Eesti 15-17 sajand (2)

Liivisõja põhjused:
Vana- Liivimaa oli poliitiliselt killustunud, kohalikud feodaalsed väikeriigid olid sõjaliselt nõrgad ja seega kergeks saagiks tugevamatele naabritele.
Ümber Vana-Liivimaa olid kujunenud tugeva keskvõimuga riigid: Rootsi (kellele kuulus ka Soome ning kes üritas laiendada oma võimualuseid territooriumeid ida ja lõuna poole.Taani, kes hakkas pretendeerima uuesti vahepeal ära müüdud aladele .Poola ja Leedu unioon (e. liit). Venemaa, mis oli kujunenud ümber Moskva suurvürstiriigi ja allutanud enesele Novgorodi ja Pihkva vürstiriigid ning sellega seoses saanud Vana-Liivimaa naabriks. Venemaa eesmärgiks oli jõuda läbi Vana-Liivimaa alade vallutamise Läänemerele.
Sõja puhkemisele aitavad kaasa ka kaubanduslikud tülid Venemaa ja Vana-Liivimaa vahel. Näiteks Hansa kaubakontori sulgemine ja Vana-Liivimaa poolsed takistused käsitööliste siirdumisele Venemaale.
Liivi sõja ajendiks oli nn “Tartu maks”, mille maksmata jätmine viis sõja puhkemiseni 1558.
Tähtsamad sündmused Liivisõjas:
1558-22. jaanuar – Vene vägi tungib põhjas Alutagusesse ja lõunas Vastseliina kaudu Tartu piiskopkonda, rüüsteretk kestab 3 nädalat. Seejärel kuulutab Ivan Julm välja vaherahu kuni maikuuni, nõudes taas "Tartu maksu" tasumist. 1.aprill – venelased alustavad Narva pommitamist. 11.mai – venelased vallutavad tulekahju järel Narva. 7.juuli – Gotthard Kettler saab ordumeistri koadjuutoriks ning orduvägede tegelikuks juhiks. 18.juuli – venelased vallutavad Tartu.
1559 - 31.august ja 15.september Poola kuningas Sigismund II August sõlmib vastavalt ordu ja peapiiskopiga protektsioonilepingu. oktoober–november – ordu uus vasturünnak Tartu piiskopkonnas, võidetakse Rõngu lahing (11. november), ent seejärel ebaõnnestub Laiuse piiramine.
1560- 2.august – Härgmäe lahing, Liivimaa Ordu viimane välilahing, kaotus venelastele. 21.august – venelased vallutavad Viljandi. oktoober – suur talupoegade ülestõus Harju- ja Läänemaal.
1562-Gotthard Kettlerist saab Kuramaa hertsog . Rootslased vallutavad Padise ja Pärnu.
Liivisõja tulemused:
Vana-Liivimaa väikeriigid sõjalist vastupanu Venemaale osutada ei suutnud, sest keskenduti linnuste kaitsmisele, maapiirkondade rüüstamist takistada ei suudetud, kõik välilahingud kaotati. Sõjaline ebaedu viis kiiresti väikeriikide kadumise ja maahärrade vahetumiseni.
Sõjategevuses said kannatada kõige rohkem talupojad (rüüstamised, koormiste suurendamine ); see omakorda viis vastuhakkude puhkemiseni.Vana-Liivimaale loodi ajutiselt Venemaast sõltuv vasallriik - Liivimaa kuningriik .
Vene vägede suurima edu aastateks oli 1570 -ndate keskpaik , kui vallutamata olid vaid Tallinn ja Hiiumaa . Liivi sõda oli viimane sõda, kus sõjategevusest võtsid aktiivselt osa ka talupoegade sõjasalgad. Sõja tulemusena vähenes oluliselt rahva arv (põgenikud, sõjategevuses tapetud , nälga ja katku surnud).
1570-ndate lõpul toimus sõjategevuses pööre- Rootsi ja Poola alustasid edukat alade tagasivallutamist; see viis rahude sõlmimiseni.
Poola Rootsi sõjad 17sajandi algul:
1600aasta augustis vallandus taas sõjategevus, mis koos vaheaegadega kestis 1629aastani ja tõi kaasa laastavad rüüsteretked. 1617aastal õnnestus rootslastel sõlmida venemaaga soodne stolbovo lahing ning saada oma valdusse kogu ingerimaa . Rahuleping nihutas rootsi-vene piiri narva jõest märksa kaugemale itta , kus see püsis põhjasõjani. Edu saatis rootslasi ka võitluses poolaga. 1629aastal sõlmitud altmargi vaherahu jättis kogu eesti mandriala rootsi võimu alla. Rootsi valdusesse läks ka tänapäeva põhja-läti koos riia linnaga. Rootsi tõusis läänemere piirkonna võimsamaks riigiks. Kui 1654aastal puhkes järjekordne sõda venemaa ja poola vahel, tungisid poola alale ka rootsi väed, mille tõttu tekkis sõda rootsi ja venemaa vahel. Rootslaste vastu astusid sõtta ka poolakad, kes üritasid ebaõnnestunult vallutada pärnut.
