Leidsid 23 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Füsioloogia KT1". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
plasma, puhver, puhversüsteem, vereplasma, antigeen, antikehad, trombiin, homöostaas, lümf, fibrinogeen, loome, rakud, aneemia, hemolüüs, liblede, hemoglobiin, patoloogiline, veri, vereseerum, luuüdis, erütropoetiin, hobustel, immuunsüsteem, põhjendus, kõhulahtisus, neerutalitlus, hingamine, takistav, hepariin, normist, koduloom, hematokritmehhanism. salvestusorganiteni · jääkaineid tuuma· kuju on muutuv, sisaldab kahevalentse raua aatomit. hüübimisfaktori, see omakorda Organismi sisekeskkond:· erituselunditesse (neerud, kopsud, deformeeruvad vastavalt soone ·Hemoglobiini unikaalseks järgmise jne. Koevedelik · veri · Lümf · higinäärmed) · hapnikku kopsudest läbimõõdule· diameeter varieerub omaduseks on pöörduv hapniku · Vere hüübimise välimine Võimaldavad keskkonnatingimusi kudedesse ja süsihappegaasi 4-7 m,· inimesel keskmiselt 7,5 sidumine ilma raua-aatomi mehhanism (extrinsic pathway) on
Looma kehamassist moodustab 60-70% vesi (noorloomadel rohkem). 1.1. Vedelikuruumide paiknemine, omavaheline seos. 1.2. Ekstratsellulaarsed vedelikud, intratsellulaarvedelik, transtsellulaarsed vedelikud: mõisted, osatähtsus organismi kogu vedelikuruumis. 1.3. Vedelikuruumide omavahelised seosed. Vedelikuruumid saab jaotada: * ekstratsellulaarvedelik – 1/3 veest asub väljaspool rakke ja mood. organismi sisekeskkonna. Koevedelik (15% kehamassist), vereplasma (5% kehamassist), lümf, seedesüsteemi ja kuseteede vedelik. * intratsellulaarvedelik – 2/3 veest asub rakkudes. Mood. 40% kehamassist. * transtsellulaarvedelik – õõnsustes nt sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, tserebrospinaalvedelik, peritoneaalvedelik, intraokulaarvedelik. Keha vedelikuruumide maht on suht. konstantne, kuid vesi on selle sees liikumises. Veebilanss – sisendi ja väljundi suhe. Organismi lisanduva ja väljutatava vee hulk on tavaliselt võrdsed
FÜSIOLOOGIA LÜHIKURSUS Iseseisev vahetöö nr.1 Nimi: Rühm: Kuupäev: 1. Organismi vedelikuruumid on vesi, koevedelik, lümf ja vereplasma. 2. Organismi sisekeskkonna moodustavad koevedelik, veri ja lümf. 3. Sisekeskkonna homöostaas tähendab kõige üldisemas mõttes suhtelist stabiilsust rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamiseks. 4. Sisekeskkonna suhteliselt stabiilsete parameetrite hulka kuuluvad kehatemperatuur 5. Veri koosneb: 1)vereplasma 2)vormelemendid punalibled, valgelibled ja vereliistakud 6. Vere põhiülesanded on:1) homöostaas rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamine. 2)transpordifunktsioon 3)kaitsefunktsioon, mille tagavad
Homöostaas:. kajastab reguleerimisprotsesse, mille abil organism hoiab oma tegevuseks vajalikud tingimused konstantsena. Regulatsioon toimub nii raku kui kogu organismi tasandil. Raku AV tasandid: *tegevusAV, *valmidusAV, *säilitusAV. Kogu organismi AV( on teised tingimused) kui hingamislihaste või südamelihaste AV langeb valmidusAV tasemele, siis nende aktiivsus lakkab, hukuvad kõik rakud ja ka organism. AV tase *puhkeolekuAV ja *PõhiAV. Homöostaas säilitamine toimub lähtuvalt siseskeskkonna ja/või väliskeskkonna muutustest. Reguleerimisprotsessid on näiteks kehatemperatuuri säilitamine, vererõhu säilitamine, kehaasendi säilitamine gravitatsiooni keskkonnas. Vere ringlusel säilitatakse lahustunud ainete kontsentratsioon, temperatuur, pH, nende konstantsus. Regulatsiooniprotsessides osalevad põhiliselt närvisüsteem ja/või hormonaalsed süsteem. homöostaasi säilitamise ajendid on nälg ja janu
