Bulgakov "Saatuslikud munad" kokkuvõte (3)

1. Peatükk
Professor Persikovi Curriculum Vitae
Professor Vladimir Ipatjevit´s Persikovi välimuse kirjeldus. Tunneb hästi kõike loodusega seotut. Kultuuriteadmatu, ei loe lehti. 1. abielu, lõppes naise talumatuse konnadele tõttu. 1920. aastal surid pea kõik tema hoiul olevad katseloomad, samuti ka instituudi valvur - nälga. 1926. aastal elustus professor, tööle tuli uus valvur , Pankrat. Prof . hakkas uuesti loenguid andma ja teatmeteoseid kirjutama.
2. Peatükk
Värviline keerits
1928 suvel: Prof . vaatas amööbide preparaati, kuid hetkel, mil ta tahtis suurendust juurde keerata, kutsus prof-i assistent Ivanov teda teise ruumi konna vere liikumist vms vaatama. Oma amööbide juurde naastes nägi ta midagi uskumatut. Ta nägi värvilist valgusvihku (mida oli ta ka enne ja tema õpilasedki näinud kuid ei olnud sellele tähelepanu pööranud). Selles kiires toimus midagi enneolematut. Ta mängis veel veidi valgusega püüdes luua seda kiirt nii lampide kui päikesevalguse abil. seejärel pani ta mikroskoobi klaaskupli alla ja sulatas gaasipõletiga kirjalakki, millega ta pitseeris klaaskupli laua külge kinni. Siis ajas ta üles Persikovi, kellel ta keelas sinna ruumi minna, kus ta uurimistööd tegi, samuti keelas koristamise. Seejärel hakkas ta lahkuma, tal õnnestus jalga saada ainult 1 kaloss, niisiis läkski ta niiviisi välja. Pobisedes omaette jalutas ta kodu poole. Mingid noored jõlkusid temaga natuke autoaknast vms. ( pointless )
3. Peatükk
Persikovil selgus käes
Selgus, et valgusvihus oli üks erepunane kiir eriti selge ja jäme. Kohas, kus "punane mõõk" klaasist läbi läks kihas vilgas elu, samal ajal kui kiirest kõrval loivasid amööbid loiult ringi. Hallid amööbid trügisid kulendeid välja ajades kõigest väest punasesse vööti ja elustusid seal otsekui imeväel. nad tulid parves ja võitlesid koha eest kiires. rikkudes ja kummutades kõiki senituntud seadusi, sigisid nad tema silme all. nad pooldusid ja kumbki pool arenes kahe sekundi jooskul uueks organismiks. mõne silmapilgu jooksul suutsid need aga taas poolduda. peagi jäi ruumi väheks ja algas võitlus. vastsündinudki tormasid reavukalt üksteisele kallale - ellu jäid vaid kõige tugevamad ja suuremad. lõppseltskond ellujäänuid olid 2 korda suuremad kui tavalised amööbid ja silmapaistvalt tigedad ja agressiivsed.
Katsete tulemusena järeldas prof. et see kiir tekib ainult elektrilise valgusallika tulemusel. Ta palus assistendil ehitada kamber , kus saaks tekitada hästi suurt ja võimast kiirt. Selleks tellis ta peegleid jm vajalikku Hariduse rahvakomissariaadi kaudu Saksamaalt. Kiir tuli terav , tugev, jäme 4cm.
Prof hakkas siis hoolega katsetama, konnakullestega seekord . Mõne ööpäeva järel oli tal konni terve instituut täis. Need hävitati lõpuks kemikaalidega lihtsalt ära.
Ivanov: "... te olete avastanud elukiire" Viimati tekkinud konnad aga olid kole suured ja tigedad.
4. peatükk
Preestriemand Drozdova
Miskipärast hakati terves moskvas nüüd Persikovist ja tema "elukiirest" rääkima. Persikovi juurde tuli tunnustatud ajakirjanik, vähemalt ta esitles ennast nii visiitkaardil . Kui aga persikov teda sisse ei tahtnud lasta, teatas ta et on tegelikult hoopis GPU-st (sama asi mis hiljem KGB). Tegu oli siiski ajakirjanikuga, kes tegi GPU-ga koostöös ajakirja "Punane Kaaren". Kui ta sisse astus, vaatles ta hoolega kogu ruumi. hoolimata professori vastupunnimisest suutis ajakirjanik ikkagi üht-teist temalt välja kangutada, ja seda nii et prof. ise väga arugi ei saanud. lisaks palus profilt fotot ning kadus .
