Vana-Egiptus (püramiidid) (0)

Audentese Spordigümnaasium
Vana- Egiptus püramiidid
Referaat
Tallinn 2011
Sisukord
Religioon /uskumused lk 3
Arhitektuur lk 3
Kujutav kunst lk 5
Kokkuvõte lk 5
Kasutatud kirjandus lk 6
Religioon/uskumused
Kunsti, s.h. arhitektuuri, seisukohalt on eriti tähtis vanade egiptlaste usk surmajärgsesse ellu. Nagu kõigis vanaaja ühiskondades, nii oli ka Egiptuses kunst lahutamatult seotud religiooniga. Kogu vanaegiptuse kultuuri, sealhulgas kunsti, mõjutas uskumus , et inimese elu võib jätkuda pärast surma. Vanad egiptlased uskusid hingede rändamisse – nad uskusid, et teatud pikema aja möödudes, pärast inimese surma, elab hing edasi ning tuleb teatud aja järel kehasse tagasi. Selleks, et hingel oleks kuhugi tagasi tulla, püüti hoolikalt säilitada surnukehasid. Preestrid kandsid hoolt kõigi surnukehaga seonduvate toimingute eest. Nad võtsid surnukeha vastu, viisid matmiskambrisse. Surnukeha balsameeriti, muudeti muumiaks ning maeti kindlatesse haudehitistesse. Lõpuks surmasid kõik orjad, kes olid protseduuridel abiks olnud, kindlustamaks vaarao matmiskoha saladuse. Palsameeritud surnukeha paigutati sarkofaagi. Sarkofaagi kaanele raiuti vaarao portreekujutis, juhuks kui keha peaks siiski lagunema . Et surnu saaks ka hauataguses elus nautida kõiki mugavusi, pandi talle hauda kaasa igasuguseid kaunilt kujundatud tarbeesemeid ja luksusesemeid, samuti teenrite kujukesed . Juhuks, kui inimese surnukeha peaks kuidagi hävima, tehti temast veel kujusid , et hing saaks tagasi tulles nendesse asuda . Egiptuse arhitektuuri omapära mõistmiseks tuleb aru saada, et suures osas loodi see uskumuste mõjul.
Kõige enam hoolitseti muidugi selle eest, et kindlustada igavene elu valitsejale – vaaraole. Vaarao tähistas algselt kuninga paleed. Egiptlased hakkasid oma kuningaid vaaraoks nimetama alates 18. dünastiast. Tänapäeval nimetatakse sageli vaaraodeks kõiki Vana-Egiptuse kuningaid. Juba vaarao eluajal raiusid, vedasid ja paigaldasid tuhanded alamad aastakümnete viisi tohutuid kiviplokke vaarao haudehitiste jaoks. Tolleaegse tehnika madala taseme juures läks see maksma palju inimjõude ja – elusid . Kõige vanemad haudehitised olid väiksemad, kiviplaatidest moodustatud mastabad . Neile järgnesid suuremad, astmetena tõusvad nn. astmikpüramiidid, millest vanim asub Sakkaras ja ehitati umbes neli ja pool tuhat aastat tagasi vaarao Džoserile. Selle looja, vaarao ülempreester ja peaminister Imhotep on esimene nimeliselt teadaolev arhitekt kunstiajaloos.
Arhitektuur
Püramiid on monumentaalne täisnurkse aluse ja längus külgedega ülespoole ahenev või teravatipuline ehitis. Püramiide on enim püstitatud Aafrikas ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Tuntuimad Egiptuse püramiidid on 3.-17. dünastia (28.-16.saj. eKr.) vaaraode haudehitised ja põlvnevad tõenäolielt mastabast. Püramiide ehitati lubjakivist ja Keskmise riigi ajal tellistest. Egiptuse eeskujul ehitasid püramiide Napata ja Meroe valitsejad . Ameerika vanade kultuurrahvaste püramiidid on astmelised ja moodustavad püramiidi tipus asuva templi aluse.
. Püramiidide ehitamiseks kulus tohutult tööjõudu, kelleks oli peamiselt Niiluse üleujutuste ajal tegevuseta jäänud rahvas. Samuti olid püramiidide ehitamise kulutused nii suured, et mõjusid kurnavalt riigi majandusele. Osalt seetõttu loobutigi hiljem püramiidide ehitamisest. Püramiidid ei olnud üksikehitised, vaid osa suurest kompleksist. Läheduses paiknesid sugulaste ja ülikute mastabad. Tekkisid omapärased nn “surnute linnad,” mille juurde kuulusid templid ja sillutatud teed.
Vaarao Džoseri hauakamber on maailma esimene suuremõõtmeline kivimonument ja esimene Egiptuse püramiid. Sellise astmikpüramiidi loomiseks tuli ehitada kuus mastabat üksteise peale, iga järgmine eelmisest väiksem. Matmiskamber on 27 m sügavusel maa all.
