ERNI d9 / 2011 (0)

ERNI d9 / 2011
Märka ja pane kirja, mida Johannes Barbarus oma ajastu kirjanduses ja kultuuris nägi. Probleemid ja millele tuleks rohkem tähelepanu pöörata.
Johannes Barbarus
Meie kirjandusloomingulik staatus quo
Johannes Barbarus leiab, et kirjandust on ajalehtedes vähe kajastatud, selle asemel on seal rohkelt uudiskirjandust ja muud „rämpsu”, mis muudab iga ajalehe sisutühjaks ja mõttetuks. Ka kirjanikke endid on vähe, kõikjal on tühjus. Inspireeritust pole, on vaid faktid ja klatš. Johannes Barbaruse soovitus on pöörata tähelepanu kaasajale ja ümbritsevale. On tekkinud suurlinnad, bensiini kasutuselevõtt jms, mis just kui annaks uut mõtteainet loominguks. (Ta väitis, et paljud kirjanikud olid vahetamas oma kirjandusžanri, muutuste ja uuenduste märkamine aga tagaks nende säilimise. )
Kirjanike eesmärgiks on teenida palju raha, see pärsib aga kirjandust ja kultuuri.
Veel leiab ta, et kirjanike missiooniks ei ole sugugi tulevastele põlvedele päheõppimiseks materjali koostada, vaid jääda meelde oma loominguga.
Luulet on vaja tema arvates, kuna see õpetab ja harib. Vale on arusaam, et see on vaid igavuse peletamiseks.
Mis peamine, luulet kirjutades ei tohiks otsida märkamata jäänud sõnasaba, millest kinni haarata, vaid astuda edasi. Edasi tuleviku poole, mitte kunagi vaadata tagasi. See oli ka tema kirjutise põhiidee – tulevik. Lisada ka emotsioone !
Lugupeetud Johannes Barbarus, aastal 2011 on olukord eesti kirjandus- ja kultuurielus osaliselt muutunud ja samas ka säilinud. Ajalehed on veel sisutühjemad ja mõttetumad kui arvatagi oskaks. Need on äärest ääreni täis klatši, valesid ja ülepingutatud uudiseid, mis loomupoolest polegi uudised. Raha on – tõsi – endiselt prioriteediks. Võib-olla on raha liigagi tähtsaks muutunud, et ei tee enam vahet vabal tahtel või sunnitud kirjutatuga. Õnneks leidub 2011. aastal suur ja lai valik erinevaid kirjandusžanre, mis ei ole kuhugi kadumas. Igas neist leidub vähemalt 1 kirjanik, kes tahab kirjutada antud žanris. Ma ei ütle, et see kirjanik on hea või halb, peaasi , et on olemas. 21. sajand on olnud üleüldse väga kiiresti arenev ja muutuv, seega uusi vorme kirjanduses on olnud palju ja ilmselt muutub peagi uuesti. Samuti tänu kirjanike suurele arvule, on tagatud kõikvõimalikud teemad: minevik , olevik ja tulevik, ning nendel aegadel olnud, olevad või tulevad probleemid ja lahendused. Olen kindel, et nüüdisaegsed kirjanikud oskavad jääda ka meelde oma loominguga, mitte muuta seda igavaks ja tülpivaks päheõppimise vaevaks. Seega võin kinnitada, et Teie soovitusi on kuulda võetud.
Automaatkirjutamine :
Kevad:
Kevad, roheline värviline kuum päike, mõnus, päevitamine, rand, meri, kivi, reisimine , maale rohimine lilled, mesilased , sääsed ja muud loomad kass , asfalt, niitmine muru. väljas käimine, jooksmine , muusika , sõbrad ja üritused väljas, tuleb äkki, natuke vihma ja puud lehtes, ei pea kodus istuma. kogu aeg hajevil ja uimane tahan välja juba, tahan ära koju, väljas on praegu ka kevad ja päike ja soe ilm, tahan välja juba. Tartusse on kevad juba jõudnud, huvitav kas Viljandisse ka ??? Läheks sõidaks sinna, seal oleks eriti mõnus olla. Lähen täna kindlasti jooksma. Ma tean, et kevad on käes, sest, kes tuli täna ilma jopeta kooli, minaaaaa! Ja kes läheb ilma jopeta koju, ikka minaaaa! Aga mis peamine, mis tuleb pärast kevadet , suviiiiii!!
