F. Chopin ja R.Schumann referaat (2)

F. Chopin
R. Schumann
referaat
Katrin Olhovikov
Tartu H. Masingu kool
11. klass
Tartu, 2008
Frédéric Chopin
1810-1849
ELU
F. Chopin (sünninimega Fryderyk Franciszek Chopin) sündis Żelazowa Wola külas Varssavi lähedal.
Chopini sünnimaja Żelazowa Wolas
Tema isa oli päritolult prantslane, ema aga poolatar. Chopini sünni ajal oli isa Poola aristokraatlikes peredes koduõpetajaks. Aastal 1810 kolis perekond Varssavisse, ning Chopini isast sai Varssavi Lütseumi prantsuse keele ja kirjanduse õppejõud.
Noore Chopini muusikaline anne avaldus varakult. Esimesed klaverimängu õppetunnid sai ta oma vanemalt õelt. Juba 7-aastaselt kirjutas ta oma esimesed 2 poloneesi.Tema esimene professionaalne klaveriõpetaja oli poola viiuldaja Wojciech Adalbert Żywny, kes juhendas Chopini aastail 1816–1822. Chopin esines esimese klaverikontserdiga 8-aastaselt. Erakordsed pianistivõimed tegid ta varakult Varssavi aristokraatlike salongide tõmbenumbriks.
Kuni 13. eluaastani õppis Chopin kodus. Aastatel 1823– 1826 tudeeris Chopin Varssavi Lütseumis. Suvevaheaegadel viibis ta sageli koolikaaslaste juures maal, kus tutvus Poola rahvamuusikaga, mängides ise ka rahvapille. Chopini köitsid rahvatantsude rütmid ja meloodiad. Aastatel 1826-1829 õppis Chopin kompositsiooni Varssavi Kõrgemas Muusikakoolis , kus tema õppejõuks oli Józef Elsner. Chopin pühendus koolis klaverikompositsioonile. Augustis 1829 a, kolm nädalat pärast konservatooriumi lõpetamist debüteeris Chopin Viinis . Edukas esinemine avas talle tee Lääne-Euroopasse. 02.11.1830 jättis Chopin hüvasti oma sõprade ja austajatega. Armsamalt saadud sõrmus sõrmes ja hõbedane karikas kodumaa mullaga ühes, lahkus ta Poolamaalt igaveseks . 1831 . a septembris saabus helilooja Pariisi, kus teda võtsid vastu nimekad Poola pagulased ja tuntud kunstnikud (H. Heine , A de Vigny, Eugéne Delacroix ). Chopini tutvustati tähtsamatele pianistidele ( Ferdinand Hiller , Franz Liszt ). Sõprussidemeid lõi ta H. Berliozi F. Mendelssohni ja V. Belliniga. Pariisist tegi ta mitmeid kontsertreise koos oma sõpradest heliloojatega.
1835. a kohtus Chopin Karlsbadis oma perekonnaga. Seal tutvus ta krahv Franz von Thun-Huhensteiniga, kelle tütreid ta Pariisis oli õpetanud. Krahv kutsus Chopini ja tema pere enda lossi Decinis. Chopin naases Pariisi Leipzigi kaudu, kus kohtus Mendelssohni, Schumanni ja Clara Wieckiga.
1836. a krahvinna Marie d`Agoult korraldatud peol kohtus Chopin prantsuse kirjaniku George Sandiga. Chopin ei näinud temas esialgu midagi ligitõmbavat, Sandil olid Chopini vastu aga tugevad tunded. Lõpuks nende suhe siiski arenes. Tähtis periood koosveedetud aja jooksul oli vaevaline talv Mallorcal (1838-1839), kus neil oli probleeme asustamiskõlbliku elukoha leidmisega. Lõpuks üürisid nad korteri maalilises, kuid külmas Valldemossa kloostris. Halb ilm avaldas talve jooksul Chopini tervisele tugevat mõju. Selleks, et päästa tema elu, pidid nad Mallorcalt lahkuma. Nad peatusid Marseille`s, kus elasid paar kuud. 1839-1843 aastate suved veetis Chopin Sandi mõisas Nohantis. Need olid vaiksed , kuid produktiivsed päevad, mil valmisid paljud Chopini teosed. See oli aeg, kui Sand ja Chopin nautisid sügavat armastust ja sõprust, kuid aja jooksul Sandi poja järjest kasvav vaenulik suhtumine põhjustas tõsiseid konflikte. Lõplik lahkuminek leidis aset juulis 1847.
