid. DNA. EHITUS: DNA on biopolümeer, mille monomeerideks on desoküribonukleotiidid. Sarnaselt valkudele, sõltuvad ka nende omadused monomeeride järjestusest ja hulgast. DNA koostises on neli nukleotiidid:
Ka geeni definitsioon on alates Mendeli poolt kasutatud "pärilikkuse ühikust" (siis veel terminit "geen" ei tuntudki) pidevalt täiustunud. Geneetika rakendus kaasajal Geneetiline informatsioon on salvestatud DNA nukleotiidses järjestuses ja kandub raku jagunemisel tütarrakkudesse geneetilise informatsiooni kandjate kromosoomide duplitseerumise tulemusena. Enne raku jagunemist kaheks tütarrakuks toimub rakus DNA süntees DNA replikatsioon, mille tulemusena saadakse igast algsest DNA molekulist koopia. Geenide avaldumine realiseerub informatsiooni edastamise teel DNA nukleotiidselt järjestuselt valkude aminohappelisse järjestusse. Esmalt kandub geneetiline informatsioon DNA-lt RNA-le vastavat protsessi nimetatakse transkriptsiooniks. RNA molekulide nukleotiidses järjestuses salvestatud informatsiooni põhjal toimub valkude süntees translatsioon. Seega liigub geneetiline informatsioon DNA-lt RNA-le ja RNA-lt valgule
Nukleiinhapete primaar- sekundaar- ja tertsiaarstruktuurid; DNA denaturatsioon ja renaturatsioon; heterodupleksid. Kromosoomide struktuur: viiruste genoomid; bakterikromosoom; eukarüootsete kromosoomide struktuur ja koostis: histoonid; nukleosoomid. Üks kromosoom üks DNA molekul. Eukarüootse kromosoomi pakkimine. Metafaasikromosoom. Tsentromeerid ja telomeerid. DNA kordusjärjestused eukarüootses genoomis. 11. DNA replikatsioon. Nukleiinhapete sünteesist üldiselt: nukleiinhapete sünteesi suund; sünteesi läbiviivad ensüümid. DNA replikatsiooni mudelid: semikonservatiivse mudeli tõestamine; kahesuunalise replikatsiooni tõestamine. DNA replikatsiooni alguspunkt bakterites ja eukarüootidel. DNA replikatsioonikahvlite liikumine vastassuunas. DNA polümeraasid bakterites: E. coli DNA polümeraas I; replikatiivne DNA polümeraas III; DNA polümeraaside vigu korrigeeriv (proofreading)
1. Molekulaarne ja rakenduslik immunoloogia – ARMP 02.024 (3 EAP) 1. Nüüdisaegse immunoloogia ja rakendusliku (sh. kliinilise) immunoloogia arengu põhijooned. Immunoloogia teaduste roll meditsiinis ja selle erinevates distsipliinides: ülesandeks on uurida neid rakulise immuunsuse nihkeid, mis määratlevad autoimmunisatsiooni kujunemise immunoloogia põhieesmärgiks on antigeensete märklaudmolekulide ja nendega seotud immuunreaktsioonide uurimine rea autoimmuunhaiguste ja mikroorganismide poolt indutseeritud põletike korral. saada uut informatsiooni antikehade ja rakkude poolt vahendatud immuun-mehhanismidest autoimmuunhäirete korral töötada välja uued seroloogilised ja molekulaarsed meetodid nende häirete korral esinevate immuunreaktsioonide iseloomustamiseks. olulisemaks praktiliseks ülesandeks on uute immunoloogiliste diagnostiliste ja ravi jälgimiseks sobivate laboratoorsete mee
viirused), viirused evolutsioneeruvad (teatud viiruste tõvestavad omadused ajas laienevad, võivad ohustada ka inimest nt: SARS (tsiibeti kassidelt hakkas), linnugripp, seagripp), viirustel on omased viirused ehk virofaagid (parasitism on samuti üks elu tunnuseid). Klassikaline bioloogia loeb viirusi eluta organismideks. Ehitus: nukleiinhape (DNA või RNA), kas 1 või mitu molekuli (erinevas struktuuris), valguline kate (kapsiid), osadel viirustel on ka täiendav ümbris, milles on valgud, lipiidid, süsivesikud, ensüümid (superkapsiid) ja ankurmolekul kompleks. Saab eristada kolme geenide rühma: 1. Geenid, mis mõjutavad nakatunud peremeesrakus toimuvaid protsesse, 2. Geenid, mis kordistavad viiruse pärilikku materjali. 3. Geenid, mis teevad viiruse struktuurvalke. Inimene ja viirus. 1.) Nakatumisviisid A.) piisknakkus gripp B.) sastunud toidu ja joogiga- kollatõve teatud vormid. 3
.........................139 16.1. Mõiste ,,endofüüt".................................................................................. 140 16.2. Endofüüdid............................................................................................. 140 16.3. Endosfääri koloniseerimine....................................................................141 16.4. Endofüütide toime taimele.....................................................................142 16.5. Endofüütide genoom võrreldes teiste bakteritega.................................145 16.6. Inimese patogeenid ja kommensandid endofüütidena...........................146 3 Füsioloogia on bioloogia teadusharu, mis uurib elutegevuseks vajalikke protsesse ja funktsioone, mis võimaldavad organismil kasvada ja paljuneda. Mikroobifüsioloogia on füsioloogia haru, mille
laktaamresistentsetele penitsilliinidele, tsefalosporiinidele, aminoglükosiididele, sageli ka klindale, erütromütsiinile. VISA: vankomütsiinile mõõdukalt resistentne SA. (mehhanism teadmata). USAs 1 juht VRSA-d 2002. aastal. Oht: resistentsuse ülekanne enterokokkidelt. (VRE teeb vankomütsiini juuresolekul rakuseina prekursoreid, millel on muundunud ots – madal afiinsus vankole.) Profülaktika: aseptika kirurgilistel protseduuridel. Maskid ja kindad. Mõnikord kasutatakse kandluse ravi. Vaktsiine pole ega ole tulemas. Pinna adhesiooniproteiinide sidumiskoha vastu on monoklonaalsed antikehad (inimesel efekt veel uurimisel). Bakterid mõmm :) 05/06 CONS Üldist. G+, katalaas+, koagulaas–, fakultatiivsed anaeroobid. Virulentsus. S. epidermidis, S. haemolyticus: lima produktsioon, kinnitumaks võõrkehadele ja takistamaks antibiootikumide juurdepääsu. S
Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat Toimetaja Raul Adlas Koostajad: Andras Laugamets, Pille Tammpere, Raul Jalast, Riho Männik, Monika Grauberg, Arkadi Popov, Andrus Lehtmets, Margus Kamar, Riina Räni, Veronika Reinhard, Ülle Jõesaar, Marius Kupper, Ahti Varblane, Marko Ild, Katrin Koort, Raul Adlas Tallinn 2013 Käesolev õppematerjal on valminud „Riikliku struktuurivahendite kasutamise strateegia 2007- 2013” ja sellest tuleneva rakenduskava „Inimressursi arendamine” alusel prioriteetse suuna „Elukestev õpe” meetme „Kutseõppe sisuline kaasajastamine ning kvaliteedi kindlustamine” programmi Kutsehariduse sisuline arendamine 2008-2013” raames. Õppematerjali (varaline) autoriõigus kuulub SA INNOVEle aastani 2018 (kaasa arvatud) ISBN 978-9949-513-16-1 (pdf) Selle õppematerjali koostamist toetas Euroopa Liit Toimetaja: Raul Adlas – Tallinna Kiirabi peaarst Koostajad: A
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
