FRYDERYK (FRÉDÉRIC) CHOPIN (0)

FRYDERYK (FRÉDÉRIC) CHOPIN (1810 Želazowa Wola – 1849 Pariis)
Päritolust: Chopini isa oli prantslane , ema poolatar (vaesunud aadliperekonnast). Vanemad olid haritud ja intelligentsed, ema oli ka muusikaliselt andekas; Chopinil oli oma aja euroopa eeskujulik kasvatus ja haridus . Pärast Chopini sündi kolis pere Varssavisse. Klaveriõpingutega alustas juba lapsena; tal oli väga hea õpetaja, kes tutvustas Chopinile ka Bachi HTK-d (C. kirjutas selle käsitsi ümber). 1822 hakkas õppima muusikateooria aineid Varssavi kons.-i direktori juures, peagi sai too aru, et Chopin on geniaalne muusik ning võttis ta kons.-i vastu. C. õppis seal pianistina 1826 –1829. Viimasel aastal kirjutas Teise klaverikontserdi f- moll (Esimene klaverikontsert on loodud hiljem).
1829 kontsertreis Viin i, kus võeti hästi vastu; sel ajal oli Viin veel viimaseid aastaid maailma muusikapealinn, hiljem oli selleks Pariis. 1830 novembris lahkus Chopin jäädavalt Poolast, 1831 märtsis algas juba poola rahva mäss vene tsaarivõimu vastu. 1831 sügisel jõudis Chopin Pariisi ( vahepeal peatus Viinis ) ning elas kergelt sisse sealsesse salongiellu: oli hea tuttav Liszti, Berliozi, Meyerbeeri ja Paganiniga, tundis ka Bellinit ning oli väga sisse võetud sajandi alguse itaalia ooperist. Kirjanikest käis läbi Heine ja Balzaciga, üks lähemaid sõpru oli kunstnik Delacroix. Chopin saavutas tuntuse nii pianisti kui ka heliloojana. Alustas edukat pedagoogikarjääri.
1830. aastate keskel esines Leipzigis ja kohtus seal ka Schumanni ja Mendelssohniga. Ehkki Schumann tunnustas Chopini annet, ei hinnanud too Sch. muusikat: heitis ette programmilisust ja vormilõtvust. 1837 hakkas tihedalt suhtlema prantsuse naiskirjaniku Georges Sandiga, nende heitlik ja suurte tülidega kooselu kestis 1846. aastani (mitmed suved möödusid Sandi suvemõisas Nohant’is). Lahkuminek andis Chopini niigi nõrgale tervisele viimase hoobi. 1848 andis viimase kontserdi Pariisis ning tegi kontsertreisi Inglise- ja Šotimaale (elu jooksul esines suure publiku ees ainult u. 30 korda), tagasi tulles oli juba surmavalt haige (tuberkuloos). Chopini keha maeti Pariisi, kuid süda viidi tema enda palvel kodumaale , Varssavi Püha Risti kirikusse.
Teosed klaverile ja orkestrile:
2 klaverikontserti: nr 1 e-moll, nr 2 f-moll, mõlemad 1830.a., kuid nr. 2 on loodud esimesena
Variatsioonid Mozarti “Don Giovanni ” teemale (1827)
Fantaasia poola laulude teemadel (1828)
Grande polonaise brillante (1830–31)
Sooloklaverile:
4 rondot, 4 skertsot, 4 ballaadi
3 sonaati
12 etüüdi op 10 (pühendatud Lisztile; 1829–32)
12 etüüdi op 25 ( 1832 –36)
24 prelüüdi (1831–39)
19 nokturni
u 60 masurkat
valsse
poloneese jm

• Ta on loonud ka paar teost tšellole ja klaverile ning “17 poola laulu” (laulud klaveri saatega).
  

Helikeele iseloomustus:

• tema helikeel on justkui süntees klassitsistlikust üldmõistetavusest ja romantilisest individuaalsusest. Klassitsistlikkus avaldub nt mõtteselguses, vormiloogikas, peenes detailide viimistluses, lõpetatuses
  
• oli omas ajas uuendaja -avangardist, võeti hästi vastu tolle aja kõige uuemeelsemas seltskonnas. Ta oli hinnatud ka laiema publiku poolt, aga seda peamiselt tänu oma valssidele ja nokturnidele.
  
