Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Kiiver-basilisk, väike uurimustöö põhikoolile. (0)

1 Hindamata
Punktid

Mai-Liis Meriloo 7.a
Kiiver -basilisk
(Basiliscus Plumifrons)
Kiiver-basilisk kuulub sisalikuliste hulka. Ta elutseb Ladina-Ameerikas Belize riigi ümbruse vihmametsades. Tema nimi pärineb kreeka keelsest sõnast basiliskos, mis tähendab ’’väike kuningas’’. Keskajal kardeti teda, kui koletist, kelle surmava pilgu all hävisid kõik loomad ja taimed.
Kiiver-basiliskide ainulaadseks omapäraks on see, et ta suudab ohu korral joosta mööda jõe või järve veepinda kahel jalal. Seda võimaldavad tema kerge kaal, suured jalad ja suur kiirus. Pärast paarimeetrist sööstu peab ta siiski ujuma hakkama. Ta on ka suurepärane ujuja ja võib viibida vee all kuni 30 minutit.
Isastel kiiver-basiliskidel on erkrohelised väikesed sinakad laigud piki seljal asetsevat harja. Neil on kolm harja: üks peas, üks seljal ja üks sabal. The females, however, only have one crest, on the head.Emastel on ainult üks hari, peas. Kiiver- basiliskid on 60-100cm pikad (enamuse pikkusest moodustab saba).
Need sisalikulised toituvad putukatest, väiksematest imetajatest (närilised), väiksemat liiki sisalikest, kuid ka puuviljadest ja lilledest.
Emased kiiver-basiliskid munevad 5-15 muna sooja ja niiskesse liiva või mulla sisse. Munad kooruvad 8-10 nädalat hiljem. Pärast koorumist on sisaliku pojad iseseisvad ega sõltu vanematest .
Kiiver-basilisk-väike uurimustöö põhikoolile #1
Punktid 10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
Leheküljed ~ 1 leht Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2014-01-12 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 1 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor maukson Õppematerjali autor
Väike uurimustöö Kiiver-Basiliskist. Sobib põhikoolile.

Sarnased õppematerjalid

Kahepaiksed roomajad
76
ppt

Kahepaiksed roomajad

Eesti loomastik Kahepaiksed · Praeguseks on Eestis kindlaks tehtud 10 liiki ja 1 hübriidne vorm kahepaikseid. · Lisaks on Eesti alal varem elutsenud mitmed liigid, keda me madala arvukuse tõttu pole suutnud seni kindlaks teha või kes siin praegu puuduvad: punakõht-unk (Bombina bombina), harilik lehekonn (Hyla arborea) ja välekonn (Rana dalmatina). Harilik lehekonn Punakõht-unk Välekonn Eesti kahepaiksete süstemaatiline nimestik I selts: SABAKONNALISED, CAUDATA 1. sugukond: Salamanderlased, Salamandridae 1. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti 2. Tähnikvesilik Triturus vulgaris L. II selts: PÄRISKONNALISED, ANURA 2. sugukond: Mudakonlased, Pelobatidae 3. Mudakonn Pelobates fuscus Laurenti 3. sugukond: Kärnkonlased, Bufonidae 4. Harilik kärnkonn Bufo bufo L. 5. Rohe-kärnkonn Bufo viridis L. 6. Juttselg-kärnkonn e. kõre Bufo calamita L. 4. sugukond: Konla