Seejärel oli ukse taga juba järgmine ajakirjanik. Helistas kolmas ajakirjanik ning hoone välisukse taga oli neljas ajakirjanik.
Hiljem tänaval kõndides nägi persikov ajalehes artiklit "elukiirest". Ajakirjanik oli selle äärmiselt viisakaks teinud, nagu oleks persikov selle kõik talle heast tahtest ära rääkinud. Sellepeale olid loomulikult kõik teised ajakirjanikud kole nördninud, miks prof neid niiviisi vastu ei võtnud. Prof läks seepeale marru, ning loomulikult märkas teda kaamerasilm, kuhu ta jäi raevunult peale. Ta istus taksosse kuid tema külge oli end haakinud sama ajakirjanik, kes teisena eelnevalt tema kabinetti tuli.
5. peatükk
Kanalugu
Endise peapreestri lese kanad olid hakanud järjest surema. Naine näitas ka naabrimutile oma juba 17. surevat kana . Kana käis mööda õue ringi ja oksendas. lesk tahtis kanale vett anda, kuid see ei tahtnud juua. Järgmisel hetkel hakkas kana verd oksendama, järgmisel hetkel kukkus külili, ning siis ajas jalad teava poole ja jäi liikumatult lamama. Kutsuti kirikuisa palvet lugema kanadele.
Keegi aga ei saanud teada, et samal õhtul kärvas ka naabrimehel kolm kana ja kukk ära. Pärast palvust aga surid ka teised kanad lese kuutides. Hommikul oli aga Personalnaja tänavas elus ainult kolm kana ja õhtuks olid ka need surnud. Käis ringi kuulutus "kanakatk".
Sellest "katkust" sai ka Prsikov mõjutatud. Ajakirjanikud ei andnud talle ikka rahu ja ta pidi telefoni hargilt ära tõstma, et üldse midagi teha saaks.
Kui ta õhtul koju jõudis, oli talle 17 kõnet tulnud. Üks, ainus, mis teda huvitas, oli tervishoiu komissaarilt.
Lisaks tuli tema juurde "nõukogude vabariigis tegutsevate välismaa saatkondade kaubandusata´ seede täievoliline ´seff". See uuris samuti "elukiire" kohta. Ta pakkus, et välisriikidest keegi Persikovi tegevust rahastama ja pakkus talle 5000 rubla puhtalt nii sissemaksuks kätte. Selle peale käratas Persikov ta välja. Tüüp aga unustas oma kalossid sinna. Persikov käskis need minema visata
Veidi aja pärast ilmusid uued külalised. Kaks neist tulid kabinetti sisse, kolmas aga jäi pimedasse esikusse, kuid kohta, kust võis kõigest ülevaadet omada. Need mehed olid kuskilt valitsusest või nii, kuhu Persikov pärast eelneva venna lahkmist helistas ja kaebas eelnevast kalossidega mehest. Uuriti mehe välimust ja visiitkaarti jms. Mehed lubasid edaspidi tagada professorile rahu ja kambrite ohutuse.
Järgmisel päeval midagi erilist ei juhutnud. Lisaks käisid mõned üliõpilased vastamas, kes lootusetult läbi kukkusid.
Paar päeva hiljem tuli tema juurde Bronski, kes hakkas kanade kohta uurima , kuid prof türitas talle selgeks teha, et tema nende kohta midagi suurt ei tea, et tema pole kanade spetsialist ja saatis teda Portugalovi juurde pidevalt, kuid Bronski pidas seda naljaks.
Tegelikukt ei teadnud prof. nn kanakatkust midagi, sest ta ei lugenud kunagi ajalehti. Alles siis kui nüüdne külaline talle seda ütles, kuulis ta katastroofist esimest korda.
6. Peatükk
Moskva 1928. aasta juunis.
Suure teatri katusel üürgas valjuhääldaja uudiseid kanakatku vaktsiini edukusest. Liskaks oli moodustatud Kanakatku Vastase Võitluse Erakorraline Komisjon , kuhu ka meie prof. kuulus. Rahval oli keelatud süüa kana liha ja mune. Toimus kanalaipade põletamine. Luuletajad esitasid vastava teemaga teoseid, naljad jms, teatris etendus Lenivtsevi revüüd (lühi muusikal ) "Tibukesed".
7. Peatükk
Rokk
Kanakatk laabus. Inimohvreid oli veidi alla tuhande. Katk jäi pidama , sest mitmel pool tulid suured veekogud või kõrbed vastu.Imekombel peatus ta ka Poola ja Rumeenia piiril . Asutati vabatahtlik kanakaitseühing "Dobrokur" abiesimeesteks persikov ja portugalov.
