Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Enda kui õppija analüüs". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
sotsiaaltöö, minus, minust, jaks, hirmud, võõrkeel, õnnestu, vanust, julgenud, võõrkeele, dokumendid, nendest, lastekodu, satun, kursus, omandanud, rakenduskõrgkool, õppetool, sarv, õppijana, eneseanalüüs, juhendaja, leuska, mõdriku, kordi, endalt, küsima, tasemele, otsustasin, lahutamatu, konkurss, matsin, möödus, rahulikult, avaldusiLÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Sotsiaaltöö õppetool MIDA TÄHENDAB VASTUTAN OMA VALIKUTE EEST Essee Õppejõud: Anne Reinsoo Mõdriku 2014 Mis on vastutus? Kas see on kohustus kellegi või millegi ees, vajadus tagada millegi ladus toimimine või kohustus enda või kellegi teise tegevuse tagajärgedest aru anda? Kas see on
läheb ja pealegi on soov selle haridusega ka hiljem erialast tööd leida. Enda harimise kõige suurem eesmärk on siiski kuhugile jõuda. Leida endale meelepärane töö, loomulikult võiks olla see ka hästi tasustatud. Samas tahan olla ka oma lastele eeskujuks, et ka nemad suurena otsustaksid hariduse kasuks. Tegelikult on mul olemas ka täiesti negatiivne kogemus kõrgkoolis õppimisest, seda selles suhtes, et enne sotsiaaltöö eriala valimist proovisin õnne ka ärikorralduse erialal. Käisin aasta ära, kui järsku oli motivatsioon kadunud ja selgus kurb tõde, et see aine polnud siiski minu jaoks see, mida olin südames soovinud. Pika kaalumise peale otsustasin selle pooleli jätta ning peale paari aastast kodus olemist ja mõtlemist avastasin enda jaoks sotsiaaltöö. Praegusest vaatenurgast on minu õpieesmärgid paigas ma tean, milleks ma õpin ja millised on minu ootused õpitule
Õpistiilid Olles ise õppija ja samal ajal õpetaja näen seost nende kahe vahel väga palju. Alles see oli kui nühkisin koolipinki ja tunnistan ausalt mind ei huvitanud see õppimine karvavõrdki. Tahtsin olla koos oma sõprade ja sõbrannadega. Põhikooli ajal vedasin ennast kuidagimoodi läbi. Kui õpetaja andis kodus õppida siis mina panin kirja kõik, mida olen oma olukordadest õppinud. Isegi Peter Honey ja Alan Mumford väidavad, et iga inimene õpib teatud kindlatest olukordadest. Nii ka mina. Vanemad on mul alati olnud ranged ja nende meelest pidin ma palju õppima, et mitte koristajana leiba teenida. Ei kujutaks küll ette, et oleksin koristaja, kuid ka koristaja on amet, mida keegi peab ka pidama. Pärast põhikooli suundusin õppima kutsekooli, et saada endale ruttu keskharidus pluss siis veel amet. Võin öelda seda, et kutsekooli ajal ei õppinud ma mitte ühtegi päeva kodus. Tundus nagu oleks aju nagu imeväel lahti l�
Grupijuht oli tasemel ja konkreetne, liikmed kohusetundlikud ja täpsed. Sellises grupis tegutsedes võtsin rahulikult meeskonnatöölise-elluviija rolli. Kui üldiselt on õppimine kõrgkoolis mulle igati meelepäranne ja positiivne kogemus, kaasnevad sellega siiski ka mõned probleemid. Minu suurimaks hirmuks on see, et vaatamata pingutustele on mul täiesti reaalne oht lõputunnistusest ilma jääda või õpilaste nimekirjast kustutatud saada, kuna minu võõrkeele oskus ei vasta kehtivatele normatiividele. Muidugi proovin anda endast maksimumi, et nii ei juhtuks. Tööturu keerulistes tingimustes konkurentsis püsimine on seega iga inimese enda teha vaatamata vanusele ning elukorraldusele. Täiskasvanud küpses eas õppur pole täna enam mingi haruldus ning see fakt võiks julgustada inimesi ümberõppele või hariduse järgmisele tasemele viimiseks. Minu suurimaks motivaatoriks õppimisel ongi see, et mind ei rahulda
arvestuse jaoks õppida. Kasutan eriti tähtsate lausete puhul teatuid värvilisi märke,teen värvilisi kastikesi . Planeerin enda aega õppimisele. Kirjalikud tööd teen vabadel päevadel. Iga õppeainega tunnen, et saan targemaks ja omandan uusi teadmisi. Õpitud teadmisi tahaksin kasutada oma erialases töös. Olen põhiliselt kuulamis ja lugemispõhine õppija. Tänapäeva õppemeetodid on minu jaoks uued ja harjumatud. Nende omandamine võtab aega. Alati ei õnnestu kõik nii hästi, kui ma tahaksin. Minu püsimatu iseloomu pärast võib juhtuda, et ma ei loe antud teemat korralikult lõpuni. Selle tulemusena võin teemast mööda kirjutada või mõne koduse töö ära rikkuda. Tänased õpingud pean planeerima töö, kodu ja kooli vahel. Püüan kõigiga hakkama saada ja selle nimel ka pingutama. Pean väga oluliseks aja planeerimist. Olen lugupidav ja viisakas õppejõududega. Austan nende teadmisi ja töötahet meid õpetada.
