Eesti poliitiline kultuur (0)

Poliitika puudutab meie igapäevaelu ning mõjutab meie elu igast aspektist . Selle üle arutletakse ja vaieldakse palju, kuid tagaplaanile on jäetud politiiline kultuur. Poliitiline kultuur on poliitika vaimsed ja käitumuslikud aspektid. Selle moodustavad politiilise otsustamisega seotud normid, väärtused, usukumused, teadmised, protseduurd, traditsioonid ja rituaalid. Lisaks sellele arvestatakse sinna hulka poliitilise tegevusega seostatud mõisted ja poliitiline käitumine ( Lauristin , Tallo, Vihalemm , 1997). Selles essees analüüsin, milliseks on kujunenud poliitiline kultuur Eestis, mis seda mõjutanud on ning millised on eestlaste alusväärtused .
Eesti on demokraatlik riik, mida juhivad erinevaid ideoloogiaid esindavad parteid. Parteid valib võimule rahvas. Samas ei ole valimisaktiivsus alati püsiv olnud, vaid sõltub tugevalt rahva rahulolust ning soovis poliitilises elus kaasa lüüa. Pärast taasiseseisvumist 1990. aastate alguses oli valimisaktiivsus ülimalt kõrge, üle 90% ( Pettai , Auers, Ramonaite, 2011). Rahvas oli siis motiveeritud iseenda riiki üles ehitamast ning poliitiline kultuur oli alles arenemas. Viimastel aastatel on inimeste motivatsioon langenud, poliitikutes ollakse pettunud ning riigist võõrandunud. Seda näitab valimisaktiivsus, mis 2015. aasta Riigikogu valimistel oli 64,2%. Siiski on näha valimisaktiivsuse paranemist, sest 2011. aasta Riigikogu valimistel oli see 63,0% (Vikipeedia, 2015). 2015. aasta valimistel olid edukad kaks uut parteid, mis näitab, et rahvas ootab valitsusse muutusi ja uusi tuuli . Vabaerakond ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond said Riigikogusse vastavalt 8 ja 7 mandaati , mis oli suhteliselt üllatav tulemus. Sellel on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Demokraatia paraneb , sest Riigikogusse jõuab erinevaid vaateid ja arvamusi ning ühel erakonnal on raskem võimutseda. Samas on oht Riigikogu killustumiseks, sest erakonnad omavad erinevaid vaateid ning on oht lahkhelideks. Seda eriti, mis puudutab Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda, kes kogub tuntust oma äärmuslike vaadete puhul. Siiski arvan, et on oluline, et Riigikogusse jõuaks ka väiksemate parteide hääl.
Kohaliku omavalitsuse valimistel on valimisaktiivsus üldiselt veelgi madalam, kuigi valitakse enda omavalitsuse otseseid juhte. 2013. aasta valimistel oli valimisaktiivsus 57,68%. Samas oli kohaliku omavalitsuse valimisaktiivsus suhteliselt madal ka 1993. aastal, kui valimas käis 52,6% valijatest (Delfi, 2013). Seega jääb mulje, et rahvas peab pigem tähtsamaks Riigikogu valimisi, kuigi kohalik omavalitsus mõjutab otsesemalt rahvast. Rahva tüdimust erakondadest näitab ka see, et 2013. aprillis Emori poolt korraldatud küsitlusel oli 26- protsendiline toetus üksikkandidaatidel ja 11-protsendiline toetus valimisliitudel ( Kook , 2013). Sellest järeldub, et inimesed ei ole rahul suurparteide tegevusega, kuid selle asemel, et olukorda valimise abil muuta, otsustavad nad võtta pigem passiivse rolli.
Oluline osa poliitilise kultuuri analüüsimisel on rahva usaldus riigiinstitutsioonide vastu. Riigiinstitutsioonide usalduse kohta viiakse läbi regulaarselt küsitlusi. 17 aasta jooksul on Riigikogu usaldanud inimeste protsent kõikunud 32 ja 57 protsendi vahel. Keskmiselt on Riigikogu usaldanud 45 protsenti inimestest ja mitteusaldanud 48 protsenti (Reiljan ja Pettai, 2012). Seega on usaldus Riigikogu vastu suhteliselt madal, kuid võrreldes näiteks Leedu ja Lätiga, on Eestis usalduse tase kõrgem. Suurem toetus parlamendi vastu on Põhjamaades ning riikides, kus pole kommunistlikku pärandit . Nendes riikides tajutakse vähem korrputsiooni ja majanduslik areng on kõrge (Reiljan ja Pettai, 2012). Seega mõjutab riigi ajalooline minevik tugevalt poliitilist kultuuri ja usaldus parlamendi vastu. Poliitikateadlased arvavad , et postkommunistlikele maadele ongi iseloomulik vähearenenud erakonnad, riigi institutsioonide madal usaldus ja kodanike madal aktiivsus poliitilises elus. Demokraatia nõrkuse põhjuseks on peetud „õhukest“ poliitilist kultuuri ja püsivate erakondlike eelistuste puudumist (Hämmal, Kivirähk , Lauristin ja Võõrmann, 2007). Sellest järeldub, et nõrga poliitikute usalduse põhjuseks võib olla kommunistlik pärand, mis on jätkuvalt rahvuslikus mälus.