• omas ajas ääretult uudse harmoonia ja tämbri kasutusega: erakordselt oluline on värv!, palju alteratsioone, võõrhelisid akordides, armastab 7- ja 9-akordide järgnevusi (eriti omased hiljem impressionistidele. Chopin ennetabki impressioniste, Debussy pidas end Chopini vaimseks õpilaseks).
  
• loomingus on olustiku - ja poola rahvamuusika mõjud (masurkad, poloneesid, tantsurütmid, laadid nt früügia, lüüdia)
  
• Chopini meloodikat on mõjutanud itaalia ooperimuusika: väga laulev, bel canto mõju – rohkelt kergeid kaunistusi, virtuoossus . Eriti armastas Bellini muusikat
  
• Heliloojatest olid suurimad eeskujud Bach ja Mozart (Beethovenit pidas liiga atleetlikuks). Klaverikäsitluses lähtub Mozartist , pidas klaverit oma hinge peegliks
  
• väga peen pedaalikäsitlus täis-, pool- ja veerandpedaali piires
  
• programmilist muusikat põhimõtteliselt ei ole
  

24 prelüüdi op 28
Enne Chopini oli prelüüd kergekaaluline salongipala või sissejuhatus suuremale teosele. C loomingus saab see iseseisvaks žanriks. C prelüüdide eeskujuks oli Bachi HTK. Ka C käib läbi kõik helistikud , aga tema võtab aluseks kvindiringi. Kõik prelüüdid on erineva faktuuri ja meeleoluga – iga prelüüd on detailideni viimistletud , vormilt lõpetatud . C prelüüdides on tunda ka mõjutusi teistest žanritest: masurka, leinamarss, valss.
Masurkad (ligi 60)
Poola rahvatants. Kolm tunnust: 1) taktimõõt on 3/4; 2) punkteeritud rütmiga, rõhk teisel või kolmandal taktiosal; 3) enamasti liikuv, kuid tal on ka aeglaseid masurkasid. Chopin kasutab masurkades poola muusikale iseloomulike laade , näiteks früügia ja lüüdia. Vahel jäljendab ka rahvapille (torupill, viiul ).
Etüüdid op 10 ja 25 (mõlemas kaksteist etüüdi)
Iga etüüd põhineb ühel tehnilisel võttel. Mõjutatud Paganinist – väga virtuoossed. Samas on Chopini etüüdis kasutatav võte ka mingisuguse seisundi ja emotsiooni kujutamiseks. See teebki tema etüüdid kontsertlikuks (mõtle Czerny etüüdide peale).
Polonees (16)
Pidulik poola tants, 3/4 taktimõõdus. Pärineb 17. saj, hiljem levis üle Euroopa. Kahte tüüpi poloneese: 1) eriti pidulikud ja suursugused; 2) poeemilaadsed, dramaatilised “jutustused” Poola minevikust. Tuntumad poloneesid on “Heroiline” (As- duur ) ja “Militaarne” (A-duur), need pole Chopini enda pandud pealkirjad .
Nokturn (19)
Algselt oli nokturn öise missa osa (keskajal). 18. saj tähendas nokturn juba instrumentaalteost, mida kanti ette vabas õhus õhtuti. 19. saj hakkas nokturne kirjutama inglane John Field (mõjutas C palju). Alates sellest sai nokturnist mõtisklev, melanhoolse ja meditatiivse olemusega žanr .
Sonaat nr 2 op 35 b-moll (1837-1839)
Üks skandaalsemaid ja uuenduslikemaid teoseid Chopinil. Teose olemus on küllaltki morbiidne ja paljude jaoks tekitas see tollal võõristust. Uudne oli see, et II ja III osa olid justkui kohad vahetanud . IV osa on äärmiselt lühike ja ei vasta traditsioonilisele ettekujutusele ulatusliku sonaadi finaalist ( finaali on võrreldud õela irvitamisega või tuule ulgumisega kalmistul). Teos on väga terviklik oma teemade ja motiiviliste seoste tõttu: I ja III osas b-c-des, lisaks on kõik osad mollis. Kesksel kohal on “Leinamarss”. Teos on huvitav klassikalise sonaadi edasiarendus (eriline vormi ja harmoonia käsitlus ).
Neli osa: I osa on kiire ja sonaadivormis, II osa on skertso , III osa on aeglane “Leinamarss”, IV osa on kiire finaal (sisuliselt nagu kooda ).
2