19. sajandi keskpaigani kuulusid hollandi tuulikud peamiselt mõisatele. Kuid peale 19.sajandi keskpaika said ka talupojad õiguse neid ehitada. Jüripäeval, 23. aprillil algas õige kevad ja põllumehed said põllule tööle minna. Jüripäev oli ka talupoegadele rendimaksmise, elukohamuutmise ja teenijate palkamise päevaks. Talusulased ja -tüdrukud, samuti mõisamoonakad võisid sel päeval peremeest või mõisnikku vahetada. Kevadel veeti laudad sõnnikust puhtaks ning sõnnik pandi väetiseks kesapõllule, mis künti üles ja kuhu külvati järgmisel aastal seemneid. Peamisteks põllutöödeks olid kündmine, äestamine ja külvamine. Künti puust adraga, mille küljes olid rauast sahaterad. Seda vedasid kas härjad või hobused. Pärast kündmist põld äestati, seejärel külvati seemneid. Seda tehti käsitsi. Kasvatati rukist, otra, kaera ja nisu, 19. sajandi teisel poolel levis ka linakasvatus ja hakati laialdasemalt kasvatama ka kartulit
Samas ruumis saadeti mööda ka kõik pidulikud sündmused. Sel puhul tehti suuremad koristustööd, seinad lubjati valgeks ja põrandale riputati liiva või kalmuse varsi. Lakke riputati õlgedest ja kõrkjatest tehtud ilustusi. Seinad kaeti linaste kangastega ja mõnel pool ka peergudest mattidega. Talutööd jätkus aastaringselt. Kevadel olid peamisteks põllutöödeks kündmine, äestamine ja külvamine. Künti puust adraga, mille otsas olid rauast sahaterad. Atra vedasid põhiliselt härjad, mõnel pool ka hobused. Külvati käsitsi. See oli vastutusrikas töö ja tavaliselt tegi seda peremees ise. Kasvatati rukist, otra, nisu ja kaera. Kevadtööde hulka kuulus ka sõnnikuvedu laudast põllule, mis siis hiljem üles künti. Talutööde tegemisel jälgiti alati tähelepanelikult loodusmärke ja rahvakalendrit. Nii oli 1. aprillil kaejalaskepäev, mis karjatamise perioodi algust tähistas. Künnipäev oli l4. aprillil ja tähistas kevadiste künnitööde algust
Lisaks kohustustele käia saksa mõisniku juures orjamas tuli teha ka oma talu tööd, mida jätkus aastaringselt. Talutööde alustamisel ja lõpetamisel jälgiti hoolega loodusmärke ja rahvakalendri tähtpäevi. Kevadel olid peamisteks põllutöödeks kündmine, äestamine ja külvamine. Künti puust adraga, mille otsas olid rauast sahaterad. Atra vedasid härjad. Pärast kündi põld äestati ja siis võis juba seemne mulda külvata. Külvati käsitsi ja väga hoolikalt. Kasvatati rukist, otra, nisu ja kaera. Kevadel veeti laudad sõnnikust puhtaks, see sai väetiseks kesapõllule, mis järgneval sügisel üles künti. Pärast jaanipäeva, kui ilm vähegi lubas, tuli alustada heinateoga. Sageli asusid heinamaad talust kaugel metsade ja soode keskel. Heina niideti vikatiga hommikul vara, kui kaste oli veel maas. Keskpäevapalavuses muutus niitmine väga vaevaliseks. Kuiv hein pandi suurtesse kuhjadesse või veeti küüni.
- meeste aitamine põllutöödel - loomade talitamine - toidu valmistamine - laste kasvatamine Lapsi oli taluperes rohkesti, tavaliselt 4-5 või rohkemgi Juba varakult õppisid lapsed tööd tegema ja vanemaid abistama TALGUD – mõne kiireloomulise töö puhul ei tulnud talupere ise toime, siis korraldati talgud - metsavedu - heinategu - rukkilõikus - hoonete ehitamine Kevadtööd Kündmine - puust ader, millel oli rauast sahk - vedasid härjad, aga ka hobused Äestamine - äke Külvamine - käsitsi ja väga hoolikalt - kasvatati: rukis, oder, nisu, kaer * Lõuna-Eestis linakasvatus * Alles 19. sajandi II poolel (!) hakkas levima ka kartulikasvatus --- aitas kaasa näljahädadele lõpule Sõnnikuvedu --- laudast välja kesapõllule väetiseks Suvised tööd Heinategu - pärast jaanipäeva - heinamaad sageli talust kaugel metsade ja soode keskel
Nende kampsunid olid enamasti potisinised. Meelsasti kandsid nad ka õlakatteid. Abielunaine ei tohtinud käia palja peaga. Ta kandis peas linikut, rätti või tanu. Nende sõled ja prossid olid küllaltki suured. KOHUSTUSED XIX sajandi keskel peale kohustuste tuli ka mõisniku juures käia orjamas, tuli teha talutöid, mida jätkus aastaringselt. Kevadel olid peamiselt põllutöödeks kündmine, äestamine ja külvamine. Künti puust adraga, mille otsas olid rauast sahaterad. Atra vedasid härjad, mõnel pool ka hobused. Pärast künti põld äestati ja siis võis juba seemne mulda külvata. Külvati käsitsi ja väga hoolikalt. Kasvatati rukist, otra, nisu ja kaera. Lõuna-Eestis levis XIX sajandi II poolel linakasvandus. Samal ajal alustati Eestis laiemalt ka kartuli kasvatamist, mis aitas teha lõpu suurtele näljahädadele. Kevadel veeti laudad sõnnikust puhtaks, see sai väetiseks kesapõllule, mis järgneval sügisel üles künti
