Elektroodkeevitus (0)

OLUSTVERE TEENINDUS- JA MAAMAJANDUSKOOL
Põllumajanduse 1 kursus
Madis Raudsepp
ELEKTRIKEEVITUS
Referaat
Olustvere 2010
Elektrikeevitus
Keevitamiseks nimetatakse metalldetailide ühendamist nende kokkupuutekoha kohaliku kuumutamise teel kuni sula olekuni (sulatuskeevitus) või plastilise olekuni koos mehaanilise jõu rakendamisega ( survekeevitus ). 
Elekterkeevituse ajalugu algab aastast 1882.a. mil Nikolai Bernardos leiutas kaarkeevituse süsielektroodiga
1904 .a. võttis Oscar Kiellberg kasutusele kattega metallelektroodi
1928.a. kasutas A. Alexander esimesena keevituspiirkonna kaitseks gaasi. Hiljem on kasutusele võetud täidis- ja metallkeraamilised keevitustraadid. 
Tehnika arenedes on lisandunud palju uusi keevituse liike: kontakt-, plasma-, laser -, electron-, induktsioonkeevitus jne.
Tänapäeval enamkasutatavad keevituse liigid on:

• käsikaarkeevitus
  
• keevitus kaitsva gaasi keskkonnas (MIG, MAG, MIG/MAG, TIG)
  
• kontaktkeevitus
  
• plasmakeevitus
  

Kaitsevahendid
Elektrikeevitusega töötamisel tuleb kasutada sobivat kaitseriietust ning jalanõusid mis kaitsevad keevitajat sulametalli, räbu pritsmete, keevituse soojustoime ja muude mõjutuste eest. Parimaks kaitseriietuseks on spetsiaalne kombinesoon. Selle puudumisel tuleb kasutada pikkade varrukatega kitlit ja tulekindlat põlle (Joon. 1). Keevitaja jalanõud peavad olema kinnised.. Võimaluse korral tuleks kasutada spetsiaalseid tugevdatud ninadega saapaid. Kinnastest tuleks eelistada pikkade kätistega nahkkindaid (Joon.2). Kuulmekäikude kaitseks keevitussädemete eest kasutatakse kõrvatroppe (Joon. 3). Näo ja silmade kaitseks kasutatakse kaitseprille ja keevitusmaske (Joon. 5 ja 6). Kaitseprille kasutatakse keevitatavate detailide töötlemisel nurklihvija ja meisliga ning šlaki eemaldamisel. Keevitusmask kaitseb keevitaja nägu sulametallipritsmete ja ultraviolettkiirguse kahjuliku toime eest. Lisaks sellele võimaldab keevitusmaski tume valgusfilter näha keevitustsoonis toimuvat. Valgusfiltri tööpõhimõtte järgi jagunevad keevitusmaskid kaheks: passiivse valgusfiltriga (Joon. 5) ja aktiivse isetumeneva valgusfiltriga (Joon. 6). Passiivse valgusfiltriga maskil on ühe kindla tumedusega valgusfilter (tavaliselt 10-11 DIN). Valgusfiltrid on vajadusel vahetatavad. Aktiivse isetumeneva valgusfiltri algtumedus on 3-4 DIN. Kaarleegi süttides tumeneb valgusfilter silmapilkselt tumeduseni10-11 DIN. Kaarleegi kustudes taastub valgusfiltri algtumedus. Valgusfiltri tumedusastmeid on võimalik muuta Aktiivse valgusfiltri toiteallikaks on päikesepatareid. Valgusfiltri kaitseks keevituspritsmete eest on filtri ees tavalisest klaasist vahetatav plaat.
Keevisliidete tüübid
Keeviskonstruktsioonide valmistanisel kasutatakse järgmisi keevisliiteid.
Põkkliide (Joon. 7) on kõige levinum keevisliite tüüp. Põkkliidet kasutatakse lehtmetalli , nurkprofiilide ja mitmesuguse eriprofiiliga talade keevitamiseks.
Ülekatteliidet (Joon. 8) kasutatakse õhema lehtmetalli kokkukeevitamiseks.
Käsikaarkeevitus
Sulas olekus põhi- ja elektroodimetall segunevad keevitusvannis ja tardudes moodustavad keevisõmbluse.
Metallelektrood on kaetud erilise kattekihiga, mis sulades tekitab gaase ning räbu, kaitstes sellega keevitusvanni pinda ning elektroodimetalli tilkasid hapniku ja lämmastiku kahjuliku mõju eest.
2.1 Käsikaarkeevituse skeem sulava elektroodiga
1. Ühendus vooluvõrguga
2. Keevitusseade
3. Keevitusjuhe käepidemele
4. Tagasivoolu keevitusjuhe
5. Elektroodihoidja
6. Sulav elektrood
7. Tagasivoolu juhtme kinnitusklemm
8. Detail
9. Keevituskaar
2.2 Keevitusvann
1. Sulavelektroodi varras
2. Sulavelektroodi kate
3. Tilga ülekanne
4. Kaitsegaasi kuppel
5. Vedel räbu (šlakk)
6. Tardunud räbu (šlakk)
7. Vedelkeevitusvann
8. Keevisõmblus
9. Detail
10. Keevituskaar
Kasutusala
Sulava elektroodiga käsikaarkeevitus võimaldab keevitada erinevates asendites.
Sulava elektroodiga saab keevitada legeerimata, vähelegeeritud, kõrglegeeritud teraseid ja malmi.
Keevitada saab metalle , mille paksus on vähemalt kolm millimeetrit.
Keevitusprotsessi tunnusnumber 111.
Keevitustransformaator
Keevitustransformaator toodab keevitamiseks vahelduvvoolu.
2.3 Keevitustransformaatori üldskeem
Keevitustransformaatori ehitus
1. Ühendus vooluvõrguga
2. Transformaatori sisse- ja väljalülitamine
3. Transformaator (ühefaasiline)
Transformaatori ülesanne: muundab kõrge võrgupinge madalaks keevituspingeks ja väikese võrguvoolu suureks keevitusvooluks.
4. Keevitusvoolu reguleerimine
5. Keevituskaabli ühendamine toiteseadmega
6. Tagasivoolu kaabli ühendamine toiteseadmega
Keevitustransformaatori puudused
1. Ei sobi keevitamiseks elektroodidega, millel on aluseline kate.
2. Kõrgendatud elektriohuga ruumides lubatakse keevitada aparaadiga, mille tühijooksu pinge ei ole üle 48V. Kui tühijooksu pinge on madal, siis halvenevad keevitusomadused, nt. kaare süütamine.
3. Reeglina ühendatakse transformaator vooluvõrku ühe või kahe faasiga ja seetõttu koormab ta võrku ebaühtlaselt.