Bioloogia
Eesti imetajad
30
doc

Eesti imetajad

tähtis - esineb haisunäärmeid (eriiti isastel). Hästi arenenud ka kompimine (kompekarvad), ülihea orienteerumine ultrahelikajaloodi abil - ultraheli tekib kõris, saadetakse välja suu või nina kaudu.Nii saavad loomad teavet takistuse suuruse, kauguse ja struktuuri kohta. Levinud liigid Eestis - põhja-nahkhiir, pargi- nahkhiir, suurkõrv, veelendlane. Toituvad öise aktiivsusega putukatest ja ämblikest. Seedimine on kiire, sooltoru on lühike, pimesool on väike või puudub. Sigimine toimub peamiselt kevadel - sünnib keskm. üks poeg. Vastsündinu on suur ja kinnitub piimahammaste haagikeste abil nisa otsa. Nii saab emasloom ka pojaga lennata. Pojad eralduvad emast 3-7 päevaselt. Päeval on iseloomulik nahkhiirtele hüpotermia (kehatemp. langeb 15-29 kraadini), öösel 35-40 kraadi. Iseloomulik on ka talveuni.  LENDORAV (Pteromys volans) - nahakurd esi- ja tagajäsemete vahel moodustab lennuse, mis võimaldab

Loodus
Eesti selgroogsed
11
doc

Eesti selgroogsed

Siia liha peetakse delikatessiks, seda eriti soolatult. Siiavarude suurendamiseks inkubeeritakse marja kunstlikult ning koorunud maimud lastakse merelahtedesse. Looduses ohustab teda talvine veekogude hapnikupuudus. Looduskaitse alla ei kuulu. 3 Eesti selgroogsed Kahepaiksed Mudakonn Mudakonn on suhteliselt väike (kehapikkus kuni 8 cm) kirev konn, kelle selg on kollakaspruun või helehall, kaetud punaste täppide ja tumepruunide laikudega, kuid kõhualune on ühtlaselt hele. Ümara kehakuju tõttu meenutab ta veidi kärnkonna, kuid ta nahk on sile, liigutused kiiremad ning tagajalgade vahel on ujulestad. Mudakonna nahanäärmete eritis on küüslaugulõhnaline. Omapära, mis eristab mudakonna kõikidest teistest Eesti kahepaiksetest, on tema püstise (vertikaalse) pupilliga silm.

Bioloogia
Puisniitude loomastik
47
doc

Puisniitude loomastik

need on aga vahel taandarenenud (näiteks töösipelgatel). Tiivad kinnituvad teisele ja kolmandale lülile. Osadel väljasurnud putukatel kinnitus ka rindmiku esimesele lülile paar tiibu. Kuna rindmikus asuvad putukate tiivalihased, siis on eriti arenenud need rindmikulülid kuhu kinnituvad lendamisel olulisemat rolli mängivad tiivad. Näiteks kahetiivalistel on tagumised tiivad taandarenenud, nende asemel on vaid nn. sumistid. Vastavalt sellele on ka tagarindmik väike võrreldes keskrindmikuga. Samal ajal mardikalised teevad lendamisel tööd peamiselt tagatiibadega ja seetõttu on neil suurenenud just tagarindmik. Tiivad esinevad vaid valmikutel. Tiibade olemasolu põhjal võib putukad jagada kahte rühma: tiivututeks ja tiivulisteks. Tiivulistel putukatel e. pterügootidel on tavaliselt kaks paari tiibu. Sageli on üks või teine paar tiibu enamarenenud, näiteks kahetiivalistel (sääsed, kärbsed) on vaid üks paar

Pärandkooslused
LINNUD JA LOOMAD
16
odt

LINNUD JA LOOMAD

Talve veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust aprilli alguseni pinnasesse kaevunud. Toidujahile siirduvad kärnkonnad videvikus ja öösiti, kui õhk on niiskem. Nagu teised konnad, tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3...4 aasta vanuselt ning vangistuses on ta eluiga ulatunud 36 aastani. Kärnkonn on looduskaitse all. Mudakonn Mudakonn on suhteliselt väike (kehapikkus kuni 8 cm) kirev konn, kelle selg on kollakaspruun või helehall, kaetud punaste täppide ja tumepruunide laikudega, kuid kõhualune on ühtlaselt hele. Ümara kehakuju tõttu meenutab ta veidi kärnkonna, kuid ta nahk on sile, liigutused kiiremad ning tagajalgade vahel on ujulestad. Mudakonna nahanäärmete eritis on küüslaugulõhnaline. Omapära, mis eristab mudakonna kõikidest teistest Eesti kahepaiksetest, on tema püstise (vertikaalse) pupilliga silm