Kanakatkuga tegeledes olid porfessori mõtted hoopis elukiire juures. Ta veetis päevad kanade ööd elukiirega, rikkudes sel viisil oma niigi nõrka tervist veelgi. Juuni lõpuks sai ta uuesti rohkem oma elukiirega tegeleda. katsed õnnestusid edukalt kala ja konnakuduga. Lisaks ehitasid nad kaks uut kambrit, milles kiirekoonuse tipp oli suitsukarbi laiune, alus tervelt meeter lai. Hariduse rahvakomissaar lubas neid igati toetada. prof. hakkas salapäraseid katseid ette valmistama. Ka praha ilmutas koostöö märke. Helistati Kremlist, küsiti kuidas läheb ja pakuti autot, mida prof. ei soovinud, kuna trammiga pidi tema sõnul kiiremini saama.
Nüüd veetis prof peaaegu kõik ööd instituudis. Ainult kord lahkus ta oma zoloogilisest pelgupaigast, et anda loeng kiirest Tsekubu ( Teadlaste Olukorra Parandamise Keskkomisjoni lühend vene k) saalis. Teda saatis tormiline aplaus , kuid lahkudes hakkas professoril halb.
Ilusal augustikuu päeval vaatles prof ikkagi oma kiirt. Pankrat teatas, et tema juurde tuli Rokk (vene k tähendab ka saatus). Tal pidi olema ka mingi kroonupaber ainult tänu millele Persikov ta ka sisse lasi.
Rokki kirjeldus lk 104. persikovi ei huvitanud muu kui see paber. kui ta selle läbi lugenud oli, tormas ta tel juurde ja kriiskas sinna: "kuidas see mõeldav on, minu luba küsimata, ta võib ju kes teab millega hakkama saada jne". ta ei tahtnud enne luba anda kui on ise munadega katsetanud, siis ühmas "käsk on käsk" ja näitas Rokkile, kuidas masinat käsitseda. Hoiatas käasi sinna alla panemast, see pidavat epiteelkoe vohamist tekitama, kuid ta polnud jõudnud selle hea või pahaloomulisust uurida. Siis hakkas professor Rokki uurima: "Kes te olete, miks te seda kiirt tahate? miks kõik nii salajane ja kiire?" Rokk küsis vastu, et kas prof ei tea, et ühtki kana enam pole (loomuikult ei teadnud, kuna ta ei lugenud lehti). Prof: miks te neid siis nii pauguepalt ellu tahate äratada ja seda veel läbiuurimata kiire abil. Rokk: me peame kindlasti oma kanakasvatuse taastama, sest välismaa lehed räägivad meist igasuguseid jõledusi.
Selgus, et Rokk ise oligi selle mõtte peale tulnud, et munadest kanu kasvatada. Lõpuks viidigi persikovi kolm suuremat kambrit minema. Alles jäi ainult kõige esialgsem. Rokk lubas need tagastada kohe, kui esimese partii oli välja haudunud. Sel ööl oli profi loomadel midagi nagu viga, konnad laulsid südantlõhestavat kontserti, üks nastik põgenes nagu elueest. Selgus, et lisaks kõigele suri persikovi endine naine (kellega ta oli 15 aastat koos olnud ja hiljem lahku läinud).
8. Peatükk
Sovhoosis
Päev läbi rahmeldas Aleksandr Semjonovit´s (Rokk) pannes kambreid üles. Järgmisel päeval ilmusid kolm kasti, kuhu oli peale kirjutatud " ettevaatust , munad!" Munad tõdeti olevat küllalkt suured kohalikega võrreldes, kuid selle põhjuseks arvati et see saksa sort on. Lisaks märkas Aleksandr, et munad kuidagi kahtlaselt mustad/räpased on. Ta helistas Persikovile, kes arvas et see kõnts ei saa muud olla kui kuivanud väljaheited vms, kuid pesta neid küll poleks vaja. (Raamatu lõpu poole selgub , et neil tegelikult oli muster peal, sest need ei olnud üldse kanamunad )
Persikov omaette Ivanoviga: ei tea missugused need kanad välja tulevad,kas nad paljunemisvõimelised on, kas nad jalgugi alla võtavad, või surevad kohe paari päeva jooksul. jnejne. arutasid ivanoviga, kas nad said skafandrid ja kiivrid kätte, kas gaas toimis (killis tõhusalt konni), Ivanov soovitas profil kirjutada GPU-le avaldus, et talle elektripüstol antaks.- pauku ei tee, tapab saja sammu pealt.
