Tõnu Kõrvits (0)

Tõnu Kõrvits
s. 9.04.1969
• poeetiline ja nägemuslik muusika , hüpnootilised rännakud looduse ja
rahvapärimuse, inimhinge ja alateadvuse maastikel
• lummavad meloodiad, tundlik harmooniakoloriit, polüfoonia ja heterofoonia, varjundirikkad orkestrivärvid, eesti rahvaviisi põhjatu allikas, eksootiliste kultuuride peegeldused
• ansambli- ja orkestrimuusika, teosed sooloinstrumendile, koorimuusika
ja ooperid
Õppis Nõmme Muusikakoolis . Lõpetas 1987. aastal TMKK Alo Põldmäe kompositsiooniklassi, 1994. aastal Eesti Muusika - ja Teatriakadeemias Raimo Kangro kompositsiooniklassi ja omandas 1999. aastal samas professor Jaan Räätsa juhendamisel magistrikraadi. Õpingute ajal osales ta noorte arranžeerijate meistrikursustel Hilversumis (Holland, 1997) Metropole Orchestra ja dirigent Vince Mendozaga ning Stephen Montague kompositsiooni-meistriklassis Gdanskis (Poola, 1998). Aastast 2001 on Tõnu Kõrvits Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kompositsiooni ja orkestratsiooni õppejõud. Õpliaste seas nt Kristo Matson ja Ülo Krigul. 2003/2004 aasta hooajal oli ta ERSO resideeriv helilooja - au, mida varem osutatud vaid Eino Tambergile ja Raimo Kangrole. Mitmeid aastaid on ta tegev olnud klassikaraadios.
alustas komponeerimist 1990. aastatel neoromantiliste teostega:
"Inimesele, kelle silmis helkis Põhjanaela sära" (1993) kammerorkestrile
"Pikk hüvastijätt" (1993) kitarrile ja klaverile "Vihmalinnu kodu" (1996) instrumentaalansamblile
"To My Spiritual Brother" (1996) altflöödile ja kitarrile
Concerto semplice (1992) kitarrile ja kammerorkestrile - esindas Eestit UNESCO rahvusvahelisel heliloomingu rostrumil 1994. aastal Pariisis! Meenutab Vivaldit, kuid pole taotluslik barokijäljendus, vaid igatsus kauni, heakõlalise muusika järele. Tuntavad pop-rokk muusika sugemed. Esiettekanne Tallinna kitarrimuusika päevadel 1996 (Tiit Peterson , ERSO, Jüri Alperten ).
Aja jooksul muutus Kõrvitsa helikeel keerukamaks. Pöördeliseks sai selles muutumises Anna Ahmatova luulest inspireeritud "Irdunud sild" (1998) saksofonikvartetile ja kammerorkestrile (kp-d, vibrafon , klaver). Veerandtoonid, multifoonid, range meetrumi puudumine. Loomingu "küpsuse verstapost". Helilooja enda sõnul leidis ta teosest "omapärast poeesiat, mida oli kaua otsinud". Lüürilisus jääb, kuid see pole enam nii pehme lüürika.
2000. aastate esimesel poolel värvirikkad, voolava tekstuuriga orkestriteosed:
"Armastuse märk" (2002) - osales rostrumil 2003. aastal Viinis . Tõi Kõrvitsale Vabariigi Presidendi noore kultuuritegelase preemia. Alguses pikad laskuvad liinid , flöödid, ühe noodi ümber keerutamine (klišee?). Edaspidi suur ork.kõla, helge meeleolu. Kasutab meloodias harmoonilist minoori - siit idamaine kõla. Huvitavad tämbrid! (Vibrafon ja oboe koos; rain tree). Omamoodi kõlaotsingud, sulatab tämbreid.
"Eldorado" (2002) - inspireeritud Edgar Allan Poe luulest
"Ellujäänute laulud" (2004) sümfooniaorkestrile - põimuvad eesti rahvaviis ja orientaalse varjundiga meloodika.
"... neis aedades" (2004) altsaksofonile ja keelpilliorkestrile - Astride Ivaski luulest ja linnulaulust inspireeritud ning eesti rahvaviisil põhinev. Ühendab arhailisi meloodiastiile, peenekoelist harmooniat ja värvikat tämbrimängu
"Teispool päikesevälju" (2004) fagotile ja sümf.orkestrile - ühendab esimest korda poetiseeritud looduseteema ja rahvamuusika , kasutades karjaseviise. Kirjutatud M.Kuuskmannile. Aluseks mitu eesti karjaseviisi, milles helilooja sõnul peitub suur energeetiline väärtus, aga ka sümboolne tähendus ("midagi kauget, kuldset ja süütut"). Pisut idamaine atmosfäär, tunda on Raveli ja Takemitsu jooni, meenutab ka Kantšeli ja Tertenjani muusikat.
"Safra" (2005) klaverile ja keelpilliorkestrile - orientaalne värving
"Tsirgutii" (2005) flöödile ja keelpilliorkestrile.
Olemuselt ja kõlapildilt sarnaseid teoseid on heliloojal ka kammerkoosseisudele, eriti armastab ta saksofoni. Kammermuusikale on iseloomulik vaheldusrikas , kohati orienaalsete mõjudega helipalett.
