J. W. Goethe (0)

Johann Wolfgang von Goethe (1749 – 1832 )
Pärit frankfurtist, isa oli jurist , see võimaldas saada hea hariduse, kusjuures koduõppes. 16 läks Leipzigi ülikooli ja asus õppima õidust. Ta oli laialdaste huvidega, ta küll õppis õigust, afa samal ajal huvitas teda kirjandus, füüsika, loodusteadused ja botaanika. Ei lõpetanud ülikooli sest haigestus ja oli aasta aega kodus ja paranes, sai terveks, aga ei läinud tagasi vaid läks strassbourgi ülikooli, sela lõpetas edukat õigusteaduste kursuse. Oluline on ka see et seal tutvus ja teda mõjutas Herder . Neist said sõbrad. Goethe leidis enda jaoks ka Shakespeari. Tegeles ülikooli päevil eelkõige luuletamisega, nagu noorelele mehele kohane ja mis jääb talle väga iseloomulikuks on armastus. Esimene suurem tuntus on näidendiga „ Götz von berlichingen“. Seal on see et rüütel esildab „tormi ja tungi“ klassikalist kangelast. See tema näidendi kangelane astub välja ühiskondlike reeglite vastu ja hakkab ülekohtuga võitlema. Ei muutu alistunuks ja lipitsenuks ja ei vaata kuidas tal kergem oleks vaid hakkas õigluse eest võitlema. Varsti ilmus temalt romaan. 1774 „Noore Wertheri kannatused“ noor werther oli tundeline . Oli noor tütarlapst Lotte , kes oli kihlatud albertiga ja werther armus temasse. Lotte ei katkestanud enda kihlust sellepärast et lotte oli pere vanim laps, emale abiline , aga siis ema suri ära, aga haigevoodil ütles ta et lotte hoolitseks oma õdede ja vendade eest ja et abielluks albertiga ja lotte andis oma õnnistuse. Albert oli kogu aeg kodust ära, praktiline, mõistlik inimene, aga werter väga tundeline ja armastas kogu hingest ja albert ei armastanud kirega. Lottele meeldis asi aga ütles et peavad lõpetama aga siis werter läks ära ja tappis end ära. Tegemist on werteri kirjadega sõbrale ehk kirjaromaaniga. Samal ajal tegeles ta ka luuletamisega: intiimluule ( armastusluule ), rahvalaululuule, oodid /hümnid (inspireeritud antiigist ).
„Et ligi jõuda lõpmatule, kõik lõplik enesesse sule.“
„Kuid haruldane, rikas pärandus: aeg on mu põld, aeg on mu varandus .“
70 algusest on teada tema esimene Fausti versioon , aga see jäigi käsikirjalukuks ja on alles hiljem avastatud. See räägib õpetlasest, kes oma hinge müüs. Goethe on saavutanud kuulsuse, tuntuse ja saksa vaimari prints, kutsub ta enda õukonda tööle, kui praktilise elu tegija . Goethe nõustub ja lähebki ja hakkab seal tegelema väga erinevate valdkondadega, põllumajandus ja isegi mäekaevandus. Püüab korrastada valitsemisaparaati. Tegele ka botaamika ja anatoomiaga. Looming on sellel ajal tagaplaanil ja ta on ühiskondlikult aktiivne. Pärast kümneaastast töötamist, läheb ta tervist parandama Carlspadi, on seal mõne kuu ja siis ette teatamata, võimude kooskõlastamata, sõidab Itaaliasse ja on seal kaks aastat. Seal uurib, huvitb antiigist. Uurib antiik autoreid, kunsti ja see on tema jaoks väga rikastav reis ning edaspidi tema loomingut jääbki saatma antiigi ja klassitsismi eeskuju. Arvab et inimest tuleb kasvatada kunsti abil, et maailm paremaks muutus. Kahe aasta pärast pöördub Herderi palvel Waimarisse tagasi, tegetseb tagasitõmbunumalt ja rohkem keskendub kunstile. Pea 30 aasta ringis juhatab õukonna teatrit. Itaalias viibimine on mõjutanud ka tema loomingut nt draama „ Iphigeneia Taurises“, mis on täiesti antiik tegelane. Itaaliast naasmise järel tutvus ta ühe noore neiuga, Christiane Vulpius, kellest sai tema laste ema. Tegu oli lihtsa ametniku tütrega, vaene päritolu, neil olid mitmed lapsed. Imelik on see et abiellusid 20 aastat hiljem kuigi nad elasid koos ja neil olid lapsed. See oli sellepärast et naine oli harimata ja vaesest perekonnast. Christiane inspireeris teda ja luuletsükkel „ Rooma eleegiad“ räägivadki sellest armastusest. Selle kohta on öeldud et see on maise armastuse kiidulaul. 1790 teine pool ilmub tal „Wilhelm Meisteri Õpiaastad“. See oli arenguromaan . Peaaegu 20 aastat hiljem kirjutas ta teise osa milleks oli „Wilhel Meisteri Rännuaastad“. Tema hilisluulelooming avaldub siis idamaadest. Tema suhtumine idamaadesse ei ole ka selline müstiline ja lihtsalt põnev vaid seal on öeldud et see on ka justkui sellise kõiksuse,üldinimlikkuse panteism . Leiab sarnaseid jooni ida ja lääne vahel. Toob välja universaalsust, mis on iseloomulik inimesele. Selle luulekogu inspiraatoriks on ka naisterahvas Marianne. On teada et osad luuletused on kas neil kahe peale ja osad puhtal marianne poolt kirja pandud. Arutleb ja mõtiskleb inimese mõttemaailma üle ka luules. Itaalias käies arendas ta fausti edasi ja lõplikult sai valmis esimene osa 1801 ja trükki jõudis alles 1808.