Suured hagijad Serbia hagijas - 44-54 cm Gascogne'i suur hagijas - 62-72 cm Istra lühikarvaline hagijas - 44-58 cm Gascogne'i suur sinine hagijas - 62-72 cm Istra karmikarvaline hagijas - 50-52 cm Poitevin - 60-72 cm Posavia hagijas - 46-59 cm Billy - 58-70 cm Bosnia karmikarvaline hagijas barak - 46-56 Verekoer isastel - 63-69 cm cm emastel - 58-64 cm Itaalia hagijas, karmikarvaline - 52-60 cm Inglise rebasehagijas - 53-63 cm Dunker - 50-53 cm Prantsuse kolmevärviline hagijas - 60-72 cm Hispaania hagijas - 51-56 cm Prantsuse must-valge hagijas - 60-72 cm Kreeka hagijas - 45-55cm Vendéen'i suur grifoon isastel - 62-68 cm Serbia kolmevärviline hagijas - 45–55 cm emastel - 60-55 cm Ungari (transilvaania) hagijas - 46-56 cm
Referaat Tuhkur mustela putorius Koostas: 2 2010 3 Sisukord 1.Kehaehitus 2.Välimus 3.Levik 4.Toitumine 5.Paljunemine 6.Vaenlased 7.Kas teadsid, et... 8.Kasutatud materjalid 4 Kehaehitus Kere pikkus isastel 36...42 cm, emastel 31...38 cm. Saba pikkus isastel 12...15 cm, emastel 10...12 cm. Kehamass isastel 475...1250 g, emastel 400...600 g. Kehakaal on emastel ja isastel natuke erinev, kuid keskmiselt 1-2 kg. Välimus Tuhkrut tunneb ära kõige paremini tema näo järgi. Talle on iseloomulik hele nägu tumeda maskiga. Ülejäänud keha on tuhkrul tumepruun. Kohati paistab alt kollane aluskarv. Tuhkur
REFERAAT Järvekonn Järvekonn on konlaste sugukonda kuuluv kahepaikne. Järvekonn on Eestis päriskonnadest (ja üldse kogu sealsetest kahepaiksetest) ainus võõrliik. Järvekonn on suurt kasvu (kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm), seljalt roheline, oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate laikudega. Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline. Järvekonn viibib peamiselt vees, ta püüab toitu enamasti kaldaäärses taimestikus. Saagiks langevad peamiselt putukad ja vähilaadsed, kuid suurte mõõtmete tõttu saavad järvekonnad jagu ka kalamaimudest, konnapoegadest ja -kullestest, karihiirtest ja veelindude poegadest, kui siiski moodustavad selgroogsed väikese osa toidust
Mutt Mutt ehk euroopa mutt ehk harilik mutt ehk tavamutt on mutlaste sugukonda kuuluv imetaja. Mutid elavad ja toituvad oma maa-alustes käikudes. Muti tegutsemist mingis kohas iseloomustavad maapealsed kuhikud niinimetatud mutimullahunnikud. Tunnused Muttide tüvepikkus on 110160 mm (kusjuures isastel keskmiselt 143 ja emastel keskmiselt 135 mm), sabapikkus kuni 40 mm, tagakäpa pikkus 1719,5 mm. Kondülobasaalpikkus 32,537 mm. Isendid kaaluvad 65130 g (kusjuures isastel keskmiselt 8595 ja emastel 7075 g; sündides kaaluvad mutipojad umbes 3,5 g). Muttidel on silinderjas keha ja jalad. Esijäsemed on labidakujulised. Emased on isastest tavaliselt väiksemad. Nende väga väikestele silmadele langevad tavaliselt karvatutid, ehkki nendega nad suudavad vähesel määral näha. Muttide
Rindmikulülid kergesti eristatavad; igale lülile kinnitub paar jooksujalgu. Selgmiselt paiknevad paranotaallapid plaatjad moodustised, mille asukoht lubab neid pidada tiibade homoloogideks. Tagakeha koosneb 11 lülist. Esimesel üheksal paiknevad jalgade rudimendid; lülistumata, kuid osalevad liikumisel. Tagakeha tipul paikneb kolm pikka jätket urujätked ja sabaniit. Rudimetsetel tagakehajalgadel paikneb väljasopistav väga õhukese seinaga põieke. Suguava paikneb emastel harjashännalistel 8., isastel 9. lüli tagaserval. Eelistavad niiskeid elupaiku. Selts: Prussakalised (Blattodea) Suurus varieerub mõnest millimeetrist kuni 7 sentimeetrini, sõltuvalt elupaigast. Värvuselt helekollakas-pruun, võib varieeruda valkjast mustani. Kehakuju ovaalne ja lame. Pea kaetud eesseljaga.
