KVALITATIIVNE VERSUS KVANTITATIIVNE METOODIKA (4)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL

Ärijuhtimise õppesuund
KÕ II Ä
Helle Liivar
KVALITATIIVNE VERSUS KVANTITATIIVNE METOODIKA
Referaat

Juhendaja : Airi Mitendorf

Mõdriku
2008

SISUKORD

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL 1
Juhendaja: Airi Mitendorf 1
SISUKORD 2
KVALITATIIVNE VERSUS KVANTITATIIVNE METOODIKA 3
KASUTATUD KIRJANDUS 7

KVALITATIIVNE VERSUS KVANTITATIIVNE METOODIKA

Kvalitatiivsete uuringute all peetakse silmas tervet erilaadsete uuringutüüpide kogumit. Täpne defineerimine on keerukas ning kirjanduses võib kohata palju erinevaid määratlusi. Ka Denzin ja Lincoln tunnistavad defineerimisprobleeme, kuid siiski pakuvad nad välja definitsiooni, milles rõhutavad järgmisi momente. Kvalitatiivne uuring on alati olukorda arvestav tegevus, mis asetab vaatleja maailmas kindlasse paika. Kvalitatiivne uuring kujutab endast materjali tõlgendamise praktiliste viiside kogumit, mis aitavad maailma nähtavaks teha. Kvalitatiivse uuringu juurde kuulub tõlgenduslik, naturalistlik lähenemine maailmale. See tähendab, et kvalitatiivsetes uuringutes uuritakse nähtusi nende loomulikus keskkonnas ning püütakse ilminguid mõtestada või tõlgendada nende tähenduste kaudu, mida inimesed neile annavad (Denzin & Lincoln, 2000).
Kvalitatiivse meetodi eesmärk on saada terviklikku empiirilist andmestikku, mis hõlmaks kvalitatiivseid ja detaile iseloomustavaid seiku . Uurimismaterjal kogutakse meetodiga, mis võimaldab ülalnimetatud eesmärki saavutada, nt osalusvaatlusega, vaba intervjuuga, rühmavestlusega, autobiograafiate kogumisega. Järeldusi võib teha ilma statistilisi vahendeid kasutamata, ehkki neid võidakse mingil määral ka kasutada. Kvantitatiivse meetodi eesmärk on saada võimalikult objektiivseid empiirilisi andmeid täpselt piiritletud objektide kohta. Uurimismaterjal kogutakse sellise meetodiga, mis võimaldab kvantitatiivset, arvulist mõõtmist ja mõõtmistulemuste saamist, nt süstemaatiline vaatlus , testid, füsioloogilised mõõtmised ning standardiseeritud ankeedid. Järeldused tehakse uurimismaterjali statistilise analüüsi põhjal, kasutades nt tunnuste aritmeetilisi keskmisi, korrelatsioone ja faktoranalüüsi.
Kvalitatiivse uurimuse tüüpilisi jooni:

• Uurimus on loomult tervikut haarav teadmiste hankimine ja andmed kogutakse loomulikus, tegelikus keskkonnas.
  
• Teadmiste kogumise instrumendina eelistatakse inimest. Uurija usaldab rohkem oma vaatlusel ja vestlusel uuritavatega kui mõõtmisvahenditega saadavat teadmist.
  
• Kasutatakse induktiivset analüüsi. Uurija taotluseks on esile tuua ootamatuid asjaolusid. Seepärast on ka lähtekohaks ainestiku mitmekülgne ja üksikasjalik läbivaatamine.
  
• Andmete kogumisel kasutatakse kvalitatiivseid meetodeid .
  
• Uurimisobjektid valitakse eesmärgipäraselt, mitte juhusliku valimi menetlust kasutades.
  
• Uurimuse kava kujuneb uurimise käigus. Uurimus viiakse läbi paindlikult ja kava muudetakse, arvesse võttes muutunud olusid.
  
• Juhtumeid käsitatakse kui ainulaadseid ja vastavalt sellele tõlgendatakse ka andmeid.
  

Kvantitatiivses uurimuses on kesksed tunnused:

• järeldused varasematest uurimustest
  
• varasemad teooriad
  
• hüpoteeside esitamine
  
• mõistete määratlemine
  
• katsekorralduse või andmete kogumise kavandamine, milles on oluline, et vaatlusandmed sobiksid kvantitatiivseks, arvudes mõõtmiseks
  
• katseisikute või uuritavate isikute valimine
  
• muutujate moodustamine tabeli kujul ja andmete korrastamine statistiliselt käsitletavaks
  
• järelduste tegemine vaatlusandmete statistilisele analüüsile tuginedes, tulemuste esitamine protsenttabelites ja tulemuste olulisuse statistiline testimine .
  

