a Selts: Decapoda Kümnejalalised Sugukond: Astacidae Jõevähklased Perekond: Astacus Jõevähklane Jõevähk on morfoloogiliselt vähevarieeruv ega moodusta selgeid alamliike. Jõevähk elutseb ainult magevees ning ta geograafiline levik hõlmab Euroopa mandri kesk ja lääneosa (Läänemere ja Põhjamere lõunakalda vesikonnad ning Doonau jõgikonna keskjooks). Sissetoodud liigina elutseb ta Taanis, Rootsis, Briti saartel, Portugalis ja Marokos[1, 2]. 2. Muud jõevähklased Peale jõevähi elab maailmas üle 500 liigi mageveevähi, Euroopa looduslikes veekogudes on kohalikke liike viis. Jõevähk on ainus kohalik vähiliik kogu Baltikumis, aga Leedus ja
Kõige väiksemad vähid mahuksid trükikirja punktile, suurimate läbimõõt aga on üle 1 meetri. [6] Vähkide metoodiline liigitus Metoodilistel kaalutlustel on vähkide hõimkond soovitav jaotada kahte rühma: Alamvähid -Alamvähid on mõõtmetelt väiksemad ja ehituselt veidi lihtsamad. Ülemvähid -Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. [4] Vähkide kehaehitus Suuruse ja kehakuju poolest on vähid küllaltki erinevad, kuid neil on ka ühiseid tunnuseid. Neil kõigil on välistoes, mida nad kasvamise käigus aeg-ajalt vahetavad. Neil on kaks paari tundlaid ning enamikul ka liitsilmad. Tavaliselt hingavad vähid jalgade alusel asuvate lõpustega. Osal liikidel on ujumisjalad. Jõevähil, homaaridel ja krabidel on käigujalad, mille esimene paar lõpeb võimsate sõrgadega. [6] Vähkide vereringe
Kreutzwaldi 1, Tartu. Tiit Paaver, tõlkija 1. Vähi bioloogia 1.1. Vähid ja nende kehaehitus Maailmas on umbes 450 magevees elavat vähiliiki, kes kuuluvad kolme erinevasse sugukonda (Parastacidae, Cambaridae, Astacidae). Euroopas on vaid 5 kohalikku mageveevähi liiki. Põhja-Euroopas tuleb tunda eeskätt kolme vähiliiki. Jõevähk Astacus astacus (sünonüümid väärisvähk, vahel ka otsetõlkena vene keelest laiasõraline vähk), ingl.k noble crayfish, vn.k shirokopalõi rak, sm.k rapu e. jokirapu. Nimele vaatamata elab see vähk ka järvedes ja tiikides. Suure lihasaagise ja õhukese kooriku pärast eelistavad Euroopa tarbijad seda vähiliiki teistele ja seetõttu on tema turuhind teistest 20-30% kõrgem. Tema looduslik levila ulatub Loode-Venemaalt Atlandi rannikuni, Vahemerest Põhja-Skandinaaviani
peremehest välja ainult mune täis tuubitud kotike. Vastsed on neil aga tüüpilise vähivastse välimuse ja eluviisiga. Karpvähilised on väikesed, mõne millimeetri pikkused, karpe meenutava välimusega (kahepoolne pantser), väikeste veekogude põhjalähedases veekihis tegutsevad vähikesed. Ülemvähid Ülemvähkide hulka kuuluvad mõõtmetelt suuremad ja keerulisema ehitusega vähid. Tuntumad nendest on kümnejalalised. Nende tuntum esindaja on magevetes elav jõevähk. Tema rindmikule kinnitub mitmesuguse ülesandega jäsemeid. Kolm esimest paari, lõugjalad kuuluvad veel suiste koosseisu. Järgnevad sõrgadega jäsemed, millest esimesed on suured sõrad. Viimased rindmikujalad on sõrgadeta käimise jalad. Tagakehale kinnituvad jäsemed moodustavad ujujalad. Nendest viimane, laienenud paar moodustab koos telsoniga uime. Isastel vähkidel on esimene tagakeha jalapaar muutunud torukujulisteks nn sugujalgadeks.
Lülijalgsete toese moodustab lubisooladega tugevdatud kitiinkest. Vereringe on avatud. Lülijalgsetel on süda ja mõned veresooned. Närvisüsteemi kuuluvad arenenumatel aju ja hästi arenenud meeleelundid ja kõhtmine närvikett. Nende seedeelundid on pärakuga lõppev sooltoru, osadel maks ja maos kitiinhambad). 35. Jõevähi eluviisid, välis- ja siseehitus, paljunemine ja kaitsmise vajadus Jõevähk on üks suuremaid jõgedes ja järvedes elavatest vähkidest. Jõevähk elab magevekogudes, kus on puhas vesi. Ta on öise eluviisiga loom. Päeval on ta peidus ja öösel tuleb toiduotsingutele. Jõevähk sööb üldiselt taimi ja väikseid loomakesi (tigusi, usse, väikseid kalu), kuid ta ei ütle ära ka surnud konnadest kaladest. Jõevähi keha katab pruunikas kitiinkest. Kehsaosad on pearindmik, tagakeha. Pearindmikul on seljakilp ja lõpused ning kolm paari lõugu, liitsilmad, mis koosnevad sadadest osasilmakestest, tundlad, sõrad.
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
Eesti Maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Kati Markus Puittaimede hooldusjuhend Hooldusjuhend aines ’ilutaimede kasutamine’ Tartu 2016 SISUKORD LÄIKIV HÕBEPUU (Elaeagnus commutata)............................................................................ 7 Iseloomustus............................................................................................................................7 Hooldus................................................................................................................................... 7 KUSLAPUU (Lonicera)............................................................................................................. 8 Iseloomustus............................................................................................................................8 Sinine e. söödav kuslapuu.........................................................................
tonni; molluskid 14 mln tonni. Kõiki kokku kasvatati Aafrikas 1,5mln tonni; Ameerikas 3 mln tonni; Aasias 76 mln tonni; Euroopas 2,7 mln tonni, Okeaanias 0,2 mln tonni. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. a. Müügiks kasvatatavad: Vikerforell ca 800 tonni (10mln kr); karpkala 70 tonni (ca 2mln kr); siberi ja vene tuur 30 tonni (); angerjas 30 tonni (ca 2mln kr); jõevähk 1 tonn (); teised kalaliigid paarsada kilo ().Need on 2009 aasta andmed. b. 2011 Vähk 1 tonn (33000USD); kasvatavad kalad kokku 388 tonni (2 mln USD) 3. Kalakasvatuslike rajatiste tüübid erinevate kalade kasvatamiseks (vikerforell, karpkala, angerjas). a. Vikerforell b. Piklikud pinnasetiigid: väljavoolu- ja sissevooluregulaatoriteks on nn mungad, neis asuvad restid. Vee juhtimiseks on torustikud ja kanalid
Kõik kommentaarid