Globaliseerumine (6)

GLOBALISEERUMINE MAJANDUSES

Globaliseerumine majanduses

Globaliseerumine ehk üleilmastumine on ühiskonnas ja maailma majanduses toimuvad muutused, mis on põhjustatud üha kasvavast rahvusvahelisest kaubandusest ja üha tihenevast üleilmsest kultuurivahetusest ning mis seisneb kultuuride, ökosüsteemide ja väärtuste ühtlustumises (segunemises), ruumilise mitmekesisuse kahanemises, kaugkommunikatsiooni osatähtsuse olulises suurenemises. Majanduse kontekstis seostatakse seda mõistet eelkõige vabakaubandusest tulenevate nähtustega. Globaliseerumise tõukejõuks on muutused tehnoloogias, eelkõige transpordi ja kommunikatsiooni areng ning energia odavnemine, mille tulemusena on väidetavalt tekkimas globaalne küla.
Ideoloogia aspektis on globaliseerumine seotud misjoniga, erinevate ideoloogiate taotlusega saada kõigi ideoloogiaks . Globaliseerumist seostatakse paljude nähtustega, milledest enamik on alguse saanud pärast Teist maailmasõda. Nendeks on näiteks kaupade, kapitali, informatsiooni ja inimeste kasvanud liikumine riikide vahel ning neid nähtusi soodustavate tehnoloogiate, organisatsioonide, seadusandluse ja infrastruktuuri areng.
Majanduses peetakse globaliseerumise all silmas eelkõige järgnevaid aspekte :

• rahvusvahelise kaubanduse kasv, mis edestab maailma majanduse kasvu
  
• kapitali liikumise kasv ülemaailma, sealhulgas otseinvesteeringute kasv
  
• riikide suveräänsuse ning riigipiiride tähtsuse vähenemine rahvusvaheliste kokkulepete tõttu, mis on viinud organisatsioonide nagu WTO ja OPEC tekkeni
  
• rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide (IMF ja Maailmapank ) loomine
  
