mail 2009 Rahvusooper Estonias vaatamas Giuseppe Verdi ooperit "Maskiball". Giuseppe Fortunino Francesco Verdi sündis 9. või 10. oktoobril (täpne sünnikuupäev pole teada) 1913. aastal Le Roncole külas (praegu Roncole Verdi, Busseto vald) Parma lähedal. Ta oli 19. sajandi üks tuntumaid Itaalia heliloojaid. Tema muusika oli itaallaste jaoks erilise tähendusega ja seotud vabadusvõitlusega. Ta oli rahvuskangelane, keda rahvas austas ja armastas. Lemmikzanriks oli tal ooper. Muusikas pidas Verdi kõige tähtsamaks meloodiat. Tema meloodiad on tihedalt seotud Itaalia rahvamuusikaga. Tema lood on hästi meeldejäävad. Verdi suri 27. jaanuaril 1901 Milanos. Verdi "Maskiballi" tegevuse aluseks sai Rootsi kuninga Gustav 3. mõrvamise lugu 1792. aastal teatris toimunud maskiballil. Ooper jutustas sellest, et Amelia, peaministri naine, kes käis nõia juures abi palumas, armus kuningasse, ning valitseja põgenemise
Tallinna Saksa Gümnaasium RETSENSIOON Giuseppe Verdi ,,Maskiball" Antonio Somma libreto Eugene Scribe'i näidendi ,,Gustav III ehk maskiball" ainetel XXX XXX 11A Tallinn 2010 Käisin teisipäeval 18. mail 2010 kell 19.00 Rahvusooperis Estonia vaatamas Giuseppe Verdi romantilist ooperit ,,Maskiball". ,,Maskiball" on klassikaline ooper, mis kuulub koos ooperitega ,,Rigoletto", ,,Trubaduur", ,,Aida" ja ,,La Traviata'ga" Giuseppe Verdi tuntumate teoste hulka, kinnitades Verdi olulist kohta ooperimaalima ajaloos. Verdi ooperid said tuntuks juba suurmeistri eluajal ning need on väga populaarsed ka 21.sajandil. Tema kui romantismiajastu helilooja jaoks olid olulised tunded nagu armastus ja armukadedus, ustavus ja pettumus, unistused ja kaotusevalu. 150
Kondserdi arvutus Mina käisin 25.septembril Estonia teatris vaatamas G. Verdi ooperit ,,Maskiball", mis oli kolmes vaatuses ja itaalia keeles. Ooper esietendus 17. veebruaril 1859, Roomas (Teatro Apollo) Antonio Somma libretole kirjutatud ooper räägib kirest, armastusest, poliitilistest intriigidest ja elu keerdkäikudest. Oli pingeline aeg, kuningavõimu taheti kukutada. Kuningas Gustav III oli armunud oma parima sõbra ja peaministri naisesse Ameliasse, naine osutas talle ka vastuarmastust. Naine soovis aga oma mehele truuks jääda ja läks nõia juurde, et see tema lubamatud tunded kininga vastu ära võtaks. Segastel asjaoludel Amelia suri. Too sama nõid ennustas kuningale, et ta tapetakse maskipallil ning seda teeb ta sõber
Ooper tekitas suurt kära ja pälvis kõrgseltskonna kriitikanooli, aga võitis ajapikku publiku südame peategelase Violetta nii sügava inimlikkusega, mis erakordselt kauni muusikaga sümbioosis on jäänud siiani üheks maailma armastatumaks ooperiks. Verdi tekitas nende ooperitega tõelise ooperirevolutsiooni – ta valis oma peategelasteks lihtrahva kangelased, kellega inimesed said end samastada ning neile nende üldinimlikes läbielamistes kaasa elada. See oli aeg, kus üha rohkem muutus ooper kättesaadavaks üha suurematele massidele ning kus kõrgklassi aristokraatia arusaamad muutusid üha enam marginaalsemaks. Seetõttu oligi populaartriloogia niivõrd edukas laiema publiku seas. Verdi õppis Milanos La Scala teatris cembalisti Vincenzo Lavigna juhatusel, kuna ei pääsenud halva klaverimängu oskuse tõttu Milano konservatooriumi kompositsiooniklassi. Ent ärgas noormees käis kõigil La Scala ooperietendustel ning huvitus kõigest, mis tema ümber selles muusikamekas keerles
