Friedrich II (0)

Referaat
Friedrich II
Diana Aronia
10b
Kohila Gümnaasium
Friedrich sündis Berliinis 24. jaanuar 1712 . Ristimisel sai nime Karl-Friedrich. Tema isa oli Preisi kuningas Friedrich Wilhelm I, Hohenzollerite dünastiast ning ema – Sophie Dorothea von Hanover, kes oli Inglismaa kuninga Georg I tütar. Friedrich oli teine laps selles suure kuninglikus peres, kus sündis kokku 14 last.
Kuningas Friedrich Wilhelm I tahtis, et tema pojast saaks ideaalne sõjamees, tõeline vaese , kuid tööarmastaja Preisi pärija. Isa suurim kirg oli tema vägi. Õukondlikud lõbustused, mood, galantsed peod olid kauaks välja heidetud Berliinist. Aga noor Friedrich omas hoopis teistuguseid kalduvusi huvides: talle meeldis flöödimäng, prantsuse filosoofia ning tantsud.
1730 . aastal sai Friedrich tuttavaks leitnant Hermann von Katte'ga, kellega ta üritas pageda Inglismaale , mis oli samaväärne kui deserteerimine. Peale Von Katte surmanuhtlust, palub prints Friedrich oma isalt andks ning 1733. aastal sunnitakse teda abielluma Elizabeth Christine von Braunshweig'iga, kuigi Friedrich näitab täielikku ükskõiksust pruudi vastu.
Peale isa surma, aastal 1740 , saab Friedrich mitte lihtsalt Preisi krooni, vaid ka tugeva armee ning kulutamata riigikassa. Kuigi Friedrichi isa andis enne surma käsu matta ta võimalikult tagasihoidlikult, seda lubadust poeg ei täitnud. Ta korraldas uhked ning väärilised matused oma isale , Friedrich Wilhelm I-le.
Kohe, kui Friedrich II saab võimule, koostab ta normatiiv -õigluslikud aktid , mis puudutasid ususallivust ning tänu millele hakkasid Preisi ümberkolima ka teistsuguste uskudega rahvad , sealhulgas ka juudid . Friedrichi reform kehtestas Preisis avaliku kohtupidamise ning keelas ära piinamise .
Samal 1740-ndal aastal algab sõda Austria päranduse eest, kus Friedrich võttis väga aktiivselt osa. Teda ei huvitanud „Austria pärandus“, vaid teda köitis hoopis Sileesia . Pealegi sõja algatamiseks oli ka mõjuv põhjus. Nimelt Hohenzollerid omasid õigust mõnedele maadele Sileesias. Juba 1741. aastal astus Friedrich Sileesiasse. Praktiliselt kõik linnad alistusid võitluseta. Jaanuari lõpuks asus peaaegu kogu Sileesia Friedrichu kätes.
Vallutatud aladel teostas Friedrich koheselt mõnigad reformid , näteiks andeks kristlastele andeks nende maksuvõlad ning lubas katoliiklikule vaimulikkonnale jätkata jumalateenistust ning ehitada uusi kirikuid.
1472. aastal moodustasid ungari aadlikud 15 000 mehelise armee. Friedrich sõlmis lepingu Saksooniaga ning eesotsas Saksoonia armeega läks võitlusesse Boheemiasse ja Moraaviasse. Seal toimus üks verisemaid võitlusi kogu austria päranduse sõdade ajaloos. Peale austria armee järjekordset lüüa saamist, algasid sunnitud läbirääkimised Breslaulis. Rahu oli tingimusel, kui Austria annab Preisimaale Ülemise ja Alumise Sileesia ning Glatzi krahvkonna. Peale nende tingimuste täitmist lahkusid Preisimaa väed Boheemiast. 1744. aastal saatis Friedrich oma väed uuesti Boheemiasse. Ta jõudis väga lähedale Austria hertsogiriigi piiridele. Kuid peagi ta pidi alla andma, sest Austria kindral Trauni tegutsemised osutusid targemateks ning kaalutletumaks kui noore Preisi kuninga omad. Kuid siiski ei suutnud Austria Sileesiat endale võita ning aastal 1745. sõlmiti kokkulepe, kus Austria loovutas järjekordselt Sileesia Friedrichule. Just peale seda sõjakäiku 1745. aastal nimetati Friedrichut esimest korda „Suureks“.