Keevitustransformaatori eelised
1. Puudub magnettuul.
2. Lihtne ja töökindel konstruktsioon.
3. Teistest keevitusseadmetest tunduvalt odavam.
 Käsikeevituse sulav elektrood
2.6. Keevituselektrood
1. Elektroodi varras
2. Elektroodi kate
Kaarkeevitusel kasutatakse sulamatuid ja sulavaid elektroode. Sulavad elektroodid tehakse traadist või
lindist, mille keemiline koostis on ligilähedane keevitatava metalli omale.
Katte järgi tähistatakse ja liigitatakse elektroode järgmiselt:
A – happeline kate, mis sisaldab raua, mangaani , räni ja harvemini titaani oksiide . Saadav õmblusemetall on tugevasti oksüdeerunud ja suure tihedusega, keevitada saab nii alalis - kui ka vahelduvvooluga.
B – aluseline kate, mille peamine koostisosa on kaltsiumfluoriid või kaltsiumkarbonaat (kriit, marmor ). Keevitada tuleb vastupolaarse alalisvooluga.
C – tsellulooskate. Tsellulooskattes on peamised koostisosad tselluloos, jahu jt. orgaanilised segud , mis soojuse mõjul gaasistuvad ja moodustavad kaarevahemikus hea gaasikaitse ning katavad sulametalli õhukese räbukihiga.
R – rutiilkate , mille peamine koostisosa on rutiil (TiO2). Kaar põleb püsivalt ja võimaldab keevitada igas asendis nii alalis- kui ka vahelduvvooluga. Seejuures tekib väh e pritsmeid .
Kokkuvõte
Keevitus (protsess)– kahele või enamale osale kuumutamise või surve abil jätkuva kuju andmine. Võidakse kasutada keemiliselt koostiselt sarnast lisamaterjali . Keevitatakse metalle, plaste, klaasi, komposiite jm. keevitamist kasutatakse ka pealesulatuseks. Keevitamise käigus saad sa liita kaks või enam osakest üksteisega.