proovile panna, mul ei olnud suurt huvi antud valdkonna vastu ja ka kindlat eesmärki. Täna tean ma kindlalt mida ma soovin õppida ja kelleks tahan saada, seega on mul huvi antud valdkonna vastu väga suur ja ka minu eesmärk on kindel saada õpetajaks. Seega usun, et minu õpitegevus saab olema täna palju mõtestatum ja eesmärgipärasem, sest ma tean miks ma õpin ja mida tahan saavutada. Täna ei mõtle ma ainult diplomile vaid lisaks ka teadmiste omandamisele. Loodetavasti saab minust hea õppija kuid seda alles peale mitme kuist praktiseerimist kui olen ennast õppinud analüüsima ning arvestan õppimise seaduspärasustega ning loodetavasti saab minust ka hea õpetaja, kuid seda alles tööle asudes/praktiseerides. Mulle meeldib eelkõige kogemustest õppimine kuna arvan, et see toob kaasa isiksuse püsiva muutuse. Kogemusest õppimist võib defineerida kui õppimisprotsessi, mis toimub vahetu ja või vahendatud kogemuse kaud mille
hindeid jne. Uduselt mäletan lasteaias käimist ja sõpru, kellega ma enam ei suhtle. 4.1 Toetavaid tegureid: Vabadus ise oma otsusi langetada 4.2 Ohu tegureid: Stress- N vj jv bjnvkbvjkb mvjvvjcjcjhg 5 HETKESEIS Hetkel olen 20- aastane üliõpilasest neiu, kes õpib sotsiaaltööd Lääne-Viru Rakenduskõrgkoolis. Mida aeg edasi läheb, seda enam olen veendunud, et minu valitud eriala, sotsiaaltöö, on mulle sobiv. Vanemad toetavad küll rahaliselt, kuid peagi tahan iseseisvale elule üle minna. Nädalas saadud summasse üritan ära mahtuda. Lisaks aitab vanaema mind eraldi toidukotiga, mille väärtus on kohati kuni 10 eurot. Väiksema aja jooksul soovin ma saada palju uusi teadmisi. Kaugemas tulevikus, milleks kulub rohkem aega, soovin täita oma kõik eesmärgid. Ka mina ainukesena olen see, kes aitab oma ema igal moel. Jooksupoiss ma päris ei
minul nii olnud ei ole.Olen pidanud kõik tööd ise tegema ja kuna emal piisavalt kodu korrastamiseks aega ei ole olnud siis olen mina temalt need tööd üle võtnud.Olen siis see nn"perenaine".Teen süüa,koristan-ja nii juba väiksest saati.Mäletan kui ema mind kunagi palus appi siis kohe ma ei tahtnud või ei viitsinud aga hiljem sain aru,et emme üksi ka ei jõua.Aitasin meeleldi ning aitan siiamaani.Ka tänu sellele on mu ema minust väga palju lugu pidanud. Ma ei saa õelda,et minust kaks aastat vanema vennaga ei ole tegeletud kuid siiski oleme me kaks täiesti erinevat isiksust.Ehk ongi selle põhjuseks see,et minuga sai ikka natuke rohkem tegeletud,kui temaga.Tema on kinnisem,laisem ja ärritub kiiremini kui mina.Tema arvab,et emale ei tohi ega saa midagi rääkida-minu arvamus on aga see,et emale peabki rääkima ja emalt peabki nõu saama,kellelt siis veel? Sest enamasti ongi ju ema see,kes on oma elus rohkem näinud kui meie kaks kokku
1 Siis sõin ma natuke Fitnessi hommiku helbeid ning kõrvale sõin tassikese sooja ekspresso kohvi. Mõtlesin et käin pissil ka ära, kooli vetsu on ju nii rõvedad. Kuid järsku helises uksekell. Ust avades nägin et seal seisis... Jätkub Cry// Kristel Kiisk 2 Ust avades nägin et seal seisis...Kaire. Mõtlesin siis et mida see hull bitch minust tahab. "Hey Angela, kuule unustame omavahelised tülid ning tule meiega klassiga matkama." "Mm..nh olgu.Aga kus matk toimub?" "Metsas loomulikult,homme hommikul kell 9 saame kooli ees kokku...,mm ma olen kuulnud et metsad hirmutavad sind ..." "Ahah..e.e..ei hirmuta.kess seda rääkis...ning muideks ma kutsun Kerli ka." "Omad allikad !Nh olgu ." Appi , ma kardan metsasid.!!Aasta tagasi olin ma sõpradega metsas piknikul.Pärast einestust tuli mul kange tahtmine metsas natuke ringi joosta