Järvekonn Rana ridibunda Pallas Laura Kaseküli Kehamõõtmed ja välimus kehapikkus isastel kuni 12, emastel kuni 14 cm seljalt roheline, oliivjas või tumepruun, kaetud mustade või tumedate laikudega. Kõht on hallikas või kollakas, samuti mustalaiguline. Levik Eestis ja maailmas On levinud kogu Kagu- ja Kesk-Euroopas. Skandinaavias vaid Edela-Soomes. Eestis on leitud vaid mõnel korral Lõuna-Eestist. Elupaik ja -viis Järvekonn veedab kogu elu veekogus või selle vahetus läheduses (kaldataimestikus). Eelistab suuremaid taimestikurohkeid järvesid ja
on oluliseks toiduks suurematele loomadele. · Sõudikul on tilgakujuline keha, mis lõppeb hargiga. Hargi harud on kaetud harjastega. · Sõudikud on väga osavad ujujad, moodustades ujudes kaari ning tehes kiireid sööste. · Keha on sõudikutel läbipaistev ning selgelt võib näha siseelundeid. · Peaosas paikneb silm. · Sõudikud toituvad hõljumist. · Sõudikud hingavad kogu keha pinnaga. · Sõudikud on lahksugulised, emastel võib paljunemisperioodil märgata tagakeha küljes rippuvaid munakotte. · Rohkelt võib sõudikuid märgata kaldapiirkonnas kasvavate taimede ümber. · Sõudikud on nõudlikud vee puhtuse suhtes, kui vees on palju orgaanilist kõdu, surevad nad kiiresti. (Crustacea) Vähilaadsetele iseloomulikuks tunnuseks on 5 ja rohkem paari jalgu. Vesikirbulised (Cladocera) ja sõudikulised (Cyclopoida)
umbes 6 10 kuuselt, kuid järglaste eest hoolitsev ema võib toita ka aastaseid vasikaid. Poegade eest hoolitsevad ainult emasloomad. Alguses jääb vasikas ema toiduotsingute ajaks üksi, 1 2 nädalaselt hakkavad vasikad emaga kaasas käima. Suurtes emasloomade karjades võivad tekkida "lastesõlmed", kus on palju mängulist käitumist. Mõõtmed Punahirve tüvepikkus on keskmiselt 165 260 cm (Sotimaal isastel umbes 200 cm ning emastel umbes 180 cm). Sabapikkus on 12 15 cm, koos karvadega 20 cm. Õlakõrgus Sotimaal elavatel punahirvedel on umbes 122 cm (isastel), umbes 114 cm (emastel). Kondülobasaalpikkus Suurbritannias isastel on umbes 300 400 mm, emastel aga 280 335 mm. Kehakaal on piirkonniti erinev, oleneb elupaigast ja asustustihedusest: isastel kuni 255 kg (tehistingimustes; idapoolsemates piirkondades isastel isegi 350 kg), emashirvedel kuni 150 kg. Hambavalem: 0/3, 0 1/1, 3/3, 3/3 = 32 34
Kes on kodutuhkur ehk frett Tuhkur on väga mänguhimuline väike loomake, kes on loomult kiskja ehk loomtoiduline. Tuhkru keskmine eluiga on 7-10 aastat. Kehakaal on emastel ja isastel natuke erinev, kuid keskmiselt 1-2 kg. Suguküpsus saabub kuskil kuuekuu vanuselt ja innaaeg on emastel 1x aastas kevadel, aprillist kuni maini (oleneb isendist, mõnel ka varem-hiljem), pesakonnas on kuni 9 kutsikat, kes sünnivad esialgu väga pisikestena. Tuhkrul on üle keha näärmed, mis eritavad talle iseloomulikku lõhna/haisu. Samuti on tal saba all olemas näärmepaunad (haisukotid), kust ta ohu korral väga ebameeldivat ja teravahaisulist nääret välja paiskab. Isastel loomadel on hais vängem kui emastel. Tuhkrut vaktsineeritakse nagu koera
Kiililiste saagi suurus sõltub suuresti kiili enese mõõtmetest. Väiksemamõõdulisi selgrootuid on nad võimelised otse õhus alla neelama, suurtemate objektidega lendavad nad aga puhkekohta, kus nad oma tugevate lõugade abil saagi järk-järgult tükeldavad. Tagakeha on kiililistel pikk ja suhteliselt kitsas ning koosneb kümnest lülist. Tagakeha tipus paiknevad kiililistel nn. sabalisandid. Isastel on neid kaks paari ülemised ja alumised ning emastel esinevad ainult ülemised jätked. Neid jätkeid kasutatakse paaritumisel. Ritsiklased Ritsiklased ehk tettigoniidae on sihktiivaliste seltsi kuuluv sugukond. Ritsikaliste alamseltsi kuulub veel peale ritsiklaste ka kiklaste sugukond. Ritsikalised erinevad kiklastest käppade ehituse poolest
Ise urge ei tee. Ohu korral päästavad sageli vees, jooksnud mõne aja mööda põhja, kaevuvad mutta või põhjas lebavate lehtede alla. Putukaid püüdes liiguvad ka puudel, kuni 2m. POEGIVAD, 8..12 poega.Vanemad ei hoolitse. Kuivemas ja pehmemas kliimas sigivad munedes! KIVISISALIK. Noor pealt pruunikas, kolm heledat kitsast, mustaga ääristatud triipu, kere külgedel 1 rida valgeid silmalaike.Vanal kere heledad triibud ähmastuvad, seljal tumedad laigud, keha muutub isastel roheliseks, emastel pruuniks. Kõht tavaliselt valge emastel, isastel rohekas. Eelistab kuivi ja päikeserikkaid kohti, ei taha elada tihedas metsas.Urgudes. Jookseb küllalt kiiresti, päästab end mitmeid kordi ootamatult suunda muutes. Kinnipüütuna klammerdub kõvasti sõrme külge.Toitub pisiselgrootutest. Suuri putukaid raputab ta kaua suus, laseb need vahetevahel maapinnale ja haarab siis uuesti. Sealjuures rebib ta neil küljest kõvad kitiinist osad, seejärel neelab allesjäänud osa tervelt alla
Ta on suhteliselt suur jäneslane. Valgejäneslane on pärit Euroopast. Valgejänes on väiksem kui halljänes, ta on ümarama kehaga. Karvkate on tal tihe ja pehme. Suvel hallikaspruun ja talvel osaliselt või üleni valge. Karvavahetus toimub oktoobri keskpaigast detsembrini, siis muutub karv valgeks. Veebruari keskpaigast mai lõpuni valgest pruuniks. Valgeks muutumine käib järkjärgult, kõigepealt saba siis tagumised jalad ja seejärel lähvad valgeks selg, tagaosa ja kõrvade esiosa. Emastel vahetub karv varem kui isastel. Sama aasta noorte jäneste karv on hilissuvel pisut teist värvi kui vanaloomadel. Valgejänese keha on piklik ja väga painduva selgrooga, mis hüppamisel kõverdub ja sirgub, see aitab tal kiiremini joosta. Joostes sooritab jänes 2-3 meetri pikkuseid hüppeid. Tema kõrvad ei ole väga pikad. Need ulatuvad vaid ninamiku tipuni või pisut sellest üle ja on painutatud. Saba on lühike ja ümar. Üleni valge või väheste tumedate karvadega ülapoolel