1. Organismi vedelikuruumid ja nende omavaheline seos. ·Loomade ja inimese kehamassist moodustab 60-70% vesi ·2/3 veest paikneb rakkudes, ja seda nimetatakse intratsellulaarsekse. rakusiseseks vedelikuks ·1/3 veest asub keharakkudest väljaspool, moodustades organismi sisekeskkonna, ja seda nimetatakse ekstratsellulaarsekse. rakuväliseks vedelikuks Ekstratsellulaarsevedeliku moodustavad koevedelik, vereplasma ja lümf. Vereplasma~5% keha massist. Koevedelik~15% keha massist ·transtsellulaarnevedelik: tserebrospinaalvedelik, sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, intraokulaarvedelik ja peridoneaalvedelik. 2. Organismi sisekeskkonna mõiste. Sisekeskkonna homöostaasi mõiste ja sisu. ·organismi sisekeskkond - koevedelik, veri ja lümf võimaldavad keskkonnatingimusi hoida üksikrakkudele optimaalsel tasemel. ·sisekeskkonna homöostaas- suhteline stabiilsus rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamiseks. Nt
FÜSIOLOOGIA LÜHIKURSUS 2005 Kordamisküsimused eksamiks 1. Organismi vedelikuruumid ja nende omavaheline seos. ·Loomade ja inimese kehamassist moodustab 60-70% vesi ·2/3 veest paikneb rakkudes, ja seda nimetatakse intratsellulaarsekse. rakusiseseks vedelikuks ·1/3 veest asub keharakkudest väljaspool, moodustades organismi sisekeskkonna, ja seda nimetatakse ekstratsellulaarsekse. rakuväliseks vedelikuks Ekstratsellulaarsevedeliku moodustavad koevedelik, vereplasma ja lümf. Vereplasma~5% keha massist. Koevedelik~15% keha massist ·transtsellulaarnevedelik: tserebrospinaalvedelik, sünoviaalvedelik, perikardiaalvedelik, intraokulaarvedelik ja peridoneaalvedelik. 2. Organismi sisekeskkonna mõiste. Sisekeskkonna homöostaasi mõiste ja sisu. ·organismi sisekeskkond - koevedelik, veri ja lümf võimaldavad keskkonnatingimusi hoida üksikrakkudele optimaalsel tasemel. ·sisekeskkonna homöostaas- suhteline stabiilsus rakkudele optimaalse elukeskkonna tagamiseks. Nt
ANATOOMIA EKSAM Sissejuhatus Anatoomia on õpetus organismi ehitusest. Füsioloofia on teadus elusorganismide talitlusest. Homöostaas on rakkudele stabiilse sisekeskonna tagamine; püüd säilitada füsioloogilise parameetri konstantsust. See tagatakse protsesside abil, mida reguleeritakse negatiivse tagasiside põhimõttel täpse regulatsiooni abil, milles on oluline koht reflektoorsel tegevusel. Näiteks, keskonnatemp tõustes, tõuseb natuke ka inimkeha temperatuur, inimene hakkab higistama, higi aurustub keha pinnalt, alandades nii kehatemp. Palavik soodustab paranemist. Palaviku korral on soojusregulatsioonikeskus