Rängad isiklikud läbielamised (ka Nohanti kaotus) mõjusid laastavalt Chopini vaimsele ja füüsilisele seisundile. Ta loobus peaaegu täielikult heliloomingust. 1848. a võttis kopsuhaige kunstnik ette kontsertreisi Londonisse. Šotimaal andis ta suure pingutusega kontserdi 12000 kuulajale. Seejärel pöördus ta tagasi Pariisi. Haigus süvenes, kojuigatsus ja mahajäetus närisid hinge. Haige juurde ruttas helilooja õde Varssavist , et tuua endaga kaasa kodunurmede kosutavat lõhna.
"Ma tean, et Paraskevitš (vene kindral , kes juhatas Poole ülestõusnute vastu suunatud vägesid, vene asevalitseja Poolas) ei luba minu laipa kodumaale viia, viige siis sinna mu südagi," ütles haige oma õele. See soov täideti. Praegu hoitakse Chopini südant Varssavis Ristikandja kirikus. Frédéric Chopin suri 17.10.1849. a kopsutuberkuloosi. Ta on maetud Père Lachaise kalmistule Pariisis.
LOOMING
Kui Chopin oli Varssavis heliloojana ja pianistina juba tunnustuse võitnud, tahtsid poola eesrindlikud ühiskonnakihid suurt muusikut eelkõige ooperikomponistina näha. Just ooper oli žanr, mis vastas masse mobiliseeriva iseloomu tõttu kõige rohkem revolutsioonilistele rahvus-romantilistele ideaalidele. "Sina, iseenesestki mõista, pead saama poola ooperiheliloojaks," kirjutas heliloojale üks keskseid kujusid tolleaegses poola kultuurielus poeet Witwicki. "Sinu koht on Rossini ja Mozarti vahel. Sina pead end ooperi alal surematuks tegema," veenis Chopini tema õpetaja Elsner.
Helilooja kutsumuseks oli aga klaver . Peale klaveriteoste on ta loonud umbes 20 soololaulu, ühe klaveritrio ja mõned teosed tšellole.
Chopini loomingu üheks kõige silmapaistvamaks jooneks oli selle rahvuslik koloriit . Sealjuures ei ole helilooja kunagi tegelnud rahvaviiside kogumise ja süstematiseerimisega. Ta polnud rahvamuusika ümbertöötleja vaid looja. Ka Chopini muusika sisuline külg on tihedas sidemes Poolaga. Kõige eredamate rahvuslike tunnetega teosteks Chopini loomingus on tema masurkad ja poloneesid. Need Poola rahvatantsudest tulenenud žanrid arendas Chopin täiusele.
BALLAADID
Arvult on neid neli, loodud ajavahemikul 1831-1842. Ballaad tungis luulest vokaalmuusikasse XVIII sajandi lõpul. Chopin oli esimene instrumentaalballaadide meister. Chopini ballaadid on üheosalised klaveriteosed . Tavaliselt algavad ballaadid rahulike jutustavate teemadega. Aegamööda, vastavalt sündmuste arengule muutub nende rütm katkendlikuks ja ärevaks, lisanduvad uued temaatilised elemendid. Teose lõpus kuuleme veelkord algteemat.
ETÜÜDID
Etüüde on Chopinil kokku 27. Need on tähtsaks lüliks XIX sajandi pianismi arengus. Chopini etüüdid on oma ülesehituse poolest lähemal traditsiooniliste etüüdide mõistele. Neis on silmas peetud mingit üht tehnilist eesmärki, ühe võtte süvendamise taotlust. Sellele vastab ka ühe muusikalise kujundi domineerimine teoses.
CHOPINI TEISTEST TEOSTEST
Chopin on kirjutanud veel 24 prelüüdist koosneva tsükli. Enamik neist on loodud Mallorca saarel. Tsükkel kujutab endast tolle perioodi muusikalist päevikut.
Sageli on võrreldud Chopini prelüüde tema etüüdidega. Mõlemate puhul on tegemist ühe kunstilise kujundiga palas. Prelüüdide meeleolulised kontrastid ei ilmne mitte palade sisemuses, vaid nende omavahelistes suhetes, tsükli seisukohast vaadates.
Tähtsat kohta helilooja loomingus omavad ka tema nokturnid, kokku üle 20. Selle nimetuse all mõeldakse tavaliselt öiste elamuste ringi, romantilisi unistusi , salajasi pihtimusi, poeetiliste meeleolude pilte, rahutuid tundetõuse. Chopini on korduvalt suureks meloodiameistriks nimetatud. Kõige enam võib seda nokturnide põhjal väita. Vastandina etüüdidele valitsevad Chopini nokturnides aeglased tempod . Ka pole neis alati tegemist öiste meeleolude kujutamisega. Peale nokturnide on Chopin kirjutanud veel valsse, skertsosid, rondosid, ekspromte, kuulsa fa- minoor fantaasia ja mitmeid teisi klaveriteoseid.