Eesti rannikuveed asuvad hallhülge pideva leviala kaguosas. Hallhüljes on valdavalt avamerelise eluviisiga hülgeliik, kes armastab oma lesilaid teha inimestest kaugele. Hallhüljestel on isasloomad suuremad kui emasloomad. Hallhüljes ei ole väga nõudlik toituja. Tema põhitoiduks on kala. Ta on pikaealine imetaja. 3 KIRJELDUS Hallhüljeste keha nagu nimigi ütleb on hallikas. Hallhüljeste tüvepikkus on 210330 cm (isastel kuni 330 ja emastel kuni 250 cm). Isaste kehakaal 170310 kg ja emastel 105186 kg. 4 LEVIK, ELUPAIK Hallhüljes on valdavalt avamerelise eluviisiga hülgeliik, kelle peamised lesilad (1) asuvad inimeste poolt asustatud randadest kaugel. Rannalähedal näeb hallhülgeid peamiselt kevadeti ja sügiseti kui nad lähevad kudema suunduvate järgi. Eestis asuvad hallhüljeste lesilad peamiselt Lääne-Eestis. Soome lahes on teada ainult kaks
TUTKAS Philomachus pugnax 1 kategooria liik Rahvuspärased nimed: Sopakukk Tapakikas Rookukk Karjamaa kana Kehapikkus: 25- 30 cm. Tiivaulatus: isastel 18- 19 cm, emastel 14- 16 cm. Kehamass: isastel 180 grammi, emastel 110 g. Isaslind: Kevadel ja suvel silmatorkava sulgkraega, mis muudab ta paksukaelseks ja mida ta mängu ajal laiali ajab. värvilt on need suled : mustad, valged, punased, vöödilised või nende värvide kombinatsioon Nokk ja jalad on isastel siis oranžid. Emaslind kevadsuvel on saledad, erksa laigulise sulestikuga, pruunika träpsulise kaela ja rinnaga Jalad oranžid, nokk tume Talvel on emas- ja isaslinnud hallikas pruunid,
tuumasisene plasma e.karüoplasma-sisaldab lahustunud kujul kromosoome-kromatiinina ,rakutuumas võib esineda üks või mitu tuumakest neist toimub ribosoomide moodustamine.Krom.arv rakus:arv on liigile omane tunnus;sugurakkudes on see poole väiksem kui keharakkudes.(inimesel 46 krom.).Homoloogilised kromosoomid:esinevad paarina,on saadud ühelt ja teine teiselt vanemalt,on sarnased ehituselt ja suuruselt,geenid määravad samu pärilikke tunnuseid.Autosoomid:krom.mis isastel ja emastel on sarnased.inim.44 autosoomi(22 paari)Suguhormoonid-krom.mis isastel ja emastel on erinevad.naistel XX ja meestel XY,esinevad kõikides rakkudes.Kromosoomid:moodustavad tuumas asuva DNA kokku keerdumisel;koosnevad 1 DNA molekulist ja seda stabiliseerivatest histoonvalkudest;pakivad kokku ja kaitsevad DNAd.Kromatiin-kromosoomid lahtikeerdunud kujul;DNA mis on seotud histoonvalkudega.Ploidus:mitmes korduses kromosoomikomplekt rakus esineb:haploidus(n)-kõik kromosoomid rakus on ühes
meetodid pole täiuslikud. Küll aga näitab pikaajaline arvukuse aegrida usutavat populatsiooni arvukuse trendi. LIIKUMISED (ELUPAIGASUURUS JA-KASUTUS, RÄNDED) Karude kodupiirkondade suurused varieeruvad olenevalt piirkonnast (saadaval olevatest elupaikadest, karude ja inimeste asustustihedusest, toitumistingimustest jmt. sõltuvalt) ja sugupoolest (isastel suurem, emastel väiksem) üsna suurtes piirides: nt. 28 ruutkilomeetrist Jaapanis emastel karudel kuni üle 3750 ruutkilomeetrini Yellowstone's, USAs (see ei ole ilmselt ülemine piir). Seega on samal alal elavate isaste karude kodupiirkond on enamasti vähemalt kaks korda suurem sama piirkonna emaste kodupiirkonna suurusest, eriti on selline erinevus märgatav kevadel ja suvel. Emaste karude kodupiirkonna suurus oleneb suuresti nende reproduktiivsest
Aafrika elevant Aafrika elevant (Loxodonta africana) on imetaja elevantlaste sugukonnast. välimus India elevant ja aafrika elevant on üpris sarnased, kuid aafrika elevant on suuremate kõrvade ja võhkadega (on nii isastel kui emastel). Isane elevant võib seistes olla 3,64 m kõrgune, 6...7,5 m pikk, (koos londiga) kaaluda kuni 5455 kg; emane 3 meetrine ja kaaluda 36364545 kg toitumine Aafrika elevant on taimtoiduline, ta kulutab 16 tundi päevas taimede (lehtede, bambuse, okste jne) söömisele. Ta võib päevas süüa 140270 kg toitu levik Ajavahemikus 18891946 on Aafrikast välja veetud umbes 2 280 000 elevandi võhka paljunemine Aafrika elevandi tiinus kestab
Eremiitpõrnikas Merit Kibe 12a Iseloomustus Üks suurimatest Euroopa mardikatest. Mustjaspruun, roheka või pronksja helgiga. Putuka eesseljal sügav pikivagu, emastel lamedam. Isased mardikavalmikud eritavad iseloomulikku lõhna . Euroopas kaks-kolm eremiitpõrnika alamliiki. Toitub kõdunevast puidust. Kus leidub Lõuna-Rootsis, Taanis ja Lätis. Lõuna-Soomes. Lõuna-Norrast leiti viimati aga üle saja aasta tagasi. Eestis Koiva-äärsetel puisniitudel. Kus elab Vana hõre tammik ja tammepuisniit. Õõnsad ja pehastunud tammetüved. Vanad alleed, pargid ning viljapuuaiad. Tamm, pärn ja vaher. Harva leitakse okaspuudelt. Kuidas paljuneb