ANATOOMIA EKSAM Sissejuhatus Anatoomia on õpetus organismi ehitusest. Füsioloofia on teadus elusorganismide talitlusest. Homöostaas on rakkudele stabiilse sisekeskonna tagamine; püüd säilitada füsioloogilise parameetri konstantsust. See tagatakse protsesside abil, mida reguleeritakse negatiivse tagasiside põhimõttel täpse regulatsiooni abil, milles on oluline koht reflektoorsel tegevusel. Näiteks, keskonnatemp tõustes, tõuseb natuke ka inimkeha temperatuur, inimene hakkab higistama, higi aurustub keha pinnalt, alandades nii kehatemp. Palavik soodustab paranemist. Palaviku korral on soojusregulatsioonikeskus
lihtsamateks ühenditeks e. dissimilatsioon vaheainevahetuse käigus.dissimilatsiooni lõppsaadused on CO2, H2O ja NH3, ühtlasi vabanevad orgaaniliste ainete koostises olnud mineraalühendid (ortofosfaat, vesiniksulfiid jt), kuid lagundamisprotsess võib peatuda ka vaheastmeil, s.o. keerukamate ühendite tasemel. Loomad eritavad AV mittevajalikud lõppsaadused normaaljuhul väliskeskkonda. Organismi sisekeskkond ja selle konstantsus. Organismi sisekeskkond säilitatakse vereplasma osmootse rõhu regulatsiooni kaudu. Igasugune osmootse rõhu kõrvalekadumine ekstra- või intratrsellulaarses ruumis põhjustab vee või elektrolüütide ümberpaiknemise. Sisekeskkonnas on püsiv veel onkootne rõhk (kolloidosmootne rõhk), mida säilitakse plasma proteiinide abil. proteiinide muutus võib tuua kaas ioonide ja vee liikumise kas rakkku sisse või välja. Palsmavalkude (albumiinide) kontsentratsiooni väehenmine põhjustab vee retensiooni rakkude sees. See tõttu peab
regulatsioon. Närviülekanne. Keemilised ja elektrilised sünapsid. Virgatsained. Virgatsainete retseptorid. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Tagasiside mehhanismid: negatiivne, positiivne, ennetav (vt. K.1) Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. Rakud kontakteeruvad omavahel kolmel viisil: 1) Diffundeeruvad keemilised signaalid (toimivad distantsil) 2) Otsene kontakt plasma membraani ja lähedal asuvate rakkude vahel (on tähtis näiteks lümfotsüütide puhul, kui nad liiguvad kudedes ja skaneerivad rakke: kas seal on võõrad antigeenid). 3) Otsene tsütoplasmaatiline kontakt gap-ühenduste vahendusel (mulk-ühendused) (tähtis roll lihasrakkudes) Diffundeeruvad keemilised signaalid kasutatakse: Parakriinne signalisatsioon – some are local mediators
Ööpäevane vedeliku tasakaal. Akvaporiinid. Kehavedelikud kujutavad endast väga erinevatest komponentidest koosnevaid vesilahuseid. Kehavedeliku on päritolult näärmete sekreedid, mis sõltuvalt keemilisest koostisest täidavad mitmesuguseid ülesandeid. Organismi veri on kahes suures vedelikuruumis. Suurem osa on rakusisene, väiksem rakuväline. Kehavedelikud jagunevad: ekstratsellulaarne(27%) koevedelik, intratsellulaarne, transtsellulaarne(1,5%), plasma, tiheda sidekoe, luu ja rakusisene(33%) vesi. Kokku 60% kehakaalust. Ainete tsirkulatsioon Vedelikuruumise sees – difusioon Vedelikuruumide vahel: Osmoos – ekstratsellulaarse ja intratsellulaarse (ekstratsellulaarne-rakk) vahel põhjustab ormoos läbi rakumembraani Difusioon ja filtratsioon – vereplasma ja koevedeliku (interstitsiaalse vedeliku) vahel. 5 Ööpäevane veebilanss
