sotsioloog, Frankfurdi koolkonna esindaja, üks neofreudismi rajajaid • Püüdis lahendada Karl Marxi ja Sigmund Freudi õpetusi, kritiseerides teravalt mitmeid Freudi seisukohti • Võttis kasutusele mõiste “tarbimisühiskond” • Mitmed tema teosed olid 20.sajandi ühiskonnakriitilise esseistika bestsellerid Kokkuvõte Lugeja saab sellest raamatust ammendava ülevaate venna- ja emaarmastusest, erootilisest armastusest, enesearmastusest ja Jumala- armastusest, samuti armastusest tänapäeva Lääne kultuuris ja Ida mõjutustest sellele. Inimene januneb armastuse järele, kuid tema püüdlustel pole mõtet, kui ta ei tunnusta distsipliini, keskendumist, kannatlikkust ja ülimat hoolitsust. Vennaarm on võrdsete armastus; emaarm on armastus abitute vastu. Mõned tsitaadid raamatust: • “Armastus on usk ja kellel on vähe usku, sellel on ka vähe armastust”
kontrollida, tema liigne lojaalsus ning julgus. Hamlet sai küll isa surma eest kättemakstud kui oma verehinnaga. Siiski tundis ta oma eluviimastel minutitel kergendust, kui teadis et see oli ka viimane tegu mida ta ennem oma surma korda saatis ning lubadus mida ta oma isale oli vandunud on täide viidud. Kuid üks kõik kui palju või vähe kellelegi kaasa tunda on kõik selles loos kannatajad, kui suur sõltub vaid karakteri oskamatuses, väheses elukogemuses, liigsest enesearmastusest , reetlikkusest ,lojaalsusest või inimlikus kättemaksu himust ning just nii palju kui seda on sinus , tunned sa kaasa just sellele kellega sa ennast kõige rohkem samastad.
kogu aja enda kiitmisele. Igas inimeses on mingisugune annus egoismi, aga see ei tee temast veel egoisti. Inimene, kelles puudub egoism, ei ole õnnelik, sest ta ei pea endast lugu ning nii on väga raske elada. Sellepärast arvan, et iga inimene peaks olema mõistlikult egoistlik. Heas inimeses tohiks egoismi olla täpselt nii palju - või õigemini nii vähe -, et oskaks vahet teha "halval" ja "heal" egoismil ning muidugi olema "hea egoist". Mina arvan, et "halb" egoism koosneb isekusest, enesearmastusest ja omakasupüüdlikkusest. Selliste omadustega isikud seavad kõige kõrgemale just oma huvid ja hoolivad vaid omakasust ning ühiskonda paremuse poole ei vii. "Hea" egoism koosneb minu arvates enesealalhoiuinstinktist ja soovist teistest kaugemale jõuda ning on seega edasiviivaks jõuks. On ju just see veidi egoistliku alatooniga soov - teistest parem olla ja kaugemale jõuda - see, mis tagab inimese arengu.
tahta ja selle poole püüelda on kõik võimalik. See inimene ei pea ennast teistest paremaks, isegi siis kui ta ongi kellestki parem, tema jaoks on kõik võrdsed. Me oleme kõik ühte moodi inimesed, kes paremad, kes halvemad kuid siiski inimesed. Inimesed, oma heade ja halbade külgedega, omade harjumuste ja vaadetega. Need, kes peavad ennast teistest paremaks ja arvavad, et väärivad parimat, tegelikult ei ole nad kellestki paremad. Lihtsalt grupp isekusest ja enesearmastusest, grupp nendest, kes ei suuda enda ninast kaugemale vaadata. Veidike kiitust ja oma arvamust :D Minu sõnastus, mõtte väljendus, või mis iganes lisaks ei pruugi kõigile meeldida, võib olla peab keegi mind ülbeks, isekaks ja kriitiliseks, kuid Te ei eksi, las ma siis olla Teie jaoks selline. Mind ei heiduta selline arvamus, kuna kõigile ma ei saa meeldida ja on neid kellele ma ka ei meeldi, palju õnne, Teie ei meeldi mulle ka.
