Euroopa Liidu areng (0)

EUROOPA LIIDU ARENG
Essee
Euroopa Liit on juriidilise isiku staatusega institutsioon. Tema poliitiline süsteem on ajalooliselt ainulaadne ja see on enam kui 50 aasta jooksul pidevalt edasi arenenud. Aluslepingud (esmased õigusaktid) on aluseks suurele kogumile teisestele õigusaktidele, mis mõjutavad otseselt Euroopa Liidu kodanike igapäevaelu.
Euroopa Liit on Euroopa riike hõlmav majanduslik ja poliitiline ühendus, millel on 28 liikmesriiki. Euroopa Liidul on nii valitsustevahelise kui ka rahvusülese organisatsiooni elemente. Euroopa Liidu riikide ühtlustatud seadusandlus peab tagama kodanike, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise Euroopa Liidu piires. Kaheksateist liikmesriiki on võtnud tarvitusele ühisvaluuta euro.
Euroopa integratsiooni alguseks peetakse Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamist 1951. aastal ning  Rooma Lepingute sõlmimist 1957. aastal Belgia, Hollandi, Itaalia, Luksemburgi, Lääne-Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Rangemalt võttes rajati Euroopa Liit 1992. aastal  Maastrichti lepinguga.
1990. aastate alguses toimus kaks suurt muutust, mis mõjutasid kogu maailma ja sealhulgas ka Euroopa majandust ja igapäevaelu. Üks oli majanduse globaliseerumine, sest riigid hakkasid majanduslikult üksteisest üha rohkem sõltuma. Teine oli tehnika revolutsioon, sealhulgas Interneti ning uute info- ja sidetehnoloogiate kasutuselevõtmine.
Euroopa Liidu ühiskondlikeks prioriteetideks on majanduskasv ja tööhõive . Vastuseks globaliseerumisele kavatseb Euroopa Liit muuta Euroopa majanduse konkurentsivõimelisemaks (side-, teenuste- ja energeetikasektori liberaliseerimine). Samuti toetab Euroopa Liit liikmesriikide reformikavasid, lihtsustades „ parimate tavade“ levitamist, soovib saavutada kooskõla majanduskasvu ja konkurentsivõime suurendamise vajaduse ning Euroopa arengumudelis kesksel kohal olevate sotsiaalse ühtekuuluvuse ja säästva arengu eesmärkide vahel.
Et konkureerida USA ja teiste suurriikidega, vajas Euroopa majandus põhjalikku kaasajastamist. Märtsis 2000 Lissabonis toimunud Euroopa Ülemkogul püstitati uus eesmärk: saada 2010. aastaks „maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majandusjõuks, mida iseloomustaks jätkusuutlik majanduskasv, paremate ja suurema arvu töökohtade loomine ning suurem sotsiaalne ühtekuuluvus”.
Euroopa Ülemkogul lepiti kokku kõnealuse eesmärgi saavutamise üksikasjalikus strateegias . Lissaboni strateegia hõlmab mitmeid valdkondi, näiteks teadusuuringuid, haridust, kutseharidust, Interneti kättesaadavust ja e-ettevõtlust. Strateegia käsitleb ka Euroopa sotsiaalkindlustussüsteemide reformi. Need süsteemid on üks Euroopa suurimaid varasid , sest nad võimaldavad meie kodanikel kohaneda vajalike struktuuriliste ja sotsiaalsete muutustega . Neid süsteeme tuleb siiski ajakohastada, et nad oleksid jätkusuutlikud ja et nendest saaksid kasu ka tulevased põlvkonnad.
2006. aasta kevadel toimunud Euroopa Ülemkogul ei varjatud asjaolu, et kuus aastat pärast algatamist on Lissaboni protsessi tulemused vasturääkivad. Otsustati lahendada paljudes EL-i liikmesriikides jätkuvalt esinev suure tööpuuduse probleem ja seada EL-i tähelepanu keskmesse majanduskasv ning tööhõive. Selleks, et suurendada majanduse tootlikkust ja sotsiaalset ühtekuuluvust, peab Euroopa järjekindlalt keskendama oma jõupingutused majandustulemuste, uuendustegevuse ja inimeste oskuste parandamisele. EL-i liikmesriigid otsustasid seetõttu Euroopa komisjoni presidendi José Manuel Barroso algatusel :

• suurendada investeeringuid teadusuuringutesse ja uuendustegevusse;
  
• anda Euroopa Komisjonile koordineerijana suuremad volitused , et toetada liikmesriike eelkõige „parimate tavade” levitamise kaudu;
  
• kiirendada finantsturgude ja sotsiaalkindlustussüsteemide reforme ning side- ja energiasektori liberaliseerimist.
  