Egiptuse arhitektuuris levis eriline hauatüüp – mastaba , mis koosnes maa-alustest hauakambritest ja nelinurksest kaldusseintega kiviehitisest. Mastaba on Vana-Egiptuse aegne tähtsate egiptlaste lubjakivist laotud längseinte ja lameda katusega hauaehitis , mille maapealne osa on piklik kamber. Maapealse kambri all asub hauakamber sarkofaagiga. Selles oli tavaliselt üks, alates 5. dünastiast tihti ka mitu ruumi, mida kasutati ohvritoiminguteks ja lahkunu hingele sobiva ning maist elu meenutava kekkonna loomiseks. Mastaba püüti ehitada võimalikult suur ja tugev, et paremini kaitsta muumiat, aga ka selleks, et rõhutada kadunud tähtsust. On loomulik, et vaarao hauaehitis pidi kaugelt ületama kõik teised mastabad, nii nagu vaarao oma eluajal oli olnud võrreldamatult tähtsam kõigist oma alamaist. Vaarao mastaba ehitati kõrgem, tõenäoliselt astmetena ülespoole ahanev. Nii tekkiski nn. astmikpüramiid, millest astmete täitmise järel saadi tõeline püramiid.
Arhitektuuris on märksõnadeks püramiidid, mastabad ja templid. Esimesed ja teised on haudehitised ning arvatakse, et üks on teisest välja kasvanud: kuna vaarao matmispaik pidi olema mõistetavatel põhjustel suurejoonelisem , siis hakati asetama mastabasid üksteise peale. Püramiididest suurimad Gizas - Cheopsi , Chepereni ja Mykerinose - on kõik ehitatud Vana riigi ajal, hilisemad on pisemad . Templeid ehitati jumalatele, selle moodustasid sissekäik, sammashoov, kuhu ka rahvas pääses ning tagumised kinnised ruumid, kus vaid preestrid võisid toimetada.
Kui ka Vana riigi ajal olid templites sambad, leidsid nad Keskmise riigi ajal süstemaatilisemat kasutust . Vormilt olid nad proto - dooria siilis, tõenäoliselt saadud nelinurksel sambalt järjest nurki ära lõigates, saavutades nelinurgast kaheksanurga, siis 16-nurga jne. Lisaks proto-dooria sammastele on egiptuse ehituskunstile omased veel lootos -, papüüros- ja palmsambad, mis jäljendasid vastavaid taimi. Nii nagu Vana-Kreekas moodustusid sambad baasist, tüvesest ja kapiteelist.
Kujutav kunst
Kujutava kunstist esinesid skulptuur ning reljeefi- ja maalikunst . Kuna viimased kaks olid väga lähedased - reljeefid olid väga madalad ning värvilised ning allusid koos maaliga samadele stiiliseadustele - käsitletakse neid koos pinnakunstina. Pinnakunst oli väga selge ja ülevaatlik ning eksisteeris koos kirjaga. Valitsejaid kujutati kõige suurematena, seejärel ametnikke, väikseimaina aga lihtrahvast. Kuningad ja ametnikud olid alati egiptuse poosis : pea, käed, alakeha ja jalad külgvaates, õlad eestvaates. Skulptuuris kujutati samuti enamasti valitsejaid ja pooside valik on piiratud: pea sirgelt püsti, istuval figuuril jalad üksteise kõrval, käed põlvedel, vahel üks rinnal; püsti seisval figuuril vasak jalg pisut ees, käed ripuvad alla, vahel hoidis üks keppi. Skulptuuride valmistamise kunsti peeti väga oluliseks, sest muumia hävimise korral pidi just portreeskulptuur täitma hinge jaoks keha aset. Seepärast püüdsid kõik, kel vähegi võimalust, endast skulptuuri maha jätta. Skulptuure raiuti kivist, kuid on teada ka puitskulptuure, mis olid jõukohasemad vaesemale rahvakihile. Teise kategooria moodustavad teeniate kujud, mida ülikuile hauda kaasa pandi. Nemad olid kujutatud märksa vabamas olekus, kuigi mõningane kangus on ka neile omane.
Kokkuvõte
Egiptuse kunst on olnud eeskujuks paljudele teistele kunstiliikidele just oma suurejoonelisuse ja omapära tõttu. Eelkõige on see aga andnud oma panuse Vahemeremaade kunsti arengusse . Kuigi väga palju on vaieldud selle üle, kas Egiptuse püramiidid ja templid on ikka inimese tehtud ja kui nii, siis kuidas see võimalik on. Võib siiski öelda, et terve Egiptuse riik on üks suur kunst. Mitte kusagil teises riigis ei saa kohata püramiide ega templeid, mis ongi omased ju ainult Egiptusele.
Kasutatud kirjandus:
1. Eesti Entsüklopeedia (EE 7)
2. http://www.miksike.ee
3. wikipedia.org
6