Leidsid 26 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eesti keele konspekt". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
käänd, pöördälte, pöördsõna, pöördsõnad, astmevaheldus, ains, tüves, mitm, astmes, omadussõna, tegusõna, kõneviis, omastav, mõrsja, karnivoor, kirjapilt, koera, oodanud, lauseid, sõnavorm, mitmus, tragöödia, tegumood, olevik, mastaap, hüatsint, tüvevaheldus, siiras, hääldus, kämmal, kujuvaheldusokaalkuju, matka, laadivaheldusLiide on alati sõna lõpus (nt poistegagi). 4.Sõnaliigid Muutuvad sõnad: Käändsõnad (saab käänata 14nes käändes): a) Nimisõnad (asjad, olendid, abstraktsed mõisted, nt poiss, kass, laud, armastus) b) Omadussõnad (omadused, nt kole, ilus) c) Arvsõnad (põhi- ja järgarvud, nt kuus, kuues) d) Asesõnad (viitavad isikutele, olenditele ja asjadele, asendavad täistähenduslikke sõnu, nt sina, see, keegi) e) Pöördsõnad e tegusõnad e verbid (väljendavad tegevusi, nt elama, minema) Muutumatud sõnad :neid ei saa käänata ega pöörata a) Määrsõnad (väljendavad tegevuse viisi kuidas?, aega millal?, kohta kus?, hulka kui palju?, suhtumist ja hinnanguid, nt kiiresti, eile, seal, palju, kahjuks) b) Kaassõnad (kuuluvad nimisõna juurde ja väljendavad abstraktseid suhteid nagu käändelõpudki, nt juurde, all, kaudu, tõttu)
ja ka soome keel rohkem kui eesti keel. 3) flekteerivad e fusiivsed keeled – neis on nii tunnuseid ja lõppe kui ka liiteid, kuid need liituvad tüvele keerukate muutumisprotsesside käigus, nii et tüve, tunnust ja lõppu on üksteisest raske eraldada. Sõnamuutmises on oluline osa tüve teisenemisel, tüvesisestel häälikumuutustel, nt indoeuroopa keeltest ladina ja saksa keel (nt sks Vater, mitm Väter). Inkorporeerivad e polüsünteetilised keeled – selle jaotise on lisanud Põhja-Ameerika indiaanikeelte uurijad. Neis keeltes pole iseseisvaid sõnu, väljendid moodustatakse sõnatüvede ja lõpusarnaste aineste liitmise teel. Reeglipärane ja rikas vormimoodustus. Sellised on mõned indiaanikeeled, eskimo ja tšuktši keel. 5. Morfoloogilised sõnaklassid (käändsõnad, pöördsõnad, muutumatud sõnad).
Tegelikud keeled on eri tüüpide segud. Greenbergi kvantitatiivne morfoloogiline tüpoloogia (1954) 100-sõnalised tekstid 8 keelest Sünteesi-, aglutinatsiooni-, liitmis-, derivatsiooni-, muutemorfoloogia-, prefiksi-, sufiksi-, isoleerivus- jt indeksid WALS Morfoloogiline tüpoloogia Morfoloogiline tüpoloogia Eesti keele morfofonoloogiast Eesti keele tähtsamad tüvevaheldused: Astmevaheldus on tüvevaheldus, mille puhul on sõnatüve üks allomorf tugevas, teine nõrgas astmes. Kujuvaheldus on tüvevaheldus, mille puhul sõnatüvi lõpeb mõnes vormis konsonandiga, mõnes vokaaliga. Eesti keele morfofonoloogiast Astmevahelduse tuvastamine (Martin Ehala järgi): Tuleb võrrelda kaht tüveallomorfi, A- ja B-tüve Käändsõnadel ainsuse omastava ja osastava tüvi, nt mõtte : mõtet Pöördsõnadel kindla kõneviisi ainsuse oleviku 1. pöörde ja da- tegevusnime tüvi, nt loen : lugeda Eesti keele morfofonoloogiast Astmevahelduse liigid:
Johannes Aavik mõtles eesti keelde uusi sõnu ja väideldavalt on tema poolt mõeldud sõnadest on käibel 34. Näide: mõrv, üllitama, lamp, süümekas. Ning i ülivõrre on tema poolt mõeldud. SÕNALIIGID SÕNAD Muutumatud Muutuvad sõnad sõnad Käändsõnad Pöördsõnad Määrsõna Kaassõna Sidesõna Hüüdsõna Arvsõna Nimisõna Tegusõna Asesõna Omadussõna Muutuvad sõnad Käändsõnad: Nimisõna. Sõnad, mis nimetatakse asju, olendeid ja absoluutseid mõisteid (käega mitte katsutavad). Näide: haige (nimisõna) lebas voodis. Sõnad, mis käituvad nimisõna kontekstis kui mõnes teises juba omadussõnana
