Eesti heliloojad 12. klassile I (1) (0)

Veljo Tormis (1930), Eino Tamberg (1930-2010), Ester Mägi (1932), Jaan Rääts (1932), Arvo Pärt (1935), Raimo Kangro (1949-2001) + tunnis käsitletud Lepo Sumera (1950-2000) ja Erkki-Sven Tüür (1959).
Pärdi ja Tormise loominguga seostub sõna restauratsioon ehk uuenemine läbi vana. Pärdil gregooriuse laul, renessanss polüfoonia jm, Tormisel rahvamuusika kasutamine.
Jüri Reinvere ( 1971 )
Jüri Reinvere õppis Tallinna Muusikakeskkoolis kompositsiooni Lepo Sumera ja  klaverit   Virve Lippuse juhendamisel. 18aastaselt jätkusid tema kompositsiooniõpingud 1990-1992 Varssavi Chopini-nimelises Muusikaakadeemias. Sealt suundus ta edasi Soome, kus töötas alguses organistina. Magistrikraadi sai Reinvere Sibeliuse Akadeemias (1994-2004). Ta on elanud ka Rootsis (hea sõber on Käbi Laretei), hetkel elab vabakutselise heliloojana Berliinis. Erineva kultuuriga, majandusliku olukorra ning usuliste traditsioonidega riikides elamine on temast teinud kosmopoliidi, mistõttu leidub tema muusikas eesti muusikale iseloomulikke (stereotüüpseid) jooni vähe: „Olen selles mõttes tavalisest eestlasest erinev, et lahkusin Eestist juba poisina. Ja Soomes sain täiskasvanuks. Võib öelda, et minu identiteet tekkis seal.“ Reinvere kirjutab eksistentsiaalse haardega muusikat – ajalugu ja kultuuri, loodust ja inimtunnetust käsitlevad teosed. Iseloomulik on ka muusikat ja teisi kunste ühendav sünesteetiline lähenemisviis. Ta on loonud mitmeid multimeediateoseid. Tema muusika muudab eriliseks erinevate teosetasandite – olgu need kompositsioonilised, heliesteetilised või filosoofilised – kõrge mõtestatuse tase. 2012. aastal esietendus Soome Rahvusooperis edukalt Reinvere ooper „Puhastus“ (Sofi Oksaneni romaani „Puhastus“ ainetel). 2014. aasta sügisel peaks tulema Norra Rahvusooperis ettekandele Reinverelt tellitud ooper „Peer Gynt “ (vt ooperi kodulehte http://www.peergynt-opera.net/ )
Helena Tulve (1972)
Helena Tulve õppis kompositsiooni Alo Põldmäe juures Tallinna Muusikakeskkoolis ning 1989-1992 Eesti Muusikaakadeemias, olles Erkki-Sven Tüüri seni ainus õpilane. Seejärel jätkas ta kompositsiooniõpinguid Pariisi Kõrgemas Konservatooriumis Jacques Charpentier´ juures, mille lõpetas 1994. aastal Premier Prix ´ga. 1993-1996 täiendas ta end samas ka gregooriuse laulu ja traditsioonilise muusika alal. Ta on osalenud György Ligeti ja Marco Stroppa suvekursustel ning IRCAMi elektronmuusika kursustel Pariisis (2001).
Helena Tulve on keskendunud kõlakeskse muusika loomisele. Teda köidab spektraalmuusika kõla ja esteetika – süüvimine heli nüanssidesse, heli sisemusse . Samas on tema teostes aimatav rikas kultuurikogemus: prantsuse kultuuri, IRCAM’i eksperimentide, Saariaho ja Scelsi, gregooriuse laulu („See on mu muusikaline emakeel“) ja ida muusika kajastused. Tulve kasutab palju ebatraditsioonilisi mänguvõtteid ja eksperimentaalseid instrumente. „Mulle meeldivad ka sellised helid, millel on „ abstraktne “ iseloom – kui ei ole päris selge, kust nad tulevad või mis pill neid tekitab.“ Tema teostele on iseloomulik pidev muusikalise materjali muutumine. Teosed: „Saar“ (1993) viiulile ja klaverile, „à travers“ (1998) instrumentaalansamblile, „Sula“ (1999) sümfooniaorkestrile ja didgeridoo`le, „lumineux/opaque“ (2002) viiulile, tšellole, klaverile ja kolmele veiniklaasile, „Linjen“ (2003) sopranile ja instrumentaalansamblile, „It Is Getting So Dark “ (2004) kammerooper naiskoorile ja instrumentaalansamblile, „Reyah hadas `ala“ (2005) vokaal- ja instrumentaalansamblile (vanamuusikapillid, tekst: Shalom Shabazi ( heebrea keeles)), „Hõbevalge“ (2008) viiulile ja keelpilliorkestrile, „Sool“ (2011) sopranile ja löökpillidele, „Anastatica“ (2011) sümfooniaorkestrile jt.