Kvantitatiivne ja kvalitatiivne uurimine on lähenemisviisid, mida on praktikas raske selgepiiriliselt teineteisest eristada. Neid nähakse sageli teineteist täiendavatena, mitte võistlevate suundadena. Näiteks kvalitatiivset meetodit kasutatakse kvantitatiivse uurimuse eelkatsena veendumaks, et mõõtmiseks mõeldud asjaolud on otstarbekad uurimuse probleemide seisukohalt ja mõttekad ka uurijale. Kvalitatiivset ja kvantitatiivset kasutatakse ka kõrvuti või võib kvantitatiivne etapp eelneda kvalitatiivsele. Kui väidetakse, et kvantitatiivne kasutab arve ja kvalitatiivne tähendusi, siis ei ole taotluseks suundi vastandada. Arvud ja tähendused on vastastikku teineteisest sõltuvad. Arvud põhinevad tähendusi sisaldaval abstraheerimisel ja tähendusi sisaldavaid mõistelisi fenomene võib väljendada arvudega . Mõõtmine sisaldab kõikidel tasanditel nii kvalitatiivse kui ka kvantitatiivse poole.
Uurimismeetodite alases kirjanduses arutatakse ka selle üle, missugused meetodid või tehnikad on sovivamad või „teaduslikumad”. Mõnikord kinnitatakse, et struktureeritud ja kvantitatiivsed meetodid on „teaduslikumad” ja seetõttu ka paremad. Kuid meie arvates ei ole meetodid või tehnikad paremad või teaduslikumad ainult sellepärast, et nad on kvantitatiivsed. Meetodite ja tehnikate sobivus sõltub uurimuse jaoks uurimisprobleemist ja uurimuse eesmärgist ( Jankowicz, 1991).
Peamine erinevus kvalitatiivse ja kvantitatiivse uurimistöö vahel pole mitte „kvaliteedis” vaid protseduuris. Kvalitatiivses uurimuses ei jõuta tulemusteni statistiliste meetoditega või muude kvantifitseerimisprotesduuridega. Samuti on erinevus teadmiste ja uurimiseesmärkide erinevate perspektiivide peegeldus . Kvalitatiivne uurimus on segu ratsionaalsest, avastuslikust ja intuitiivsest, kus uurija oskused ning kogemus mängivad tähtsat rolli andmete analüüsis. See võtab fookusesse sageli sotsiaalse protsessi ja mitte sotsiaalsed struktuurid , mis on sageli kvantitatiivse uurimistöö keskmes. Kvalitativse uurimistöö tegemiseks vajalikud oskused on abstraktne mõtlemine, olukordadest distantseerumine ja nende kriitiline analüüsimine, eelarvamuste äratundmine ja vältimine, paikapidava ja usaldusväärse informatsiooni hankimine, teoreetiline ja sotsiaalne tundlikkus ning võime pidada analüütilist distantsi, samal ajal ära kasutades olemasolevat kogemust, vaatlemise ja vastasmõju terane tunnetamine (van Maanen, 1983; Strauss ja Corbin, 1990). Ehkki enamik uurijaid rõhutab üht või teist, võib kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid meetodeid kombineerida ning kasutada samas uurimuses.
Tabel 1. Rõhuasetuse erinevus kvalitatiivsetes vs kvantitatiivsetes meetodites.
Kvalitatiivsed meetodid
Kvantitatiivsed meetodid
Rõhk arusaamisel
Rõhk testimisel ja tõestamisel
Fookus vastaja /informandi vaatenurgal
Fookus sotsiaalsete sõndmuste faktidel ja/või põhjustel
Interpretatsioon ja ratsionaalne lähenemine
Loogiline ja kriitiline lähenemine
Vaatlused ja mõõtmised loomulikus ümbruses
Kontrollitud mõõtmine
Subjektiivne asjaosalise vaatekoht ja lähedus andmetele
Objektiivne kõrvalseisja vaatekoht distantsiga andmetest
Avastuslik suunitlus
Hüpoteetilis.deduktiivne; fookus hüpoteeside kontrollimisel
Protsessile suunatud
Tulemustele suunatud
Terviklik perspektiiv
Üksikasjalik ja analüütiline
Üldistamine individuaalse organismi omaduste ja kontekstide võrdluse teel
Üldistamine populatsiooni liikmeskonnale
Allikas: aluseks Reichardt ja Cook (1979).
Üldiselt on tunnustatud, et induktiivse ja avastusliku uurimistöö jaoks on kvalitatiivsed meetodid kõige paremad, kuna nad võivad viia hüpoteeside püstitamise ja seletusteni. Selle vaate kohaselt on kvalitatiivsed või kvantitatiivsed meetodid sobivad uurimistöö eri staadiumides või tasemetel. Esimesel tasemel on probleem struktureerimata iseloomuga ja sobivad on kvalitatiivsed meetodid. Teisel tasemel on kvantitatiivsed meetodid kõige paremad, kuna tahetakse kontrollida hüpoteese, milleni jõuti esimesel tasemel. Kolmandal tasemel võib kasutada nii kvalitatiivseid kui kvantitativseid meetodeid. Sageli kasutatakse sellel tasemel kahe meetodi kombinatsiooni .
Ehkki termin kvalitatiivne on sarnane sõnaga kvaliteetne, võib heaks või halvaks osutuda nii kvalitatiivne kui ka kvantitatiivne uurimus. Uurimismeetodi valik sõltub eelkõige uuringu eesmärgist.

KASUTATUD KIRJANDUS

Kvalitatiivne uurimisviis . M.-L. Laherand. 2008. Tallinn. OÜ Infotrükk.
The Sage Dictionary of Social Research Methods. V. Jupp. 2001. London. Sage Publications.
Uuri ja kirjuta. S. Hirsjärvi, P. Remes, P. Sajavaara. 2007. Tallinn. Medicina .
Äriuuringute meetodid: Praktilisi näpunäiteid. P. Ghauri, K. Gronhaug. 2004. Tallinn. Külim.
7