Chopin (3)

Frederick Chopin ( 1810 - 1849)
ELU
Esimesed kakskümmend aastat(1810- 1830) kujutavad helilooja õnnelikku
elu kodumaal. Teine üheksateist aastat (1830- 1849) olid täis sisemisi
vastuolusi, hingelist rahuolematust ja pettumusi välismaal. Kontrastid olid teravad.
Chopini esimeseks loominguliseks katsetuseks oli polonees , mille ta kirjutas 7- aastaselt ja viimseks teoseks masurka .
Nooruki esimene avalik esinemine toimus 8- aastasena ühel Varssavi
heategeval peol. 1823 aastal astus Chopin Varssavi lütseumi.
Kooliaeg oli täius kaunist rõõmsameelset lapsepõlve. Chopin näitas juba lapsepõlves välja suurt andekust, loomingulisust ja motivatsiooni.Ta oskas joonistada, samuti oli ilmekas zestide järelaimaja ja suur meister inimeste kõnemaneeride järele tegemisel.
Arvati, et temast võiks saada hea koomilise karakteriga näitleja.
Lisaks millele oskas ta joonistada tabavaid karikatuure.
Aastatel 1826 - 1829 õppis Chopin Varssavi kõrgemas muusikakoolis .
Juba esimesel aastal nimetas õpetaja teda eriliste võimetega õpilaseks, teisel aastal juba eriliste võimetega muusikaliseks
geeniuseks. Vanemad olid alati arvanud, et Chopin saab heaks vaid siis
kui ta arendab ennast välismaal ja seda ta tegigi.Ta reisis Saksamaal, Itaalias ja Prantsusmaal. Kuid olid asju mis teda hoidsid kodumaal.
Ta armastas väga oma õdesi ja vendi, ning kiindus peagi andekasse
lauljannas Cladkovskajasse.
Vaatamata raskustele tuli Chopinil need sidemed siiski katki rebida,
suurema ja üllama eesmärgi nimel.
Võõrsil elas helilooja 1830. aastast.
1831 . aasta septembris saabus Chopin Pariisi. Ta keerles peenes seltskonnas ning teda imetleti. Tal oli ka lühike ja põgus tutvus itaalia ooperipianist Belliniga, mille katkestas viimase surm.
Bellinil oli Chopini kohta ainult ülistavaid sõnu öelda.
Chopini igatsus ja kõige suurem piin oli kodumaa vastu. Mõningaid
helgemaid värve tõid helilooja ellu mõningad armastusperioodid.
Nt. kauni poola laulja Delfin Potockaga ja tema noorpõlve mängukaaslane Maria Wodzinska. Hiljem astus Chopini ellu, aastaid vanem naiskirjanik George Sand . Ajal mil Chpoin leidis teatava tasakaalu oma elus, hakkas teda üha enam jälitama kopsuhaigus. Kes teab, kas Sand tajus seda või mitte,kuid tema läheduses sündisid Chopini kõige väärtuslikumad kunstiaarded, paljud poloneesid,masurkad, nokutrnid.
1842. aastal kaotas Chopin surma läbi oma lähedase sõbra Matuszynski.
1844. aastal suri isa. 1846. aastal eemaldus Chopinist tema peamine hingeline tugi George Sand.
Viimased aastad võõrsil olid täis hingelist üksindust.
1848. aastal võttis kopsuhaige kunstnik ette kontserdreisi Londoni, kuid tema kunsti mõisteti seal vähem veel kui Pariisis. Sotimaal andis ta suure pingutusega kontserdireisi Londonis 12 000 inimesele. Siis
pöördus ta tagasi Pariisi.
Haigus süvenes, kojuigatsus ja mahajäetuse tunne närisid hinge.
Haige juurde ruttas helilooja õde Varssavist, et tuua endaga kaasa kodunurmede kosutavat lõhna. Oma viimase palve edastasgi Chopin talle, paludes, et tema süda kodumaale veetaks. See soov täideti. Praegu hoitakse Chopini südant Varssavis Ristikandja kirikus.
LOOMING
Kui Chopin oli Varssavis heliloojana ja pianistina juba tuntuse võitnud, tahtsid poola eesrindlikud ühiskonnakihid suurt muusikut
eelkõige ooperikomponistina näha. Just ooper oli zanr , mis vastas
masse mobiliseeriva iseloomu tõttu kõige rohke, revolutsiooniliste rahus ja romantilistele ideaalidele. ’’Sina, iseenesestki mõista,
pead saama poola ooperiheliloojaks,’’ kirjutas heliloojale üks
keskseid kujusid tolleaegses poola kultuurielus poeet Witwicki.
’’Sinu koht on Rossini ja Mozarti vahel. Sina pead end
ooperi alal surematuks tegema,’’ veenis Chopini tema õpetaja Elsner.