protsessid · Rakud moodustavd kudesid, millest omakorda on moodustunud organid e elundid · Organid ühendatakse elundkondadeks e süsteemideks e aparaatideks Elundkonnad: 1) katteelundkond 2) tugielundkond e. toes 3) lihaskond 4) närvisüsteem 5) sisesekretsioonielundkond e. endokriinsüsteem 6) ringeelundkond 7) immuunsüsteem e. lümfaatiline süsteem 8) hingamiselundkond 9) seedeelundkond 10) erituselundkond 11) suguelundkond Homöostaas · Homöostaas on rakkudele stabiilse sisekeskonna tagamine; püüd säilitada füsioloogilise parameetri konstantsust · See tagatakse protsesside abil, mida regleeritakse negatiivse tagasiside põhimõttel täpse regulatsiooni abil, milles on oluline koht reflektoorsel tegevusel · Näiteks, keskonnatemp tõustes, tõuseb natuke ka inimkeha temperatuur, inimene hakkab higistama, higi aurustub keha pinnalt, alandades nii kehatemp. Tasapinnad keha kirjeldamiseks: · Transversaalne risti, ld transversus
KORDAMINE FÜSIOLOOGIA EKSAMIKS 1. Füsioloogia mõiste. Homöostaas. Füsioloogia on teadus bioloogilise organismi ja tema osade talitlusest funktsioonist. Eksisteerib erinevaid viise füsioloogia jaotamiseks. Füsioloogia eesmärgiks on selgitada füüsikalisi ja keemilisi tegureid, mis on vastutavad elu päritolu, arengu ja progressi eest. Terviklikus organismis töötavad elundsüsteemid kooskõlastatult funktsionaalsete süsteemidena, mis teenivad ühiseid antud isendi ja liigi säilitamise huvisid (Näiteks kuuluvad organismi hapnikuga varustavasse
Vereplasma on kollakas läbipaistev vedelik, mis koosneb 90% veest ja 10% vees lahustunud või vees suspendeeritud ainetest. Selle koostises olevad ained: · plasmavalgud albumiinid väiksema molekulmassiga, annavad plasmale viskoossuse, tagavad onkootset rõhku, pH puhvrid, seovad transpordiks rasvhappeid, bilirubiini ja mõningaid hormoone globuliinid suure molekulmassiga, siia kuuluvad komplementvalgud ja antikehad fibrinogeen vere hüübimisel vabaneb fibriin · ioonid K, Na, Ca, Mg, Fe, Cl jne. Ioonid tagavad plasma osmootse rõhu ja pH · toitained aminohapped, rasvhapped, kolesterool, glükoos jne. Need on keha rakkudele energiaallikad · vitamiinid hädavajalikud paljudes protsessides · jääkained uurea, kusihape, kreatiniin jt valkude laguproduktid · gaasid 2% hapnikku ja 70% süsihappegaasist liigub plasmas lahustunult
Ca-ioonid – oluline kokkutõmbeks (piim); sarnane sümpaatilisele närvile VERI JA VERERINGE 1.Organismi sisekeskkond Vesi moodustab täiskasvanul 60% kehamassist. Sellest 2/3 moodustab intratsellulaare vedelik(rakkude koostises olev vedelik) ja 1/3 ekstratsellulaarne vedelik(rakkude vahel olev vedelik). Intratsellulaarne vedelikuruum moodustub kõikides organismi rakkudes vedelikuruumide summana. Ekstratsellulaarsest vedelikust 4/5 on interstitsiaalne e. koevedelik ja 1/5 vereplasma. Veri moodustab 6-8% keha massist (4-5l); lümf 2l ja koevedelik ~11l. Kõige rohkem vedelikku ajus, kõige vähem luukoes. 2.Veri vere hulk: Veri moodustab 1/10 organismis olevast vedelikust. Veri on vedel sidekude. Vere hulk rahuajal 4-5l ja raske kehalise töö ajal 20-35l. koostis: Koosneb paljudest komponentidest. ~55% vere mahust on vereplasma ja ~45% vererakud Veri on väga stabiilse koostisega – kuigi veres toimuvad pidevad muutused, suudetakse neid hoida kindlates piirides.