Lissaboni lepinguga muudeti Euroopa Liidu institutsioonilist raamistikku, mille sätete eesmärk on suurendada institutsioonide tegevuse demokraatlikku legitiimsust ja läbipaistvust ning muuta institutsioonid tõhusamaks ja nende tegevus sidusamaks.
Euroopa Liidu kolm põhiinstitutsiooni on Euroopa Liidu Nõukogu (esindab liikmesriike), Euroopa Parlamendi (esindab kodanikke ) ja Euroopa Komisjoni (liikmesriikide valitsuste esindajatest moodustatud sõltumatu organ, kes seisab Euroopa ühishuvide eest).
Euroopa Liidu Nõukogu (mida on nimetatud ka ministrite nõukoguks) on liidu peamine otsusetegija. Igal nõukogu istungil osaleb üks minister igast liikmesriigist. See, milline minister osaleb, oleneb istungi päevakorras olevast valdkonnast: välispoliitika , põllumajandus, tööstus, transport, keskkond jne. Nõukogul on seadusandlik võim, mida ta jagab Euroopa Parlamendiga vastavalt kaasotsustamismenetlusele. Lisaks vastutavad nõukogu ja parlament võrdselt Euroopa Liidu eelarve vastuvõtmise eest. Nõukogu sõlmib ka rahvusvahelised lepingud , mille üle komisjon on läbirääkimisi pidanud.
Nõukogu senine praktika, mille kohaselt oli iga liikmesriik rotatsiooni põhimõttel 6 kuu jooksul nõukogu eesistujaks, on asendatud meeskonnaeesistumisega, mille puhul 3 liikmesriigist koosnev grupp on nõukogus (välja arvatud välisasjade nõukogu) ja selle töögruppides 18 kuu jooksul eesistujaks.
Euroopa Ülemkogu saab Euroopa Liidu institutsiooni staatuse 2,5 aastaks valitava eesistuja ning (piiratud) õiguse kehtestada õigusakte.
Euroopa Parlamendi plenaaristung toimub tavapäraselt Strasbourgis ning lisaistungid Brüsselis . Parlamendil on 20 komiteed, mis valmistavad ette plenaaristungeid, ning mitu fraktsiooni, mis kogunevad harilikult Brüsselis. Parlamendi peasekretariaat asub Luxembourgis ja Brüsselis.
Euroopa Parlamendi liikmete arv on 736, lisaks Euroopa Parlamendi presidendi koht. Seejuures on määratud kindlaks nii ühest liikmesriigist valitud saadikute maksimumarv (96) kui ka miinimumarv (6).
Parlament osaleb Euroopa Liidu seadusandlikus tegevuses mitmel tasandil:
Koostöömenetlus võeti kasutusele ühtse Euroopa aktiga 1986. aastal. Selle menetluse puhul esitab parlament oma arvamuse Euroopa Komisjoni poolt ette valmistatud direktiivide ja määruste eelnõude kohta, misjärel võib komisjon neid parlamendi ettepanekuid arvestades muuta.
Nõusolekumenetlus kehtib aastast 1987. Selle menetluse puhul on vajalik, et parlament annab nõusoleku Euroopa Komisjoni poolt läbi räägitud rahvusvaheliste lepingute sõlmimisele, samuti Euroopa Liidu laiendamise ettepanekule.
Kaasotsustusmenetlus võeti kasutusele Maastrichti lepinguga 1992. aastal. See annab Euroopa Parlamendile Euroopa Liidu Nõukoguga võrdsed seadusandlikud õigused mitmes olulises valdkonnas, nagu tööjõu vaba liikumine, siseturg , haridus , teadusuuringud, keskkond, üleeuroopalised võrgud, tervishoid , kultuur ja tarbijakaitse . Parlamendil on õigus nendes valdkondades tehtavad seadusemuudatused tagasi lükata, kui saadikute absoluutne enamus hääletab Euroopa Liidu Nõukogu ühise seisukoha vastu. Sel juhul võib asi asutamislepingu kohaselt liikuda edasi lepituskomiteesse.
Parlament ja Nõukogu on võrdselt vastutavad ka Euroopa Liidu eelarve vastuvõtmise eest. Parlament võib pakutud eelarve tagasi lükata, mida ta on ka mitu korda teinud. Sel juhul tuleb kogu eelarvemenetlust uuesti alustada. Euroopa Komisjon esitab eelarveprojekti, mida seejärel arutavad Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu. Parlament on täiel määral kasutanud oma eelarve menetluse õigust liidu poliitika mõjutamiseks.
