Helena Tulve (0)

Helena Tulve
Helena Tulve sündis 1972. aastal Tallinnas. 1990. aastal lõpetas ta Tallinna Muusikakeskkooli kompositsiooni erialal, kus tema juhendajaks oli Alo Põldmäe. 1990–1992 õppis Erkki-Sven Tüüri klassis heliloomingut, hiljem täiendas end Pariisi Rahvuslikus Regionaalkonservatooriumis, õppides Jacques Charpentier’ kompositsiooniklassis, mille lõpetas 1994. aastal. Seejärel täiendas ta end Pariisi Rahvuslikus Kõrgemas Muusika ja Tantsu Konservatooriumis gregooriuse laulu ja traditsioonilise muusika alal.
Helena Tulve ei komponeeri palju, ent enamus tema teostest on leidnud väga sooja vastuvõtu. Tema muusikat on esitatud mitmel pool maailmas. " NYYD Ensemble'ile" loodud teos "à travers" ("Kaudu") saavutas 1998. aastal UNESCO heliloomingu rostrumil Pariisis alla 30- aastaste heliloojate kategoorias teise koha. Osalenud György Ligeti ja Marco Stroppa suvekursustel ning IRCAMi elektronmuusika kursustel Pariisis (2001)
Aastast 2000 on ta Eesti Muusikakadeemia kompositsiooniõppejõud.
Helena Tulve oli juba 1990. aastate algul, oma esimeste teoste loomise ajal, hämmastavalt küps helilooja . Ta on tunnistanud, et muusikat kirjutama hakates protestis ta tollase eesti muusika vastu ning minek Prantsusmaale aitas tal siinsest taustast eemalduda. Tänaseks on ta nooruslik mässumeelus vaibunud, ent endiselt püüab ta luua talle ainuomast kõlamaailma.
Tulve on impulsse saanud pigem gregooriuse laulust ja lähis-ida muusikast. Klassikaline euroopa muusika põhineb üldiselt helikujundite arengul ja muutumisel, viimaste puhul on aga olulisim helide süvenenud kuulamine ja kõlavarjundite leidmine. See on ka Tulve muusika tuum. Uuele eesti muusikale tunnuslikku rütmienergiat ei kohta Tulve teostes sugugi . Selle asemel süveneb ta üksikheli nüanssidesse ning kulgeb vähima kärsituseta ühest kõlasündmusest teise.
Tulve muusika on meditatiivne, ent samas väga intensiivne. Esmapilgul on see (idamaiselt) staatiline, kuid liigub siiski alati (euroopalikult) mingi sihi suunas. Otsekui aegluubis liikuvat kõlamaterjali suudab ta veenvalt ja pingestatult koos hoida, seetõttu on Tulve muusikat võrreldud ka Arvo Pärdi tintinnabuli-teostega. Ehkki nende kahe helilooja muusika põhielemendid (rütm, meloodika jms) ning ka kõla on täiesti erinevad, austavad mõlemad üksikheli ning kuulavad seda kannatlikult. Mõlema muusika kulgeb kiirustamata ning on samas äärmiselt tundlik ettekande kõlakvaliteedi suhtes.
Helena Tulve on keskendunud kõlakeskse muusika loomisele. Tema teostes on aimatav rikas kultuurikogemus: prantsuse spektraalmuusika, IRCAM ’i eksperimentide, Saariaho ja Scelsi, gregooriuse laulu ja ida muusika kajastused. 
Tulve on kõlavärvide loomisel väga meisterlik . Eriti värvikalt on ta käsitlenud just puhkpille ning on tunnistanud oma nõrkust eriti mõningate puupuhkpillide ( oboe , flöödi, klarneti ) vastu. Tulve on tutvunud Pariisis IRCAM-i keskuses elektroonilise helisünteesi võimalustega ning tema loodud helipildid seostuvad tihti süntesaatoril loodud kõlafantaasiatega. Siiski on Tulve "tämbriuuringud" seni piirdunud vaid akustiliste vahenditega. Heaks näiteks tema kõlafantaasiatest on "NYYD Ensemble'ile” loodud teos "à travers" ("Kaudu")
Helena Tulve on kirjutanud peamiselt instrumentaalset kammermuusikat ning seni on ta ainus suurem orkestriteos "Sula" (sümfooniaorkestrile ja didgeridoole) - jõuline pilt loodusstiihiast. Helena Tulve on öelnud: “Mulle on esmatähtis muusika piiride laienemine. Ühelt poolt kõlaliste, vormiliste ja stiililiste, teiselt poolt ka geograafiliste muusikapiiride avanemine, mis on olnud esimesena mainitutele suuresti tõukejõuks,”
Tema teoste poeetilised pealkirjad viitavad aistingutele muusikavälisest maailmast, nagu "Sula", "Sinine" , "Cendres" ("Tuhk"), "Traces" ("Jäljed"), "Vertige" ("Peapööritus") jne. Teose "Sinine" puhul on helilooja ise öelnud oma kõlakujutluste kohta: "Sinine värv on minu jaoks väga nüansirikas ja sügav. Sinine on loomuomane ka mitmetele raskesti hoomatavatele, raskesti mõõdetavatele, arusaamatutele ja kontrollimatutele asjadele.”
Enam kui traditsioonilised väljendusvahendid nagu meloodia , rütm, harmoonia , huvitab teda toorheli, selle tekkimine, muundumine ja kadumine (mikrointervallika).
Teosed:
"Phainomenon","Lethe","Exodus","Saar" ,"Sõnajalad","Öö","à travers" ("Kaudu"),"Sinine"," Sans titre","Sula","Salakäik","Vertige" ,"Ithaque" ,"Traces" ("Jäljed"),"Cendres","lumineux/ opaque ","Vie secrète","Valvaja"," Delta ",
Muusika mängufilmile "Somnambuul"," lijnen ","Abysses".
1998. aastal võitis Helena Tulve "à travers" rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Pariisis noorte heliloojate kategoorias teise koha, 2004. aastal pälvis ta orkestriteos "Sula" rostrumi võidu.
2000. aastal sai Helena Tulve oma viimaste aastate loomingu eest Heino Elleri nimelise preemia, 2004. aasta loominguliste saavutuste eest pälvis ta Eesti Muusikanõukogu muusikapreemia ja Eesti Vabariigi Kultuuripreemia. 2005. aasta jaanuaris kuulutas Eesti Raadio ta Aasta Muusikuks.
2006. aastal pälvis helilooja Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu noore kultuuritegelase preemia. Samal aastal tunnustati Monaco printsi Pierre ’i fondi heliloomingu auhinnaga Tulve teost „Reyah hadas ’ala” ning orkestriteos „Sula” pälvis ISCM - CASH Young Composers Award ’i.
Tulve “In a nakht fun yeridah” pälvis  festivali “Eesti muusika päevad 2006” heliloojapreemia.
2006. aasta märtsis toimunud festivalil "Eesti muusika päevad" oli Helena Tulve  peahelilooja, festivali raames toimus ka helilooja rahvusvaheline meistrikursus.
Tulve teoseid on kirjastanud Edition Peters. Helena Tulvel on ilmunud 2 autoriplaati: “Sula” (Eesti Raadio, 2005), "Lijnen" (ECM, 2008).
Helena Tulve: «Üritan panna muusikat kõlama kuidagi teisiti.»