Öeldakse, et suhtlemine on inimeseks olemise alus. See, kuidas me teiste inimestega ümber käime, määrab me elus kõik. Usun, et suhtlemisoskusi on võimalik elu jooksul õppida, kuid palju on ka lihtsalt kaasa sündinud. Arvan nii, sest kuigi minu suhtlemisoskus on aastatega palju muutunud, on tuum siiski samaks jäänud. Mäletan nii selgesti oma lapsepõlve, kui olin arg, vaikne, endassetõmbunud, eriti midagi ei rääkinud, küsimusi esitada ei julgenud. Ka minu vanemad on olnud ja on praegugi väga tagasihoidlikud. Samas on minu tagasihoidlikkuse taga alati varjus olnud sõbralik inimene – isegi tahaplaanile hoides oli mul palju sõpru. Pärast põhikooli lõpetamist asusin õppima suures linnas. Olin vanematest eemal ja muutusin enesekindlamaks. Ma ei oleks suutnud muutuda, kui suhtlemisind poleks kuskil minus juba olemas olnud. Nüüd oli lihtsalt selle aeg pinnale kerkida. Hakkasin rohkem oma arvamust
toolikeselt oma koti ja kiirustasin üles. Nagu mul ikka oli harjumuseks õppida koos arvutiga voodi peal, võtsin arvuti ja läksin voodisse. Vaatasin, et minuga oli 4 inimest msnis rääkinud. Ma ei viitsinud neile vastata, muidu olekski jäänud nendega rääkima. Panin oma staatuseks hõivatud ning hakkasin õppima. Olin just kaks lehekülge läbi saanud, kuulsin uksekella. Jooksin vaikselt alla, piilusin uksepilust. Seal oli kahtlane mees, keda polnud enne näinud. Ma ei julgenud ust avada, kuna vanemaid kodus polnud ja ei teadnud, mis juhtuda võis. Ma ei tea miks, aga ma avasin selle ukse. ,,Tere tüdruk, kas su vanemad on kodus?" küsis meesterahvas. Ma vastasin koheselt: ,,Jah, nad vaatavad telekat." Ma ei julgenud tõtt rääkida, et mu vanemad on tööasjus Pariisis, äkki tuleb see onuke jälle tagasi. "Ma olen Inglismaalt, ma usun jumalasse ja armastan teda," ütles mees tõsise näoga. Mõtlemata hakkasin südamest naerma. ,,Kas sind ajab jumal naerma
väga vilets olla, või mis?" küsisin Miinalt. Me mõlemad võtsime rohud ja keerasime magama. "Kas sul lapsi on?" küsis Miina. "Jah, on küll. Poiss ja tüdruk," vastasin ma. "Mis nende nimed on?" küsis ta. "Nende nimed on Stiiven ja Helen. Mul oli enne teine mees. Tema nimi on Stiiv-Maikel. Aga tema ei aidanud mind, kui mul teda vaja läks ja siis me läksime lahku," vastasin ma. "Aa. Ka mul on laps. Tema nimi on Endrik. Ta on alles 7-aastane. Mul on väga kahju, kui ta minust ilma jääb. Aga meest mul ei ole. Ma olen lesk," ütles Miina väga süngelt. "Mul on kahju! Äkki palvetame oma ligimeste eest mõttes ja täname jumalat, et ta lasi meil sellest raskest õnnetusest eluga pääseda," pakkusin ma välja. Kui me olime lõpetanud, läksime magama. 6 Meljaeeni küla Ma tundsin järsku mingit head toidulõhna. Ma olin unustanud, kus me oleme ja ütlesin: "Miina, mis nii hästi lõhnab? Kas sa teed täna hommikuks vahvleid siirupi ja meega?"