Robert Schumann
1810- 1856
maja, kus Shumann sündis
ELU
R. Schumann sündis Saksi provintsilinnakeses Zwickaus 8.juunil 1810. a.
Juba lapsepõlves avaldusid tal paralleelselt kirjanduslikud ja muusikalised anded ning esialgu oli raske valikut teha, millele pühenduda. Kirjandus abistas edaspidi alati ta muusikalist fantaasiat ja rida muusikapalu sündiski kirjandusteostest saadud inspiratsioonil. Isa surm 1826. a. lõi segi Schumanni plaanid saada professionaalseks muusikuks, sest ema soovil pidi ta 1826. a. astuma Leipzigi ülikooli juurat õppima. Leipzigis tutvus Schumann tuntud klaveripedagoogi Friedrich Wieckiga ja selle tütrega, imelapse ja pärastise kuulsa pianisti Clara Wieckiga. Schumann hakkas innukalt täiendama oma klaverimängutehnikat ja alates 1830. a. pühendus täielikult muusikale . Suurt mõju avaldas noorele muusikule kontserdil kuuldud Paganini virtuooslik viiulimäng ja tiivustatud Paganini innustavast eeskujust, otsustas kiiresti saavutada meisterlikkuse mängutehnikas. Ta ei pidanud kinni Wiecki plaanipärasest süsteemist ja tagajärjeks oli käevigastus, mis purustas alatiseks lootused pianistikarjäärile.
Tänu sellele puhkes aga õitsele Schumanni komponistianne. Samal ajal sai alguse ka Schumanni muusikakriitiline tegevus. Noore, senitundmatu kriitiku esimene artikkel aastast 1831 oli pühendatud noorele, samuti tundmatule heliloojale Chopinile, kelles ta nägi muusikageeniust. Et veelgi resoluutsemalt võidelda oma põhimõtete eest, otsustas Schumann koos lähedaste sõpradega alustada muusikaajakirja väljaandmist. Mõte sai teoks ja 1834. a. ilmus Leipzigis "Uue muusikaajakirja" esimene number. Seda ajakirja toimetas Schumann kümme aastat peaaegu üksinda, olles ise ka peamiseks artiklite autoriks . Ajakirjal oli kindel ideeline suund: võidelda tagurliku ja pealiskaudse muusika vastu ning abistada ja innustada noori talente. Kriitika kõrval ei unustatud ka esteetilisi probleeme.
1838. a. asus Schumann Viini, et siin oma majanduslikku olukorda parandada. Viinis viibimine ei möödunud Schumannile kasutult: ta leidis siin terve seeria Schuberti senitundmatuid käsikirju (Schubert suri 1828.a.) ja äsjaleitud C- duur sümfoonia kanti esmakordselt ette Leipzigis 1839. a.
1840. a. sai Clara Wieck täisealiseks ja vana Wiecki vastuseisule vaatamata teostus tema abielu Schumanniga.
Clara Schumann
See aasta, õnnelikem Schumanni elus, on läinud ajalukku "Schumanni laulude aasta " nime all. Klaver, helilooja senine loomingukaaslane, jäi ta kavatsustele liiga kitsaks ja uus loominguline puhang tõi aasta vältel üle 100 laulu. Schumann laiendas veelgi oma loominguringi. 1841.a. valmis esimene (B-duur) nn. "Kevadsümfoonia". 1843.a. esitati esmakordselt ta oratoorium "Paradiis ja Peri ", mille kohta autor ise märkis:" Minu oratoorium pole määratud palvesaalile, vaid rõõmsatele inimestele!". Kui 1843. a. asutati Leipzigi konservatoorium, asus Schumann Mendelssohni kutsel sinna õppejõuks. Schumann oli eelkõige lüürik, kelle fantaasia oli seotud inimese mõtte- ja tundevarjunditega, millele tuginenski ta loomingu paremik . Nüüd aga, kui ta asus tööle sümfoonia, oratooriumi ja ooperi valdkonnas, ei jätkunud sügavaks sisuks ainult üksikisiku seesmisist elamusist, oli tarvis laia filosoofilist haaret. Schumann oma sisemuses tundis ja kartis seda, võib öelda, et Schumann kartis oma nõrkusi, muutus isegi umbusklikuks oma ande vastu ja see saigi temale saatuslikuks.
Suur töökoormus väsitas ta nõrku närve. Sooviga pühenduda ainult loomingule andis ta kümme aastat toimetatud muusikaajakirja üle teistele ja seoses kontsertreisiga Venemaale 1844 . a. , loobus ka tööst konservatooriumis.
