Kirjand Kõige raskem on võita iseend (1)

Kõige raskem on võita iseennast
Inimesi on väga erinevaid, kuid ometi pole keegi üdini täiuslik. Kõigil on omad tugevad, aga ka nõrgad küljed, mida tihtipeale püütakse eirata. Iseendaga võitlemine ei ole midagi uut, seda on üritanud paljud, kuid enamik püüdlejatest, ka kõige tugevamad, on alla vandunud või vaimselt lagunenud. Teistele nõu andmine on alati kergem kui leida vigu endas ning püüda neid parandada. Tänapäeva ühiskonnas elavad inimesed on aja jooksul väga palju muutunud, just oma põhimõtete ning eluviiside poolest. Inimene pole jagu saanud endast, kui ta on ületanud vaid ühe raskuse. Sellel pikal teekonnal tuleb üles otsida kõik tükid, mis on laiali paiskunud. Nendest terviku kokkupanemine annab sulle õiguse öelda, et oled parem inimene. Iga päev püütakse jagu saada laiskusest, kadedusest, hirmudest ning ka egoismist, kuid vaid vähesed tulevad sellest lahingust võitjatena välja.
Puudus, mis ei lase inimestel rahulikult elada on kadedus . Peamine kadeduse tekitaja läbi aegade on olnud raha. Inimestes tekitab kadedus palju tuska ning meelepaha. Kadedust tundes soovime , et teisel inimesel oleks teatud asju, raha või saavutusi palju vähem kui meil endil. Palju on inimesi, kes teiste järgi orienteerudes oma elu nautida ei jõua. Neil jätkub silmi vaid selle jaoks, mis teistel on, ning mis neil endil puudub. Kuigi kadedust tunneb meist peaaegu igaüks, ei räägi me sellest avameelselt, kuna kardame teistele avaldada oma negatiivseid külgi. Tihti esineb pahatahtlikkust ka töösuhetes, kui kolleegi edutatakse või kui ülemus pöörab tööl olles rohkem tähelepanu kellelegi teisele. Kadeduse tundmisel suruvad inimesed selle tunde tihtipeale alla ning selle tulemusena muutuvad nad närviliseks ning ka õhkkond muutub talumatuks. Et kadedusest lahti saada, peaksid inimesed võtma aega ning mõtlema, kas neile meeldiks, kui neid ümbritseksid inimesed, kes neile midagi ei luba ning koguaeg kadedust tunnevad . See inimene, kes teadvustab, et elurõõm ning nauding ei ole võimalik teise inimesteta, saavutab positiivse suhtumise nii oma ellu kui ka teiste inimeste ellu.
Egoism - paratamatu inimlik omadus, mille korral inimene tähtsustab iseennast ja käitub enda huvides. Henrik Ibseni teoses võime näha peategelasena talupojast Peer Gynti, kes oli luiskaja ning ennastrahuldav egoist . Ta oli oma eesmärgiks seadnud taastada oma elu, aga ei saavutanud midagi, kuna mõtles ainult enda vajadustele ning raiskas kogu aja enda kiitmisele. Igas inimeses on mingisugune annus egoismi, aga see ei tee temast veel egoisti. Inimene, kelles puudub egoism, ei ole õnnelik, sest ta ei pea endast lugu ning nii on väga raske elada. Sellepärast arvan, et iga inimene peaks olema mõistlikult egoistlik . Heas inimeses tohiks egoismi olla täpselt nii palju - või õigemini nii vähe -,  et oskaks vahet teha "halval" ja "heal" egoismil ning muidugi olema "hea egoist". Mina arvan, et "halb" egoism koosneb isekusest, enesearmastusest ja omakasupüüdlikkusest. Selliste omadustega isikud seavad kõige kõrgemale just oma huvid ja hoolivad vaid omakasust ning ühiskonda paremuse poole ei vii. "Hea" egoism koosneb minu arvates enesealalhoiuinstinktist ja soovist teistest kaugemale jõuda ning on seega edasiviivaks jõuks. On ju just see veidi egoistliku alatooniga soov - teistest parem olla ja kaugemale jõuda - see, mis tagab inimese arengu.