Rokk mängis ka flööti. See oli kunagi ta elukutse olnud ansamblis mängida. Selle aga katkestas sõda. Äkitselt katkestas tema mängu koerte äge haukumine, mis aegamisi muutus haledaks ulgumiseks. Lisaks kostis miljonhäälne konnade krooksumine. Talumehed pidid rääkima, et Rokk saatana käsilane on oma munade ja punaste kiirtega. hommikul ei laulnud metsas ükski lind, tavaliselt kõlals linnulaulust. Järgneval õhtul vaikis ka konnatiik, mis oli samuti imelik, kuna koht oli kuulus krooksumise poolest. Taaskord hakkasid koerad haukuma ning juba oli kuulda munadest tibupoegade toksimist. Järgneval hommikul, aga ootas rokki halb üllatus. Nimelt kaks muna olid koorunud , kuid tibusid polnud kuskil. Kambritevalvur vandus , et ta ei olnud öösel silmatäitki maganud, kuid ikka polnud midagi märganud. Otsiti igalt poolt, kuid tibudest ei jälgegi.
Lisaks kostus juba viimasena tööle pandud kambrist munadest matsutamist ja käginat nagu keegi nuuksuks seal sees.
Rokk otsustas ujuma minna, teel sinna kuulis ta kõrvalt laialehelisest padrikust raginat, mis ta südame alt õõnsaks tõmbas. Ta tahtis edasi hakata minema, kui kostis uuest võpsikust raginat ning seekord ka sisisemist. rokk võpatas ja jäi võpsikut vahtima. järgmisel hetkel kutsus ta naine teda nimepidi ja valge pluus vilkasatas. ka tema tahtis ujuma minna. Rokk aga nägi takjarägastikust tõusmas hallikat palki , mis tema silme ees kasvas. ... see tõusis üles ja sellel oli pea, silmad pealael. palk taandus takjatesse aga jäi rokki jälgima. rokkile tuli meelde india moodi võlumine, kus madusid flöödiga korvist tõusma pandi. Ta hakkas ka mängima. Järgmisel hetkel kuulis ta karjatust (ussikesele ei paistnud tema viisijupp " Jevgeni Oneginist" meeldivat). Takjatest kargas välja 15 arssina pikkune ja inimesejämedune madu , sööstis Rokkist mööda ja ründas valget laiku. Madu kägistas Manja ja neelas ta järgmisel hetkel alla. Siis jooksis Rokk röökides minema.
9. Peatükk
Ussipesa
´St´sukin, Riikliku Poliitlise Peavalitsuse agent Dugino jaamas oli vapper ja hakkas sinna (kus eelnev juhtunud toimus) sõitma. Nad tahtsid, et Rokk nendega kaasa tuleks ja näitaks, kus ja mis oli, kuid see taganes õudusega. Selle asemel palus Rokk end Moskvasse saata - seda tehtigi. Mõned arvasid, et Rokk ajab pada, kuna linnas oli just samal ajal ka tsirkus ja ehk on sealt kuningkobra ära põgenenud, või on rok lihtsalt hull ja nägi viirastust. Rokki tõestuseks oli see, et kuhu siis tema naine kadunud on.
Agendid läksid kohale, vaatsid kõikjal ringi, kuid kedagi polnud. Ainult triiphoone (kus kambrid olid) sisises hirmuäratavalt. Vaadates sisse, nägid nad seal väga paljusid hiigelruuri madusid. Agendid tulistasid neid tulutult. Taganedes ründas Polaitist (üks agentidest) nelja kõvera jala, päratu koonu ja ogalise sabaga pruunikasroheline raevunud peleteis (midagi krokodillist saadut). Polaitis suri kohutavate haavade kätte, kuigi ´st´sukin kroko tappis. Too üritas põgeneda, kuid üks järjekordne madu tappis ka tema.
10. Peatükk
Katastroof
Ajalehe "Izvestija" toimetusse ilmus teadaanne: " Grat ´sovka, Smolenski kubermang. Maakonda on ilmunud hobuse kasvu kana, mis lööb takka üles nagu täkk. Saba asemel on tal kodanliku daamikese suled."
Ladujad hakkasid selle peale ainult narema, väitsid, et see purjus inimese jutt ja jätsid selle kõrvale.
Persikov oli vihane , et kanamunad tulevad küll kole ruttu, aga tema oodaku oma saadetist mitu kuud. Ta oli kogu aja olnud instituudi seinte vahel ega teadnud midagi jaanalindudest ega madudest .
Samal ööl trükikojas toimus hirmus sagimine, ilmusid sinna järjest võikamad teated ja telefon oli pidevalt punane. Taheti ussipessa saata aeroplaanid gaasi laskma . Samuti koguti vimma persikovi vastu, nagu tema selles kõiges süüdi oleks.