Ta on minu oma. Ma arvan, et ta tuleb ja läheb koos minuga. Ike paneb end riidesse. KIOKO Kuhu sa lähed? IKE Ma pean kaduma. KIOKO Ike, sa poleks pidanud tulema. Kui sa nüüd ära lähed, sa poleks pidanud kunagi tagasi tulema, Ike, saad sa sellest aru? Sinu nõdrameelsuse romantika on ainult sinu oma. Mis minust järele jääb? IKE Võimalus. Peaasi, et oleks võimalus. KIOKO Kas sa tõesti usud, et ma hoolin oma viletsast eksistentsist? Vaata mind. Vaata mulle otsa. Kas sa näed mind kümne aasta pärast kusagil pargis oma turvalise rahuliku abikaasa kõrval kahele väiksele tütrele kiigehoogu tegemas? Jäätist söömas ja
Viimane, mida ma tahan rääkida ,et enne, kui hakkan õppima, kirjutan üles selle, mida tahan leida. Seega, kui mul kerkib mõni probleem, siis ma saan leida kiiresti faktid, mis seonduvad sellega. Näiteks kui on vaja iseloomustada mõnda kirjandustegelast, siis lugemisel leian kergesti üles faktid, mis seonduvad just selle tegelasega. Kui loen enne teose läbi ja otsustan pärast mõnest tegelasest kirjutada, siis on faktide leidmine paksust raamatust palju raskem. Kindlasti leidub minus ka õppijana negatiivseid omadusi. Nagu ma juba rääkisin üleval, ma saavutan küll häid hindeid ning saan kõik vajaliku õigeks ajaks õpitud, kuid varsti peale arvestust kipub sellest suur osa ununema. See on kõik selle pärast ,et mõnedel ainetel, mis mulle huvi ei paku, või on mingi teine põhjus, miks ma ei saa aru, olen ma lihtsalt "äraõppija", mis kahjuks on probleem, millega tuleb töötada. Teadagi on see ajakaotus
«karuohakaks» on kiitnud. Oota sa! Sina 34 lailõug! Ja Puniku on ta mul ka ära teinud, et nüüd piimast palju viletsam on kui naabritalu Lillik: ei anna seitset toopigi päevas enam! – Maie, ae! Kus ta nokitseb nüüd! – Sellel pole ka enam muud kui kosilased peas! Ma ei taha nüüd küll ülearu sõidelda selle üle, eks see ole noore rahva viis ja eks ma ole ise ka noor olnud, ja libe nägu on Maiele minust enesest tulnud – ole, jumala ristike, juures! Aga tarvis ometi ka maja eest muret kanda, mis muidu külapoiss mõtleb! Eks ta või arvata, meie Maiel olla tuhat tuhinat taga tema järele ja et ei jõua teise tulekut ära oodata. (Hüüdes.) Maie! (Jälle, lauda koristades, ettepoole.) Ei, pole ma oma last ka nõnda kasvatanud – ta on just nagu ema, karvapealt! – Või ometi Märt? No ma märkasin küll ammugi, palju kukk oli Märdi kiitus laulnud, selleks mulle jumal ju selle ärksa pea
Ajal kui õppisin Läänemaa Ühisgümnaasiumis oli väga palju katsetamist uute õppekavadega, mis jäi tihti segaseks nii õpilastele, kui õppejõule. Loodetavasti on nüüd see muutunud. Olen tugeval arvamusel, et koolid võiks vähendada koduste tööde mahtu kuna põhilist stressi tekitas peale õppepäeva pikk koduste ülesannete lahendamine ja lisaks erinevateks töödeks õppimine. Nende vähendamine oleks teinud minust koolipingis palju produktiivsema õpilase. - Reio Tapner 9 Üks kõige meeldejäävam osa sellest keskkooliteest on kindlasti keemiatunnid legendaarse õpetaja Robert Sultsiga. See mees sai meie lennu legendiks puhtalt oma iseloomu tõttu, ei olnud keegi enne ega peale tema tunde näinud nii teistsugust inimest. Temaga väga huvitavaid, hirmsaid