Sellist tüüpi esindavad türgi (ja üldse turgi keeled), polüneesia ja altai keeled, ungari ja ka soome keel rohkem kui eesti keel. 3) flekteerivad e fusiivsed keeled neis on nii tunnuseid ja lõppe kui ka liiteid, kuid need liituvad tüvele sedavõrd keerukate muutumisprotsesside käigus, et tüve, tunnust ja lõppu on üksteisest raske eraldada. Sõnamuutmises on oluline osa tüve teisenemisel, tüvesisestel häälikumuutustel, nt indoeuroopa keeltest ladina ja saksa keel (nt sks Vater, mitm Väter). 4) Inkorporeerivad e polüsünteetilised keeled selle jaotise on lisanud Põhja-Ameerika indiaanikeelte uurijad. Neis keeltes pole iseseisvaid sõnu, väljendid moodustatakse sõnatüvede ja omamoodi lõpusarnaste aineste liitmise teel. Sellised on mõned indiaani keeled, eskimo ja tsuktsi keel. Näide ühest indiaani keelest: g-nagla-sl-i-zak-s `mina-elama-koht- otsima-pidevalt'. Nendes keeltes on meie mõistes lauseliikmed liidetud üheks sõnaks.
Hüüdsõnad: Ennäe, kõtt, tsau!, tere!, tohoh jne. 5) Vormiõpetus: tüvi, liited ja tüvevaheldus- Sõnavorme saadakse tüvevahelduse ja aglutinatsiooni teel. Aglutinatsiooniks nimetatakse sõnavormide moodustamisviisi, mille puhul tüvele lisatakse liiteid. Tüvevahelduse puhul muudetakse sõnatüve. Käändsõnade A-tüvi (ainsuse omastav) ja B-tüvi (ainsuse osastav). Tegusõnade A-tüvi (mina vorm) ja B-tüvi (da-tegevusnimi). Tüvevokaal on tüves avalduv vokaal nt. koera. 5 tüvevahelduse liiki Astmevaheldus (tüvevaheldus, mille puhul on sõnatüve üks variant tugevas astmes, teine nõrgas astmes) Jaguneb kaheks: (1) Laadivaheldus Laadivahelduslike sõnade tugevas astmes esineb sulghäälik või s, nõrga astme tüvavariantis see aga puudub või on asendunud teise konsonandiga. Nt: jala jalga, hamba hammast, anda- annan, õmmelda-õmblen
ASTMEVAHELDUS = tugeva ja nõrga astme seaduspärane vaheldumine sõna muutmisel laadivaheldus (LV vältevaheldus (VV) sõna sisehäälikutes sulghääliku või sõna välte muutumine sõna muut- s-i muutumine või teisenemine sõna muutmisel misel ASTMEVAHELDUSE MÄÄRAMISEKS 1.Moodustan a) käändsõna puhul ains nimetava, omastava, +(osasatava) käände b)pöördsõna puhul da-infinitiivi ja oleviku I p (mida teha?) (mida teen?) 2.Määran sisehäälikud.[pearõhulise (I) silbi täishäälikust järgmise silbi täishäälikuni] 3.Vaatan, kas sisehäälikutes on toimunud sulghääliku või s-i muutumine või kadumine luba : loa (b kaob) -> LV sadada : sajan ( d->j) -> LV käsi : käe (s kaob) -> LV lugeda : loen (g kaob) -> LV
mõtiskleva ja arutleva iseloomuga, vahel harva ka lüürilise. Kuna on lühike siis on üks mõtteavaldus aga oma olemuselt lõpetatud tervik. Marginaal on üks mõtteavaldus, kui tekstist võtta üks lõik siis on see umbes samasugune. Eesti kirjanduses on marginaale kirjutanud J. Liiv ja F.Tuglas. Rahvusvahelised sõnaliikide nimetused 1.substantiiv nimisõna 2. adjektiiv omadussõna 3. numeraal arvsõna 4. pronoomen asesõna 5. verb- tegusõna 6. adverb määrsõna 7. konjunktsioon sidesõna 8. interjektsioon hüüdsõna 9. prepositsioon eessõna 10. postpositsioon
Ühte sõnaliiki kuuluvatel täistähenduslikel sõnadel on tavaliselt ka ühesugune üldisem tähendus ehk kategoriaalne tähendus. Sõnaliigi üldine tähendus võib olla asja, omaduse või tegevuse tähendus. Esimeses etapis jaotatakse sõnad muutuvateks ja muutumatuteks. Muutuvad sõnad jagunevad käändsõnadeks ja pöördsõnadeks vastavalt sellele, kas neile saab lisada ----käände-või pöördelõppe. 4. Sõnaklassid: käändsõnad, pöördsõnad, muutumatud sõnad. Käändsõna ehk noomen on käänduvate sõnade ühisnimetus. Eesti keeles kuuluvad käändsõnade hulka nimisõnad, omadussõnad, arvsõnad ja asesõnad. Eesti keeles on käändsõnal kaks morfoloogilist kategooriat: kääne ehk kaasus ja arv ehk nuumerus. Pöördsõna on sõnaliik, millesse kuuluv sõnavorm väljendab tegevust ja on lauses kõige sagedamini öeldis võib kuulub öeldise koosseisu.