Elevandi siseehitus : Elevandil on kõige erilisem kehaosa lont , ülamoka ja nina painduv pikendus , mis koosneb tuhandeist lihaspaaridest . See on kasutusel ,, viienda jäsemena ,, rohu kitkumiseks , okste allapainutamiseks et süüa saada , palkide tõstmiseks ning vee või tolmu pritsimiseks putukate või kuuma päikese eest . Teiseks silmapaistvamaks kehaosad on elevandil võhad ( ülemised lõikehambad ) mis on enamikul isaselevantidel suured , paksud ja kõverad . Emastel on väiksemad , peenikesemad ja sirgemad . Luustik koosneb elevandil paksudest ja rasketest luudest mis suudavad toestada looma massiivset keha . Suured lehviku taolised kõrvad , mis sisaldavad tihedat veresoonte võrgustikku mis liiguvad pidevalt , et aidata eraldada liigset soojust . Kui elevant on agressiivne näitab ta seda välja kõrvu laiali ajades . Elevandi nahk on paks ja kortsuline . ( Loomad , lk 220 , David Burnei ) Kolju :
enamast isendist Känguru on kohastunud elama kuivades kohtades Et saada vett, läbivad kängurud vahel päris pikki teekondi Kängurusid on tapetud igasugustel erinevatel põhjustel juba kaua Aborigeenid küttisid teda alguse liha ja naha pärast Talunikud peavad neid kahjulikeks loomadeks ja tapavad neid Põhiandmed Pikkus: keha kuni 1,6 ja saba pikkus on kuni 1 meeter Kaal: isastel ligikaudu 90 kg, emastel umbes 30 kg Harjumuspärane eluviis: öine Toitumine: rohi, põõsalehed ja oksad Eluea pikkus: 12-18 aastat Esinemine: Austraalia keskosa Kaitse: nad ei ole väljasuremise ohus Huvitavat Känguru võib ainult ühe tagajala löögiga inimese või koera kõhu lõhki rebida. Känguru jalgadel on teravad küünised. Känguru enda kõht on kaitstud väga tugeva nahakihiga Punane hiidkänguru on
Jääkarud Põhiandmed Suurus · Kõrgus kummargilasendis: 1,5 m · Kõrgus püstiasendis:2,43,3m · Jalatalla suurus 30cm pikk ja 25cm lai. · Kaal : isastel 300650kg , emastel 175300kg Paljunemine · S uguküps : 35 aastaselt · P a a ritumis pe riood: Märtsilõpust mai alguseni. · Tiinus e ke s tus :195265 päeva · P oe ga de a rv: Tavaliselt 2 · P a a ritumis a ja l lä biva d is a s e d e ma s te ots ingul pikki va he ma id · P oja d:Kaaluvad sündides450 900grammi ning on rotisuurused. · P oja d:Nad sünnivad ilma karvateta,pimedate ja kurtidena. Eluviis · Harjumispärane eluviis: Elavad eraldi. · Toitumine:Hülged,loomakorjused,taimestik
Keha pikkus kuni 18 cm, tavapärane 6-9 cm Värvus sinakaspruun või punakaspruun Sigimine Jõevähk Signaalvähk Plajuneb sugulisel teel Sugurakud valmivad isastel igal aastal ja emastel tavaliselt üle aasta või üle mitme aasta Suguküpsus jõuab kätte 3-4 aastaselt Paarituvad septembrist oktoobrini, mil veetemperatuur on 12 oC ringis Toitumine Jõevahk Jõevähi toit sõltub elueast Pudi-padi Jõevähk https://www.youtube.com/watch?v=-tL5VHIhvwk
on üldiselt mustjasroheline, küljed heledamad, oliivrohelised või rohekashallid, kollaste täppidega või põikvöötidega, kõht ja kurgualune valge või kollakasvalge. Värvus muutub koos vanusega ja sõltub ka konkreetsest elupaigast. 3 Wikimedia Pikkus, kaal ja eluiga Haugi tavaline suurus on 50100 cm, aga ta võib olla üle 150 cm pikk ja üle 35 kg raske. Suurim pikkus on emastel haugidel 1,75m (Soomes), isastel 0.90m, mass emastel 34 kg ja isastel 10,15kg. Eestis on pikim püütud haug 122 cm. Keskmiselt elab 10 aastat vanaks, kuid haruldased pole ka üle 25 aasta vanused isendid.Vangistuses võib haug elada kuni 30 aasta vanuseks. Levik ja elupaik Haug on levinud kogu Põhja-Euroopas, Põhja- ja Kesk-Aasias ning Põhja-Ameerikas. Eestis elab sisevetes pea kõigis järvedes ja aeglase vooluga jõgedes, merevetes kogu ranniku
hingamiselundid - kopsud, nahk vereringe - kaks südame ehitus - kolme kojaline seedeelundid - kloaak, neerud, magu 3. MIlline meeleelund on konnal juhtivaks meeleelundiks? Nägemine. 4. Kuidas hingab konn maal ja vees? Maal kopsudega, vees nahaga. 5. Mis võimaldab konnal hingata kehapinna kaudu? Veresooned. 6. MIks võivad konnad vees uppuda? Konnad ei saa naha kaudu piisavalt hapniku ja kopsud töötavad ainult maismaal. 7. Konna sigimiselundid : isastel - seemnesarjad , emastel - munasarjad. Kuidas toimub viljastamine? Vees, kehaväline viljastamine. 8. Täiskasvanud konna ja kullese erinevused. Kulles : välisehitus - saba hingamiselundid - lõpused toit - vetikad Konn : välisehitus - jalad hingamiselundid - kopsud, nahk toit - putukad 9. Kärnkonnade iseloomulikud tunnused : *Roomamine *Kärnad, mügarikud 10. Lehekonnade iseloomulikud tunnused : *Hüppamine * Iminapad näppude peal 11. Sabakonnade iseloomulikud tunnused : * Saba * Roomamine
Kiiver-basiliskide ainulaadseks omapäraks on see, et ta suudab ohu korral joosta mööda jõe või järve veepinda kahel jalal. Seda võimaldavad tema kerge kaal, suured jalad ja suur kiirus. Pärast paarimeetrist sööstu peab ta siiski ujuma hakkama. Ta on ka suurepärane ujuja ja võib viibida vee all kuni 30 minutit. Isastel kiiver-basiliskidel on erkrohelised väikesed sinakad laigud piki seljal asetsevat harja. Neil on kolm harja: üks peas, üks seljal ja üks sabal. Emastel on ainult üks hari, peas. Kiiver-basiliskid on 60-100cm pikad (enamuse pikkusest moodustab saba). Need sisalikulised toituvad putukatest, väiksematest imetajatest (närilised), väiksemat liiki sisalikest, kuid ka puuviljadest ja lilledest. Emased kiiver-basiliskid munevad 5-15 muna sooja ja niiskesse liiva või mulla sisse. Munad kooruvad 8-10 nädalat hiljem. Pärast koorumist on sisaliku pojad iseseisvad ega sõltu vanematest.