Albert Kivikas "Lendavad sead" - Kevad
Miks peaks keegi midagi sellist kirjutama kevade kohta? Kevad on ju värske, puhas ja hea. Miks võrrelda seda roiskunud lihaga? Miks on järved ja jõed veripajad? Need on ju ka kevadeti puhtad ja värsked. Selline kirjeldatud lämbus ja roiskumine käib rohkem kesksuve kohta? Kevad on veel mõnusalt jahe ja soe mitte tapvalt palav . Minu meelest on kevad nagu uus algus, päevad muutuvad valgemaks, päike tuleb ja seal on kõik kirjeldused nii sünged ja mustad. Need ei sobi kokkugi. Need jutud, mida ma lugesin olid kirjutatud nagu kõiges ongi vaid midagi halba, headus puudub.
Friedeberg Tuglas „Kirjanduslik päevaraamat”
Ta leiab see väga väärt raamat olevat, piisavalt heaks lausa, et see 3 korda läbi lugeda. Peamiselt paelub teda lopsakas sõnavara. Talle meeldib, kuidas on kokku pandud sõnad, mis tavapäraselt nagu kokku ei kõlaks. Ta leiab, et just sellist lähenemist oleks vaja kirjatükki luues . Lisaks märgib ta, et Kivikase teoses on originaalsust, katsetust, keerulisust ja teadmisi – kõike mida üks õige teos sisaldama peaks. Teose sündi põhjendab ta aga igavuse peletamise vahendina. Nii sündis näiteks ka Aaviku „Ruth”. Selline teos on kirjaniku vaba mõttelend, mis võib olla ka väljaspool reaalsuse piiri. Muidugi leiab ta ka, et Kivikase teoses on veidi naiivsust, kõik pole siin maailmas ju nii halb, kuidas tema seda kujutab. Tsiteerides Tuglast: „Lõppude lõpuks: see maailm ei olegi nii paha, kuigi meil ka parema vastu midagi pole”.
Ma isiklikult leian, et seda raamatut ei oleks vaja kolm korda lugeda, piisab ühest korrastki. Sellise raamatu põhjal võiks jääda seesama emotsioon, mis esmakordsel lugemisel tekkis. Olen poolt, et see raamat tõesti on originaalse, ebatavaline ja et see võib olla igavuse peletuseks kirjutatud. Mõte kipub igavust tundes ringi rändama ja sellised lood võivadki tekkida. Muidugi olen üdini nõus väitega, et maailmas pole sugugi kõik nii sünge ja tume nagu Albert Kivikas seda kirjeldas. Ja veidi rõõmsameelsust samasuguste sõnamängudega oleks ehk muutnud selle teose veelgi originaalsemaks. Aga sellegipoolest ei kipuks ma seda lugema üle ühe korra!
Kas loominguvabadusel on piirid?
Kindlasti mitte. Usun. et inimene võib kirjutada seda, mis pähe hüppab, kas või Albert Kivikase „Lendavad sead” on selle tõestuseks. See raamat on ka ilmavalgust näinud, seega pole ilmselt vaba mõttelend keelatud. Küll aga võib siin rolli mängida see, kui suureks osutub selle lugejaskond. Ehk et me igaüks võime kirjutada endale sahtlisse, päevikut pidada jne. Looming on looming, keegi ei saa seda keeleta, küll aga kas kiita või laita.
Kas „Lendavad sead” on ilukirjanduslik teos?
Minu jaoks teeb ilukirjandusest ilukirjanduse mitte sõna „ilus”, vaid see et on võetud kasutusele SÕNU ja mängitud nendega. Küll kombineeritud ühtedega, küll teistega . Seega jah, see on ilukirjanduslik teos.
A. Kivikas „Jaanipäev”
Millised olid peremehe eluväärtused, hoiakud, hirmud ja kartused ning
millest unistas perenaine ? Mis olid tema rõõmud?
