Paremasse homsesse viivad meid paremad inimesed (0)

Paremasse homsesse viivad meid paremad inimesed
Juba ammustel aegadel kirjutatud muinasjuttudes on headus alati kurjuse võitnud ja mina usun, et nii on see ka praegu ning nii saab see olema tulevikuski. Sel põhjusel arvan, et paremasse homsesse jõudmiseks peavad inimesed eelkõige ise paremad olema.
Milline aga on see "parem inimene", kelle peale ma loodan ja kellesse usun? Arvan, et hea inimene on eelkõige sõbralik ja heatahtlik: suhtub kõigisse kui võrdsetesse ega soovi kellelegi halba. Kindlasti on ta ka abivalmis ja optimistlik. Eriti just optimistlik, sest julgus ja elurõõm on parema tuleviku poole pürgivale inimesele eriti vajalikud. Näiteks enamasti tõsiste ja passiivsete eestlaste puhul ongi minu arvates just vähene optimism see, mis pidurdab arengut paremuse poole. Paremasse homsesse jõudmiseks peab ju selle olemasollu ja eesmärgi saavutamisse ka uskuma.
Hea inimene ei mõtle kitsarinnaliselt ainult enda huvidele ja heaolule, vaid hoolib ka teiste inimeste ja üleüldse kogu ühiskonna käekäigust, ta on mõistev ning oskab rõõmu tunda ka teiste õnnest ja kordaminekutest. Hea inimene peab lugu kaaslaste arvamustest ja arvestab nendega: ta austab teisi inimesi.
Samas ei tohiks hea inimene olla liiga altruistlik, sest ainult teiste kasuks tegutsedes ja teiste eest hoolitsedes võidakse unustada iseennast , lakata end piisavalt väärtustamast. Selline inimene aga, kes endast lugu ei pea, ei saa minu arvates olla õnnelik ega eluga rahul. Rahulolematu inimene poleks aga kindlasti enam kuigi optimistlik.
Sellepärast arvan, et inimeses peaks olema ka natukene egoismi. Heas inimeses tohiks egoismi olla täpselt nii palju - või õigemini nii vähe -,  et oskaks vahet teha "halval" ja "heal" egoismil ning muidugi olema "hea egoist ". Mina arvan, et "halb" egoism koosneb isekusest, enesearmastusest ja omakasupüüdlikkusest. Selliste omadustega isikud seavad kõige kõrgemale just oma huvid ja hoolivad vaid omakasust ning ühiskonda paremuse poole ei vii. "Hea" egoism koosneb minu arvates enesealalhoiuinstinktist ja soovist teistest kaugemale jõuda ning on seega edasiviivaks jõuks. On ju just see veidi egoistliku alatooniga soov - teistest parem olla ja kaugemale jõuda - see, mis tagab inimese arengu. Inimese arenedes aga areneb inimkond ja inimkonna arenedes kogu ühiskond. Paremasse homsesse jõudmiseks peab aga kogu aeg toimuma pidev areng. Usun, et kui kõik inimesed maailmas oleksid natukenegi paremad - heatahtlikumad, mõistvamad, inimlikumad, ausamad, hoolivamad, optimistlikumad -, oleks areng parema homse poole tagatud, sest kui kõik inimesed üksteisesse hästi suhtuksid, ei saaks see kaasa tuua halba.
Tegelikus elus aga paraku ei kehti alati vanasõna: "Tee head teisele, siis tehakse head ka sinule." Sugugi mitte kõik inimesed pole heasoovlikud ja abivalmis. Selleks aga, et minu "paremate inimeste" teooria funktsioneeriks, peaks enamik - vähemalt kaks kolmandikku - inimestest püüdma paremad olla. Vastasel juhul tallutaks need heatahtlikud ja eelkõige teistega arvestavad altruistlikumad inimesed julmemate ja võimuahnemate egoistide poolt lihtsalt jalge alla: egoistid kasutaksid neid oma huvides ära. Seda taibates pettuksid head inimesed oma tõekspidamistes, kaotaksid oma optimistliku meele ja lööksid lihtsalt käega. Nad muutuksid kibestunud eluvihkajateks, pessimistideks või isegi eriti suurteks egoistideks, et maksta kätte inimestele, kes nende elult mõtte ja värvi võtsid.
Kas on aga võimalik panna kogu inimkonda mõtlema vähem iseendale ja rohkem teistele? Õpetada inimesi enda õnne kõrval nägema teiste õnnetust? Panna inimesi oma rikkusi jagama vaesematele ja aitama hädasolijaid alati, kui see on vähegi nende võimuses?
Kuigi ma pole sinisilmne naiivitar, kes vaataks elu läbi roosade prillide, loodan ma ikkagi, et on. Arvan, et ei tohi lihtsalt oodata, et teised muutuksid, vaid tuleb ise muutuda. Peab ise teistele head eeskuju andma ja uskuma, et sellest ka kasu on. Näiteks, kui inimene libedal tänaval kukub, ei tohiks oodata, et keegi teine ta üles aitab, vaid tuleks ise appi minna. Või kui kerjus tänavanurgal almust palub, tuleks talle ise raha anda, mitte mõelda: "Las mõni rikkam annab, mul endalgi vähe!" Alles siis, kui ollakse iseennast paremaks muutnud, tuleks loota , et ka teised muutuvad, sest tihti vajavad paljud inimesed ainult julgustust muutumiseks. Kui nad näevad, et keegi nende kõrval muutub, julgevad ka nemad muutuda ja oma tegelikke mõtteid näidata. Näiteks minagi , kes ma selliseid mõtteid mõlgutan, pelgan aidata näiteks võõral vanal inimesel rasket kotti kanda. See oleks ju igati ilus ja õige tegu, ometi hoiab justkui mingi valehäbi mind tagasi ja ma ei tee seda, ma justkui kardaksin juurde astuda ja oma abi pakkuda. Ka hoiab mind tagasi kartus , et tädike ei julgekski oma kotti võõra inimese kätte usaldada , kardaks sellest ilma jääda.
Kui inimene aga leiab ühegi mõttekaaslase, annab see julgust ja olen kindel, et varsti leiduks kolmas, neljas, viies, ... ja saja viieski inimene, kes samu mõtteid jagaks. Ühtsuses aga peitub jõud ja juba sada viiski inimest suudaksid midagi ära teha, et paremasse homsesse jõuda.
Esialgu aga tuleb uskuda , et ise paremad olles jõuame ka paremasse homsesse, sest suured mõtted ja teod saavad alguse just väikestest mõtetest ja tegudest.