GMO (0)

Geneetiliselt muundatud organism (GMO) on tänapäeva biotehnoloogia abil selliselt muundatud geeni(de)ga organism, mida loodus ise teha ei saa (näiteks kahe lille hübriide ei loeta selles mõttes GMO- deks ).
GMO-de mõju bioloogilisele mitmekesisusele
Vaatamata andmete ebapiisavusele, on tänapäeval üldiselt tunnustatud GMO-de negatiivne mõju keskkonnale. Mõju on seotud peamiselt GM taimedelt pärit geneetilise materjali looduskeskkonda sattumisega ja seal võimalike kahjulike muutuste esile kutsumisega. Viimastel aastatel on teadmised GMO-de mõjust keskkonnale märkimisväärselt suurenenud. Sellele on kaasa aidanud GMO-de jälgimine ehk seire . Pikaajalise seire kohustus on sätestatud ka EL seadusandluses ( direktiiv 2001/18/EC).
Suurimad ohud bioloogilisele mitmekesisusele
Enamik sõltumatuid uurijaid kinnitavad, et geneetiliselt muundatud organismid kujutavad endast ohtu bioloogilisele mitmekesisusele. Seda kinnitavad ka allpool viidatavad eksperimentaalsed uurimused. Oht bioloogilisele mitmekesisusele tuleneb:
a) pestitsiidide suuremast kasutamisest
võrreldes tavapõllumajandusega;
b) kohalike liikide hävimisest ja
asendumisest;
c) kõrvaliste liikide kahjustumisest;
d) geneetilise ebastabiilsuse tekkest .
Pestitsiidid
GM kultuuride herbitsiiditolerantsus võib kanduda üle teistele taimedele. See juhtub horisontaalse geenisiirde tulemusena ehk GM herbitsiiditolerantsete taimede ristumisel nende looduslike sugulastega (umbrohtude, aga ka kultuursortidega), mille tulemusena muutuvad need GM taimega sarnaselt umbrohumürgile allumatuks. Herbitsiidiresistentsete (HR) kultuuride kasutuselevõtt lihtsustab maaviljelust, võimaldades loobuda künnist ja kasutada laialdaselt otsekülvitehnoloogiat. Paraku on üheaegselt muundkultuuride levikuga kasvanud ka umbrohutõrjevahendite kasutamine neil kultuuridel. GM seemnete müügiargumendina on biotehnoloogiafi rmad kasutanud GM kultuuride viljelemise keskkonnasäästlikkust. Tegelikult näitavad Põhja-Ameerika kogemused, et herbitsiidide kasutamine USA-s on viimastel aastatel kasvanud, kusjuures HR kultuure – maisi, soja ja puuvilla töödeldi ajavahemikus 1996-2004 herbitsiididega umbes 5 % võrra rohkem kui tavalisi hübriidsorte. Sagedasem tõrje on muutnud umbrohutaimed resistentseks nende vahendite suhtes. Seetõttu on taas kasutusele võetud toksilisemad umbrohutõrjevahendid (näiteks atrasiin).Kuigi Bt kultuurid hävitavad mõningaid kahjureid ja vajavad esimestel aastatel vähem putukamürke, suureneb tõrjevajadus kiiresti. Üheks põhjuseks on sekundaarsete kahjurite kujunemine – need taimedel toituvad liigid, kes põhikahjuri elimineerimise tõttu saavad paremad toitumistingimused, muutuvad arvukatena nüüd ise kahjureiks (näiteks lehetäid ja tirdid). Teisalt on näiteks Indias põhikahjureil (puuvillamähkuril) kujunenud välja resistentsus taimes sünteesitava toksiini suhtes. Kui tava- ja mahepõllunduses piserdatakse Bt toksiini taimedele vaid vajadusel, siis geneetiliselt muundatud Bt kultuurid toodavad kahjurimürki pidevalt. Kuna putukad on kogu aeg selle toksiini mõjualas, tingib see palju suurema tõenäosuse resistentsuse tekkeks. Nii deval- HR taimed, eriti raps, on muutunud raskesti tõrjutavaks umbrohuks järgnevatele kultuuridele, sest rapsil on erinevatele herbitsiididele resistentsete sortide lähestikku kasvatamise tõttu kujunenud multi- resistentsus ehk vastupidavus mitmele erinevale umbrohutõrje vahendile. Rapsi seemned on idanemisvõimelised enam kui kümme aastat. Nii jäävadki hiljem idanevatest seemnetest kasvavad rapsitaimed põllule ja põldude servadele kasvama veel aastateks, raskendades edaspidist umbrohutõrjet. Rapsilt on muundinfo kandunud edasi rapsi umbrohtudest lähisugulastele, näiteks põldsinepile, soodustades nii superumbrohtude kujunemist. HR kultuuride kasvatamine kiirendab seega mitmel viisil herbitsiidiresistentsete umbrohtude kujunemist. Muundkultuuride intensiivse viljelemise tehnoloogia annab küll