Sellegi poolest ma seda otsust ei kahetse. Võttes arvesse seda, et olen saksa keelt õppinud seitse aastat, siis ma tunnen, et selle ajaga oleksin ma pidanud oma saksa keele oskuse palju kõrgemale tasemele arendama, kui ma seda senini teinud olen. Saksa keel on minu jaoks siiski väga keeruline. Ei ole raske õppida selgeks seda, mida üks või teine sõna tähendab, kuid grammatiliselt korrektsete lausete koostamine on minu jaoks siiski veel väga kauge tulevik. Kindlasti on palju ka minus endas kinni. Oleksin pidanud rohkem saksa keele õppimisse panustama, kuid see on lihtsalt tagantjärgi tarkus. Mida on saksa keel ning selle oskus mulle andnud? Selle küsimuse esitamine paneb mind mõtlema. Varem ei ole ma mõelnud sellele, mida see mulle andnud on. Olen selle õppimist lihtsalt täiesti loomulikuna võtnud ning pole mõelnud selle väärtusele. Sellele mõtlemine paneb mind aga mõistma, et see on tegelikkuses mulle päris palju juurde andnud
ma jõudnud arusaamiseni, et kõik inimesed ei sobi ettevõtjaks. Mõned õpilasfirmad on põrunud, võib-olla just selletõttu, et neil puudub ,,äriinimene". Teised firmad on osutunud veelge edukamaks, kui alguses arvata osati, võib-olla just selletõttu, et neil on olemas juht, kellel on eeldused ettevõtjaks olemisega. Meie firma tegevust ma hindan edukaks, rääkides juba rentaablusest, mis on hiiglaslik. Ma järeldan, et minus on ettevõtja verd. Ettevõtjal peavad olema mõned iseloomuomadused nagu enesekindlus, saavutusvajadus ja inisatiiv. Õpilasfirmaga tegelemine on näidanud, et mul on need olemas. Ma olen ensekindel. Ma ei karda ,,põlemist" alustades millegi uuega. Näiteks toon õpilasfirma. Ma ei kartnud võtta endale juhiroll, ma ei mõelnud kordagi sellele, et mis siis saab, kui me kahjumisse jääme, mis juhtub kui me läbipõleme. Ma olin kindel, et kui koos on
Õnneks elavad mul vanavanemad linnas ning kui on vaja aeg maha võtta, või on vaja rahulikult õppetööga tegeleda, siis saan ikka nende poole minna. Alguses oli ka see keeruline, et kogu aeg toimub midagi ja su pea kuhjub igasugu asju täis, mõned neist tähtsad, osad mitteolulised asjad ning neis on raske orienteeruda. Muutuseid, mis mõjutavad minu nüüdset elu, on väga palju ja need kõik tulevad korraga. Ma olen püüdnud säilitada rahulikkust, mis minus põhikoolis oli, kuid vahel on tõesti selline tunne, et kõike on liiga palju. Kui ma nii tunnen, siis sunnin end rahulikuks ja hakkan probleemidega ükshaaval ning neile korralikult mõeldes tegelema. Nagu näha on minus septembris toimunud nii väiksemaid kui suuremaid muudatusi, kuid need kõik on mind mingil määral mõjutanud. Üks tähtsamaid muutusi ongi see, et olen hakanud õppimise tähtsust hindama ja rohkem enda tulevikule mõtlema. Ma õpin ju endale , et ma saaksin
ROLAND: Kas see on sinu saabas? See on veel nätske. (Laura istub. Paus. Roland paneb kingad jalga, riietub.) Lähen tuulutan veidi. (Lahkub.) 8. stseen OSVALD: Väga tõsine noormees. Tal on tulevikku. LAURA: Kuhu ta läks? OSVALD: Ma arvan, et ta tahab värsket õhku. 26 27 LAURA: Mis te talle rääkisite? OSVALD: Peamiselt rääkisime sinust. LAURA: Minust ei ole midagi rääkida. Mis udu te talle ajasite? Ta oli väga imelik. Ma olen mures. Kuhu ta läks? OSVALD: Temaga on kõik korras. Ta ütles, et läheb tuulutama. Ma tean, et see on nii. Ta tuleb varsti tagasi. LAURA: Ma kardan. (Paus.) Ärge vaadake mind niimoodi. OSVALD: Kuidas sa saad seda öelda? LAURA: Ebameeldiv on ju. OSVALD: Ma loodan, et sa tahtsid öelda, ebamugav. LAURA: Ebameeldiv! OSVALD: Ma tahan sinuga rääkida. Ma pean sinuga rääkima. Ma ei tea, kas
tulevikku. Mis siis nüüd on? Ja kes ma olen? Ja kuidas LAURA: Kuhu ta läks? me... (Osvald saadab terava pilgu.) OSVALD: Ma arvan, et ta tahab värsket OSVALD: See kõik võtab aega. Aga varsti õhku. hakkab väga hea. Paari nädala pärast … LAURA: Mis te talle rääkisite? ROLAND: Ja mida ma emale-isale ütlen? OSVALD: Peamiselt rääkisime sinust. OSVALD: Proovi vaiksemalt mõelda, LAURA: Minust ei ole midagi rääkida. Mis kuuled, tagatoas ärkas keegi üles. Huvitav, udu te talle ajasite? Ta oli väga imelik. Ma kes seal on? Mis sa arvad? olen mures. Kuhu ta läks? ROLAND: Ei oska arvata. OSVALD: Temaga on kõik korras. Ta ütles, et läheb tuulutama. Ma tean, et see on nii. Ta tuleb varsti tagasi. 7