..................................6 Lõppsilbi täishäälik..................................................................................................................6 Lõppsilbi sulghäälik................................................................................................................7 SUUR JA VÄIKE ALGUSTÄHT...................................................................................................7 Polüseemia, homonüümia, sünonüümia, välted, astmevaheldus.....................................................9 Välde............................................................................................................................................9 Sünonüümia, homonüümia, polüseemia. ..................................................................................10 Astmevaheldus...........................................................................................................................10 Laadivaheldus...
muu. · Võõrsõnadest: aaloe, kardavoi, meierei, salvei. PÕHITÜÜP PUU · Puu, puud, puusse, puude, puid e puusid, puudesse e puisse · Omasõnad: -aa, -oo, -uu, -öö. · Võõrsõnad: -ee · Näiteks: kuu, luu, maa, muu, soo, suu, truu, töö, vöö, öö, hää, pää, hea, pea ·Võõrsõnadest: abee, apogee, bidee, defilee, dekoltee, epee, fuajee, konferansjee, kupee, livree, mosee, relee, turnee, varietee. VORMISTIKUST: · Ains part: -d (kuud, sood, truud, turneed) · Ains illat: -sse (karreesse, luusse, öösse). Ka masse e maha, peasse e pähe, soosse e sohu, susse e suhu, töösse e töhe, öösse e öhe. · Mitm part: kuid, kuusid, soid, soosid, truid, truusid, töid, töösid PÕHITÜÜP KOI · Koi, koid, koisse, koide, koisid, koidesse · Diftongiga lõppevad oma sõnad (au, hai, (h)ui, kae, kai, krae, lõo, mai, nõu, pai, peo, peoleo, prei, rai, reo, tai, toi, tui,
24. MORFOLOOGILINE PARADIGMA Morfoloogiliseks paradigmaks nimetatakse kategooriate alusel korrastatud sõnavormide hulka. Sõna paradigma koosseis sõltub sellest, missugusesse morfoloogilisse sõnaklassi sõna kuulub. Sel alusel võib eristada käändsõna, pöördsõna ja tingimisi ka võrdlussõna paradigmat. Ühe sõnaklassi paradigma koosseisu määravad morfoloogilised kategooriad, millega see sõna seostub. Paradigma maht ehk liikmete arv oleneb sellest, kui palju omavahelisi kombinatsioone vastavate kategooriate liikmed annavad. Konkreetse sõna sõnavormide hulk võib paralleelvormide võrra suurem olla. Käändsõna paradigma Eesti keele käändsõna paradigmas on kahe arvu ja 14 käände kombinatsioonina 28 liiget. Nt
Päris ühtset murret ei
ole kujunenud: erinevused eri piirkondade vahel on üpris suured. Viimastel sajanditel on
levinud keskmurde mõju siiski kõigile naaberaladele.