Parlamendi ülesanne on teostada demokraatlikku järelevalvet Euroopa Liidu üle. Tal on õigus Euroopa Komisjon umbusaldusavaldusega ametist vabastada. Selleks on vaja kahte kolmandikku häältest. Parlament jälgib EL-i tegevuspõhimõtete igapäevast elluviimist, esitades suulisi või kirjalikke küsimusi Euroopa Komisjonile ja nõukogule. Ametisolev Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja annab parlamendile aru olulisematest nõukogu langetatud otsustest.
Euroopa Komisjon juhib Euroopa Liitu. Komisjoni liikmed määratakse liikmesriikide kokkuleppel ja parlamendi heakskiidul ametisse viieks aastaks. Komisjon on vastutav parlamendi ees ning parlamendi umbusaldusavalduse korral peab terve komisjon tagasi astuma . Komisjon on oma tegevuses üsnagi sõltumatu. Tema ülesanne on seista Euroopa Liidu ühishuvide eest ja ta ei tohi kuuletuda ühegi liikmesriigi valitsusele. Olles n-ö lepingute valvur, peab ta hoolitsema nõukogu ja parlamendi määruste ja direktiivide elluviimise eest liikmesriikides. Vastasel juhul võib komisjon, selleks et kohustada rikkujat järgima ühenduse õigustikku, esitada kaebuse Euroopa Kohtule.
Alates 2004. aastast kuulub komisjoni üks volinik igast liikmesriigist.
Euroopa Liidu täidesaatva asutusena viib komisjon ellu nõukogu otsuseid, näiteks ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas. Komisjon on suuresti vastutav Euroopa Liidu ühise poliitika, näiteks teadusuuringute, arenguabi , regionaalpoliitika jne eest. Ta haldab ka nende valdkondade eelarvet . Komisjoni teenistuses on 36 peadirektoraadi ja talituse ametnikud, kes asuvad põhiliselt Brüsselis ja Luxembourgis.
Jätkusuutliku arengu (kasutatakse ka mõistet säästev areng) all mõistetakse sihipärast arengut, mis tagab inimeste elukvaliteedi parandamise kooskõlas loodusvaradega ja keskkonna talumisvõimega. Jätkusuutliku arenguga taotletakse tasakaalu sotsiaalsfääri, majanduse- ja keskkonnavaldkonna vahel ning täisväärtusliku ühiskonnaelu pikaajalist jätkumist praegustele ja järeltulevatele põlvedele. Seega on jätkusuutlik areng lai mõiste, mis haarab enda alla pea kõik eluvaldkonnad.
Säästev areng ja Euroopa Liit
2001. a. juunis kiideti Euroopa Liidu Nõukogu Göteborgi tippkohtumisel heaks Euroopa Liidu säästva arengu strateegia. Strateegia seab eesmärgid 30 aasta perspektiivis ning peamine sõnum on: säästva arengu majanduslik, sotsiaalne ja keskkondlik mõõde peavad liikuma käsikäes ning vastastikku teineteist täiendama.
Euroopa Liidu laienemine, maailmapoliitikas toimunud arengud ning vajadus paremini seostada erinevaid valdkondlikke poliitikaid tingis ELi säästva arengu strateegia ümbervaatamise. Seega esitles Euroopa Komisjon 2005. aasta kevadel uusi juhtprintsiipe kandvat säästva arengu deklaratsiooni ning 2006 aasta juunis  kiitis Ülemkogu heaks ELi uuendatud “Säästva arengu strateegia aastateks 2005-2010″.
Peamiste väljakutsete osas keskendus strateegia järgmistele teemavaldkondadele:
– kliimamuutused ja puhas energia,
– säästev transport,
– säästev tarbimine ja tootmine,
– loodusressursside säilitamine ja haldamine ,
– rahvatervis,
– sotsiaalne kaasatus, demograafia ja ränne,
– ülemaailmne vaesus ja säästva arengu alased väljakutsed.
Euroopa Liidu üheks suurimaks eesmärgiks on olnud ühtse turu (majanduse) loomine. Sellise ühtse turu loomiseks kõrvaldati sadu tehnilisi, õiguslikke ja bürokraatlikke tõkkeid, mis takistasid vaba kaubandust ja liikumist ELi liikmesriikide vahel. Ettevõtted on selle tulemusena laiendanud oma tegevust. Konkurents on langetanud hindu ja andnud tarbijatele suurema valiku:

• Telefonikõned maksavad Euroopas nüüd murdosa sellest, mis nad maksid 10 aastat tagasi.
  
• Lennupiletite hinnad on oluliselt langenud ning on avatud uusi liine.
  
• Paljud majapidamised ja ettevõtjad saavad nüüd valida elektri- ja gaasitarnijate vahel.
  

Samal ajal tegutseb EL koos erinevate Euroopa konkurentsi- ja reguleerivate asutustega kindlustamaks, et suuremad vabadused ei kahjustaks õiglast turgu, tarbijakaitset ega keskkonna jätkusuutlikkust.
Euroopa ettevõtjatel, kes müüvad ELis, on piiramatu juurdepääs peaaegu 500 miljonile tarbijale, mis aitab neil säilitada konkurentsivõime. Ühtne turg on ligitõmbav ka välisinvestoritele.
Majanduslik integratsioon võib olla suureks eeliseks majanduslanguse ajal, võimaldades ELi liikmesriikidel jätkata kauplemist omavahel, mitte kehtestada olukorda halvendavaid protektsionistlikke meetmeid.
ELi põllumajanduspoliitika on viimastel aastakümnetel oluliselt arenenud, et aidata põllumajandustootjatel tulla toime uute väljakutsetega ning vastata ka muutustele üldsuse suhtumises. Järjestikused reformid on viinud selleni , et põllumajandustootjad tuginevad nüüd oma otsustes turu nõudlusele , mitte niivõrd Brüsselis tehtud otsustele.
Muud olulised aspektid on järgmised:

• aidata tarbijatel toidu osas teha teadlikke valikuid  ELi kvaliteedimärgise skeemide abil. Need märgised tähistavad geograafilist päritolu ja traditsiooniliste koostisosade või meetodite (s.h mahepõllumajanduslike) kasutamist ning aitavad muuta ELi põllumajandustooted maailmaturul konkurentsivõimelisteks;
  
• edendada innovatsiooni põllumajanduses ja toidu töötlemisel (ELi teadusuuringute projektide abil), et suurendada tootlikkust ja vähendada keskkonnamõju , näiteks kasutades kõrvalsaadusi ning jäätmeid energia tootmiseks;
  
• soodustada õiglasi kaubandussuhteid arenguriikidega, vähendades põllumajandustoodete eksporditoetusi ning lihtsustades arenguriikide jaoks oma toodete eksportimist ELi.
  

Eesseisvad ülesanded

2050 . aastaks tuleb toiduainete tootmist maailmas kahekordistada, et toita kasvavat elanikkonda ning jõukamaid tarbijaid , kes söövad rohkem loomseid tooteid, ning samas tegeleda kliimamuutuste mõjuga (bioloogilise mitmekesisuse kadu, halvenev pinnase ning vee kvaliteet).