11 aastat olid Friedricul sõjavabad. Vabal ajal kirjutas ta kirjutisi ning iga õhtu veetis tund aega flööti mängides. Teda peeti kuningaks- filosoofiks ning ta kutsus enda lossi tuntuid mõtisklejaid, sealhulgas ka Voltaire 'i, kellega kirjutas kirju palju aastaid. Peale oma emakeele – saksakeele, valdas kuningas ka prantsuse, inglise, hispaania , portugali ning itaalia keeli.
Aastal 1756 algas seitsmeaastane sõda, mis kestis kuni 1763 -nda aastani. Selle põhjuseks oli Friedrichi agressiivsus ning püüdlus vallutada Boheemia. Täpsemalt algas sõda 17. auustil Preisimaa kallaletungiga Saksimaa kuurvürstiriigile. 1757. aasta maikuus asus Venemaa sõjavägi feldmarssal Stepan Apraksini juhtimisel vastu Preisi vägedele, eesmärgiga piirata Friedrich püüdlusi laiendada Preisimaa kuningriigi piire ning mõjuvõimu Euroopas. Esimesed lahingud toimusid Preisimaa ja Venemaa vahel Ida- Preisimaal . 24. juunil 1757 vallutasid Venemaa väed Memeli linna. Sama aasta 19. augustil purustas Venemaa armee Grosh-Jägersdorfi lahingus Preisi väed, kuid Venema sisepoliitika tõttu pealetung Preisimaale peatus . Venemaa keisrinna Jelizaveta Petrovna haiguse tõttu ning paleeintriigide tulemusena jäi Apraksin äraootavale sisukohale edasise lahingutegevuse suhtes. Jelizaveta Petrovna paranedes anti Apraksin aga kohtu alla, kõrvaldati ülemjuata kohalt ning asendati krahv William. W. Fermoriga, kes jätkas sõjategevust ning 22. jaanuaril 1758 vallutasid Venemaa väed Köningsbergi, mille tulemusena Ida-Preisimaa läks Venemaa koosseisu. 12. augustil 1760 purustas Venemaa ja Austria ühisvägi Kunersdorgfi lahingus Preisimaa armee ning 28. septembril vallutasid Berliini. 25. detsembril aga 1761 . aastal suri keisrinna Jelizaveta Petrovna ning keisriks saanud Peeter III lõpetas koheselt sõja Preisimaaga ning tagastas Preisimaale kõik vallutatud maa-alad ning 24. aprillil 1762 sõlmisid Peeter III ja Friedrich II liidulepingu, mis küll Katariina II võimulesaamisel tühistati, kuid sõjategevust uuesti ei alustatud.
Peale seitsmeaastast sõda, otsustas kuningas, et peab taastama kõik lammutatud ehitised ja hooned. Just sellel ajal on märgitud grandioossed ehitamised Beriliinis ja Potsdamis. Sans souci residentsis tekib Uus Loss, mis ületas kõik tolleajased uhked ehitised kogu Euroopas.
Aastal 1780, kui Friedrich mattis maha kõik oma sõbrad ning kindralid , muutus kuningas kurvaks ning kinniseks. Peagi hakkasid jõud kuningal otsa saama ning teda painasid unetus ja astma. Kuningas suri öösel 16. augustil aastal 1786 , omaenda voodis . Momendil , mil Friedrich suri, peatus kell tema magamistoas, mis hiljem osutususid Napoleon Bonaparte juures.
Friedrich Suur käskis end matta oma lemmikus Sans Souc'is, kuid tema vennapoeg,lasi ta matta Potsdami kirikusse, Friedrich II isa kõrvale. Kuid kuninga viimne tahe läks täide 1991 aasta 17. augustil, täpselt 205 aastat pärast tema surma. Tema põrm viidi üle Sans Souc'i ning tema matmine toimus öösel, nagu ta ise oli oma testamendis ka tahtnud.
Kui rääkida tema isiklikust elust, siis see muutus vaieldavaks juba monarhi elu ajal. Kõigile oli teada fakt, et seksuaalseid suhteid oma naisega temal ei olnud. Ning teda peeti pigem homoseksuaaliks. Nagu märkis Voltaire, lossi et lubatud üldse naisi, kuid Friedrich olevat armunud oma kooliõpetaja tütresse, kelle isa selle suhte teada saamisel ta läbi peksis.
Lisad
Elizabeth Christine von Braunshweig Friedrich „Suur“ II