Põhjasõja põhjused:
Venemaa ( Peeter I ) jätkuv soov oma alade laiendamiseks Läänemerele (nn.”akna raiumine Euroopasse”).
Rootsi ( ja noore kuninga Karl XII ) vastu kujunes Venemaa, Taani ja Poola koalitsioon (e. liit); kõik nad oli Rootsi ülemvõimu vastu Läänemerel ning pretendeerisid osale Rootsi valdustest.
Sõja puhkemisele aitas kaasa Rootsi raske olukord ( 1695 - 1697 näljahäda ja Rootsi kuninga noorus).
Osa Liivimaa aadelkonnast oli meelestatud Rootsi vastaselt. Selle põhjuseks oli Rootsi võimude poolt Balti kubermangudes teostatud reduktsioon , mille käigus riigistati enamus eramõisaid. Näiteks oli üks Rootsi-vastase koalitsiooni initsiaatoreid Liivimaa Rüütelkonna maanõunik J.R. Patkul ).
Sõja alguses kuulus initsiatiiv Rootsile ( Karl XII võitis Narva lahingu 1700, vabastas Riia piiramisrõngast, lülitas sõjast välja Taani, viis lahingutegevuse Poola territooriumile ja kukutas sealse kuninga).
Tähtsamad Põhjasõja sündmused Eestis:
Eestisse jõudis Põhjasõda oktoobri alguses 1700, kui Karl XII külastas Pärnut. 20 oktoober toimus Narvas pommitamine ja seal toimus rüüsteretk. 19 november 1700 toimus Narva lahing, mille venelased suurelt kaotasid. Talvel 1700-1701 viibisid Rootsi väed Laiusel. 29 detsember toimus Erastvere lahing. Juuli 1702 toimus Hummuli lahing. Mai 1704 toimus Kastre lahing. 9 juuli- 13 juuli 1704 toimus Tartu piiramine ja kapituleerumine . 9 august 1704 vallutasid venelased Narva. 1705-1707 olid mõjusfäärid välja kujunenud ning suuremat sõjategevust ei toimunud, kuid 29 september 1710 toimus Tallinna kapituleerumine. 1710-1721 aastatel ei toimunud Eestis midagi.
Põhjasõja tagajärjed:
Põhjasõja tulemusel sai Hannover Bremeni ja Verdeni , Preisimaa Vorpommerni, Taani õiguse võtta Rootsi laevadelt väinatolli ja Venemaa vaba pääsu Läänemerele; Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa läksid Venemaa koosseisu. Venemaast sai Euroopa suurriik uue pealinnaga Läänemere ääres. Rootsi kaotas ülemvõimu Läänemerel, osa territooriumist ning Holstein -Gottorpi kui liitlase. Hiljem (Kübarate sõda, Gustav III sõda, Soome sõda) püüdis Rootsi korduvalt oma kaotatud alasid Venemaalt tagasi võita. Preisimaa võimsus kasvas. Saksi-Poola nõrgenes. Eesti sai Põhjasõjas tugevalt kannatada, sest 1700–1710 toimus suur osa lahingutest Eesti pinnal. Sõda ja sellele järgnenud katk hävitasid kuni kaks kolmandikku kogu Eesti rahvastikust. Arvatavalt oli siis eestlaste arvuks 150 000 kuni 170 000 inimest. Sõjategevuse tulemusena hävitati täielikult Tartu linn, sest Peeter I käsul lasti see 1708. aastal õhku.
Eesti ala halduslik jaotus ja valitsemine Rootsi ajal:
Rootsi võimu kehtestamisega kogu Eesti mandrialal kujunes uus halduskorraldus , mis oma põhijoontes jäi püsima ka pärast vene võimu kehtestamist. Nagu varem, nii ei moodustanud Eesti ala ka nüüd halduslikku tervikut, vaid jäi jagatuks kahe kubermangu vahel. Põhja-Eesti neli maakonda - läänemaa, harjumaa , järvamaa ja virumaa-, mis olid rootsi kätte läinud juba liivi sõjas, moodustasid liivimaa kubermangu keskusega riias. Eesti alalt kuulus liivimaa kubermangu pärnu ja tartu maakond, mis olid tänapäevastest vastavatest maakondadest märksa suuremad, hõlmates kogu lõuna-eesti mandriosa. Saaremaa kuulus vormiliselt liivimaa kobermangu. Saaremaal aga oli oma asehaldur , rüütelkond, kirikuvalitsus ning erinev maksusüsteem. Kubermangude kõrgeimaks valitsusametnikuks oli monarhi määratud ning talle vahetult alluv kindralkuberner , kes kamandas oma haldusalal asuvat sõjaväge, nimetasid ametisse ja kontrollisid riigiametnike tööd. Eestis oli samas ka 3 rüütelkonda, kes teostasid võimu. Olid meeskohtud ja maakohtud , mis arutasid talupoegade ja mitteaadlike süüasju. Rootsi riik oli jõudnud oma võimsuse tipule.