Laske ta kohe lahti. Kui sinu emaga nii tehtaks, mõtle. SOLK No vana kurat! NIKOLAI Ah teie, seltsimees Pettai, Eduard. SOLK No vana kurat, rahvas armastab tugevat võimu, vaenlased aga kardavad. NIKOLAI Kes veel? Kohalik aktiiv, ma vaatan, on ära hirmutatud. KUUL Ma tahan rääkida. NIKOLAI Palun. KUUL Minu meelest tuleks terve eesti rahvas ümber töödelda, nii et teda enam ära ka ei tunne. NIKOLAI Kuidas on teie nimi? KUUL Kuul. NIKOLAI Nii. KUUL Ja kui ei õnnestu kogu eesti rahvast ümber töödelda, siis… NIKOLAI Nii, siis…. KUUL Tuleb ta kõik arreteerida ja siis töödelda, mul on siin nimekiri. NIKOLAI Ettevaatust! Nimekiri, ma loodan, on ühes eksemplaris. KUUL Ei noh, peas on veel eksemplare. 12 NIKOLAI No see pole probleem. KUUL Ei, see on probleem. Mul on mure, et kuhu ma need eksemplarid panen, mis mul peas on? NIKOLAI
Kellele: Teema: Kellelt: Mina peres - vanema ,noorema või keskmise lapsena Arvatakse, et pere pesamunana on parem olla kui vanema lapsena. Selle üle annab vaielda. Olles ise pärit kolmelapselisest perest, tean mis tunne on olla pere noorim. Mul on kaks õde, üks nendest on minust 2-, teine 5 aastat vanem, mis tähendabki , et olen kolmas laps. Minu mõlemad õed elavad juba kodust eemal, kuna neil on mõlemal juba oma elukaaslased ja oma korter. Minu vanemad on lahutatud ning ise elan ma ema juures siis aitan tal suuremaid ja raskemaid majapidamistöid teha. Minu suurimaks eeskujuks on mu vanaisa, kellel ma käin suvilas abis mitmeid töid tegemas. Ta on õpetanud mulle palju. Enne pensionile minekut töötas ta ehitajana ja
Lastejutud Nälkjas Nossovi nikastus Nälkjas Nossov nikastas oma selja ja seetõttu ei saanud ta enam võilille lehti nosimas käia. Oli täiesti kipsis, tardunud ja ükskõikne. Ei olnud tal millestki enam sooja ega külma, sest igatses nii väga võilille lehtede järele. "Pähh" ühmas Nälkjas Nossovi naine. "Simulant oled, ei miskit muud!" Nälkjas Nossov ei vastanud midagi, tema klaasistunud pilk oli vaid suunatud aknast välja, rohelusse. "Simulant jah" noogutas Nossovi ämm nõustuvalt. "Kui mu mälu enam nii halb ei oleks, võiksin ma seda kohe ka tõestada..." seda öeldes vajus ta mõttesse "...mida ma nüüd öelda tahtsingi?" andis vana peapõrutus endast märku. Nossovi ämm Fedosja, vana polkovnik Nälkjas Nikoforovi lesk oli elus nii mõndagi näinud. Koos mehega oli ta üle elanud suure Nälkjate ja Tigude sõja, kus ta medõena oli sunnitud osa võtma. Fedosja tundlad selginesid. Kui ta polnuks kätetu, oleks ta emma kummaga nei
Ehk on mõni ilus poiss Elsale ka "Nein" ütlenud! Ah? ELSA: Mis sa mind nüüd ikka jälle mõnitad, onu! Ei ole mul keegi "nein" öelnud . AABRAM: Ei ole "neiniga" tegemist! Või on siis sul vast sellega tegemist, kui ilus poiss ütleb " Tulen küll sulle Elsakene, kanapojukene!" Ah? Mis see on? (näitab Elsale kirja) ELSA: Näita, onu!(Võtab kirja.) See on ju Aadu kiri. AABRAM: Aadu kiri jah! ELSA: (loeb, Aabram püüab sisse vaadata) Mis sa nüüd jälle minust piinad, onu! Ma lähen parem ära! (Ära) AABRAM: Mine pealegi! Tean juba, mis Metsa Elsal ja Jõepära Aadul viga on. 4.etendus AABRAM- teeb piipu, läheneb Aadu AABRAM: Tervist, vennas! Tule siiapoole ja räägi mulle nüüd oma südamevalu ära! Või jäta rääkimata! Ma tean ise juba kõik. Aga ma ütlen sulle, Aadu pojakene, see Elsa on üks ilus peenike preili, kohe päris kullatükike! Oleksin ma veel noorem , ma meelitaksin ta ise ära, aga
konspekteerin; joonistan ja kirjutan seletamise käigus. Ka mina õpin tegevuse käigus ja õpin näidisvahendite ja õppevahenditega manipuleerides. See kuulub kinesteetilise õpistiilile. Õppimisel mind väga aitab minu visuaalne ja taktiilne mälu. Mulle väga meeldib poeesia, ja seepärast mina tihti õppin luuletusi. Minu arvates, see väga aitab mind oma mälu treenida. Mina saan aru, et oma õppimises mul on vaja palju muuta ja teha nii, et minust saj edukas õppija. Mul on vaja rohkem süveneda oma õpingutesse, keelebarjääri üle astuda, rohkem jalutada ja tegeleda aktiivse tegevusega. Prof.arengu kursus aitas mind rohkem aru saada, ennast analüüsida ja praegu ma saan aru, mida peab tegema üliõppilane ja millised õpioskused on väga tähtsad: süveneda oma õpingutesse; olla aktiivne; väga tähtsad on oma õppimise eesmärgid ja motivatsioon; et kõik
Ja mingil põhjusel see lohutas mind. Teadmine ,et keegi on siin kes on minu pärast nii mures et valab pisaraid. Mõned päevad hiljem olime vennaga jälle puu otsas ja ronisime oksalt oksale üha kõrgemale ja kõrgemale. Me ei saanud enam nii kõrgele kui vanasti aga me saime siiski ronida ja ega ka sealt ei olnud vaatel viga midagi." Venda vaatab taas telekt ja veroonika tõuseb püsti. T: ,, Ma mäletan sedagi päeva. Ma olin vaimustuses ,et vennad saavad nii kõrgele ronida. Nad ei ole minust küll palju vanemad aga paar aastakst on ikka. Ma ei jõudnud sellel hetkel ära oodata aega millal mina saan nii kõrgele ronida ja näha mida nemad näevad seal kõrgel. Kui nad kukkusid ei suutnud ma algul midagi teha. Ma lihtsalt seisin ja vaatasin. Kuidas nad lamavad. Mul oli endalgi tahtmine nende kõrvale lamama minna aga aju teatas, et tuleb ema kutsuda. Järgmisel hetkel olin koos emaga suures toas, silmad veel nutmisest märjad ja pilk vendadel. Ema muudki tegutses
LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Sotsiaaltöö õppetool ST14 MINU KARJÄÄR 3, 5 JA 10 AASTA PÄRAST Essee Õppejõud: Anu Varep, MA Mõdriku 2015 Millises kohas ma praegu olen? Minu nimi on Nelli Mahmutov. Olen üsna noor kahekümne aastane neiu. Olen lõpetanud Jõhvi Gümnaasiumi meedia ja sotsiaalsuunas ja hetkel Lääne-Viru Rakenduskõrgkooli sotsiaaltöö eriala päevaõppes õppimas. Kuigi pean end puhtaks eestlaseks, on mu veres siiski ka Tatari rahva verd. Aga kuna olen terve elu suhelnud emauselt eestlastega ja õppinud eesti keelses koolis, pean emakeeleks siiski eesti keelt. Minu kodulinnaks on Kohtla-Järve. Keeltest valdan ma hästi vene, inglise ja eesti keelt. Vene keele omandasin ma juba lapseeas, kuid juurde õppisin Inglise keele. Sotsiaaltööga olen mitmeti kokku puutunud, esialgu käisin töövarjupäeval Jõhvi
Minu tulevane elukutse Elukutse valik on ühe noore ja kogenematu inimese jaoks üks olulisemaid otsuseid, mis tuleb teha ideaal plaanis enne kooli lõppu või enne eksamite valikut. Küsite, et miks enne eksamite valikuid? See just seetõttu, et mõni eriala vajab kooli sisseastumiseks just seda eksamit mida te ei teinud. Sellest hetkest võivad paljud oma unistuste plaanid maha matta. Leian, et on oluline teada oma tulevast suunda vähemalt peaks olema ettekujutus kes millises töö keskkonnas ennast ette kujutab. Ette planeerimine on kindalasti üheks edu saladuseks. Teades eesmärke, kuhu poole püüelda saavutame me vähemalt üle poole rohkem kui need kes juhindusid hetke emotsioonidest. Seda mitte ainult eriala valikut tehes vaid ka edasises elus, pühendumine oma erialale aitab meil seada ennast õigele lainele ja tänu sellele suudame olla konkurentsi võimelised omal alal. Muidugi kehtib see ainult nende inimeste ja valikute puhul, kes on ennist i