Lapsed pidid olema haritud, nad pidid esinduslikud välja nägema. Peremees ei tahtnud olla halva mainega, seepärast oli ta nõus ostma kallemaid asju, muidu ehk arvataks, et tal varandust pole ollagi. Ka tema vallavanema amet nõudis rikkust ja esinduslikkust, ta tundis, et
asetseb teistest kõrgemal. Peremeeste vahel oli moes võistlemine, pojad pidid käima ülikoolis, oluline polnud see, kas nad selle ka lõpetasid, peaasi, et seal käivad. Meestel oli enne jaanipäeva ka juba mures nägu ja väsinud, olgugi et raskemad tööpäevad alles ees ootavad . Jaanipäeval oli kombeks juua viina , et sinna mõned oma mured uputada. Peremeeste ühine mure oli see, et uhke oli küll poega ülikooli saata, kui kas keegi neist hiljem ka tagasi peremeheks tuli, oli omaette asi.
Perenaine pidas tähtsaks oma lapsi ja nendega koosolemist. Ta meenutas rõõmuga, kuidas tal oli aega nendega tegeleda ja neid näha. Hiljem kui nad koolis käisid, nägi ta neid harva. Siis muutusid päevad ühetooniliseks ja halliks . Päevad läbi oli vaid töö, töö ja töö. Eneseohverdus.
Lisaks sai ta vähe hellitust oma mehelt. Perenaine mõistis küll, et tulnud vaesena Saarele ja saanud kõik oma mehe käest, on ta igaveseks tema võlglane, kuid mõni rõõmus heasüdamlik pilk, oleks teinud perenaisel südame soojaks. Perenaine mõistis, miks on tülid ja vaen nende kõigi vahel. Eks see talu ole. Poleks rügamist ja rikkuse tagaajamist poleks ka väsimust, jõuetust ja tülisid selle pärandamise pärast. Kui perenaine peaks surema, siis sooviks ta , et mehel „Südames väike kahjutunnegi naise kaotuse pärast, jah, ainult ivakeseks ajakski, silmapilguks.” Mure, mis pereema vaevas oli tema tütarde pärast, olid need ju veel noored. Eks emasilm ikka paremini hooletusse jäänud asju märkab. Ja kui nüüd tütred isa hoolde jäävad, siis kes teab, mis neist saama hakkab.
A. Kivikas „Maha lüüriline shokolaad “ (puudusin)
Võrdleb luulet toiduga. Usub, et luuletajate imal looming on võrreldav shokolaadiga. Hea ja rammus looming on aga karbonaat . Lisaks arvab , et ei ole vaja silmapetet, uduloori ja lääget lillelüürikat, vaid reaalsust ja maisust.
Mida arvan A. Kivikasest kui kirjanikust, missuguse mulje mulle jätab?
Kõige esimene tekst, mida ma lugesin oli tema „Lendavatest sigadest“ Kevad. Pärast selle lugemist olin ma šokis, et keegi puhtast ja värskest kevadest räpase ja roiskunud teeb. Olles nüüd lugenud ka „Maha lüüriline shokolaad“ ja „Jaanipäev“, siis arvan, et küllap ongi temale omane kriitika, negatiivsus ja muu selline. Tundub, et ta on pessimist , kes tõesti usub, et maailmas midagi head pole või tahab lugejaid selle negatiivsusega lihtsalt ärritada. Mulle mõjus, olin üpris solvunud.
A. Gailit „Pupurne surm“ (puudusin)
Mida arvan tema naise kirjeldusest?
Ta liigitab naist seitsmeks ja väga raske oli vahet teha, sest need erinevused olid väga väikesed. Aga sain aru siiski, et ta liigitab neid nii: iseseisvad naised, perenaine talus (palju tööd ja palju lapsi), uljaspäised linnapreilid, romantikud (kultuuriarmastajad, unistavad ennast kellekski teiseks), kuri pereema, kelle käes on võim, temperamentsed naised (koos vastava välimusega – üldistab rohkesti) ja harilikud, tavalised naised (kõik ülejäänud). Mõni liigitamine jääb mulle arusaamatuks, miks välja tuua just „tõmmud naised“, kas see on tema jaoks mingi eripära?
Mis on kuratlik , mis jumalik ?
Jumalik on kõik loodusega seotud, puude kohin, mere kohin, linnulaul. Kõik, mis on tehtud selle kadumiseks, on kuratlik. Puude asemel majad, suits taevas mis linnulaulu kustutab. Inimesed ongi loodus kuratlikeks, kuid läbi nende tegude mõistavad nad oma pahesid ning pöörduvad seeläbi tagasi oma jumala poole.