"Kohtumine" saksofonikvartetile (1999) - klõbinad, veerandtoonid, pilli sisse puhumine . Vulisev, sillerdav.
"Allikas" (2000) altsaksofonile ja vibrafonile - helilooja peab ise üheks paremaks saksofonilooks
"Laulan üle merede " altsaksofonile (2006)
"Metsalill" oboele
2000. aastatest alates on Kõrvits kirjutanud ka teoseid, mille aluseks on poeetilised kujutlused Eestimaa müütilisest võrdkujust Thulest või Thulemaast:
"Thulemaa laulud" (2002) flöödile ja klaverile
"Thulemaa laulud II" (2004) trompetile ja klaverile
" Thule pildid" (2006) klaverile
"Thule eleegiad" (2007) keelpilliorkestrile
"Thule mustrid" (2007) keelpillikvartetile
"Thule koraalid" (2008) sopransaksofonile ja orelile
"Thule visandid" (2008) saksofonikvartetile ja orelile
" Helios Helios" (2008) 2 tšellole ja sümfooniaorkestrile
Enamasti on nende teostes tähtsal kohal eesti rahvaviis ja mütoloogilised alltekstid.
Kõrvitsa poeetiline väljenduslaad saavutas suure väljendusjõu tema kammerooperites:
"Mu luiged , mu mõtted" (2005, Maarja Kangro libreto Marie Heibergi järgi) - tõusev joon nii muusikas kui libretos (libreto on põimitud erinevatest luule- ja proosatekstidest kasvava jõulisuse ja helguse järgi). Laval on kaks Mariet: päris Marie (poetess) ja see, kellena ta end näha tahab. Lõpuks nad sulavad ühte. Lugu valguse- ja tõeihast, kuid ka lahkumisest - harjumuspärasest reaalsusest minnakse ära uude, halliutsinatoorsesse.
"Tuleaed" (2006, Maarja Kangro libreto) - kirjanduse õpetaja tahab viia õpilased ekskursioonile kirjaniku majja, aga hommik on külm ja ilmub välja ainult üks õpilane. Nad eksivad ära ega leia luuletaja maja üles. Lõpuks jõuavad nad linnaserva, kus sisenevad võõrasse räämas aeda ning õpilane teeb sinna tule üles, et sooja saada. Vastand eelmisele ooperile - õpetaja ei leiagi Luuletaja Maja, mida peab omamoodi pühamuks, ning õpilane peab aitama tal antud oludes toime tulla.
Helilooja erakordne meloodiaanne tuleb esile tema paljudes populaarsust võitnud teostes sooloinstrumentidele.
Viimastel aastatel on valminud tähelepanuväärseid eesti ja põhjamaade rahvakultuurist inspireeritud kooriteoseid:
"Kreegi vihik" (2007) segakoorile ja keelpilliorkestrile - põhineb Cyrillus Kreegi poolt kogutud eesti rahvaviisidel
"Hümnid Läänerannikult" (2009) segakoorile ja saksofonikvartetile - põhineb eesti-rootsi rahvakoraalidel
Tõnu Kõrvits on tuntud ka kui meisterlik populaarmuusika arranžeerija ja orkestreerija. 1998. aastal saavutas ta Eesti Muusikaauhinna parima arranžeerija kategoorias. Ta on kirjutanud ka rohkesti muusikat tõsielu, nuku- ja animafilmidele, sealhulgas Priit Tenderi filmile "Viola", mis on võitnud mitmeid rahvusvahelisi auhindu ja Mati Laasi nukufilmile "Aja meistrid", mis tunnistati oma kategoorias 2008. aasta parimaks filmiks .
Hiliseim looming:
"Balti eleegiad" segakoorile ja fagotile - 2010, Bellingham Chamber Chorale tellimusel, esitati Bellinghamis Timothy Fitzpatricku dirigeerimisel, solist Martin Kuuskmann
ork. teos "Tuulde lauldud" - 2011 Londonis BBC Sümfooniaorkestri stuudiokontserdil Neeme Järvi juhatusel .
"Hümnid virmalistele" - NYYD 2011 tellimusteos, esitas Britten Sinfonia, dirigent James MacMillan
Kõrvitsa loomingus on tasakaalus tunded (emotsionaalsus) ja tehnika ( ratsionaalsus ).
Suurimad mõjutajad: varases loomingus Toru Takemitsu (värviküllane, kõlatundlik, vaimne, hingestatud tasakaal). Hiljem Gija Kantšeli (põimib rahvalaulu ja avangardseid võtteid) ning Sibelius (koondab erinevaid muusikavoole).
Muusikas oluline helilooja jaoks: emotsionaalne laeng! Seetõttu kuulab palju pop- ja rokkmuusikat - emotsioon on vahetum, siiram. Ammutab ideid popmuusikast. Viimasel ajal tähtis ka elutarkus - siit huvi rahvamuusika vastu. Pealkiri! Võti teose juurde.
(Allikas: Eesti Muusika Infokeskus; M.Mölder "Tõnu Kõrvits: tuulde laulmas")