Reisil Peterburi läks Schumannide tee läbi Eesti. Pikem peatus oli Tartus, kus Clara andis kolm kontserti, mis võeti vaimustatult vastu. Kirjeldades reisipäevikus teist kontserti 23.(11.) veebr. 1844. a., märgib Clara Schumann: "... kõikjal kostsid hüüded:"Veel üks kontsert !". Ainult pärast lubadust anda kolmas kontsert sain ma lahkuda saalist ...".
Venemaal esines Schumann juba tõsiseid tervisehäireid. Jõudnud tagasi Leipzigi, soovitasid arstid talle puhkust ja rahu. Uueks elukohaks sai vaikne Dresden, kus kuni 1850. aastani kestis küllalt innukas loominguline tegevus. Tegeldes kooridirigeerimisega, kirjutas ta ka koorile. Kui Dresdenis puhkesid 1849. a. revolutsioonilised sündmused ja linnas algasid võitlused barrikaadidel, lahkus Schumann linnast.
Vaatamata sellele, et ta loomingus esines mõningaid revolutsioonilise meeleoluga laule, ei suutnud haige helilooja poliitilist ükskõiksust muuta.
1850. a. asumisega Düsseldorfi linnadirigendi kohale, algas Schumanni luigelaul. Loomingulised plaanid olid paljutõotavad ja laiahaardelised, ta töötas intensiivselt, nagu aimates peatset lõppu. Viimaks ometi oli saabunud aeg, mil ta looming hakkas leidma tunnustust, kuid saabus ka katastroof. 1854. a. varakevadel, meeltesegadushoos tegi Schumann enesetapukatse, hüpates Reini jõkke. Ta päästeti kalurite poolt ja viidi arstide nõuandel peagi Bonni läheduses Endenichi psühhiaatriaravilasse. Loominguline tee oli lõppenud.
Schumann suri Endenichis 29. juulil 1856. a.
LOOMING
Schumanni looming on auga vastu pidanud aja katsumustele, selle paremik kuulub peamiselt kahte valdkonda - klaverimuusika ja laulud. Schumanni loomingu tüüpilised jooned võiksime kokku võtta järgmistes punktides:
a) Suur uudsus. Schumann leidis omapärase muusikalise väljenduse.
b) Hingesugulus Schuberti viimaste eluaastate loominguga, kus inimtunded ja psühholoogia on helilooja tähelepanu keskpunktis . Schumann ise ütles: "Mida kitsapiirilisem on maailm väljaspool mind, seda suuremaks saab ta minu ettekujutuses ja fantaasias: kunsti illusioonides otsime me asendust tegelikkuse illusioonidele".
Selline endassesüvenemine paneb aluse psühholoogilisele momendile Schumanni loomingus. Sellest tulenebki Schumanni loomingu keskne teema: inimene ja tema sisemaailm.
c) Fantastika . See kõiki romantikuid haarav motiiv on tugevalt esitatud ka Schumanni loomingus. Schumanni fantastika on eelkõige tema isiklike nägemuste ja tunnete fantastika.
d) Loodus esineb Schumanni loomingus alati seotult inimese tunnetega, ka autori enda üleelamustega.
e) Schumann oli eelkõige lüürik, seepärast kuulub tema loomingu paremik klaverimuusika ja laulu valdkonda. Suurvormides (sümfoonias, ooperis jne.) on tarvis lisaks üksikisiku tunnetele anda veel laia filosoofilist teemakäsitlust ja seepärast esineb Schumannil suurvormides puudujääke.
f) Lüürikuna kirjutas Schumann palju miniatuure ja miniatuuride tsükleid (nii klaveri, kui ka vokaalmuusikas). Miniatuur ongi sobivaim väljendusvorm üksikisiku tundeist ja meeleoludest.
g) Schumanni muusikaline keel on väga mitmekülgne. Siin võime kohata laululis-romantilisi ja tantsulisi intonatsioone. Schumann tõi oma teostesse mitmesuguste tantsude (valss, polonees jt.) rütmi. Eriti tuleb rõhutada Schumanni omapärast rütmikäsitlust.
Tähtsamad teosed:
Klaverile:
"Liblikad" (1831)
, "Sümfoonilised etüüdid" (1834)
" Karneval " (1835)
"Davidsbündlerite tantsud" ( 1837 )
"Fantaasiapalad" (1837)
"Lastestseenid" (1838)
"Kreysleriana" (1838)
"Viini karneval" (1839) jt
Laulutsüklid:
"Luuletaja armastus" (16 laulu Heine tekstidele)
"Naise elu ja armastus" (8 laulu Chamisso tekstidele)
"Mirdid" (26 laulu mitmete poeetide tekstide)
Sümfooniad
nr 1 B-duur „Kevadsümfoonia” (1841)
Oratoorium
„Paradiis ja Peri ”
Ooper
„Genoveve” (1848)