Esineb näiteks teatavail lindudel; o o promiskuiteet (valimatu paarumine), kus mingeid kindlaid paarisuhteid üldse ei esine ja paarumine toimub valimatult kellega juhtub. Promiskuiteet (ja ka polügünandria) iseloomustab näiteks paljusid kalu. Paarumissüsteemid ja vanemhoole tüübid Kuna eelmises peatükis käsitletud põhjustel tasub isastel otsida rohkem sigimispartnereid, emastel aga piirduda valitud hulga isastega, siis eksisteerib sugupoolte vahel huvide konflikt, mis aga teatud liikidel võib olla pehmendatud isapoolse lõimetishoole e. isahoole esinemise tõttu. Kas sugudevahelise konflikti teravus ja vanemhoole jaotus sugude vahel mõjutab ka seda, milline on antud liigil paarumissüsteem? Pealiskaudselgi vaatlusel ilmnevad paarumissüsteemide ja vanemhoole tüüpide vahel võrdlemisi selged korrelatsioonid:
Põhjapõder Välimus Põhjapõtradel on pikk pruunikas-hall talvekarvastik, mis katab tervet keha peale jalgade, seal on ka karvastik , aga lühem ja tugevam. Pea umber valge karvastik. Suvekarvastik on tal lühem ja ühetooniline (tavaliselt tumepruun ). Kaug-Põhjas elavad heledama karvaga põhjapõdrad kui metsades, kus elavad tumeda karvaga põhjapõdrad. Tal on pikk kere ja kael ning sarved, mis on väljaarenenud nii emastel, kui ka isastel. Sarved on pikad, algul taha, siis ette koondatud. Tüvepikkus on 200-220 cm. Õlakõrgus 110-140 cm. Mass on 100-220 kg. Toitumine Põhjapõdrad on enamjaolt taimetoidulised. Suvel toitub ta rohust ,talvel aga samblikest. Elupaik Põhjapõdrad elavad karjana. Nad elavad tundras, aga samuti ka taiga aladel.Põhjapõtru leidub Põhja-Euroopas, Alaskal, Kanadas, Siberis ja ka Gröönimaal Pojad Emane toob tavaliselt ilmale 1-2 vasikat. Tiinus kestab 33-35 nädalat.
• Püüab ja sööb jänest, laanepüüd, tetre, hiiri, harva koduloomi. Paljunemine • Jooksuaeg jaanuarist märtsini • Tiinus vältab 63-74 päeva • Pojad sünnivad mais • Järeltulijaid on enamasti 2-3 • Imetamisperiood kuni 3 kuud • Suguküpsed kaheaastaselt METSSIGA Liigikirjeldus • Eestis levinud alates 1920-ndatest aastatest • Keskmine kaal: isastel- 100-150 kg (max 350 kg); emastel- 80-100 kg (max 300 kg) • Kuldil suured kihvad, mis kasvavad kogu elu • Eluiga kuni 10 a. Levik • Esineb peaaegu kõikjal Euroopas, v.a Suurbritannia, Skandinaavia • Leidub ka Lõuna-Siberis, Põhja-Ameerikas ja Aasias Arvukus • Arvukus tõsumas • 2008- 21300 isendit- aega max • Mitmes maakonnas probleemne • 2007 kütiti 13818 isendit Elupaik • Niiksed lopsaka taimestikud kuuse-, sega- ja lehtmetsad, sooservad ja veekogude kaldad
üksikult, seejärel koonduvad parvedesse ja alustavad avaveelist eluviisi. Ahvenad võivad moodustada suuri, mõnikord kümnetesse meetritesse ulatuvaid hõredaid kogumeid. Kalad on seal üksteisest tavaliselt 0,3...0,5 meetri kaugusel. Õhtu eel hakkavad parved hõrenema ja kalad asuvad edasi-tagasi saagides nälga kustutama. Ahvenad võivad toituda zooplanktonist kui ka teistest kaladest. Suguküpsus saabub varakult: isastel esimesel või teisel eluaastal, emastel kolmandal eluaastal või veelgi hiljem. Tänu suurele arvukusele ja laialdasele levimisele, on nad heaks toiduobjektiks paljudele kaladele ja merelindudele. Inimene püüab ahvenat aastaringselt oma toidulauale. Väga maitsev ja hinnatud on suitsutatud ahven. Looduskaitse alla ei kuulu.
päeva üksikult, seejärel koonduvad parvedesse ja alustavad avaveelist eluviisi. Ahvenad võivad moodustada suuri, mõnikord kümnetesse meetritesse ulatuvaid hõredaid kogumeid. Kalad on seal üksteisest tavaliselt 0,3...0,5 meetri kaugusel. Õhtu eel hakkavad parved hõrenema ja kalad asuvad edasi-tagasi saagides nälga kustutama. Ahvenad võivad toituda zooplanktonist kui ka teistest kaladest. Suguküpsus saabub varakult: isastel esimesel või teisel eluaastal, emastel kolmandal eluaastal või veelgi hiljem. Tänu suurele arvukusele ja laialdasele levimisele, on nad heaks toiduobjektiks paljudele kaladele ja merelindudele. Inimene püüab ahvenat aastaringselt oma toidulauale. Väga maitsev ja hinnatud on suitsutatud ahven. Looduskaitse alla ei kuulu.
perekond: Leskämblik sugukond: Keraämbliklased selts: Ämblikulised klass: Ämblikulaadsed hõimkond: Lülijalgsed riik: Loomad Geograafiline leviala Neid võib peamiselt leida Ameerika kirdeosast ja Kanada kaguosast, Eestist neid leitud ei ole Ehitus Täiskasvanud emane on umbkaudu 38 mm pikk ja tema diameeter ulatub 6,4 millimeetrini. Emaste mõõtmed varieeruvad suuresti, seda eriti mune kandvate emaste hulgas. Paljudel emastel leskedel võib esineda oranz või punane laik kohe võrgunäsade kohal. Isane on suuruselt palju väiksem, jäädes oma keha diameetrilt reeglina alla 0,75 cm. Nende tagakeha on hallikas kuni must ja see on kaetud kollaste ja oranzide tähnikestega. Lisaks leidub valgeid triipe tervel kehapinnal, kaasa arvatud jalgadel. Eluviis Must lesk elab maismaal soojemates riikides. Ta koob putukate püüdmiseks öösiti võrke, tänu millele on ta ka putukate arvukuse reguleerija. Toitumine
parvedesse ja alustavad avaveelist eluviisi. Ahvenad võivad moodustada suuri, mõnikord kümnetesse meetritesse ulatuvaid hõredaid kogumeid. Kalad on seal üksteisest tavaliselt 0,3...0,5 meetri kaugusel. Õhtu eel hakkavad parved hõrenema ja kalad asuvad edasi-tagasi saagides nälga kustutama. Ahvenad võivad toituda zooplanktonist kui ka teistest kaladest. Suguküpsus saabub varakult: isastel esimesel või teisel eluaastal, emastel kolmandal eluaastal või veelgi hiljem. Tänu suurele arvukusele ja laialdasele levimisele, on nad heaks toiduobjektiks paljudele kaladele ja merelindudele. Inimene püüab ahvenat aastaringselt oma toidulauale. Väga maitsev ja hinnatud on suitsutatud ahven. Looduskaitse alla ta ei kuulu.