Nartsissism ja enesearmastus on inimesele hävituslikud ning viivad võimetuseni kedagi teist armastada. Isegi partneri olemasolu puhul tekitab alateadvuses loodud pilt täiuslikust kaaslasest reaalsusega ilmseid kontraste. Nartsissismi all kannatajad on teistest inimestest huvitatud kui peeglitest, mille kaudu nad saavad imetleda oma erilisust. Inimested, kes vajavad armastust teistelt, kuid on ise võimetud kedagi armastama lõpetavad oma elu tihti üksinduses. Haiglaslikust enesearmastusest võib inimene ajapikku ise üle saada, paraku on nartsissismi näol tegemist raske isiksusehälbega ning selle algeid ei saa tihti inimese enese süüks arvata. Minu jaoks on oluline teadvustada, et taolised enesekesksed inimesed võivad olla kujunenud tulenevalt kellegi teise süüst, näiteks rasketest lapsepõlvetraumadest. Isegi juhul, kui inimesed ise oma enesearmastusele alge on loonud, ei ole minu nägemuse kohaselt vajalik loopida nende pihta
piisavalt väärtustamast. Selline inimene aga, kes endast lugu ei pea, ei saa minu arvates olla õnnelik ega eluga rahul. Rahulolematu inimene poleks aga kindlasti enam kuigi optimistlik. Sellepärast arvan, et inimeses peaks olema ka natukene egoismi. Heas inimeses tohiks egoismi olla täpselt nii palju - või õigemini nii vähe -, et oskaks vahet teha "halval" ja "heal" egoismil ning muidugi olema "hea egoist". Mina arvan, et "halb" egoism koosneb isekusest, enesearmastusest ja omakasupüüdlikkusest. Selliste omadustega isikud seavad kõige kõrgemale just oma huvid ja hoolivad vaid omakasust ning ühiskonda paremuse poole ei vii. "Hea" egoism koosneb minu arvates enesealalhoiuinstinktist ja soovist teistest kaugemale jõuda ning on seega edasiviivaks jõuks. On ju just see veidi egoistliku alatooniga soov - teistest parem olla ja kaugemale jõuda - see, mis tagab inimese arengu. Inimese arenedes aga areneb inimkond ja inimkonna arenedes kogu ühiskond.
Paulusneil põhineb kaks linna: maine ja taevane patune inimene armastab end, mitte jumalat maine armastus Lihahimu Enesekesksus, omakasu poole püüdlemine Sõprussidemed üksikisikutega, kiindumus kaduvasse Maine riik tugeva kuningavõimuga vajalik enesekesksete inimeste ohjeldamiseks taevane armastus Puhas armastus Püüdlemine jumala poole, iseenda põlgamiseni Üldine armastus kõigi vastu Taevane riik on täiuslikult harmooniline kogukond Pierre Nicole "valgustatud enesearmastusest" kui ühiskonna ja majanduse alusest valgustatud enesearmastus ehk omahuvi seisneb selles, et parim viis saavutada oma lihalikke eesmärke on aidata teistel saavutada nende omi vahetada asju ja teeneid ühiskondlik tööjaotus tuleneb omakasupüüdlikust valgustatud enesearmastusest tulemuseks kasu kõigile 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest
sõprus üksikisikutega: kiindumine kaduvasse; maine riik tugeva kuningavõimuga on vajalik enesekesksete inimeste ohjeldamiseks langenud inimene on konfliktne inimene. Taevane (jumalaarmastus ja ligimese armastus jumalas): puhas armastus; püüdlemine Jumala poole kuni iseenda põlgamiseni; üldine armastus kõigi vastu, mitte kellegi vastu üksikult; taevane riik on täiuslikult harmooniline kogukond. 4. Pierre Nicole "valgustatud enesearmastusest" kui ühiskonna ja majanduse alusest "Valgustatud enesearmastus" ehk omahuvi: parim viis saavutada oma lihalikke eesmärke on aidata teistel (sh võõrastel inimestel) saavutada nende omi vahetada asju ja teeneid. Ühiskondlik tööjaotus tuleneb omakasupüüdlikust "valgustatud enesearmastusest" ja annab tulemuseks kasu kõigile. 13 5. 18
vasta loomulikule õigusele. Rousseau leidis, et inimesed ei ole küll loomu poolest võrdsed, kuid suurim ebavõrdsus inimeste vahel põhineb omandil ja selle ebavõrdsel jaotusel. Oma peateoses "Ühiskondlikust lepingust" leidis, et ühiskondliku lepinguga kuulutavad inimesed, kes looduslikus seisundis olid üksikisikutena vabad, ainsas suverääniks kogukonna. Nad ütlevad lahti individuaalsetest vabadustest ja loovutavad need poliitilisele kehale lähtudes kasulikkuse kaalutlustest ja enesearmastusest. Nad annavad kollektiivile õiguse võtta meetmeid isekate kodanike vastu, saades nii garantii enda omandile oma enesearmastuse objektile. Samas leidis Rousseau, et riik peaks valvama selle järele, et kogukonna ühtekuuluvust ei rikuks liiga suures varanduslikud erinevused. Selle eest, et üldine tahe ja riik ei laguneks kannab hoolt "tsiviilreligioon", kuhu kuulub ka patriotismi-kultus. teosed: "Arutlus teadusest ja kunstidest", "Arutlus inimsetevahelises ebavõrdsuse allikaist ja
Kas pole see mõte loll? Järelikult on mõte oma loomult imetlusväärne ja võrratu. Et teda põlata, selleks peaks tal olema kummalisi vigu, tal ongi neid ülimalt naeruväärseid. Kui suur on ta loomult, kui madal vigade poolest." 3. Tavade psühholoogia Kõrgeseltskonna tavade uurimise päris Pascal Montaigne´lt. Erinevalt temast lõi Pascal kindla konseptuaalse skeemi, tuletas inimese käitumise kõik elemendid ühestainsast allikast- enesearmastusest. Käsitledes enesearmastust inimese tegutsemise peaprintsiibina, tegi ta sellest omamoodi "kõlbelisest aktsioomist" järeldusi, mis viimaks sattusid sellega sügavasse vastuollu. Pascali tavade psühholoogia peaeesmärgiks oli enesearmastuse diskrediteerimine. Tal õnnestus üsnagi rikkalik empiiriline materjal "enesearmastuse puu" harudele paigutada. "Mõtetes kirjutas Pascal, et inimene soovib säästa oma Mina, ega taha mõelda omaebatäiuslikkusele