väärilise pidulikkusega. Intensiivse kontserditegevuse ja pedagoogilise töö kõrval jätkus pingeline loominguline tegevus. Ajavahemikul 18351838 pani Verdi noodipaberile Napoleoni surmale pühendatud oodi "Viies mai", marsse, tantse, laule, romansse, koore ja muud. 1838. a. trükist ilmunud kuus romanssi (nendest kaks Goethe "Fausti" tekstile) olid esimesteks kirjastatud oopusteks Verdi heliloomingus. Ka Milaanos alustatud ooper polnud mõistagi unustatud. 1838. a. tõmbas Verdi partituuri viimase taktijoone. Busseto filharmooniaühinguga sõlmitud lepinguaja lõpulejõudmine tõi kauaoodatud vabaduse, statsionaarse ooperiteatri puudumine Bussetos juhtis mõtted taas Milaanole ning juba pikemat aega meeles mõlkunud plaan viidi ellu. 1839. a. kolis Verdi koos perekonnaga Lombardia pealinna. Itaalia muusikakeskus ei võtnud Verdit selgi korral avasüli vastu. Tutvussidemed olid aastatega lõdvenenud
-49. aasta revolutsioonilainel, mille nõutud demokraatlikud ümberkorraldused jäid ellu viimata.) Tallinnas asutati esimesed lauluseltsid 1820. aastatel lauluõpetaja ja Oleviste organisti Hageni eestvedamisel, ent need ei jäänud püsivalt tegutsema (ka andmed nende kohta on vastuolulised). Püsivamad kooriseltsid pärinevad 19. sajandi keskpaigast: Tallinna Meestelaulu Selts, Tallinna Liedertafel (mehed), Julius Jäkeli segakoor. Teema 9. Rahvuslikkuse küsimus. Ooper ja rahvuslikkus Mis teeb ühest 19. sajandi muusikateosest rahvusliku? Mitte niivõrd see, kas ja kuipalju on seal kasutatud rahvaviise, kuivõrd just see, kuidas tollane publik teda mõistis ja vastu võttis: a) pidi olema vajadus rahvusliku muusika järele, identiteedi otsimine muusikas; b) andekas, väljapaistev helilooja, kelle individuaalstiili hakkab publik vastu võtma rahvuslikuna (Weberi romantiline ooper ,,Nõidkütt" (1821); Glinka ,,Elu...
pastoraalid. Intermeediumid Bargagli komöödiale La pellegrina 1589. aastal Firenzes Medici pulmapeol. Idee, ülesehitus, muusika (Marenzio, Malvezzi, Caccini, Peri, Cavalieri), lavakujundus. SEICENTO (1600ndad aastad): 2. Ooperi tekkimine 1590-ndatel aastatel. Firenze camerata. Peri "Daphne" (Dafne) 1598. Dramma per musica. Peri "Eurydike" (Euridice), Caccini "Eurydike" (Euridice)1600. 3. Monteverdi "Orpheus" (Orfeo) 1607 ja "Ariadne" (Arianna) 1608 Mantuas. Võrdlus intermeediumiga 4. Ooper Roomas 17. sajandi I poolel. Ooperi ja oratooriumi piiril: Cavalieri "Hinge ja Keha etendus" (Rappresentazione di Anima, et di Corpo) 1600. Rooma koolkond. Landi "Püha Aleksius" (Sant' Alessio) 1631. 5. Esimene avalik ooperiteater Veneetsias 1637. Teatrikorraldus. Veneetsia koolkond. Monteverdi viimane ooper "Poppea kroonimine" (L' incoronazione di Poppea) 1642. 6. Cavalli Giasone 1649. Veneetsia koolkonna levik. Cesti. 7. Muusikalised etendused Prantsusmaal 17. sajandil. Komöödia-ballett
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
Kõik kommentaarid