• hargmaiste ettevõtete järjest suurenev osatähtsus maailma majanduses
  

Rahvusvahelistel firmadel , eriti seoses nende kasvuga liitumiste ja uutele turgudele laienemise teel, on valida horisontaalsete või vertikaalsete struktuuride vahel.
Üldiselt on turul kauplemine seotud horisontaalsete struktuuridega, mille puhul on tähtis märksõna konkurents . Samal ajal erinevad turustruktuurid konkurentsitaseme poolest (paljude osalistega konkurentsiturg versus mõne suurfirma kontrollitud oligopoolne turg ), mis määrab nii tegevuse strateegia kui ka kasumi.
Vertikaalsed struktuurid on selles mõttes turu vastandid, et tegevuste koordineerimine viiakse turult firmasse. Lihtne näide seda tüüpi valikute kohta on firma otsus, kas korraldada teatud teenuste tootmine firmasiseselt (koristustööd, aga ka infotehnoloogiasüsteemi haldamine ) või osta seda teenust turult. Teatud teenuse turult ostmise korral on kindlasti tähtis turukonkurents , mis surub hinnad alla. Samal ajal on teenuse kvaliteeti firmasiseselt enamasti lihtsam kontrollida, sest turult ostes tähendab kvaliteedikontroll paljudel juhtudel küllalt suuri lisakulusid.
Firmade arv turul muutub ning koos sellega ka konkurentsisituatsioon. Firmade arv ja turu osa tegevuste koordineerimisel väheneb ning üksikud ettevõtted kasvavad seoses liitumiste ja ülevõtmistega. Firmad taotlevad mastaabiökonoomiat, kuid sellega suurenevad ka firmasisesed tehingukulud , näiteks erinevate ärikultuuride kokkupõrke tulemusena. Seetõttu on kirjanduse põhjal otsustades vähem kui pooled liitumistest tegelikult edukad . Viimaste aastate tuntumaid näiteid on lahutusega lõppenud Mercedeste tootja Daimler -Benzi ja Chrysleri ühinemine. Suurte firmade osadeks jagunemine ja uute sisenemine turule suurendab omakorda konkurentsi ja vähendab üksikute osaliste kasumeid, sest sellest osasaajate arv kasvab.
Tootmise rahvusvahelistumisel taotlevad rahvusvahelised firmad ressursibaasi laiendamist, turgude hõlvamist, mitmesuguse hinnataseme ja mastaabiökonoomiaga seotud kasu saavutamist. Oluline on vähendada turukonkurentsi ka võistlejate ülesostmise ja tarneahelaga liitmise teel. Ülesostetavate valik on sageli ellujäämine liitumisel või allhankes osalemisel või väljatõrjumine valmistoodete turult ning tegevuse lõpetamine. Seda otsust on mõned eksperdid kirjeldanud kui valikut, mille üks võimalusi on mõni protsent osalust suures kasvavas äris ja teiseks sada protsenti osalust mitte milleski.
Rahvusvahelistuv firma, kes viib oma tegevuse – ekspordi-impordi, välisinvesteeringud ja mitmesugused muud lepingulised suhted, nagu frantsiis, liising , juhtimisleping, ühisettevõtted – teistesse riikidesse, arvestab küll hindade ja muude turusignaalidega, kuid tähtis on ka institutsionaalne keskkond nagu õigusruum koos omandikaitsega, kultuuriline lähedus või kaugus, mille mõju saab üldiselt iseloomustada tehingukulude kaudu. Kasumi kõrval hindavad firmad riski. Tehingukulud peegeldavad riske ennetavate tegevuste kaudu ( keerulisemad lepingud ja nende koostamiseks kasutatavad kallimad juriidilised teenused ebakindlamas, võõramas majanduskeskkonnas ) või riskide realiseerumise järelmitega tegelemise kujul (varade ülevõtmine või hävimine, kohtukulud).
Rahvusvaheliste firmade vara käekäigust on väga huvitatud omanikud , kellele tegevjuhtkond peab aru andma saavutustest ja ebaõnnestumistest, ka võõrastes piirkondades. Majanduskeskkonna riskid kajastuvad selles, kuidas on tegevus üles ehitatud, mis tüüpi tehinguid firmad kasutavad. Empiiriliste uuringutega on tuvastatud, et firmad eelistavad suurema vertikaalse hierarhilisusega valitsemismudeleid horisontaalsetele seostele, kui (turu)vahetustehingud on seadustega halvasti kaitstud. Samuti on näidatud, et uutel tehnoloogiatel põhinevad firmad sisenevad võõrastele turgudele muudel võrdsetel tingimustel hiljem kui massitootmisfirmad, teenuste valmistajad hiljem kui sama valdkonna töötleva tööstuse firmad. Oluline on tootmiseks vajaliku informatsiooni tüüp. Unikaalsete ja kohalikku eripära arvestavate vajaduste suur osakaal pidurdab rahvusvahelistumist. Eri riikide lähedasel kultuuritaustal põhinev ja tegevusi seletav informatsioon kergendab ja toetab rahvusvahelistumist, teabe tõlgendamist raskendav kultuuritausta erinevus mõjub vastupidi.
Majandusliku üleilmastumise kõige olulisemad osalised on rahvusvahelised firmad. Siinse käsitluse eesmärk ei ole valida poolt majanduse üleilmastumise mõju üle käivas diskussioonis. Rõhutan vaid, et nähtusel on oma käivitav mootor, milleks on eraomandil ja turgudel põhinev majandus ning selle orienteeritus kasumile . Sealjuures on kasumi teenimise kontekstiks konkurents, mis sunnib firmasid tegema pidevalt uuendusi , mis omakorda on elustandardi tõusu lähtekoht.
Erinevates majanduskeskkondades tegutsemisel on tähtsad nii kasumi teenimise võimalused kui ka riskid. Taotluste ja võimaluste piires on ettevõtlussektor selleks ülesandeks suhteliselt hästi valmis.
Rahvusvaheliste organisatsioonide ja Euroopa Liidu osa selles protsessis on palju mitmetahulisem ning sageli mitmetähenduslik. Osalt on see seletatav sellega, et nendel organisatsioonidel on palju erinevaid taotlusi ning nad ei ole sellisel määral keskendunud kui ärisektor. Teine komplikatsioonide põhjus on kahtlemata riikide huvid nendes organisatsioonides, sageli on need huvid vastuolus ja tööstuste huvidega läbi põimunud. Rahvusvaheliste organisatsioonide puhul on üks kriitiline koht regulatsioonidega kaasnevad jõustamise võimalused.
Kas üleilmsed protsessid, sealhulgas tööstuse delokaliseerumine, tingivad vajaduse tugevama riikideülese valitsemise järele, on praegu vastamata küsimus. Eelkõige üritatakse probleeme lahendada olemasolevate organisatsioonide kaudu, kuigi mitmed neist on pikemat aega silmitsi tõsiste probleemidega (näiteks ÜRO). Läbirääkimiste ja kooskõlastamistega on aastakümnete jooksul saavutatud siiski häid tulemusi, kuigi avalik arvamus peab seda sageli väheoluliseks (näiteks WTO arengud ).
Kuna eeltoodud probleemide lahendamisel riigid enam ei domineeri, on ilmselt õige rääkida mitmetasandilisest valitsemisest, kus põimuvad rahvusvahelised organisatsioonid , piirkondlikud ühendused (nagu Euroopa Liit), rahvusriigid ja omavalitsused (eriti olulised on näiteks suured linnad).
Ilmselt ei ole kellelgi nende probleemidega tegelemiseks lihtsaid ja kiireid lahendusi. Oluline on erinevate osalejate taotlusi paremini mõista ning regulatsioone hinnata ja täiustada.