Ernest (1)

Elo Tänover
MT-21
Ernest, Hemingway „Hüvasti, relvad“
1. Tsitaadid:
„Ma olin Catherine külastamist väga kergelt võtnud, olin enda peaaegu purju joonud ja oleksin tulemise äärepealt unustanud, aga nüüd, kus ma temaga kokku ei saanud, tundsin üksindust ning masendust.“ – Henry ei teadnud siis veel, et ta on armunud, kuid see peegeldus tema üksindustundest.
„ Me mõtleme. Me loeme. Me ei ole maamatsid. Me oleme automehhaanikud. Aga isegi talupojad ei ole nii rumalad , et sõjassse uskuda . Kõik vihkavad seda sõda“ – Kõik teadsid, et sõdides ei saavuta midagi peale süütute elude hävitamise, sest keegi pidi lõpuks ikkagi relvad maha panema .
„Ka teie armastate. See, mis te mulle oma öödest olete rääkinud, see ei ole tõesti armastus. Ainult kirg ja lihahimu. Kui inimene armastab , tahab ta armastuse nimel midagi teha. Tahab ohvrit tuua. Tahab teenida.“ – Preester tegi Henryle selgeks, et ka tema armastab, kuigi ta seda ise veel ei tea, sest Henry pole veel armastust kogenud.
„Me ütlesime teineteisele, et me abiellusime sel päeval, kui Catherine siia hospidali tuli, ja lugesime, mitu kuud on meie pulmapäevast möödas.“ - Kahele armunud inimesele ei oma mitte mingisugust tähtsust mõni ametlik dokument, mis seda justkui tõestama peaks, sest armunud saavad sellest aru, et nad üksteisest hoolivad ja selleks ei vaja nad vähimaidki kõrvalisi või paberi peale kirjutatud tõendeid.
„Korraga ma mõistsin, et minu jaoks on sõda lõppenud. Aga seda tunnet, et sõda oleks tõesti lõppenud, mul ei olnud. Mul oli poppi tegeva koolipoisi tunne, kelle mõtted lähevad ikka ja jälle koolimajas toimuva juurde.“ – Henry oli sõjast küll pääsenud, kuid teda huvitas siiski südames kuidas teistel seal läheb ning ta oleks südames tahtnud sõjas oma kaaslastele veel edasi toeks olla, kuid armastus tema südames oli sõjast tugevam.
2. Lühikokkuvõte:
Ameerika leitnant Frederic Henry, kes teenib Itaalia sõjaväe sanitaarteenistuses, teeb läbi rasked sõjakatsumused ja hakkab mõistma tapatalgute mõttetust. Ta saab aru, et sõda peavad riigivalitsejad, kes kasutavad sõdureid ja rahvast vaid söödana sellel teel, kus üks riik tahab võimust võtta teise üle. Valitsejad ei mõtle korrakski oma rahva heaolu peale ning see on nende jaoks lihtsalt üks mäng, kus inimelud ei oma mingisugust väärtust. Ühel hetkel otsustab Henry põgeneda ja täielikult sõjast loobuda . Ta otsib ülesse oma armastatu ning nad veedavad koos ilusa talve Šveitsis. Paraku selgub Catherine sünnituse ajal, et kõhus olev laps on juba surnud ning mõnede tundide pärast sureb ka Catherine ise. Henry jääb üksinda vihmasajus ekslema Stresa linnas, mille haiglas suri tema armastatu.
3. Probleem:
See, kes on juba kord sõjaga alustanud, on loobunud väärikusest ning valmis kaotama kõik mõne tühise maatüki eest. Sõda on tragöödia, mille lõpp saab olla ainult ühtemoodi mõistetav. Sõda hävitab unistused, armastuse ja elud.
4. Tegelased:
Frederic Henry– Ameerika leitnant, kes teenib Itaalia sõjaväe sanitaarteenistuses.
Catherine Barkley – halastajaõde(lühikese koolituse omandanud õde), Henry armastatu
Rinaldi – leitnant Rinaldi, Henry sõber ja toakaaslane rindel
5. Henry käitumine:
Henry käitumine oli senikaua ustav kuni ta oli oma sõjakaaslastele toeks Alates sellest hetkest, kui ta põgenes avas ta oma südame armastatule , kuid sõjakaaslased kannatasid jätkuvalt edasi. Õige oleks olnud jääda sõtta lõpuni, isegi kui see oleks lõppenud tema enda surmaga, sest sõjas on üks tähtsamaid isikuomadusi ustavus . Henry põgenemist ei saa aga hukka mõista, sest see oli tema ainus võimalus ellu jääda ning tema ainus tee õnnele.
6. Raamatu autor tahab lugejale selgitada, millist kaost tekitavad igasugused sõdimised ning samuti ei ole üheski sõjas võitjaid ega kaotajaid. Kõik kaotavad sõjas midagi. Enamasti on kaotuseks rohkelt oma rahva unistusi ja lootusi, mis purunevad alates sellest hetkest, kui otsustatakse alustada sõda kellegi vastu.
7. Minu arvamus:
Raamat oli raskesti loetav ja mõistetav, kuid samas huvitav. Paljud sõjalised mõisted olid keerulised ja inimene ei mõista sõja olemust päris õigesti, kui ta ei ole seda kõike ise läbi elanud. Autor aga avab selleks tee ja annab mõista, mida sõda enesest kujutab ja mis probleemid sõjaga kaasnevad. Raamatu puhul häiris mind see, et loo lõpp oli traagiline, sest enamasti saavad peategelased lõpuks siiski koos oma armastatuga õnnelikult elada, kuid see ei tee veel raamatust halba raamatut. Soovitan seda lugeda ka teistel, sest see aitab noorel inimesel mõista sõja olemust ning seda, mida sõdimine tegelikult tähendab.