Pea miselt oli seal palju loo mi ja väike osa asjadest on muuseu mis väljas. Ülejäänud asjad on hoidlates. KOHUSTUSED XI X sajandi keskel peale kohustuste tuli ka m õisniku juures käia orjamas, tuli teha talutöid, mida jätkus aastaringselt. Kevadel olid pea miselt p õllutöödeks künd mine, äestamine ja külva mine. Künti puust adraga, mille otsas olid rauast sahaterad. Atra vedasid h ärjad, m õnel pool ka hobused. Pärast künti põld äestati ja siis võis juba se e mne mulda külvata. Külvati käsitsi ja väga hoolikalt. Kasvatati rukist, otra, nisu ja kaera. L õunaEestis levis XI X sajandi II poolel linakasvandus. Sa mal ajal alustati Eestis laie malt ka kartuli kasvatamist, mis aitas teha lõpu suurtele näljahädadele. Kevadel veeti laudad s õnnikust puhtaks, see sai väetiseks kesapõllule, mis järgneval sügisel üles künti
Eesti traditsiooniline rahvakultuur Kontrolltöö nr.1 ARGIMILJÖÖ 2.EHITISED JA TALUÕUED 2.2.Taluelamud 18.-19.sajand oli rehielamu talurahva hulgas üldvalisev. Koosnes kolmest osast: hoome keskel paiknes peamine eluruum rehetuba (Lõuna-Eestis rehetare), ühes otsas oli avar majandusruum rehealune, teises otsas kamber (või kambrid). See hoome kandis endas palju erinevaid funktsioone: elamu, rehe, lauda, töö- ja hoiuruumi ning paiguti ka sauna ülesannet. Keskne ruum rehielamus oli küttekoldega rehetuba. See on aastaringselt elutuba, kuid sügisel rehepeksuajal kuivatati seal vilja ja peksti reht. Rehetuba oli keskmisel 30-40m 2 kõrgus valdavalt 3-3,5 m. Selline kõrgus oli vajalik vilja kuivatamiseks. Inimese pea kohal olid talad, millel lahtiselt liikuvad parred, millele kuivatamiseks aheti laugude (3-4 parre) kaupa viljavihud. Muul ajal neil magati ja hoiti küttepuid
jogurtiga). Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus. Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa. Munatoidud olid haruldased, munapuder ja keedetud munad olid pühapäevaroad. Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima. Lisaks hapupiimale tarvitati joogiks kalja, pühade puhul õlut. Liha polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära
Eurooplaste põlvnemine Praegu levinud arvamuse kohaselt, mida kinnitavad hulgalised mõõtmised, on kogu nüüdne inimkond pärit mõnest üksikust esiemast, kes elas Aafrikas umbes 70 000 aastat tagasi.Mingil põhjusel rändas see rahvas Aafrikast välja. Aga millist teed mööda? Ja kuidas ta Euroopasse jõudis? Miks üldse Aafrikast lahkuti? Võib-olla sai rahvast liiga palju. Võib-olla muutus kliima ebasoodsamaks.Üks ajaline pidepunkt on Homo sapiens `i ilmumine Euraasiasse umbes 40 000 aastat tagasi.Teine ajaline pidepunkt (vähemalt Põhja-Euroopa rahvaste puhul) on kindlasti viimane jääaeg või õigemini selle lõpp. Eesti aladel peetakse lõplikult jääst vabanemise ajaks 13-11 000 aastat eKr. (A. Mäesalu, T. Lukas, M. Laur, T. Tannberg, 1997:7 ).Aurignaci ( ajastu kuni umbes 28 000 eKr) migratsioon tähendas tänapäeva inimeste saabumist Euroopasse. Eesti geneetikud on pikka aega uurinud, kuidas kõigi maailma rahvaste esivanemad Aafrikast välja
(tuntuim Jõelähtmel) Varase rauaaja lõpul/ rooma rauaaja algul õpiti rauda tootma kohapealsest soo-ja järvemaagist (vanimaid teadaolevaid kohti on Tartu lähedal asetsev Tindimurru u 2000 a tagasi). See võimaldas raudesemete ulatuslikumat kasutuselevõttu ja kiirendas oluliselt põlluharimise arengut. Tänu raudkirvestele levis aletegemine ja peagi sai alguse söödiviljelus (st põld oli peale kasutamist 4-5 a puhkeasendis e söödis ja teda kasutati peamiselt karjamaana. Sel teel saadav sõnnik oli omakorda vajalikuks väetiseks). Söödiviljelus sai alguse Lääne- ja Põhja-Eestis ning Saaremaal, kus mullakiht oli õhuke, aga viljakas. Põldude rajamisega kaasnes elanike paikseks muutumine ja esimeste külade teke. Peagi kujunes põlluharimisest peamine elatusallikas, karjakasvatuse tähtsus taandus. Uute põldude tekkides tihenes ka asustus. Alguse sai käsitöö hoogne areng, eriti tänu siiakanti jõudnud suurtele pronksikogustele
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