Keskmurde tähtsamad erijooned
· Hilisdiftongid: ea < hää, pia
Viimastel sajanditel on levinud keskmurde mõju siiski kõigile naaberaladele. Aluseks eesti kirjakeelele -> palju kirjakeelepäraseid jooni. Tähtsaimad erijooned hilisdiftongid: ea < hää, pia < pää, peastab, jeal ‘hääl’, mua ‘maa’, võeras ‘võõras’; algupäraste diftongide osal. assimilatsioon: poeg < poig, laev, päev, sõitma : sõedab; morfoloogias rohkesti analoogiamuutusi: a) de-mitmus (jalgadel, majade); b) si-tunnusega mitm os (jalgasi(d)); c) sse-illatiiv (jalasse); d) si-lihtminevik (pidasin); e) da-tunnusega infinitiiv (pidada); f) diftongiline mitm os (vedelaid); pikkade madalate vokaalide diftongistumine (puudub murdeala servades): mua ’maa’, jeal ’hääl’, vuasta ’aasta’; pikkade keskkõrgete vokaalide diftongistumine: üö ’öö’, suo ’soo’, tie ’tee’, Krõet ’Krõõt’; kaasrõhuline pikk silp: toredaid, toredalle;
- Tegusõna pöördeline vorm=öeldis=predikaat=lause tuum - Lauseliige, mis väljendab tegijat=alus (kes, mis, keda, mida) - Lauseliige, mis väljendab osalist, kellele või millele tegevus on suunatud=sihitis(kes, mis, keda, mida, kelle, mille) - Adverbiaal= lauseliige, mis märgib tegevusega kaudsemalt seotud asjaolusid=määrus (nimisõna, nimisõna ja kaassõna, määrsõna)(kohamäärus, ajamäärus, viisimäärus, hulgamäärus) - Prediaktiiv= nimisõna või omadussõna, mis kuulub tegusüna olema juurde=näitab, kes, mis või missugune alusega tähistatav on - Aluse, sihitise ja määrusena esineva käändsõna juurde võivad kuuluda täpsustavad sõnad, mida nim. täiendiks.(kelle, mille, missugune) - Sugulust, ametit või aunime väljendav sõna=nimisõnaline täiend, mis väljendab ome põhisõna mõistet teise sõnaga=lisand(eeslisand, järellisand) - Eeslisandit komaga ei eraldata
3) Esineb! Oli teinud 4) Tüvevaheldus, muudetakse sõna tüve. 5) Türgi, jaapani, eesti, Sünteetiline Analüütiline Tüvevaheldus(jõgi, jõe) Täisminevik Aglutinatsioon (pesa+de+le) Enneminevik flektreeriv Aglutineeriv Isoleerv Keele morfoloogiline tüüp Tüvevaheldus Eesti keeles on 3 liiki tüvevaheldust 1) astmevaheldus (laadivaheldus ja vältevaheldus) 2) vokaalivaheldus 3) kujuvaheldus (vokaallõpulise ja konsonant lõpulise tüve vaheldumine) astmevaheldus = AV astmevahelduse puhul muutub sõna tüvi nimisõnadel kolmes esimeses käändes ja pöördsõnadel ehk tegusõnadel kindla kõneviisi oleviku esimene pööre ( mida teeb ja mida teha). Astmevaheldus jaguneb: 12. laadivaheldus LV Laadivaheldus esineb nendes sõnades kus sulghäälik või s kaob ära või asendub teise tähega.
Kirjutatakse taimesordid, nt. kartul "Jõgeva kollane", õunad "Paide taliõun", punane sõstar Sõnaliigid Sõnaliikidel põhineb kokku- ja lahkukirjutamise ning lauseõpetuse (kirjavahemärkide) reeglistik. Sõnu liigitatakse kahel põhimõttel: · Muutumise alusel · Tähenduse järgi Muutmisviisi alusel jagunevad sõnad 3 liiki: 1. Käändsõnad - käänduvad ainsuse ja mitmuse 14 käändes 2. Pöördsõnad - pöörduvad, st muutuvad ajas, pöördes, kõneviisis jms 3. Muutumatud sõnad - ei käändu ega pöördu Abisõnad Tähenduse järgi liigituvad sõnad 2 rühma: 1. Iseseisvad sõnad - neil on tähendus üksisõnana (nt inimene, kodu, loodus), nad esinevad lauseliikmena (alus, öeldis vm) 2. Abisõnad - üksinda tähendust ei kanna, täpsustavad iseseisva sõna tähendust (nt inimese kõrval, kodu jaoks, looduse üle), ei esine üksi lauseliikmena Iseseisvad Sõnad