ÄRRITUVUS Kõikidele elusatele struktuuridele omane võime vastata väliskeskkonna mõjutustele ja sisekeskkonna muutustele bioloogiliste reaktsioonidega. See on omane nii taimedele kui ka loomadele. Ärrituvuse avaldumisvorm ja kestus olenevad koeliigist ja kudede funktsionaalsest seisundist. Närvikude lihaskontraktsioon, näärmekude - nõre eritumine ÄRRITAJAD Välis- ja sisekeskkonna faktorid, mis põhjustavad elusates struktuurides bioloogilisi reaktsioone. Elusa koe ärritajaks võib olla igasugune piisavalt tugev ja kestev ning kiirelt toimiv välis- või sisekeskkonna mõjustus. Energeetilise olemuse alusel: Füüsikalised temp, valgus, heli, elekter, mehaanilised faktorid(löök, venitus) Keemilised hormoonid, ainevahetusproduktid(laktaat, pürovaat), ravimid, mürgid Füüsikalis-keemilised osmootse rõhu, pH, elektrolüütide koosseisu muutused Füsioloogilise toime alusel: Adekvaatsed ärritajad, mille vastuvõtuks on kude evolutsiooni käigus spetsiaalse
üksikud rakud, elundite osad või terved organismid 4 Kudede põhitüüpi: epiteelkude, sidekude, lihaskude, närvikude Lootelehed: Ektoderm (epidermis, hamba email, aju, seljaaju jne) Endoderm (siseorganite kattekoed, tüümus, kilpnääre) Mesoderm (näärmed, vereringe, gonaadid jne) Kudede klassifikatsioon: 1. epiteelkoed: katteepiteel, näärmeepiteel, neuroepiteel 2. Sidekoed A. Troofilise ja kaitsefunktsiooniga koed - veri & lümf, retikulaarne sidekude, kohev sidekude, rasvkude B. Tugifunktsiooniga koed - tihe sidekude, kõhrkude, luukude 3. Lihas e. kontraktiilsed koed - silelihaskude, vöötlihaskude, südemelihaskude 4. Närvikoed - Närvikoed kitsamas mõttes (neuronid), neurogliia Epiteel ehk kattekoed Pinnaepiteel ja näärme epiteel: Eristatakse 1. ühekihiline lameepiteel 2. mitmekihiline lameepiteel 3. silinderepiteel 4. Siirdeepiteel
Füsioloogia eksami küsimused 1. Füsioloogia mõiste. Homöostaas. Füsioloogia on bioloogias ja meditsiinis õpetus organismi ja selle elundite talitusest ja funktsioonidest. Homoöstaas on organismi sisekeskkonna suhteline püsivus. Konstantsena hoitakse: · glükoosi kontsentratsioon · erinevate ioonide kontsentratsioon (nt. naatrium, kaalium, kaltsium) · süsihappegaasi kontsentratsioon · vee- ja osmoregulatsioon (vee ja lahustunud aine vahekord) · temperatuur · pH (happe ja leelise vahekord)
o Hematokrit (vererakkude osa vere üldmahust) o Vere viskoossus Seetõttu tekib üsna pea (neg.tagasiside mehh) erütropoeesi pidurdus o Kõige madalam on punaliblede, Hb ja hematokriti tase u 10.nädalal peale sündi, siis hakkab taas tõusma Erinevat liiki leukotsüütide teke on lapseeas individuaalselt muutlik, leukotsüütide üldhulk aga ei erine oluliselt täiskasvanud omast B. Vereplasma osmootne rõhk ja vere pH kui organismi põhilisemad homöostaasi näitajad. Mis võib mõjutada organismis osmootset rõhku ja happe-leelis tasakaalu (pH-d)? pH nihked - alkaloos ja atsidoos. Osmoos on lahusti difusioon läbi poolläbilaskva membraani (rakumembraan). Osmoos põhjustab lisarõhu selles piirkonnas, kuhu lahusti hakkab liikuma, seda lisarõhku nimetatakse osmootseks rõhuks. Vereplasma osmootne rõhk on 7,6-8,1 atm.