Üldjuhul pesitseb ta üksikute paaridena. Väga toidurohketel aladel võivad tekkida ka väiksed seltsingud, kuhu koguneb rohkem linde. Metstilder toitub peamiselt putukatest ja nende vastsetest ja selgrootutest (vihmaussid jt.). Tema menüüs on üsnagi levinud ka taimede seemned ja viljad. Õhus varitsevateks vaenlaseks on suured röövlinnud., . . Tutka: Kehapikkus 25...30 cm, isased on suhteliselt suuremad, emased väiksemad. Ka tiivapikkus on isastel suurem - 18...19 cm, emastel 14...16 cm. Kehamass isastel keskmiselt 180 g, emastel 110 g. Tutkas on levinud Euraasia tundra ja metsavööndis alates Hollandist ja Kesk- Skandinaaviast kuni Tsuktsimaani. Euroopas on lisaks liigi üldisele areaalile ka veel mõningaid lahus olevaid levilaid, nagu näiteks Lääne-Prantsusmaal ja Ungaris. Eestis on lind levinud paiguti, Kesk-Eestis on tema põhiliseks leiupaikadeks Emajõe jõgikond, aga linnuliigi põhimass
Värvid on säravad ja selged, märgised on harmooniliselt jaotunud, koos maskiga või lauguga või ilma nendeta. Ühevärvilistel valgetel koertel ei ole maski. Laigulistel koertel asuvad valgel taustal suured, korrapäraselt paigutunud laigud nii, et pea ja rohkem kui kolmandik kerest on kaetud. Alusvill võib olla kattekarvast erinevat värvi. SUURUS : Turjakõrgus : Isastel : 66 kuni 71 cm Emastel: 61 kuni 66 cm -6- LÜHIKENE AJALOOLINE ÜLEVAADE : Suure jaapani koera (endine ameerika akita) ajalugu kattub jaapani akita ajalooga. Alates aastast 1603 leidsid Akita piirkonnas kasutamist "Akita Matagis" (keskmise suurusega karujahi-koerad) ka koertevõitlustel. Aastast 1868 hakati Akita Matagis'id ristama ka Tosa'de ja mastifidega. Selle tulemusel lisandus tõule suurust, kuid iseloomulikud jooned, mis kuulusid spitsitüübi juurde,
Üldist Kõrgus kummargilasendis: 1,5 m. Kõrgus püstiasendis: 2,4-3,3 m. Jalatalla suurus: 30 cm pikk ja 25 cm lai. Kaal: isastel 350-650 kg, emastel 175-300 kg. Paaritumisperiood: märtsi lõpust mai alguseni. Tiinuse kestvus: 195-265 päeva. Poegade arv: tavaliselt 2. Harjumispärane eluviis: elavad eraldi. Toitumine: hülged, loomakorjused, taimestik. Eluiga: 15-18 aastat. Esinemine: Arktika, Gröönimaa, Põhja-Ameerika ja Aasia põhjaalad. Selts: kiskjad Eluviis Jääkarud toituvad põhiliselt hüljestest. Nad peavad jahti jääaukude juures, kus hülged käivad õhku hingamas või hiilivad jääl lebavate isendite juurde
Suurt mõju avaldab ka inimese poolt kasutatavate mürkainete sattumine merre. Mürkained ladestuvad hüljestesse ja seetõttu langeb neil viljakus ning elujõud. Mere saastumine on hüljeste arvukusele avaldanud arvatavasti isegi rohkem mõju kui otsene küttimine. Just inimese mõju tõttu on kunagisest arvukast liigist säilinud Eesti rannavetes kõigest mõned tuhanded isendid. Kaasajal on viigerhüljes looduskaitse all ja mingit jahti talle ei toimu. Viigeri kehamass on emastel kuni 40 kg, isastel kuni 100 kg. Eesti rannikuvetes elab alla 4000 viigerhülge. Maksimaalne eluiga on neil 40 aastat .
JÄÄKARU Suurus Kõrgus kummargilasendis: 1,5 m. Kõrgus püstiasendis: 2,4-3,3 m. Jalatalla suurus: 30 cm pikk ja 25 cm lai. Kaal: Isastel 350-650 kg, emastel 175-300 kg. Paljunemine Suguküpsus: 3-5-aastaselt. Paaritumisperiood: Märtsi lõpust mai alguseni. Tiinuse kestus: 195-265 päeva. Poegade arv: Tavaliselt 2. Eluviis Harjumuspärane eluviis: Elavad eraldi. Toitumine: Hülged, loomakorjused, taimestik. Eluea pikkus: 15-18 aastat. Toitumine ja jahipidamine Jääkarud toituvad põhiliselt hüljestest. Nad peavad jahti jääaukude juures,kus hülged käivad õhku hingamas või hiilivad jääl lebavate isendite juurde
Kere on sale, isegi kiitsakas. Pea on erakordselt massiivne, võrdlemisi pika koonuga. Jäsemed on lüheldased ja väga tugevad. Pikk saba lõpeb tutiga. Keha katab lühikene pruunikaskollane karvastik. Täiskasvanud isalõvidel on pikk tumedam lakk, mis katab nii kaela, õlgu kui ka rinda. Lõvil on ühena vähestest kiskjalistest selgelt välja kujunenud suguline dimorfism, mis ei seisne ainult emalõvide väiksemates mõõtmetes, vaid ka laka puudumises emastel. Isalõvi on kergesti emasloomast eristuv tema uhke laka poolest. Isaslooma nägu on enim tunnustatud sümbol kultuuris. Lõvi nägu on kujutatud kirjanduses, skulptuuridel, maalidel ja riigi lippudel. Looduses on lõvid praegu olemas Põhja- Aafrikas, Edela- Aasias ning ka Indias. Lõvid elavad vabas looduses 10-14 aastat. Vangistuses võivad nad elada ligi 20 aastat. Looduses isalõvid elavad harva üle kümne aasta. Isaslooma elupikkust vähendavad konkureerivad võitlused
loomakesed. Talve veedavad väikesed närilised lumealustes avaustes, mis on tekkinud sooja maa aurumisel, kui külm lumi selle katab. Elukoht: Talve veedavad väikesed närilised lumealustes avaustes, mis on tekkinud sooja maa aurumisel, kui külm lumi selle katab. Kui niisugused tunnelid puuduvad, kaevavad lemmingud endale ise urud, kus nad maa-aluses keskkonnas elavad ja paljunevad. Paljunemine: Emasloom võib poegida aastas kuus korda, igas pesakonnas 5-6 poega. Noortel emastel võivad sündida järglased juba kahe-kolmekuusena. Lemmingute arv sõltub saadaolevast söögist ja ilmast. Kui lumi nende peakohal sulama hakkab, peavad lemmingud välja sööki otsima tulema. Meeleheitlikul toiduotsingul alustavad lemmingud massilisi rändeid. Siis sibavad tuhanded tillukesed närilised suure karvase lainena üle tundra, otsides uusi territooriume. Hundid, rebased ja isegi kalad söövad end küllastumiseni täis sellest kergest saagist, kes ei püüagi põgeneda
India elevant India elevant on kahest elevandi liigist kõige väiksem. Teda eristab Aafrika elevandist kumer selg, väiksemad kõrvad ja vaid ühe jätkega varustatud londiots. India elevandid põhiliselt metsas, kus nad toituvad rohttaimedest kui ka puulehtedest. Nii nagu Aafrika elevandid, kasutavad ka nemad lonti tööriistana, mille abil on hea taimi maast ja lehti puu otsast haarata. Isastel India elevantidel on mõnikord suured võhad, kuid emastel on need väga väiksed või puuduvad üldse. India elevante on taltsutatud ja tööloomadena kasutatud juba vähemalt 4000 aastat. Neid püütakse ning treenitakse siiani, kuigi metsikult elavate India elevantide arvukus on viimasel ajal märkimisväärselt langenud (Õpilase loomade entsüklopeedia, lk 282). India elevant on inimesele väga kuulekas loom ning teda on kerge õpetada. Indias sõidetakse elevantidega metsatöödele ja kaelal istub 1 inimene ning seljas veel 4 inimest.