Ülikooli rajamine:
Ülikooli asutamine oli üks osa Rootsi riigivõimu kindlustamisest Liivimaal. Sõdadest laastatud maal oli puudus riigiametnikest, pastoritest, arstidest, kodu- ja gümnaasiumiõpetajatest. Ülikooli asutamise tegeliku töö tegi ära Liivimaa kindralkuberner Johan Skytte, üks oma aja haritumaid rootslasi. 1632. aastal Tartus uksed avanud ülikoolis õppisid valdavalt Rootsi ja Soome päritolu tudengid. Kui puhkes Vene-Rootsi sõda, viidi ülikool 1656 Tallinnasse, kus see kiratses kuni 1665. aastani. Ülikool jätkas tööd Tartus alles 1690. aastal, nüüd juba peamiselt baltisakslastest üliõpilastega. Ühenduse parandamiseks Rootsiga viidi 1699. aastal ülikool Pärnusse. Pärnus tegutses ülikool juba Põhjasõja tingimustes kümmekond aastat, kuni venelased linna 1710. aastal vallutasid. Oma korralduselt sarnanes Tartu ülikool teiste tolle aja Euroopa ülikoolidega. Siin oli neli teaduskonda: usu-, õigus- arsti- ja filosoofiateaduskond. Õppetöö toimus ladina keeles loengute ja dispuutide vormis. Üliõpilaste arv Tartus oli keskeltläbi sajakonna ringis , Pärnus kahanes see sõja tingimustes 30-40 tudengini.
Forseluise seminar :
Talurahvahariduse edendamise võttis enese südameasjaks B.G. Forselius , kes rajas seminari , mille eesmärgiks oli talurahvakoolide õpetajate ja köstrite ettevalmistamine. Seminar, mis asus Piiskopimõisas, Tartu külje all, mille õppeaeg 2 aastat; õpetus oli tasuta. 4 aastaga ~160 lõpetajat. Tuntumad õpilased- Ignatsi Jaak ja Pakri Hansu Jüri, kes Forseliuse eestvedamisel käisid näitamas oma oskuseid Rootsi kuningale . Õpiti lugemist, usuõpetust, kirikulaulu, saksa keelt ja arvutamist. 1688, pärast Forseliuse surma kool suleti, kuna tema oli olnud kooli ainus õpetaja ja eestvedaja .
Forseliuse seminari tähtsus oli vaatamata lühikesel eksistentsile siiski suur, sest vähehaaval hakkas välja kujunema talurahvakoolide võrk ja talupoegade hulgas hakkas levima lugemisoskus . Võrreldes luterlike Soome ja Rootsiga, olid eesti talupojad oma lugemisoskuselt samal tasemel; katoliiklikest ja õigeusu aladest oli olukord kordades parem.
Mõisate reduktsioon:
reduktsioon: 1680-ndatel alanud eramõisate osaline riigistamine .
17.sajandi esimesel poolel kuni 1680-ndateni oli iseloomulik Rootsi riigi käes olevate maade (e. riigimaa) vähenemine ehk siis: müümise tulemusena (kuna riik sõdis palju, siis müüdi mõisaid ühekordse tasu eest), maade läänistamisega riigile osutatud teenete eest (näiteks baltisakslastest või rootslastest ohvitseridele), Rootsi sellise poliitika tulemus- riigi maavaldused Baltikumis olid 17.sajandi teiseks pooleks tühised. 17.sajandi lõpukümnenditel viidi läbi reduktsioon, mis puudutas peamiselt 17.sajandil erakätesse antud mõisaid. Endistel omanikel lubati tavaliselt jääda rentnikuks.
Reduktsiooni põhjused: Rootsi riigi soov täita pidevatest sõdadest kurnatud riigikassat ja
soov muuta maa feodaalsest riigist kodanlikuks riigiks.
Reduktsiooni tulemusena: kasvasid järsult riigi tulud, kehtestati riiklik kontroll kõigi mõisavalduste ( k.a. eramõisate ) üle, halvenesid kohaliku aadli ja Rootsi riigivõimu suheted ( eriti Liivimaal, kus vastuseis reduktsioonile oli ka kõige ägedam) ja paranes oluliselt talupoegade õiguslik ja majanduslik olukord.
Eestikeelne kirjasõna:
Esimene eestikeelne raamat, mis on säilinud on aastast 1535. kirjandus oli loogiline.
Olid suuline ja kirjalik kirjaviis . Kirjasõnaga tegelesid kirikuõpetajad. 19sajandi lõpul hakkasid eestlased kirjasõnaga tegelema. 17sajandil toimus vaidlus eestikeelse piibli tõlkimise pärast, et millist murret kasutada. Toimus 2 konverentsi ja seal lepiti kokku, et piibel tõlgitakse Põhja-Eesti murdesse. Kirjakeele peamised uuendajad olid Forselius ja Stahl.