Toivo Tulev (1958)
Tulev lõpetas 1990. aastal Tallinna konservatooriumi prof . Eino Tambergi õpilasena, täiendas end Sven-David Sandströmi juures Stockholmi Kõrgemas Muusikakoolis (1991) ja elektroakustilise muusika alal Kölni Kõrgemas Muusikakoolis (1996) ning Eesti Muusikaakadeemia magistriõppes (1995-1998). Tulev on õpetanud G. Otsa nim. Tallinna Muusikakoolis muusikateoreetilisi aineid, gregooriuse laulu ning kompositsiooni. Ta on töötanud lauljana Eesti Filharmoonia Kammerkooris (1981-1988) ning laulnud ansamblites „Vox Clamantis “, „Choeur Gregoriaen de Paris“ ja „ Heinavanker “.
Tulev on helilooja , kelle loomingus põimuvad ekspressionistlik ja sakraalne elutunnetus, eksistentsiaalne heitlus tasakaalu- ja pingeseisundite vahel. Tema  helikeelt on mõjutanud tegevus mitmes vanamuusika ansamblis ja süvenemine  gregooriuse laulu traditsiooni. Meloodiline ja laulev alge ka instrumentaalsetes teostes. Tulev on kirjutanud põhiliselt ansambli- ja orkestriteoseid, milles hüpnootilist atmosfääri loovad tähendusrikkad aja-, ruumi- ja kõlaefektid. Sageli tekib tema muusikat kuulates ajatu tunne. Kuigi tema muusika (ka tekstid) on tugevalt sakraalse alatoonika, võib tajuda ka teatud sensuaalsust. Helilooja on seda kommenteerinud järgnevalt: „Ma ei väldi sensuaalset naudingut muusikas. Väga abstraktne muusika jääb mulle natuke võõraks. Ma ei taha oma aega kulutada muusikaanalüüsile, muusikat samaaegselt kuulates. Kuigi, jah, ideaalis võiksid ehk sensuaalne ja intellektuaalne olla meeldivas tasakaalus. Selle poole ma olen ka püüelnud.“ Viimasel ajal toovad tema teostesse eksootilist aroomi idamaised tämbrid ja meloodiakujundus. Teosed: „ Signum “ (1990) ja „Woo“ (1995) sümfooniaorkestrile, „ Opus 21“ (1994) kammerork.-le, „Du, ewig du“ (2001, Sina, igavesti Sina) flöödile, tšellole ja klavessiinile, viiulikontsert (2002), „Siis oled vaikuses mu ligi üksnes Sina“ (2002) vokaalansamblile, „Be lost in the Call “ (2003) sümfoniettkoosseisule, „Adios/ Śrī Rāma“ (2003) kahele kontratenorile, koorile ja instrumentaalansamblile, „Songs“ (2005) solistidele, vokaalgrupile ja instrumentaalgrupile, tšellokontsert „Before“ (2006, Silmitsi), „Flow“ (2008) kontratenorile, lautole ja gambakonsordile jt.
Tõnu Kõrvits (1969)
Tõnu Kõrvits õppis Tallinna Muusikakeskkoolis, lõpetas 1994. aastal Raimo Kangro kompositsiooniklassi Eesti Muusikaakadeemias ning jätkas aastatel 1994-1998 magistrantuuris professor Jaan Räätsa juhendamisel. Ta on osalenud noorte arranžeerijate meistrikursustel Hilversumis ( Holland , 1997) Metropole Orchestra ja dirigent Vince Mendozaga ning Stephen Montague kompositsiooni-meistriklassis Gdanskis (Poola, 1998).
Tõnu Kõrvitsa muusikale on iseloomulik tundlikkus, õrn ja habras väljenduslaad, mis on tulvil poeetilisi sümboleid. Romantiline tundepagas on Kõrvitsa loomingus leidnud peene ja tehniliselt mitmekesise väljenduse – tema helikeeles leidub rikkaid harmoonia - ja tämbrivärve ning keerukaid tekstuure. Viimaste aastate loomingus peegelduvad selles ka ida meloodiastiilid ja eesti rahvalaul . Olulisel kohal on tema loomingus loodus, sealt tulenevalt ka impressionistlik kõlapilt. Tõnu Kõrvits kirjutab muusikat nii kammer - kui sümfoonilistes žanrides. Tema orkestriteoseid iseloomustab hea dramaturgiatunnetus (Kangro mõju) ja värvikas orkestratsioon. Kõrvits: „Minu muusikas on teistest väljendusvahenditest ehk pisut olulisem meloodia . Mulle meeldib, kui on meloodiline asi, mingisugune viis. Aga harmoonia on kahtlemata väga oluline, kõla… Millised võnked tekivad kooskõlas ja kuidas neid sobitada. Loomulikult ka tämber, helivärv, see on ju 20. sajandi võib-olla kõige olulisem väljendusvahend“. Teoseid: „Kauem kui tuhat suve“ (2000) flöödile ja kammerorkestrile, „Armastuse märk“ (2002) sümfooniaork, „Teispool päikesevälju“ (2004) fagotile ja orkestrile, „Mu luiged, mu mõtted“ (2005) kammerooper, „Tuleaed“ (2006) kammerooper, „ Laulan üle merede“ (2006) saksofonile, „Tuulde lauldud“ (2006) sümfooniaork, „ Thule eleegiad“ (2007) keelpilliork, „Kreegi vihik“ (2007) segakoorile ja keelpilliork, „ Helios Helios“ (2008) 2 tšellole ja sümfooniaorkestrile jt.