o Hematokrit (vererakkude osa vere üldmahust) o Vere viskoossus o Seetõttu tekib üsna pea (neg.tagasiside mehh) erütropoeesi pidurdus o Kõige madalam on punaliblede, Hb ja hematokriti tase u 10.nädalal peale sündi, siis hakkab taas tõusma o Erinevat liiki leukotsüütide teke on lapseeas individuaalselt muutlik, leukotsüütide üldhulk aga ei erine oluliselt täiskasvanud omast 2. Vereplasma osmootne rõhk ja vere pH kui organismi põhilisemad homöostaasi näitajad. Mis võib mõjutada organismis osmootset rõhku ja happe-leelis tasakaalu (pH-d) ? pH nihked - alkaloos ja atsidoos. Osmoos on lahusti difusioon läbi poolläbilaskva membraani (rakumembraan). Osmoos põhjustab lisarõhu 11
2. Seedenäärmete tegevus intensiivistub ja seedeelundite motoorika samuti. Parasüpaatikus loob seedimiseks soodsad tingimused. 3. Silmaava ehk pupill aheneb tänu pupilli ahendaja lihase kokkutõmbele. 4. Kusepõie tühjenemise faas põie seinalihased tõmbuvad kokku, sulgurlihased aga lõtvuvad. Vere füsioloogia 1. /seda osa saab raamatust!!/ Veri on sisekeskkonna 1 osa. Verd on täiskasvanul keskeltläbi 5 liitrit ja see koosneb vereplasmast ja vormelementidest. Plasma ja vormelementide suhet nimetatakse hematokritiks. Normaalselt on on plasmat rohkem (55-60%) , vormelemente (45-40%). Vormelemendid ladestuvad 24 h jooksul ise. Plasma jääb peale kollaka vedelikuna. Kui plasma ja vormelementide omavaheline suhe muutub, siis muutub ka vere viskoossus. Vedeliku kaotusel muutub veri vissoossemaks (vere suht. Osa muutb) Plasma suhteline osa võib väheneda ka siis kui vormelemente on mingil põhjusel liiga palju nende sünteesiintensiivsuse tõttu
takistab kokkukasvamist lootekestadega, kaitseb temperatuuri ja rõhumuutuste eest. Kompenseerib raskusjõu mõju üleslükkejõuga. Joogi ja urineerimiskeskkond. Vesi osaleb meeleelundite töös, vees lahustunult tajume maitset, lõhna (kui nina limaskest on kuiv, ei tunne eriti lõhna), tänu vesilahustele tajume asukohta (poolringkanalites on vedelik), kuulmine teos konverteeritakse helivõnked veevõngeteks. Vee mõju ringeelundkonnale. Vesi on aluseks enamikele biovedelikele (veri, lümf jms), juba 2%ne vedeliku kaotus hakkab tekitama probleeme ringeelundkonna töös. Paha on kui suureneb vererakkude arv ja paralleelselt toimub vedeliku hulga vähenemine siis võib tagajärjeks olla äkksurm rahvapäraselt "veri läheb paksuks", sportlastel veredoping on paha paha, pikk ja kestev pingutus kuumas (jalgrattasport 80ndatel nt). Vesi mõjutab ainevahetuse kiirust (mida noorem inimene seda suurem vee sisaldus ja kiiem ainevahetus, lastel on veevajadus ja veeliikuvus
molekulidest. Kui kromosoome tugevasti suurendada, võib näha kaheharulist spiraali (topeltspiraali). Nukleiinhapped esinevad ka ribonukleiinhapete (RNA) kujul. RNA molekulid paiknevad vaid ühekordse spiraalina. RNA kannab samuti pärilikkusteavet, inimorganismis on tema tähtsaimaks funktsiooniks valkude süntees ning ta asub muu hulgas tuumaosakestes ehk nukleoolides. 20 Rakuplasma ehk tsütoplasma koosneb peamiselt veest, anorgaanilistest ainetest ja orgaanilistest ühenditest. Plasma ümbritseb rakutuuma ja organelle. Veel on temperatuuri reguleerimise ja kandja ülesanne, samuti mängib vesi ka lahusti rolli. Anorgaanilised ained sisenevad rakkudesse soolade kujul, sest rakk ei suuda neid ise toota. Lahuses esinevad soolad positiivselt laetud ioonide (katioonide) ja negatiivselt laetud ioonide (anioonide) kujul. Tähtsamad katioonid on naatrium, kaalium, kaltsium ja magneesium. Sagedamini esinevad anioonid on kloriid, bikarbonaat, anorgaaniline fosfaat ja sulfaat. Raku
annaabi.ee 