sõprused üksikisikutega kiindumus kaduvasse (Loodusse, Looja arvelt). Maine riik tugeva kuningavõimuga on vajalik selleks, et enesekeskseid inimesi ohjeldada langenud inimene on konfliktne inimene. Taevalik armastus, jumala-armastus ja ligimese armastus jumalas: puhas armastus, püüdlemine Jumala poole, kuni iseenda põlgamiseni; üldine armastus kõigi vastu, ei kellegi vastu üksikult; Taevane riik on täiuslikult harmooniline kogukond. 4) Pierre Nicole ,,valgustatud enesearmastusest" kui ühiskonna ja majanduse alusest Jansenist. Valgustatud enesearmastus ehk omahuvi: parim viis saavutada oma lihalikke eesmärke on aidata teistel (sh võõrastel inimestel) saavutada nende omi vahetada asju ja teeneid. Ühiskondlik tööjaotus tuleneb omakasupüüdlikust ,,valgustatud enesearmastusest" (omahuvist) ja annab tulemuseks kasu kõigile. 5) 18. sajandi alguse valgustajad (Shftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest
arvel), maine riik tugeva kuningavõimuga vajalik enesekesksete inimeste ohjeldamiseks. 5 Jumalik armastus (ja ligimese armastus Jumalas): puhas armastus, püüdlemine Jumala poole (iseenda põlgamiseni), üldine armastus kõigi vastu (ei kellegi vastu üksikult), taevane riik on täiuslikult harmooniline kogukond. 4. Pierre Nicole "valgustatud enesearmastusest" kui ühiskonna ja majanduse alusest Valgustatud enesearmastus ehk omahuvi: parim viis saavutada oma lihalikke eesmärke on aidata teistel (sh võõrastel inimestel) saavutada nende omi vahetada asju ja teeneid. Ühiskondlik tööjaotus tuleneb omakasupüüdlikust valgustatud enesearmastusest. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest
üksikisikutega, maises riigis kuningavõim, mis vajalik enesekesksete inimeste ohjeldamiseks. Jumalik armastus jumalik armastus on ülim ning täiuslik. Püüdlemine jumala poole, põlates iseennast. Armastus kõigi vastu, ei kellegi üksiku vastu. Taevane riik on täiuslikult harmooniline kogukond. Neil põhineb kaks linna: maine ja taevane. 4 4. Pierre Nicole "valgustatud enesearmastusest" kui ühiskonna ja majanduse alusest Valgustatud enesearmastus, ehk omahuvi: selleks et oma lihalikke eesmärke saavutada, peab aitama teistel saavutada nende omi, vahetades asju ja teeneid kui mind ümbritsevad inimesed on õnnelikud, siis olen ka mina õnnelik. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest Looduses harmoonia hoolitsetakse enda ja teiste eest
kiindumus kaduvasse (Loodusse, Looja arvelt). Maine riik tugeva kuningavõimuga on vajalik selleks, et enesekeskseid inimesi ohjeldada langenud inimene on konflikte inimene. Taevalik armastus, jumala-armastus ja ligimese armastus jumalas: puhas armastus; püüdlemine Jumala poole, kuni iseenda põlgamiseni; üldine armastus kõigi vastu, ei kellegi vastu üksikult. Taevane riik on täiuslikult harmooniline kogukond. 4. Pierre Nicole (jansenistlik mõtleja) 'valgustatud enesearmastusest' kui ühiskonna ja majanduse alusest. Valgustatud enesearmastus ehk omahuvi: parim viis saavutada oma lihalikke eesmärke on aidata teistel (sh võõrastel inimestel) saavutada nende omi vahetada asju ja teeneid. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest. * Looduses valitseb harmoonia inimene peab hoolitsema nii enda kui ka teiste eest, tal on selleks eeldused, ta armastab nii iseend kui teisi.