Helilooja kutsumuseks oli aga klaver . Peale klaveriteoste on ta loonud umbes 20 soololaulu, ühe klaveritrio ja mõned teosed tsellole.
Chopini loomingu üheks kõige silmapaistvamaks jooneks oli selle
rahvuslik koloriit . Sealjuures ei ole helilooja kunagi tegelenud rahva
viiside kogumisega ja süstematiseerimisega. Ta polnud rahvamuusika
ümbertöötleja vaid looja. Isegi kärarikas Pariis ja eksootiline Mallorca saar ei suutnud tumestada tema rahvuslikku mõttelaadi.
Ka Chopini muusika sisuline külg on tihedas sidemes Poolaga.
Kõige eredamate rahvuslike tunnetega teosteks on Chopini loomingus tema masurkad ja poloneesid. Need on Poola rahvatantsudest tulenenud zanrid , mille Chopin arendas täiusele. Poolakate kõige levinumaks tantsuks oligi masurka. Seda tantsiti nii aristokraatsetes lossides
kui ka talupoegade koosviibimistel.
Masurka nimetus on tulenenud Masoovia maakonna kolemaosalise takti
mõõduga rahvatantust: masuurist. Muusika kapriissete rütmidega harmoneerisid ka tantsijate jalapõrutused, kandade kokkulöömised,
näo ja keha välejndusrikas miimika .
Polonees oli poola aadli üks peamisi tantse, iseloomult esinduslik,
suursugune ja rahulikult pidulik. Kunagi vanasti tantsisid poloneesi
ainult mehed, kusjuures eelistati vanemaid ja väärikamaid, kellel
oli kodumaa ees teeneid. Tollal nimetati poloneesi suureks tantsuks.
Hiljem võtsid poloneesi tantsimises osa ka naised, tantsides seda
omaette , eraldatuna meestest. Viimaseks arengustaadiumiks oli sega
paaride polonees. Sai tavaks, et kõik aadliballid avati poloneesiga.
See polnud niivõrd tants selle tavalises mõttes, kuivõrd pidulik sammumine, rongkäik, mis läbis kõik lossi saalid, koridorid ja
ulatus suvekuudel isegi aeda .
BALLAADID
Arvult oli neid neli, loodud ajavahemikul 1831- 1842. Ballaad tungis
luulest vokaalmuusikasse XVIII sajandi lõpul. Chopin oli esimene instrumentaalballaadide meister. Chopini ballaadid on üheosalised
klaveriteosed . Tavaliselt algavad ballaadid rahvuslike jutustavate teemdega. Aegamööda, vastavalt sündmuste arengule muutub nende rütm kantkendlikuks ja ärevaks, lisanduvad uued temaatilised elemendid. Teose lõpus kuuldub veelkord algteema.
ETÜÜDID
Etüüde on Chopinil kokku 27. Need on tähtsaks lüliks XIX sajandi pianismi arengus. Võrreldes Chopini ja Liszti etüüde, paistab silma
oluline erinevus. Chopini etüüdid on oma ülesehituvuse tõttu lähemal
tradiotsiooniliste etüüdide mõistele. Neis on silmas peetud mingit
üht tehnilist eemärki, ühe võtte süvendamise taotlust. Sellele vastab ka ühe muusikaalise kujundi domineerimine teoses. Ka Liszt taotleb tehnilist meisterlikkust. Helilooja aga ei jää esialgse rütmilise faktuurse vormeli juurde, vaid laiendab ja muudab seda, vastandab
sellele teisi elemente. Esmakordse kuulamise järel on Liszti
etüüde raske etüüdideks nimetada. Chopini puhul paistab etüüdlikkus aga kohe silma.
Chopini teistest teostest
Chopin on kirjutanud veel 24 prelüüdist koosneva tsükli. Enamik neist on loodud Mallorca saarel. Tsükkel kujutab endast tolle perioodi muusikalist päevikut. Sageli on Chopini prelüüde võrreldud tema etüüdidega. Mõlemate puhul on tegemist ühe kunstilise kujuga palas. Prelüüdide meeleolulised kontrastid ei ilmnenud mitte palade sisemuses, vaid nende omavahelistes suhetes, tsükli seisukohast vaadates. Tähtsat kohta helilooja loomingus omavad ka tema nokturnid, kokku üle 20. Selle nimetus alla mõeldakse tavaliselt öiste elamuste ringi, romantilisi unistusi, salajasi pihtimusi, poeetiliste
meeleolude pilte, rahutuid tundetõuse. Chopin on korduvalt suureks
meloodiamestriks nimetatud. Kõige enam võib seda nokturnide põhjal väita.
Vastandina etüüdide valitsevad Chopini nokturnides aeglased tempod .
Ka pole neis alati tegemist öiste meeleolude kujutamisega.
Peale nokturnide on Chopin kirjutanu veel valsse, skertsosid, rondosid, ekspromte, kuulsa fa- minoori fantaasia ja mitmeid teisi klaveriteoseid.