Eesti II MS ajal (0)

MRP, baaside leping ja baaside aeg
Saksamaa vihastas I maailmasõja rahulepingu ebaõigluse üle. NSVL tahtis Ida-Euroopat endavõimu alla saada.
23.august 1939.aastal kirjutasid Saksamaa ja NSVL välisministrid ( Joachim von Rippentrop ja Vjatšeslav Molotov ) mittekallaletungi lepingule alla. Leping seisnes selles, et riigid kohustusid säilitama erapooletuse juhul kui teine lepingupool mõne kolmanda riigiga sõtta astuks. Lepingul oli salajane lisaprotokoll, milles jagati omavahel Ida-Euroopa (NSVL – Eesti, Läti, Sooma ja Ida-Poola; Saksamaa – Leedu ja ülejäänud Poola).
Baaside leping ehk vastastikuse abistamise pakt seisnes selles, et NSVL hakkab nö Eesti valdusi kaitsma. Eestis loodis NSVL sõjalaevastiku paasid, mis asusid Eesti lääneosas, Paldiskis ning Rapla piirkonnas. Baaside lepingule kirjutati alla 28. septembril 1939.
Eestisse saabusid 18.oktoobril miinilaevad, sõjalaevastik ja maaväed. Eesti muutus NSVL protektoraadiks ning Eesti välispoliitika sattus sõltuvusse idanaabrist. Vähenes suhtlus lääneriikidega ning aktiivsem koostöö Läti ja Leeduga. Eestist lahkus ligi 13 000 baltisakslast, kes viidi elama Saksamaa aladele Lääne-Poolas.
Eesti okupeerimine NSVL poolt 1940.aasta suvel
Aeg, mil maailma tähelepanu koondus Lääne- Euroopale , kasutas Moskva selleks, et valmistuda Eesti, Läti ja Leedu okupeerimiseks. Alustati suhete teravdamisest: Balti riike süüdistati baaside lepingu rikkumises, nõuti baaside maa-alade laiendamist ning suurendati baasivägede arvukust.
17.juuni 1940 tuli üle Eesti 90 000 okupatsiooniarmee sõdurit. Samal päeval blokeeriti sadamad ja kehtestati kontroll sidekanalite üle. Kontrolli alla võeti Tallinn. Keelustati igasugused meeleavaldused ja rahvakogunemised ning eraisikud pididloovutama oma relvad.
21.juuni 1940 toimusid Eesti vastased meeleavaldused, kus nõuti NSVL meelset valitsust. Meeleavalduses osalesidvabrikutöölised, Petserimaa venelased ja tsiviili riietatud punaväelased. Tänu punaväeliste toetusele õnnestus neil üle võtta valitsushooned, politseijaoskonnas ja ajalehtede toimetused. Patarei vanglast vabastati paarkümmend poliitilist vangi. Pika Hermani tornis asendati sinimustvalge punalipuga. Sama päeva õhtul nimetati ametisse uus valitsus, kuhu kuulusid vasaksotsialistid ja vasakmeelsed haritlased.
Johannes Käbini ja Karl Vaino aeg
Käbin oli Moskva kuulekaim käsutäitja. Kogu oma valitsemisaja ajas mõõdukat laveerimispoliitikat, püüdes olla parasjagu Moskva- meelne ning samal ajal arvestada ka Eesti oludega.
Vaino jaoks eksisteerisid vaid Moskva suunitused. Venestamispoliitika .
Muudatused riigikorralduses ja juhtimises okupatsioonide ajal
1940/1941
Põhjalikud muutused algasid juuli esimestel päevadel, mil saadeti laiali Riigikogu ja kuulutati välja Riigivolikogu valimised. Valimiste tulemusi võltsiti ning kui enne okupatisooni leidus Eestis kokku vaid 130 kommunistliku partei liiget, siis nüüd pääses neist 45 Riigivolikokku (kokku 80). 21.juulil kuulutas Riigivolikogu välja Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi ( ENSV ). 6.augustil ühendati Eesti NSVL-ga.
Okupandid lammutasid senise riigiaparaadi – kõrgemad ametnikud, sõjaväe ja politsei juhid, kohtunikud , maavanemad ja linnapead tagandati ametist. Riigivolikogu kiitis uue põhiseaduse heaks ning vastavalt sellele nimetati Riigivolikogu ümber Ülemnõukoguks. Endiste linna- ja vallavalitsuste asemel moodustati täitevkomiteed, mille ülesandeks oli Moskva korralduste täitmine. Eesti kohtusüsteem asendati nõukogulike rahvakohtutega ja Eesti politsei miilitsaga. Eestimaa Kommunistlik Partei kujunes ühiskonna juhtivaks ja suunavaks jõuks, millest sai ainus legaalne poliitiline organisatsioon (esimene sekretär Karl Säre).
1941-1944
Peale Nõukogude okupatsiooni tervitati sakslaseid kui päästjaid. Suhtumine sakslastesse muutus täielikult kommunistliku režiimi mõjul. Aga see suhtumine hakkas kiirelt muutuma, kui selgus, et Saksamaalt saabuvad kõrgid ametnikud ei taha midagi teada iseseisvast Eesti riigist, vaid näevad vasthõivatud alades üksnes üht osa okupeeritud NSVL-st.