11. Sisekadu eesti keele ajaloos. Sünkoop e sisekadu: üldkeeletead. igasugune häälikukadu sõna keskel; eesti keeleteaduses vokaalikadu sõna keskelt kindlatel tingimustel: kadus 2. silbi vokaal, kui 1. silp oli pikk ning sõna oli vähemalt kolmesilbiline (13.-15. saj): * laulamaan >> laulma; * kantanut >> kandnud Konsonandikaod sõna sees – eesti keeles on kadunud klusiilide spirandilised vasted nõrgas astmes, see aluseks laadivaheldusele: Tüveline AV: *tupa : tuban (G) > *tua > toa; *käte : käden >> käe; *teko : tegon >> teo. Sufiksiline AV: järgsilpides *selkätä >* selkädä > *selkää >> selga; *selkähän >* selkään >> selga; *lampahan >> lamba. 12. Uute häälikute teke eesti keelde. Epentees – uus häälik tekib sõna keskele (a) võõras konsonantühendis lisakonsonandi teke algsete konsonantide vahele:
asepikendusteooria, mis pidas vältevahelduse põhjuseks eelnevaid kadusid ja lühenemisi. Paul Ariste esitas vastupidise seisukoha: vältevaheldus põhjustas kaod ja lühenemised, ja see lähenemisviis on viimasel ajal pooldajaid leidnud. Sel puhul on vältevahelduse põhjuseks peetud muutunud rõhu- ja kõnerütmisüsteemi, mille omakorda võis esile kutsuda Skandinaavias kõneldud muinaspõhja keele mõju. PRAEGUNE EESTI KEELE ASTMEVAHELDUS ON TEKKINUD RÕHU- JA KVANTITEEDISUHETE AJALOOLISE ARENEMISE TULEMUSENA. 6. Kuidas on tekkinud eesti keele laadivaheldus? Laadivaheldus – tugevas astmes esineb klusiil. Üks vanemaid astmevahelduse liike. On omane vanale sõnavarale, genuiinsetele sõnadele ja varasematele laenudele. Selle sünnitas sulghäälikute nõrkade vastete kadu või muutumine mõneks muuks konsonandiks pearõhulise silbi järel.
..n kellele?/millele? Genitiv wessen? des...(e)s der des...(e)s der kelle?/mille ? Ülaltoodud "tabel" on spikker ja ta ongi kasutatav spikrina. See spikker on soovitav vasakult paremale ja ülevalt alla pähe õppida. Mark Twain on öelnud, kui sakslane saab kätte ühe nimisõna, siis käänab ta seda niikaua, kuni viimane raas tervest mõistusest on peast kadunud, kui aga nimisõna ette tuleb veel mingi asesõna või omadussõna, siis on see töö kakskorda hullem. On olemas käändkonnad, näit, tugev, nõrk ja naissoost, aga ma arvan,,et nendesse süüvimine kuulub ühele spetsiaalsele saksa keele grammatika kursusele. Nn.nõrgast käändkonnast: meessoost nimisõnadel, milledel on nominatiivis lõpp -e (der Junge,der Russe, der Este, der Hase, der Löwe, usw.) on kõikides teistes käänetes lõpp -en. Need nimisõnad tähendavad alati elusolendeid. On veel üks grupp meessoost
Gordioni sõlm, Paabeli segadus, Maastrichti leping, Tallinna värav (Pärnus), Tartu toomkirik, Bandungi konverents, Versailles' rahu, Mahtra sõda, Austria õlu, Maroko apelsinid, Tallinna kilud, Camemberti juust, Hispaania avang, Hiina köök, Rootsi laud, Türgi saun, Siberi katk, Rootsi punane. Kohanimi kirjutatakse erandlikult väikese algustähega (nagu käändumatu omadussõna katoliku kirik, romaani stiil, slaavi hõimud, ugri keeled) järgmistes ühendites: 1. taime- ja loomanimetused: amuuri korgipuu, saaremaa robirohi, jaapani seeder, damaskuse roos, siberi orav, koloraado mardikas, peipsi siig (vt ka märkus 3); 14 2. loomatõunimetused: tori hobune, ungari meriino, herefordi veis, jorksiri siga,
(ee) (ingl) N substantiiv e nimisõna noun auto, kõikuvus PRON pronoomen e asesõna pronoun tema, mina, see NUM numeraal e arvsõna numeral üks, kolmteist Q kvantor e määrasõna quantifier keegi, igaüks DET artikkel determiner ingl a, the A adjektiiv e omadussõna adjective ilus, kaval ADV adverb e määrsõna adverb nüüd, kiiresti V verb e tegusõna verb ütelda, teha P, PREP prepositsioon e eessõna preposition ilma, ingl in, at P, PSP postpositsioon e tagasõna postposition taga, ääres C konjunktsioon e sidesõna conjunction ja, et Sõnaliigid (part of speech) > fraasid (P, phrase)