Poliitiline kultuur on mõjutatud Eesti rahva alusväärtustest. Jakobson , Kalev ja Saarts (2008) on oma artiklis välja toonud järgmised alusväärtused: materiaalsus ja instrumentaalsus; ilmalikkus; indvidualism; vähene võimudistants; rahvuslik maailmanägemus; maskuliinsus; riigitraditsiooni nõrkus ja antietatism; nõrk kodanikukultuur; nõrgad kommunitaarsed väärtused; orienteeritud muutustele; mittevägivaldne protestikultuur ja antimilitaarsus. Eesti inimestele on tähtsad materiaalsed vajadused, mis ilmselt tingitud kommunistlikust minevikust, kui oli pidev puudujääk. Eestlastele on iseloomulik ilmalikkus, sest ajalugu uurides selgub , et tegemist on suhteliselt usuleige rahvaga. Vähene võimudistants avaldub selles, et Eestis ei sallita seisusevahede rõjutamist. Eestis peetakse tipp- poliitikuid pigem „kellekski meie seast“ ning ei vaadata nendele alt üles (Jakobson, Kalev ja Saarts, 2008). Eesti on väike riik ning on tavaline, et kõik tunnevad kõiki. Mõnes mõttes on see positiivne, et ei ole märgatavaid seisusevahesid, kuid tutvused soosivad „onupojapoliitikat“ ehk eelistatakse pigem tuttavaid. Suurfirmade juhid pärandavad tavaliselt oma positsiooni edasi lastele, selle asemel, et lasta teistel inimestel sellele kohale ausalt kandideerida.
Poliitilise kultuuri mõistmiseks tuleb arvesse võtta tugevat rõhuasetust rahvuslikule ideoloogiale. Samuti on Eesti poliitilise kultuuri omapärase see, et identiteediloome käib üldiselt läbi negatiivse vastandamise (Jakobson, Kalev ja Saarts, 2008). Kõige rahvuslikumalt meelestatud on Eesti Konservatiivne Erakond. Maskuliinsust tõestab see, et Eestis domineerivad maskuliinsed teemad: majanduskasv , kaitsepoliitika jms. Samuti osaleb Eestis suhteliselt vähe naisi poliitikas (Jakobson, jt, 2008). Eelmises Riigikogu koosseisus oli 101-st liikmest naisi ainult 20 (Riigikogu, 2014). Riigitraditsiooni nõrkuse põhjuseks on ilmselt vähene kogemus riigi juhtimises, sest Eesti on ajalooliselt suurema osa ajast kuulunud võõrriigi koosseisu. Nõrk kodanikukultuur seisneb selles, et eestlased osalevad poliitilises elus suhteliselt vähe. Seda näitab ka madal valimisaktiivsus. Samuti on Eestis nõrgad kommunitaarsed väärtused, sest majanduslikud on domineerivamad. Kodanikualgatusi võiks olla rohkem ning eestlased on poliitilises elus kaasarääkimises üpris passiivsed. Seda, et eestlased on orienteeritud muutustele näitavad ka 1990. aastail ühiskonnas läbi viidud muutused ja reformid , kui lagunes Nõukogude Liit (Jakobson, Kalev ja Saarts, 2008). Samuti on eestlasele iseloomulik mittevägivaldne protestikultuur ja antimilitaarsus. See on ühest küljest hea, sest rahutusi ja mässe ei toimu, kuid samas kiruvad eestlased pigem kodus omaette ning ei võta olukorra parandamiseks midagi ette. Pronksiöö mõjus šokeerivalt ja oli Eesti ühiskonnas ainulaadne juhtum.
Eesti poliitilisele kultuurile mõjub kindlasti negatiivselt parteide omavaheline suutmatus leida kokkuleppeid. Valimiseelsed reklaamid näitasid selgelt, et keskendutakse teiste mahategemisele. Põhiliselt vastandasid erakonnad end Keskerakonnale. Reformierakond kutsus oma valimisreklaamis otseselt hääletama inimesi nende poolt sellepärast, et Keskerakond valimisi ei võidaks. Selline hirmutamine teise partei võiduga on põhimõttelt vale. Lisaks ei toimu vastandamine ideoloogiate alusel, vaid pigem isikuliselt. Samuti ilmus meedias pärast valimistulemuste selgumist mitmeid uudiseid teemal, kuidas keeldutakse teiste parteidega koalitsioonis olemast. Valimislubadusi kuulatas jäi mulje, et erakonnad pole enam enda ametlikus maailmavaates kindlad ning lähevad „kindla peale“, andes populistlikke lubadusi. Keskerakond lubas tõsta miinimumpalga 1000 euroni, kuid vastamata jäi küsimus, kust selle jaoks raha võetakse. Seega peaksid erakonnad läbi mõtlema uuesti, mis on nende eesmärgid ning kuidas neid saavutada teiste mahategemiseta. Samuti on levinud ühest erakonnast teise liikumine ehk poliitikud ei ole kindlad ühes erakonnas , vaid liiguvad sinna, kus neil parasjagu kasulikum on. See tekitab valijas aga rohkem segadust . Lisaks on levinud „poliitbroilerid,“ kelle poolt hääletatakse ebapoliitilistel põhjustel. 2015. Aasta Riigikogu valimistel osutusid valituks teiste seas ka saatejuhid Maire Aunaste ja Heidy Purga, kelle eelnevat poliitilist tegevust pole kuskil näha. Erakondade käitumine ja suhtumine mõjutab otseselt poliitilist kultuuri ning siin on arenguruumi veel palju.