PÕHJAPÕDER MÕÕTMED Tüvepikkus 185220 cm. sabapikkus 1015 cm, õlakõrgus 82120 cm. kehakaal isastel 70150 kg, emastel 40100 kg. sünnikaal 48 kg. Õlakõrgus on 110140 cm. ELUPAIK Põhjapõdra levilaks on Euraasia ja PõhjaAmeerika põhjaosa Euraasia põhjapõtru nimetatakse porodeks, PõhjaAmeerika metsikuid põhjapõtru kaributeks. Elupaigaks on okasmets, tundrud, alpiinne ja arktiline tundra. Osa asurkondadest rändab: suveks lagetundrasse ja talveks metsatundrasse. JALAD pikk kere ja kael, jalad suhteliselt lühikesed. eriti lühikeste jalgadega põhjapõdrad elavad teravmägedel.
Röövtoidule võivad noorkalad üle minna juba 4 cm pikkuselt, aga harilikult juhtub see 10 cm pikkuselt. Ahvenad võivad moodustada suuri, mõnikord kümnetesse meetritesse ulatuvaid hõredaid kogumeid. Kalad on seal üksteisest tavaliselt 0,3...0,5 meetri kaugusel. Õhtu eel hakkavad parved hõrenema ja kalad asuvad edasi-tagasi saagides nälga kustutama. Ahvenad võivad toituda zooplanktonist kui ka teistest kaladest. Suguküpsus saabub varakult: isastel esimesel või teisel eluaastal, emastel kolmandal eluaastal või veelgi hiljem. Tänu suurele arvukusele ja laialdasele levimisele, on nad heaks toiduobjektiks paljudele kaladele ja merelindudele. Inimene püüab ahvenat aastaringselt oma toidulauale. Väga maitsev ja hinnatud on suitsutatud ahven. Looduskaitse alla ahven ei kuulu. Muuhulgas on ahven kuulutatud Soome rahvuskalaks. Kasutatud kirjandus: http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/PERFLU2.htm http://et.wikipedia.org/wiki/Ahven
ise olid sama vanana teistsugused ja elasid teistsugust elu. Kiindumus* on kahe inimese vaheline emotsionaalne side, mis hoiab inimesi koos emotsionaalselt ja füüsiliselt, toetades suhte püsimist. Dopamiin on neurotransmitter ehk virgatsaine. Serotoniini madal tase põhjustab sundmõtlemist, mis on romantilise armastuse keskne tunnus. Vasopressiin vabaneb isaste loomade ajudes paaritumise ajal ja innustab isaseid ka edaspidi paaritatud emasega läbi käima. Oksütotsiin tekkib kõikidel emastel imetajatel sünnitamise käigus. See kutsub esile emaka kokkutõmbed ja stimuleerib rinnanäärmeid piima tootma. Orgasmi ajal tõuseb meestel vasopressiini ja naistel oksütotsiini tase tohutult. Seksuaalsuse kontekstis on absolutistlik mõtteviis selline, mis pooldab seksuaalelu alguse edasilükkamist kuni ametliku abielu sõlmimiseni. Relativism on mõtteviis, mille puhul langetatakse otsus sõltuvalt konkreetsest olukorrast.
PATRICK VÄLIMUS. • REBANE ON KOERLASTE SUGUKONDA REBASE PEREKONDA KUULUV KISKJA. • REBANE ON VÄIKESE KOERA SUURUNE JA PIKA KOHEVA SABAGA. TÄISKASVANUD REBASE MASS ON 6–10 KG. ISASED KAALUVAD KESKMISELT 10–15% ROHKEM KUI EMASED. ET ISENDITE SUURUS VARIEERUB TUGEVALT, EI SAA SELLE ALUSEL SUGU MÄÄRATA. • TÄISKASVANUD ISASLOOMA TÜVEPIKKUS ON 60–90 CM, SEALHULGAS SABA 40–60 CM (UMBES POOL TÜVEPIKKUSEST). KEHAPIKKUS ON ISASTEL KESKMISELT 65–75 (80) CM, EMASTEL 62–67 CM. • KARVASTIKU SELJAPOOL ON TAVALISELT ROOSTEPUNANE KUNI PUNAKASKOLLANE TUMEDAMATE KARVADEGA JA VAHEL EBAMÄÄRASE TUMEDA MUSTRIGA SELJA KESKOSAS. KÕHUPOOL ON TUHKHALL VÕI VALGE, AGA VAHEL KA MUST. ELUPAIK. • REBANE ON PLASTILINE LIIK. ÕIGUPOOLEST SOBIVAD REBASELE KÕIK ELUPAIGAD ALATES SOOLAPADURATEST JA LIIVALUIDETEST NING LÕPETADES MÄETIPPUDEGA. • EUROOPAS JA USA-S ON REBANE JÕUDNUD EESLINNADESSE. LINNAS SÜNNIVAD REBASEKUTSIKAD SAGELI KUURIS.