Bioloogia
Pärandkoosluste loomastik
35
doc

Pärandkoosluste loomastik

biotoopides. Muneb oma munad vaid paljastunud maapinnaga vaheldumisi paiknevatele madalaks pügatud lamba-aruheina mätastele. Kui karjatamine lakkab, siis taimestik tiheneb ja kõrgeneb ja konnpunnpeal pole enam kohta kuhu mune muneda ja asurkond kaob. (Wikipedia, 2011) Röövkärblased (Asilidae) Röövkärblased on suur, ligikaudu 5 000 liiki hõlmav sugukond valdavalt suurte mõõtmetega (kehapikkus kuni 5 cm) kärbseid. Röövkärbeste pea on suhteliselt väike, kuid väga liikuv, varustatud võimsa imikärsaga. Rindmik on väga suur ja tugev. Kogu keha on kaetud pikemate või lühemate karvadega. Röövkärblaste valmikud on väga head lendajad. Nende toiduks on peamiselt teised putukad, keda püütakse lennult. Kuna röövkärbeste sülg 7 on väga mürgine, hukkuvad kättesaadud saakloomad silmapilkselt. Surmatud saakloom imetakse tühjaks

Pärandkooslused
Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused
22
docx

Zoloogia osa kordamisküsimuste vastused

valdavalt troopilistel aladel, kuid ka Eestis on üks verdimev kaan apteegikaan. Looduses on apteegikaane säilinud ainult vähestes järvedes. Kohastumusena ebakorrapärasele toitumisele on neil kujunenud väga suur pugu, mis täidab praktiliselt kogu kaani sisemuse ja kuhu vajadusel saab mahutada suure koguse verd. Veri segatakse süljega, milles on konserveeriv aine hirudiin ja mis ei lase verel hüübida ega roiskuda. Nii võib kaan elada toitumata nädalaid. Magu on kaanidel väike ja sooltoru lühike. Ka kaanid on hermafrodiidid ning munad munevad kookonisse, mille mõned liigid paigutavad maismaale. Areng otsene. Eesti tavalisemad kaanid on hobukaan, ahaskaan, pisikaan, lamekaan ja kalakaan. 32. Hulkharjasussid- on suguta sigimist (pungumine, paratoomia), sugurakud lastakse otse vette, Trohhofoor. Vööussid ­ suguelundid vaid vähestes, kindlates lülides. Kehaseinal vöö, mis talitleb paaritumisel ja munemisel.Mõlemasoolised, munemisel eritab vöö kookoni,

Vee elustik
Eesti loomastik-Selgrootud
29
doc

Eesti loomastik. Selgrootud

3 cm), kes elab imetajate, eriti mäletsejaliste maksas. Sellel, pajulehte meenutaval ussil on sapijuhades kinnitumiseks keha eesosas kaks iminappa, eesmise põhjas asub suuava. Hermafrodiidid, kelle areng on väga keeruline ning kulgeb peremehe vahetusega. Maksakaani vaheperemeheks on väikesed mageveeteod. Arengu lõpetanud vastsed väljuvad teo kehast ja kinnituvad rohukõrte külge ning kapselduvad. Nakatumine toimub kapseldunud vastsete neelamisel. Peale kirjeldatud liigi on Eestis veel väike maksakaan ehk süstik-kaksuulane ehk ebamaksakaan Dicrocoelium lanceatum. (pikkus 1 cm, peamiselt lammastel) ja kassikakssuulane Opistorchis felineus (5-8 mm, kassidel). Liikide arv: 110 (130) Kirjandus: Järvis, T., 2011. Veterinaarparasitoloogia 4. Tartru Klass: Paelussid Cestoda Enamasti pika paelja ning lülistunud kehaga ussid. Elavad selgroogsete sootorus. Areng toimub vaheperemehe kaudu. Seoses parasitismiga on nende kehaehitus tugevasti lihtsustunud

Loodus




Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun