Eneseanalüüs: Mina õppijana (1)

Eneseanalüüs: Mina õppijana
Viimastel aastatel on olnud seoses tööturu situatsiooni muutumisega väga populaarne igas eas enese täiendamine või täiesti uue eriala õppimine. Tööturg on muutunud nõudlikumaks ning vajab aina rohkem spetsiifiliste oskustega töölisi. Ka mina juhindusin sellest faktist, et olla konkurentsivõimaline ning asusin end täiendama. Esimeseks sammuks oli kutsehariduskool , mille lõpetamise head tulemused ajendasid mind endale veel üht ja kõrgemat väljakutset esitama. Mõte kõrgkooli astumisest tundus ahvatlev, kuid samas ka hirmutav. Pärast pikka kaalumist ja vaagimist, kas mul jätkub piisavalt jõudu, tahet, motivatsiooni, ka julgust astuda nii suur samm, jõudsin selgusele: kui ei proovi ei saagi teada. Enesekindlust lisas mõte, et on nii või teisiti viimane aeg õppida, kui on soov selle haridusega ka hiljem erialast tööd leida.
Esimene vari minu enesekindlusele langes juba sisseastumiskatsetel, kus nägin suurt hulka väga noori inimesi, kes otse gümnaasiumipingist ellu astumas. Tekkis kahtlus, kas olen ikka konkurentsivõimeline. Vastupidiselt minu kahtlustele ja hirmudele selgus, et olin tublim, kui oodatagi oskasin. Sain ülikooli riigieelarvelisele kohale jättes paljud noored konkurendid enda selja taha. See tõik motiveeris mind väga ning annab teotahet siiani.
Nüüd kõrgkoolis õppides tunnetan täielikku vastutust oma õppimise eest. Saan ja suudan end suunata oma õppeprotsessis ise ning vajakajäämisel süüdistan vaid iseennast. Küpsemas eas õppijal on võrreldes otse gümnaasiumist tulnud õppuriga isegi teatud eelised. Mul on võimalik kasutada suuremat hulka varasemaid teadmisi, töö- ning elukogemust. Samas on kindlamalt paigas õpieesmärgid: ma tean, milleks ma õpin ja millised on minu ootused õpitule. Olen seadnud endale pikaajalised eesmärgid ja püüan visalt nende täitumise poole. Täiskasvanuna õppides naudin õppimist kui tegevust, kuna olen tulnud õppima just seda , mis mind huvitab ning olen orienteeritud tulemustele. Olen õppinud kasutama oma tugevaid külgi ning samas ka seda , kuidas kompenseerida oma nõrkusi. Usun, et vanemana on enese analüüsimine kergem, kuna tean, millised omadused ja oskused mul reaalselt on, mitte ei ela soovunelmates, millised mul võiksid olla või saavad kunagi olema. Mida vanem on inimene seda ausam ta iseenda vastu on ning see aitab õppimisele kindlasti kaasa. Kitsaskoha tunnistamine on esimene samm lahenduseni. Seega nõrkustega üritan järjepidevalt tegeleda, mitte neid tahaplaanile suruda ning teeselda, et neid pole, mis on noorte õppijate seas väga Samas ei saa öelda, et kõik nii takistusteta ja kergelt läheb. Olen olnud mitmeid kordi põhjapaneva küsimuse ees, kas ma olen ikka nii võimekas, et kõrgharidus omandada. On tekkinud ka käegalöömise mõtteid. Seda eriti siis, kui vaatamata pingutustele ei ole ma ise ega ka õppejõud minuga rahul. Halvustav ja negatiivne kriitika, vahel ka põhjendamatult karm, ei ole minu puhul edasiviivaks jõuks. Pigem siiski vastupidi. Mina, täiskasvanud õppijana annan endast tavaliselt parima , püüan teha kõik maksimaalseselt hästi ning korralikult.On väga kahju,kui vaatamata pingutustele õppejõul vastupidine mulje jääb. Tagasilööke võib tulla ka mujalt. Tööl ei pruugita alati mõista, miks ei saa jätta paari koolipäeva vahele või miks mitte jääda tööle ületunde tegema, kui on kiired ajad. Pere on enamasti toetav ja abistav vaatamata sellele, et kool asub kodust kaugel ja igapäevane sõitmine on küllaltki kulukas .
Olen aru saanud, et õppimist ennast on samuti võimalik õppida, et kogu tegevusega omandada võimalikult maksimaalne hulk teadmisi. Õpistrateegiad aitavad mul õppetegevust korraldada ning süsteemsemaks muuta.Õpistrateegiad on õpitud tegevuskavad, mida kasutatakse teadmiste, oskuste omandamiseks, töötlemiseks, kasutamiseks, eriti aga oma õppimise juhtimiseks ja kontrollimiseks. On nii otsesed kui kaudsed strateegiad. Otsestest õpistrateegiatest kastutan enamasti mälustrateegiat: meeldejätmise muudab kergemaks mõtteliste seoste loomine. Kõik uus, mille omandan, viin seosesse sellega, mida juba varem tean. Mingil määral kasutan ka tunnetuststrateegiat: teabe edastamine, analüüsimene, selgitamine ning info struktureerimine.
Kaudsetest strateegiatest võiks nimetada kõiki kolme: metakognitiivset- põhineb eneseanalüüsil. Afektiivset ehk tundepuhangulist strateegiat.Sotsiaalset strateegiat minu puhul küll vähem, aga päris kõrvale seda siisi jätta ei saaks.
Õpikäsitlusi on eristatud 5 erinevat suunda, mis võimaldavad selgitada ja mõista erinevaid tahke. End nende teooriate järgi lahates, arvan, et mind iseloomustab kõige rohkem sotsiaalse õppimise teooria ehk üritan anda edasi enda ning vastu saan teiste teadmisi ja kogemusi. Konstruktivism on samuti minu puhul väga kesksel kohal- mõtlemise ja kogemuse koosmõju.
Õpioskuskused on õppimisel vajaminvad oskused, see on suutlikkus oma õppimist ise juhtida ja kavandada. Õpioskused liigitatakse neljaks : baas-, tunnetuslikud-, organisatsioonilised- ja sotsiaalsed õpioskused. Ma arvan, et pean endas arendama sotsiaalset õpioskust-oskust kuulata teisi, lülituda mõttevahetusse, kaaslasi ergutada ning soleerijaid pidurdada.
Enesereflektsioon on võime vaadata inimese sisse ning valmisolek saada rohkem teada enda kohta. Parim aeg sellega tegelemiseks on minul jooksu- või suusarajal. See on aeg, kus puuduvad muud segavad faktorid ja on aega tegeleda iseenda ja oma mõtetega. Tihti leian ka siis vastused küsimustele, mis mind pikemalt on rõhunud.
Oma loomult olen suur planeerija. Ma ei jäta peaaegu kunagi midagi viimasele minutile.Ma ei ole eriti hea koosõppija, mulle meeldib rohkem üksi kodus ja vaikuses õppida. Seega ei vaimustu ma grupitöödest, kuna oma eelnevate õpingute jooksul olen tihti sattunud olukorda, kus olen sunnitud võtma liidrirolli tänu sellele, et minu suhtumine ei sobi kokku enamiku grupiliikmete töösse suhtumisega: tööd alustatakse n.ö. viimasel minutil. On juhtunud ka selliseid olukordi , kus olengi kõik üksi ära teinud, et olla kindel töö kvaliteedis ning valmimises tähtajaks. Siiani on selles koolis olnud vaid üks grupitöö. Sellesse gruppi sattusid aga kõik sarnase suhtumisega grupiliikmed ning töö sujus ilma viperusteta ja õigeaegselt. Grupijuht oli tasemel ja konkreetne, liikmed kohusetundlikud ja täpsed. Sellises grupis tegutsedes võtsin rahulikult meeskonnatöölise-elluviija rolli.
Kui üldiselt on õppimine kõrgkoolis mulle igati meelepäranne ja positiivne kogemus, kaasnevad sellega siiski ka mõned probleemid. Minu suurimaks hirmuks on see, et vaatamata pingutustele on mul täiesti reaalne oht lõputunnistusest ilma jääda või õpilaste nimekirjast kustutatud saada, kuna minu võõrkeele oskus ei vasta kehtivatele normatiividele. Muidugi proovin anda endast maksimumi, et nii ei juhtuks.
Tööturu keerulistes tingimustes konkurentsis püsimine on seega iga inimese enda teha vaatamata vanusele ning elukorraldusele. Täiskasvanud küpses eas õppur pole täna enam mingi haruldus ning see fakt võiks julgustada inimesi ümberõppele või hariduse järgmisele tasemele viimiseks. Minu suurimaks motivaatoriks õppimisel ongi see, et mind ei rahulda minu praegune töö ega sealne töökorraldus. Õppides loodan parandada oma tuleviku väljavaateid ning võimalusi. Vaatamata hirmule tagasilöökide ees olen rahul otsusega omandada kõrgharidus ning usun, et siin kehtib põhimõte julge pealehakkamine ongi juba pool võitu.