kaks linna või riiki maine ja taevane. Kuna inimene on patune, langenud armastab ta ennast rohkem kui jumalat. Inimlik armastus on suunatud omakasule, üksikutele inimestele ja ihaimule, maine riik on vajalik, et inimesi üksteise eest kaitsta. Taevane armastus on aga puhas, jumala armastus selle maani, et ennast põlatakse, armastatakse kõiki üldiselt, järelikult on taeva riik üldiselt harmooniline kogukond. 4.Pierre Nicole (Jansenistlik mõtleja) 'valgustatud enesearmastusest' kui ühiskonna ja majanduse alusest. Kogu ühiskondlik koostegevus ei taandu riigile nagu kombed ja viisakus, valgustatud enesearmastus tähendab omahuvi, mis saavutatakse kõige paremini siis kui teisi aidatakse. Inimene, tehes end alandlikuks, saavutab teiste silmis tuntuse ja au. 5.18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest. Kuna inimesed on sotsiaalsed loomad, kes naudivad üksteist, siis
· Sõprused üksikisikutega kiindumus kaduvasse (Loodusse, Looja arvelt) · Maine riik tugeva kuningavõimuga vajalik enesekesksete inimeste ohjeldamiseks Taevane (jumala-armastus ja ligimese armastus jumalas) · Puhas armastus (delectio) · Püüdlemine Jumala poole, iseenda põlgamiseni · Üldine armastus kõigi vastu, ei kellegi vastu üksikult · Taevane riik on täiuslikult harmooniline kogukond 4. Pierre Nicole "valgustatud enesearmastusest" kui ühiskonna ja majanduse alusest Pierre Nicole: ühiskondlik tööjaotus tuleneb omakasupüüdlikust ,,valgustatud enesearmastusest", tulemuseks kasu kõigile, sest üksikisik ei suuda end varustada iseseisvalt kõikide talle vajaminevate asjadega. Erinevate elualade inimesed toodavad ja loovad neid võimalusi, eeldusel, et saavad vastu midagi sellist, mida ise ei tooda. Sealjuures on kasulik toimida üksi, sest muidu peaks üksikisik varustama vajalike
16.-17. sajandil · Pööre oma sisemusse teadmine iseenda ebatäiuslikkusest · Sisaldab enesepettust ei taha seda tunnistada · Teadmine iseendast · Michel de Montaigne Esseed (1580), Blaise Pascal, Mõtted (1670): keskenduvad inimese psühholoogia süvastruktuuridele · Protestantism, eriti kalvinism: inimeste püüdlemine lunastuse poole. · Ühiskonnast eraldumine või igapäevatöö? 4. Pierre Nicole "valgustatud enesearmastusest" kui ühiskonna ja majanduse alusest · Ühiskondlik tööjaotus tuleneb omakasupüüdlikust "valgustatud enesearmastusest", tulemuseks kasu kõigile: · "Missugune hulk käsitöölisi ja mehhaanikuid oleks vajalik, et varustada meid eluaseme, toidu, kehakatetega? Kõik kunstid ühinenud 10
Agape-jumala armastamine. 3. Augustinus kahte sorti inimlikust armastusest ning kahest riigist (linnast) Maine(enesearmastus, lihahimu,kiindumine kaduvasse-sõprus üksikisikuga) ja taevane armastus(puhas, enesesalgamine, üldine armastus kõigi vastu, püüdlemine jumala poole). Maine ja taevariik. Maine riik on vajalik inimeste ohjeldamiseks. Taevariik on täiuslikult harmooniline kogukond. 4. Pierre Nicole (katoliiklane)“valgustatud enesearmastusest” kui ühiskonna ja majanduse alusest Parim viis saavutada oma eesmärke on aidata teistel saavutada nende omi, teenete vahetamine, omakaspüüdlik "valgustatud enesearmastus". Riik võimaldab püüelda maiste hüvede poole. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest Inimene naudib seltskonda. Inimene võib armastada head riiki (omakasupüüdmatu armastus). 6
puudulik. Eristab inimlikku ja jumalikku armastust. On kaks riiki: maine ja taevalik. Inimene on langenud, tema tahe ja mõistus on rikutud. See väljendub selles, et inimene armastab iseennast rohkem kui Jumalat. Meie armastus tugineb lihahimul. Me põlgame loojat ning kiindume sellesse, mis on loodud. Taevalik armastus on puhas. Tuleb püüelda Jumala poole ja põlata iseennast. 4. Pierre Nicole "valgustatud enesearmastusest" kui ühiskonna ja majanduse alusest Kui inimesed on omakasupüüdlikud, kuid siiski valgustatud, siis suudab ühiskond toimida. Tulemuseks on kasu kõigile. Inimene vajab tunnustust, selle kindlustamiseks peab ta seda pakkuma ka teistele(moraal ja kombed). Inimene küll matkib ligimese armastust, kuid tegelikuks ühiskonda liikumapanevaks jõuks on enesearmastus ja uhkus. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest
Maine riik tugeva kuningavõimuga on vajalik enesekesksete inimeste ohjeldamiseks langenud inimene on konfliktne inimene. Taevalik armastus, jumala-armastus ja ligimese armastus jumalas: puhas armastus; püüdlemine Jumala poole, kuni iseenda põlgamiseni; üldine üldine armastus kõigi vastu, ei kellegi vastu üksikult Taevane riik on täiuslikult harmooniline kogukond. 4. Pierre Nicole (jansenistlik mõtleja) 'valgustatud enesearmastusest' kui ühiskonna ja majanduse alusest. Valgustatud enesearmastus ehk omahuvi: parim viis saavutada oma lihalikke eesmärke on aidata teistel (sh võõrastel inimestel) saavutada nende omi vahetada asju ja teeneid. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest. * Looduses valitseb harmoonia inimene peab hoolitsema nii enda kui ka teiste eest, tal on selleks eeldused, ta armastab nii iseend kui teisi.