Poliitilisest kultuurist rääkides ei saa minna mööda mõistest demokraatia. Vaidlusi teemal, kui efektiivne on Eestis demokraatia, on peetud mitmeid. Formaalselt peaksid olema kõik demokraatia tunnused esindatud . Kodanikud osalevad poliitikas valimiste kaudu, kehtib võimude lahusus , Riigikogus on esindatud mitu parteid ja ideoloogiat . Samuti eksisteerib sõnavabadus ja vaba ajakirjandus . Siiski tundub, et midagi on puudu ning rahvas pole rahul. Ilmselt jääb puudu erakondade läbipaistvusest, sest tihti jõuavad meediasse rahaskandaalid, milles pole teada, kuidas on kasutatud parteiraha. Samuti võiks olla rohkem kodanike kaasamist tähtsatesse otsustesse, et rahvas ei tunneks end väljajäetuna. Näiteks kooseluseadus , mis tekitas paljudes pahameelt, oleks võinud minna rahvahääletusele, et inimesed oleks tundnud, et nende arvamust on kuulatud. Kooseluseadusega kaasnes Eesti ühiskonnas terav debatt ning üle pika aja oli näha, et eestlastele lähevad poliitilised otsused korda. Sellepärast pettusid paljud Eesti poliitikutes, sest Riigikogu liikmed ei vastanud ega lugenud isegi eraisikute kirju. Seega arvan, et demokraatia on Eestis veel noor ning aja jooksul see areneb.
Üldiselt on meil efektiivne demokraatia ning võrreldes teiste postkommunistlike riikidega ka arvestatav poliitiline kultuur. Meil on mitmeid erakondi, kuid küsitavad on nende väärtused ja maailmavaatelised põhimõtted. Meediasse jõudvad uudised poliitskandaalidest tõrjuvad rahva võimust kaugemale ja tekitavad vastumeelsust. Selge on see, et muutused ei saa toimuda paari aastaga ega mõne uue erakonna tekkega, vaid selleks peaksid muutuma olemasolevate poliitikute väärtushinnangud . See on aeganõudev protsess, mille pidurdajaks on meie kommunistlik minevik, kuid ajapikku tundub olukord siiski paranevat.
Kasutatud allikad:
2015. aasta Riigikogu valimised. (2015). Vikipeedia, vaba entsüklopeedia . Kasutatud 09.03.2015. http://et.wikipedia.org/wiki/2015._aasta_Riigikogu_valimised
Auers, D., Pettai, V. Ja Ramonaite, A. (2011). Poliitiline areng. Eesti Inimarengu Aruanne 2010/2011. Kasutatud 08.03.2015. http://kogu.ee/public/eia2011/EIA_2011.pdf
Esialgsetel andmetel käis hääletamas ligi 58% valijatest. (2013). Delfi. Kasutatud 08.03.2015. http://eestielu.delfi.ee/archive/esialgsetel-andmetel-kais-haaletamas-ligi-58-valijatest?id=66943812
Hämmal, J., Kivirähk, J, Lauristin, M. ja Võõrmann, R. (2007). Maailmavaade ja toetus erakondadele. Eesti Inimarengu Aruanne 2006. Kasutatud 08.03.2015. http://www.kogu.ee/public/trykised/EIA06_est.pdf
Jakobson, M., Kalev, L. ja Saarts, T. (2008). Eesti poliitiline kultuur: alusväärtused. Riigikogu Toimetised. Kasutatud 08.03.2015. http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=13601
Kook, U. (2013). Emor: kohalikud valimised võidab üle-eestiliselt Keskerakond. ERR. Kasutatud 09.03.2015. http://uudised.err.ee/v/eesti/e666d687-edf3-41c8-b254-6d9e04e36efc
Lauristin, M., Tallo, I. ja Vihalemm, P. (1997). Poliitilise kultuuri areng Eestis. Kasutatud 08.03.2015. http://www.urban.ee/pdf/15/U15-1-ee.pdf
Reiljan, A. ja Pettai, V. (2012). Rahva usaldus Riigikogu vastu 1995-2012. Riigikogu Toimetised. Kasutatud 08.03.2015. http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=16253
Riigikogu liikmed arvudes. (2014). Kasutatud 09.03.2015. http://www.riigikogu.ee/?id=31678