on kaasatud kooliõpilased, siis ma muutusin enesekindlamaks. Kartsin natuke, et täiskasvanud ei pruugi mu lugu mõista. 21. kooli õpilaste kirjutatud retsensioonis oli esile toodud romaani roppu ja julget kõnepruuki. Kui julgelt te keelt kasutate? Kes mida ropuks ja halvaks peab. Mõni läheb näost punaseks, kui ma ütlen «kurat», mõni kardab juba sõna «armastus». Aga ma kasutan seal täpselt sellist keelt, mida ma ise igapäevaelus kasutan ja kasutavad ka kõik minuealised ja minust nooremad, seega ma ei leia, et seal oleks midagi sellist hirmsat. Minu meelest on kentsakas, kui viiekümneaastased püüavad kirjutada oma keeles viieteistaastastele. Tänase konkursi võitjad ja äramärgitud olid ju kõik noored ja minu meelest on see superpositiivne. Aga kui narkootikumidevastases kampaanias kasutatakse sõna «pask» ja seda pannakse pahaks? Minu esimene romaan «Kaks grammi hämaruseni» rääkis ka rohkem narkootikumidest ja ma arvan,
PERENAINE. Et Jaani-Jaanust juba ei tule! MARGUS (julgustavalt). Esäl on püss ree pääl õlgede all. PERENAINE (murelikult). Püss kõdus! Ja kui olekski kaa-sas, kas selle tuisuga kivi tuld annab! Lumi teeb niiskeks kõik! MANN (vähe aja pärast). Huu! Külm! - Et isa ka niisuguse ilmaga kirikusse läks! MARGUS. No kui käsk anti! PERENAINE. Nojah, kui käsk anti, et igast talust mees ja naine vaatama, kuidas nõida ja libahunti nuheldakse! Mina ei julgenud, siis läksid sulasega. Käsku ei tohi täitmata jätta. MANN. Näin, õe, näin, mis see nõid on? PERENAINE. Kui suureks kasvad, küll siis kuuled. MANN. Jaa - aga - mis see libahunt on? Mina ei tea ju. PERENAINE. Mis sa nõnda palju pärid, mis sul teada vaja ei ole! Libahunt on kuri inimene, kes ennast vahel hundiks moondab. Kui ta tahab, on ta hunt, kui tahab, on inimene. MANN (ennast ema lähedale surudes). Näin, mina pelgan! PERENAINE. Mis sa siis pärid niisuguseid asju
olin kohe esimeste seas, kes sellest kinni haaras“ – Uus keel äkitselt eestis ja teatud saavad sellest õlekõrrest kinni haarata? Kui aus olla, siis usun, et ka mina oleks esimeste seas. 4) „Astusin väriseva südamega Tōkyōs lennukist maha ja haakisin ennast teiste sildistatud tegelaste sappa“ – Väga vapper tegu üldse üksinda maailma kõige suuremas lennujaamas olla. Mina arvan, et mina seda ei oleks julgenud. Eriti veel linnas kus on üle mitmete miljonite elanike. 5) „Sellele majale nagu paljudele teistelegi üürimajadele oli antud kõlav nimi – Nakai Haitsu ehk Nakai Tipp“ – Jaapani pärased nimed ja ütlsued ning eriti veel nende moodi tõlgitud, ajavad mul alati muige näole. Just seepärast, kuna nendes on alati mingi naljakas või omapärane kõla. Neid tuleb siin töös veel ette küll ja küll. 6) „Lumi, mida järgnevatel nädalatel üha lisandus, tõi
Naeratus on hetk , mil kõik tundub nii perfektne .. Naerata, ja see paneb inimesi huvi tundma, millest sa mõtled. Naera, naera ... Alati naera, ka siis kui süda tahab valust lõhkeda, sest naermine on alati võit enese üle. Naera südamest, ära hooli sellest, et nukrus käib südames ringi! Naera see mure vähemaks kuni ta hoopis kaob! Ma armastan teda, ta ajab mu naerma. Naerata , sest elu ei vääri pisaraid. Sina oled ainuke, kes suudaks mu taas naeratama panna, aga sa ei hooli minust. HIRM: Hirm on meie kõige suurem vaenlane! Minu suurim hirm on see, et võin su kaotada. Hirmust püksipissimine pole veel midagi, hullem veel oleks, kui ei pissiks. Vabandust, aga ma olen nii hirmunud, et pillasin su südame maha. Hirm on see, kui sa ei suuda teha midagi mida sa tahad. Elama hakkame me alles siis kui ületame oma hirmud. Sa kardad? Tere tulemast minu maailma. Hirm pimeduse ees ei muuda seda, et ma õhtuti väljas käin. Hirm valu ees ei muuda seda, et ma seda kunagi
annaabi.ee 