kõidikutes, on vajalik maapealne riik, tugeva võimuga karistav instrument, mis peab tagama maapealset korda. See on vajalik, et pattulangenud inimesi ohjeldada ja kontrollida. Aga inimesed, kes leiavad tõelise armastuse elavad täiuslikus ja harmoonilises kogukonnas ja nende üle ei ole sellist karistusvõimu vaja. Augustinus ei pidanud tegelikult realistlikuks, et kirik saaks ilmalikku võimu asendada, vaid nad eksisteerisid kõrvuti. 23. Pierre Nicole "valgustatud enesearmastusest" kui ühiskonna ja majanduse alusest Nicole ütles, et mitte ainult riik ei ole see, mis ühiskondlikku koostööd tagab, vaid on mitmed sfäärid, mis toimivad edukalt karistuslikust sfäärist sõltumatult (nt au). Ta juhtis tähelepanu sellele, et inimese enesearmastus, enesele suunatud tung, paneb nad ühiskonnas paremini ja viisakamalt käituma ning kombed ja majanduslikud suhted põhinevad tegelikult enesearmastusel, on tekkinud tänu sellele
jumalat põlata, aga mitte ennast. Armastus on suunatud omakasule, üksikutele inimestele, lihahimule. Maist riiki on vaja, et inimesi üksteise eest kaitsta. JUMALIK, millel põhineb TAEVANE riik. Taevane armastus on puhas. Jumalaarmastus sinnamaani, et põlatakse ennast. Armastatakse kõiki üldiselt, mitte kedagi üksikult. seega on taevariik täiuslikult harmooniline kogukond. 4. Pierre Nicole (jansenistlik mõtleja) ,,valgustatud enesearmastusest" kui ühiskonna ja majanduse alusest Kogu ühiskondlik koostöö ei taandu riigile. Kuidas toimib kaubandus? Miks on ühiskonnas kombed ja viisakus? ,,Valgustatud" enesearmastus ehk omahuvi: parim viis saavutada enda lihalikke eesmärke on aidata teistel (sh võõrastel inimestel) saavutada nende omi vahetada asju ja teeneid. Ühiskondlik tööjaotus tuleneb omakasupüüdlikust "valgustatud enesearmastusest", mille tulemus on kasu kõigile.