Professor sõitis hommikul instituuti, seal ootas teda ülltatus: kolm kasti kirjadega "Ettevaatust, munad!" veerand tunni pärast oli kastid kabinetis ja lahti, persikov aga taas marus, nimel temale toodi kanamunad. Hetke pärast ilmus Ivanov uudistega, mida ta ajalehest lugenud oli. Nähes kanamune ja uudiseid jõudsid Persikov ja Invanov järeldusele, et Persikovi ja Rokki saadetised oldi segi aetud . Rokk sai krokodillide , madude, jaanalindude munad Persikov aga kanamunad. Maod olid hakanud rändama Mo´zaiski poole. Neid takistati sellega, et süüdati nende ees mets. Lõpuks sai suurest ähmist professor ataki.
11. peatükk
Võitlus ja surm
Kogu Moskva sel ööl ei maganud. Inimesed tormasid ringi, põgenesid linnast, sõjaväelased püüdsid neid peatada. Vastu hommikut ilmus tänavatele ratsaarmee mitmetuhandepealine. Neile elati kaasa, neil liikusid järel suured gaasitsisternid, millega mindi siis neid peletisi hävitama.
Instituudis istus prof mittemidagi tehes. Tema ees oli ajaleht, kus oli kirjas, et kogu Smolensk põleb ja tulistades hävitatakse krokodillimune, mis on kõigis vähegi niiskemates ja madalamates paikades. Peaaegu kogu maakond oli gaasiga üle ujutatud, aga selles piirkonnas oli kole palju inimeohvreid, kuna nad ei evakueerunud organiseeritud ürituse korras, vaid rüselesid ise kuhugi umbes suunas. Teatati, et kui madusid ei suudeta 200 km kaugusel Moskvast hävitada, siis evakueeritakse linn kogus ulatuses. Somolenskis oli põlema läinud kogu linn, kuna ootamatult ründas suur hulk latsutajamadusid ja suures põgenemishoos unustati ahjud küdema. Toiduainete poolest pidi Moskva olema kindlutatud vähemalt pooleks aastaks.
Prof neid teateid ei lugenud, ta ainult isus ja suitsetas. Instituudis olid veel ainult Pankrat ja majapidajanna Marja Stepanova, kes alatasa tihkus nutta. prof ei olnud nõus oma viimasest kustunud kambrist lahkuma.
Ühek hektel hakkas instituudi ukse taga hirmus mürgel käima, klaasid purunesid, konnad krooksusid. Marja sundis prof-it põgenema, aga prof ei teinud seda. Ta ainult tõmbas oma nimetissõrme konksu (nagu tal oli kombeks pingsalt mõteldes teha). Ta läks hoopis koridori mässajatele vastu: "Noh!"
Rahvas tahtis persikovi maha lüüa, teda nimetati mõrtsukaks ja süüdistati madude lahti laskmises. Rahvas oli juba Pankrati tükkideks rebinud ja jalgade alla tallanud ning ei taganenud ka neid tulistava miilitsa eest. Üks lühike, ahvijalgadega mees sai teistest ette ja lõi persikovil pea lõhki. kabinetis tapeti ka ilmsüütu Marja. Kamber peksti puruks, samuti terraarium, konnad ja kõik muu ruumis. Mõne aja pärast oli terve instituut leekides.
12. peatükk
Jäine deus ex machina (ladina k. "jumal masinast")
Ööl vastu 20. augustit 1928. aastal läks äkki nii külmaks, et keegi polnud midagi sellist mäletanud. Temp. oli max -18 kraadi. See aga oligi asi mis päästis linna hukatusest. Ükski pudulojus ei pidanud sellisele pakasele vastu, samuti hävisid kõik kirjuvärvilised munad. Alles jäid ainult suured hunnikud laipu, mis loomulikult levitasid haigusi, epideemijaid ja kohutavat haisu . 1928. aasta kevadeni võideldi nendega ning koristati maad. Pärast seda säras Moskva taas tuledes .
Veel kaua räägiti imekiirest ja 28. aasta katastroofist, kuid varsti vajus see unustusse. Rajati vana instituudi ülemisele korusele zoloogiapalee, mida juhtis Ivanov, kes püüdis ka kiirt uuesti üles leida, kuid see ei õnnestunud tal. Kõik kambrid oli hävinenud. Iseenesest oli läätsede asetus küll lihtne, kuid ilmselt vajas see veel midagi, mida teadis ainult kadnud prof Persikov.