umbrohtudevaba põllu, kuid vähendab samas selle looduslikku mitmekesisust. Nii näitas HR rapsi kasvatamine katsepõldudel Inglismaal olulist bioloogilise mitmekesisuse kahanemist võrreldes tavarapsiga. Üks viiendik ülemaailmselt kasvatatavatest GM kultuuridest toodab aretustöö tulemusena oma kudedes Bt toksiini (mais ja puuvill). Looduses sünteesib seda mürki bakter Bacillus thuringiensis ja seda on kasutatud kahjurite tõrjes enam kui 50 aastat. Bakteri toksiini tootvad (Bt) mais ja puuvill on võimelised hävitama taimekudedest toituvaid kahjureid ja nende vastseid , mistõttu peaks vähenema keemilise tõrje vajadus. veeritakse loomulikke bioloogilisi võimalusi kahjurite kontrolliks. Bt taimede puhul vajab tähelepanu asjaolu, et nende poolt sünteesitav mürk on aktiivne taime kogu kasvuperioodi vältel. Sama mürk bakteri poolt toodetuna aktiveerub üksnes putuka sooles ning putuka hukkumisel laguneb see kergesti. Seetõttu on biotõrjes kasutatavate Bt bakterpreparaatide toime Bt taimedega võrreldes ohutum. Bakterpreparaate kasutatakse üksnes kahjuri kõrge arvukuse korral, taimedes pidevalt sünteesitav aktiivne Bt toksiin satub aga taimejäänustes mulda ja võib seal sõltuvalt keskkonnatingimustest toimida kuni aasta.
Kohalike liikide asendumine
Võõrgeenide sisseviimine taime genoomi võib anda GM taimedele eeliseid keskkonnas toimetulekuks, mis võib omakorda tingida nende domineerimise. Probleemiks saab see põhiliselt erilistes keskkonnatingimustes, nt juhul, kui suudetakse luua soolatolerantsed ja põuakindlad sordid . Eriti aktuaalne on see piirkondades, kus taimede geneetiline mitmekesisus on suur (nt mais Mehhikos ja soja Hiinas). Nendes piirkondades võib muundkultuuride sissetung tähendada tuntavat geneetilise mitmekesisuse vähenemist – põlised sordid võivad kaduda ja asenduda monokultuuriga. 2001. aastal avaldasid I. Chapell ja D. Quist uurimuse GM materjali sisalduse kohta Mehhiko maisis. Vaatamata sellele, et GM maisi viljelemine ei ole Mehhikos ametlikult lubatud, tuvastas uuring kontrollimatu geenisiirde suures ulatuses. Tavataimede nö saastumine GM materjaliga võib toimuda mitmel viisil. Eelkõige on saastumisallikaks ehk GM materjali edasikandjaks õietolm. Vastavates uuringutes on leitud, et lisaks tuulele ja putukatele, mille abil kandub õietolm vaid teatud kaugusele, võivad õietolmu terad levida ka kõrgemate õhuvooludega. On tehtud kindlaks maisi tolmuterade levik kõrgemates õhuvooludes tuulekiirusel 2 m/s ööpäevaga kuni 172km kaugusele! Uuringutest on ilmnenud, et õietolmu levik sõltub väga paljudest konkreetsetest teguritest – põllu suurus, maastiku mosaiiksus, tuuled, õhuvoolud, linnud , putukad, ilmastikutingimused jne.
Geneetiline ebastabiilsus
Mõned teadlased väidavad, et geneetilise modifitseerimise tehnoloogia iseenesest suurendab horisontaalset geenisiiret ja rekombineerumist. Potentsiaalselt viib see uute mikroorganismide ja viiruste tekkele, mille mõju keskkonnale ei ole võimalik ennustada. Siirdatud muundinfo edasine levik võib olla kontrollimatu. Tubakataimedest on antibiootikumile resistentne markergeen ülekandunud taimes leidunud baktereisse, samuti viirustesse. Seega võib geneetiline materjal levida edasi mitmesugustele mikroorganismidele, sealhulgas haigustekitajatele . Muundatud õietolmust toitunud mesilasel on muundinfo siirdunud mesilase soolebaktereile. Kuidas mõjutab see mesilase soole mikrofl oorat ning kas võõr-DNA võib siirduda sealt edasi ka mesilase keharakkudele, pole veel selge. Muundsuhkrupeedi juurtest on transgeenne materjal liikunud edasi mullabaktereile. Kuidas see sealt edasi liigub ja mullakoosluste elu mõjutab, selgub alles pikema aja jooksul. Teadaolevalt on Bt toksiini sünteesiva kompleksi siirdamine taimedesse mõjutanud taimes geenide vahelisi toimeid ja muutnud ka muid omadusi, näiteks kartulil mugulate arvu ja suurust, päevalillel seemnesaaki, maisivartes ligniini sisaldust, puuvillal on langenud kiu kvaliteet.