Päästa võib ainult Jumala arm, mille omaksvtmine väljendub kristlikus usus. Lihahimu (libido) köidikud vs puhas armastus (delectio). Enesekesksus Looja põlgamiseni vs püüdlemine Jumala poole iseenda põlgamiseni. Sõprused üksikisikutesse ehk kiindumus kaduvasse vs üldine armastus kõigi vastu. Maine riik, mis on vajalik enesekesksete inimeste ohjeldamiseks ja taevane riik, mis on täiuslik harmooniline kogukond. 4. Pierre Nicole "valgustatud enesearmastusest" kui ühiskonna ja majanduse alusest ,,Valgustatud" enesearmastus ehk omahuvi: parim viis saavutada oma (maiseid) eesmärke on aidata teistel saavutada nende omi. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest Looduses valitseb harmoonia, mille aluseks on armastus. Inimene on loomu poolest sotsiaalne ja naudib seltskonda. Seega suudab ta laiendada oma armastust (ka riigile)
„üleüldise seadusandluse“ – maksiim – et kõik selle sama maksiimi kohaselt käituksid. Kategooriline imperatiiv ütleb, mis tingimustele ta peaks vastama, et maksiim oleks õigustatuad – formaalne kontroll. Millises vahekorras on kategooriline imperatiiv nn kõlbluse kuldreegliga? Miks ei saa õnnelikkuse püüdlus olla moraalseks motiiviks? Milles seisneb moraalse impulsi (motiivi) probleem? Mille poolest erineb meelevald tahtest? Mille poolest erineb eneseaustus enesearmastusest? Mida tähendab väljend moraalselt ehtne maksiim? Mida nimetab Kant pühaduseks? Mida nimetab Kant kohustuseks? Milles seisneb legaalsete ja moraalsete tegude erinevus? Milline on kategoorilise imperatiivi teine sõnastus? Mida nimetab Kant eesmärkide riigiks? Milles seisneb praktilise mõistuse dialektika? Mida nimetab Kant ülimaks hüveks? Millises suhtes on ülima hüve mõiste praktilise mõistuse dialektikaga? Kuidas on kõlbeline kohustus formuleeritav ülima hüve idee abil?
enesearmastusel, millele Augustinus ja Hobbes omastasid ainult negatiivseid külgi. Pascal ja Nicole selleks, et maiseid eesmärke saavutada, on vaja aidata saavutada teiste eesmärke valgustatud enesearmastus ehk positiivne egoism, mis toob kokkuvõttes kõigile kasu. Valgustatud enesearmastus · Jansenist Pierre Nicole (16251695): · Ühiskondlik tööjaotus tuleneb omakasupüüdlikust "valgustatud enesearmastusest", tulemuseks kasu kõigile · "Missugune hulk käsitöölisi ja mehhaanikuid oleks vajalik, et varustada meid eluaseme, toidu, kehakatetega? Kõik kunstid ühinenud ja seotud, vajades üksteist, osutuvad kõik vajalikuks; ükski inimene ei suudaks aga üksikult endale kõiki neid asju muretseda, sest neid peaks muretsema ka kõigile neile, kes töötavad tema heaks. Ühel üksikul töötajal, on aga kõik see, ilma suurema vaevata
» küsis d'Artagnan. «Häda on selles, härra,» jätkab Ketty, «et mu perenaine ei armasta teid.» «Hm!» tegi d'Artagnan. «Kas ta käskis sul seda minule öelda?» «Oh ei, härra, mina ise, kaastundest teie vastu, otsustasin teile seda öelda.» «Tänan, mu hea Ketty, kuid ainult hea kavatsuse eest, kuna teade, nagu sa isegi nõustud, ei ole sugugi meeldiv.» «Tähendab, te ei usugi seda, mida teile ütlesin, eks «Selliseid asju on alati raske uskuda, mu kaunitar, kas või enesearmastusest.» 365 «Te siis ei usu mind?» «Tunnistan, et kuni sa ei suvatse mulle anda mingit tõendit selle kohta .. .» «Mida ütlete selle kohta?» Ja Ketty võttis põuest kirjakese. «Minule?» küsis d'Artagnan, haarates kirja. «Ei, ühele teisele.» «Teisele?» «Jah.» «Tema nimi, tema nimi!» hüüdis d'Artagnan. «Vaadake aadressilt.» «Härra krahv de Wardes.» Otsekohe meenus enesekindlale gaskoonlasele stseen Saint-Germainis. Välkkiire
annaabi.ee 