Eesti keele õpe erivajadustega lastele I 1. Eesti keel kui õppeaine – olulised põhimõtted õpetamisel Eesti keele kui õppeaine ülesanded sõltumata koolitüübist: Arendada kõiki kõnevorme ja kõnefunktsioone (teabevahetus, reguleeriv-planeeriv, tunnetuslik). Kõne kirjalik vorm (lugemine ja kirjutamine) tuleb vajaduse korral kujundada koolis algusest (laps ei pea kooli astudes lugeda ja kirjutada oskama, kuigi seda oodatakse). Teadvustada (seda küll erinevas mahus sõltuvalt koolitüübist) spontaanselt kasutatavat keelt: anda teadmisi keelest ja kujundada metakeelelised analüüsioskused. Anda teadmisi emakeele kaudu. Olulisemad on koduloolised teadmised ning teadmised rahvuskultuurist, suhtlemisest ja inimeste käitumisest (käitumisaktide analüüs ja hinnangute andmine). Kujundada oskused õppimiseks emakeelsete tekstide abil, s.t. oskused tekste analüüsida, tekstides orienteeruda, t
KÄÄNAMINE. Aktiivsed ja passiivsed käändtüübid. Ühed on avatud kõigile uutele sõnadele, passiivsed need, mida tänapäeval enam ei laiendata. Võõrnimed kuuluvad aktiivsetesse tüüpidesse. Võõrnimedes tüvevokaal i. Kui lõppeb s-iga ja pole rõhuline silp, siis on se. Kohanimedes võib olla ik arenenud iku. A-tüvevokaaliga käänduvad kohanimed: Jeruusalemm, Petlemm. Kreeka, Poola, Saksa a tuleneb käändeparadigmast. Käänamise erijuht on ka astmevaheldus. Laadivaheldus passiivne, vältevaheldus aktiivne. Vaheldus, mis tekitab küsimusi: New Yorgis ??? kohanimedes võib selliseid mugandusi malle kasutada. selle üle arutletud. Seda ei tohi laialt rakendada. Enamiku nimede puhul jääb klusiili pikkus muutmata. -burg lõpulised nimed. Hamburg. Varasemas kirjakeeles XX saj alguses mall, mis laadivahelduslik buri. Peterburi, Viiburi. Soome nimede käänamine. Soome keele oskajad käänavad soome keelele lähedasemalt. Nt Kettunen
1 1. LOOGIKA PÕHIREEGLID. SEMANTILINE KOLMNURK Loogika määratlemisest Sõna loogika näib olevat kujunenud kreeka väljendist logik¾ tscnh, mis tähendab mõtlemise või arutlemise kunsti. Kui püüda mõista, mis on loogika, siis üks võimalus on lähtuda selle sõna kasutamisviisidest tavakeeles. Eesti keelt kõneldes saab sõna loogika Kasutada erinevates tähendustes: · sündmuste, asjade või süsteemide loogika, s.o sisemine korrapära, mis võimaldab sündmustest, asjadest või süsteemidest aru saada, selleks võib olla ka millegi tööpõhimõte; · mõtlemise loogika, s.o mõtlemises esinev korrapära, mis võimaldab teha järeldusi, sh selliseid, mida varem ei teata; · teksti või jutu loogika (loogilisus), see iseloomustab lisaks mõtlemise loogikale (mida kõne väljendab) ka seda, kui süsteemselt kõnelejal õnnestub oma m�
AAVO LUUK PSÜHHOLOOGIA ALUSED LOENGUKONSPEKT ESIMENE OSA TARTU 2003 Psühholoogia alused 2 SISUKORD 1. Sissejuhatus psühholoogia probleemidesse 3 2. Psühholoogia valdkonnad ja uurimismeetodid 6 3. Psüühika bioloogilised alused I. Närviraku ehitus ja funktsioneerimine 11 4. Psüühika bioloogilised alused II. Närvisüsteemi makrostruktuur 14 5. Aistingud I. Aistingute teooria ja mõõtmine 18 6. Aistingud II. Aistingud eri modaalsustes 21 7. Taju 26 8. Mälu I. Mälu liigid ja mudelid 30 9. Mälu II. Mälu struktuurid ja protsessid 35 10. Õppimine I. Käitu
annaabi.ee 