rapae) Folkloor Klass: Putukad (Insecta) Selts: Liblikalised (Lepidoptera) Kapsaliblikas (Pieris), päevaliblikate perekond. Kapsaliblikad on suured (4-6 cm pikkused) valged liblikad, neid on peaaegu kogu maailmas. Isastel on tume eestiivatipp, emastel on ka tiiva keskosas 2 musta täppi. Röövikud toituvad ristõielistel, emaseid meelitab sinna munema sinepiõli lõhn. Eestis kolme liiki, lendavad kogu suve (selle jooksul 2-3 põlvkonda) aedades, põldudel ja niitudel. Suur kapsaliblikas (Pieris brassicae), kes alustab lendamist juba maikuust, on kapsakahjur, tema röövikud söövad kapsalehed mõnikord rodudeni ära. Röövikutel on lisaks kuuele rindmikujalale tagakehal kuni viis paari ebajalgu
pikkuseks ja kaaluda kuni paarsada grammi. Eestis asustab jõesilm pea kõiki Soome lahega seotud jõgesid, kõige silmurikkam on Narva jõgi. Silmu puhul väärib tähelepanu tema iseäralik elukäik ja areng. Ta suundub kudema merest jõgedesse, valides selleks välja kiirevoolulised ja kivipõhjalised kohad. Kudemise ajal toimuvad aga silmuga mitmed muutused: sarvhambad nüristuvad (kudemise ajal ta niikuinii ei toitu) ning kehapikkus väheneb isastel 1/6, emastel koguni 1/4 võrra. Ainus pulmareis jääb ühtlasi ka viimaseks nende elus. Silmud liiguvad üksnes pimeduse varjus: ränne toimub kottpimedatel kuuvalguseta öödel, mõnikord ka päeval, aga seda ainult siis, kui vesi on sogane ning ilm sombune. Jões valib isane silm sobiva platsi ja kaevab sinna pesalohu. Pesa valmis, ilmub kohale ka emane. Paaritusmängud võivad kesta mitu päeva. Kui mari on koetud ja viljastatud, kaetakse see hoolikalt liiva ja kruusaga
· Koeb oktoobris-novembris. putukavastsed, veidi vanematel limused, väikeloomad. Meres on · Meriforell elab keskmiselt. toiduks peamiselt kilu ja räim. · Elab keskmiselt 10 aastaseks. · Püügi alammõõt 60 cm. · Alammõõt 50 cm. · Meriforell on kõrgelt hinnatud maitsva liha tõttu. Angerjas · Kehapikkus emastel kuni 110 cm. · Kehamass sõltub soost ja vanusest. · Elavad üksikuna. · Röövtoiduline · Kudemiseks rändab ligi 8000 km kaugusele Sargasso merre. · Eluiga võib küündida 25-40 aastaseks. · Alammõõt 45 cm. · Looduslikke vaenlasi täiskasvanud angerjail pole. Kasutatud kirjandus · http://ajakiri.kalastaja.ee/?1,18,108 · http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/CLUHAR.htm · http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/SPRSPR.htm · http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/ANGANG.htm · http://bio.edu
Kere on sale, isegi kiitsakas. Pea on erakordselt massiivne, võrdlemisi pika koonuga. Jäsemed on lüheldased ja väga tugevad. Pikk saba lõpeb tutiga. Keha katab lühikene pruunikaskollane karvastik. Täiskasvanud isalõvidel on pikk tumedam lakk, mis katab nii kaela, õlgu kui ka rinda. Lõvil on ühena vähestest kiskjalistest selgelt välja kujunenud suguline dimorfism, mis ei seisne ainult emalõvide väiksemates mõõtmetes, vaid ka laka puudumises emastel. Lõvi sobivamateks elupaikateks on avarad, veekogudega savannid, kus leidub ohtralt sõralisi. Lõvid ei ela ainult üksinda ega paarikaupa, vaid ka suuremates rühmades praidides. Praidi kuulub tavaliselt 1-2 täisealist isalõvi, mõned emalõvid ja noorloomad. Tavaliselt on praidis 7 kuni 10 või rohkem isendit. Päeval puhkavad lõvid tavaliselt kusagil vilus. Jahti peavad nad õhtul. Põhilised toiduhankijad on emalõvid
Tõug kinnitati 1954. a Esivanemate seas on vene poola hagijaid, foxhaounde, taksikoeri, beagleid, šveitsi, lutserni ja berni hagijaid Eesti hagija välimus Keskmist kasvu tugev-kuiva kehaehitusega Luustik tugev, lihastik hästi arenenud Temperamendilt tasakaalukas liikuv Ülekaalus on mustalaiguline kõrbpiiridega värvus, laikude suurus pole piiratud Turjakõrgus isastel 45-52 cm, emastel 3cm madalam Suurimad koeratõud Iiri hundikoer (71/79) Taani dogi (71-81/76-86) Anatoolia karjakoer (71-79/74-81) Berhardiin (70-90) Leonberger (65-75/71-80 Newfoundland (68/75) Prantsuse mastiff (58-66/60-69) Prantsuse mastiff Anatoolia karjakoer Taani dogi Väikseimad koeratõud Chihuahua (15-23) Pommeri koer (18-28) Papillon (20-28) Bichon firsé (23-30) Prantsuse buldog (27 - 33)
Töömesilased ja mesilaskuninganna on emased aga ainult mesilaskuninganna on paljunemisvõimeline. Kõik lesed on isased. Töömesilased puhastavad tarusid, koguvad õietolmu ja nektarit, et toitu kolooniat ning hoolitsevad ka järglaste eest. Leskede ainsaks tööks on paaritumine kuningannaga. Mesilaskuninganna ainsaks ülesandeks on munade munemine. Mesilased mürk asub keha tagaosas paiknevas astlas ning ainult emased mesilased nõelavad. Seda põhjustab muneti, mis on emastel mesilalastel paljunemise eesmärgil. Kuninganna kasutab oma munetit nii munade munemiseks kui ka kaitsevahendina nõelamiseks. Viljatud emased, teise nimega töömesilased ei mune. Nemad kasutavad oma muneteid ainult nõelamiseks. Mesilased näevad kõiki värve, väljaarvatud punast. Värvide nägemine ning mesilaste haistmismeel aitavad neil leida lilli õietolmu kogumiseks. Õietolm pole mesilastele ainult toiduallikaks, osad õietolmust kukub maha lennu käigus ning
annaabi.ee 