Eesti allutati Berliinis tegutsevale idaalade ministeeriumile, mida juhtis Tallinnast pärit baltisakslane Alfred Rosenberg . Eesti kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann suhtus eestlastess küll hästi, aga ennekõike viis ta ellu Berliini poliitikat. Eesti Omavalitsusest sai Saksa okupatsioonivõimu abistav institutsioon, mille eesotsas seisis kunagine vabadussõjalaste propagandajuht Hjalmar Mäe.
Alates 1944
Juhtiv koht kommunistlikul parteil, Eesti Kommunistliku Partei juhid olid Nikolai Karotamm (194-1950), Johannes Käbin (1950-1978) ja Karl Vaino (1978-1988). Seadusandlik võimuaorgan oli Eesti NSV Ülemkogu ning täidesaatev võim oli Eesti NSV Ministrite kogu.
1944-1945 vähendati Eesti territooriumi (Petseri jaNarva tagune ala). 1950 kaotati maakonnad (13), asemele tulid rajoonid (39)
Repressioonid okupatsioonide ajal
14.juuni 1941 massiküüditamine, mis toimus kõigis kolmes Balti riigis. Küüditati ligi 10 000 inimest – poliitikud, haritlased, sõjaväelased, ettevõtjad.
Saksa okupatsiooni aastail hukutati umbes 7800 Eesti elanikku, enamik olid eestlased. Kiiresti täitusid poliitiliste vangidega nii olemasolevad vanglad kui ka loodud koonduslaagrid. Kui algselt olid repressioonid suunatud peamiselt kommunistide ja teiste kollaborantide vastu, siis peatselt algas ka rahvuslaste , angofiilide ja sõjavastaste vangistamine. Võrreldes Nõukogude okupatsiooniga oli terroriohvreid palju vähem. Juudid põgenesid Eestist koos Punaarmeega NSVL, kuid maha jäänud umbes 1000 juudi rahvusest meest, naist ja last hukati. Hiljem hakkasid sakslased Eestisse tooma Euroopa juutidest juute ning nende jaoks rajati koonduslaagreid. Hinnanguliselt hukati Eestis 10 000 Euroopa juuti. Samamoodi hävitati ka mustlaseid. Suurima rühma Eesti pinnal hukkunutest , hinnanguliselt 15 000 inimest, moodustasid nõukogude sõjavangid. Enamik neist suri vangilaagris nälja, haiguse ja kehvade elutingimuste tõttu, osa hukati.
1944. aastal algasid nõukogude võimule ebalojaalsete inimeste massilised arreteerimised ja nende saatmine vangi- ja sunnitöölaagrisse. Otsesele füüsilisele represseerimisele lisandus vaimne vägivald, mis väljendus sõjaeelse kultuuri keelamises. 26. märtsil 1949 märtsiküüditamine – Eestist viidi Siberisse 20 772 inimest.
Majandus (tööstus, põllumajandus) okupatsioonide ajal
1940/1941
Ümberkorraldused majanduses algasid riigistamisega. Maareformi käigus kuulutati kogu maa riigi omaks ja talunikud muutusid maaomanikest maakasutajateks. Talude maksimaalseks suuruseks määrati 30 ha. Pangad , tööstus-, kaubandus- ja transpordiettevõted, hotellid ja toitlustusasutused, apteegid ja haiglad, kirjastused ja trükikojad, samuti suuremad elumajad natsionaliseeriti (riigistati). Viimastel aastatel kosunud majandus hakkas jälle tempokalt langema ning tekkis terav viha okupantide vastu. Inimeste heaolu halvendasid veelgi järsk hinnatõus, kroonide asendamine rubladega ning kaupade defitsiidi teke.
1941-1944
Sakslastele pakkus huvi siinne põlevkivi. Saksa võimud määrasid põllumeestele kohustuslikud toiduainete müüginormid. Põllumajandus suutis Nõukogude okupatsiooni tekitatud kaosest toibuda. Nõukogude võimu poolt natsionaliseeritud varasid ei tagastatud endistele omanikele, vaid need jäeti sõjasaagina Kolmanda Riigi käsutusse. Üldine elatustase langes. Eestlaste eneste algatusel loodud Eesti Rahva Ühisabi eesmärk oli abistada Nõukogude okupatsiooni ja sõja tõttu kannatanuid. Ühisabi keskendus toiduainete, seemnevilja, küttepuude, rõivaste jms jaotamisele.
Alates 1944
Põlevkivitööstus, Sillamäele ehitati salajane sõjatehas. Maa sundvõõrastamine ehk riigistamine – aastatel 1944-1947 võõrandati Eesti NSV-s üle 927 000 ha maad. Maareformi ajal hakati moodustama riiklikke põllumajandusettevõtteid. Uusmaasaajatel ca 15 ha talupidamist. 1947. Aastal alustatakse kolhooside moodustamist. Masina- ja metallitööstuses laiendati ning taastati esialgu vanu ettevõtteid. Rasketööstuse kõrval arenes veel ka kergetööstus. Laialdane ehitustegevus, mis paisutas ehitusmaterjalide tootmist ja nõudis täiendavaid töökäsi.