BAROKK (0)

TALLINNA ARTE GÜMNAASIUM
Karolina Joanurm
BAROKK
Referaat ajaloos
Tallinn 2017
SISSEJUHATUS
Mina, valisin selle teema, kuna mulle meeldib kunst ja eriti see kuidas barokki kirjeldatakse kui ” ebatavaline ” oma hooga ,tunnete,kirega ning isegui ülepaisustustega ja liialdusega, aga pakub ikka vaatajale huvi,ootamatust ning rabab ja üllatab teda. 16,.sajandil reformaatorite poolt algatatud karoliku kiriku vastane usuline võistlus kujunes 17.sajandil ilmalikuks võimuvõistluseks. Kogu Euroopas peeti usu nimel veriseid sõdu,mis viisid poliitiliste võimusuhte täieliku ümberkujunemiseni. Nii püsimatu nagu tolle raske ja äreva perioodi ajalugu, oli ka selle aja kunst. Ühelegi varasemal ajajärgul polnud valitsenud sellinme hoiakute ja kunstialaste vaadete mitmekesisus nagu barokiajastul.
BAROKKOARHITEKTUUR
Usupuhastus ehk reformatsioon oli paljudes Euroopa piirkondades katoliku usu peaaegu täiesti välja tõrjunud ning kestis pidev ja verine võitlus eri ususuundade vahel. Välja olid kujunemas tugeva keskvõimuga rahvusriigid. Sellises keerulises olukorras tuli katoliku kirikul järk-järgult loobuda sajanditega juurdunud traditsioonidest. Käivitus nn. vastureformatsioon , võitlus kaotatud positsioonide taastamise eest eelkõige inimeste südames. Selleks et katoliku usku inimestele lähemale tuua kasutati väga erinevaid vahendeid.
Ühe inimeste mõjutamise vahendina sobis kunst. Kirik leidis, et kunsti loodud illusioonid aitavad usku inimestele arusaadavamaks muuta ja samas tekitada usklikes tunde taevasse ülendumisest. Itaalias 16. sajandi lõpul renessansist välja arenenud barokk oma tundeküllase ja kaasahaarava jõuga saigi kiriku liitlaseks. Barokk oma suurejoonelisusega sobis hästi ka ülikkonnale.
Barokkarhitektuur levis enamasti maades kus oli tugev katoliku kirik : Hispaania , Portugal ,Itaalia, Flandria .
Peamiseks kunstiliigiks arenes barokiajastul arhitektuur. Selle sünnikohaks sai paavstilinn Rooma . Uus stiil avaldus kõigepealt kirikuehituses. Tema tulekut olid ennustanud juba paar varasemat ehitist; väljakujunenult ilmnes ta Santa Susanna kirikus. Selle poolsammaste ja pilastritega kaetud kahekorruselist fassaadi kroonib kolmnurkne viil; ülemist, kitsamat korrust seovad alumisega spiraalsed voluudid kahel pool fassaadi. Seinaorvades seisavad staatuad.Barokk tõi muutusi ka hoonete põhiplaanidesse. Tekkis ehitisi , mille põhiplaan moodustus üksteisesse põimunud ovaalidest. Ümarad ruumiosad, kaarjad ja vonklevad jooned sulasid kokku omapäraseks tervikuks. Niisugusel taustal said uudse ilme isegi vanad, varemgi tarvitatud detailid. Eriti armastati voluute; need keerdusid fassaadidel, ümbritsesid ovaalseid aknaid või imelikke sopiliste viiludega portaale. Taas tuli käibele basiilika, kuid uudselt ümberkujundatuna. sinduslikumate barokkehitiste sisemus kaeti kalli värvilise marmori, lopsakate skulptuurkaunistuste ning maalidega. Viimaste juures taotleti petlikku ruumimõju. Laemaalides kasutati oskuslikult perspektiivi: seinu nagu jätkanuksid ülal maalitud sammaskäigud. Lagedele maaliti rünkpilved, mille vahel hõljusid imelikes poosides kas inglid ja pühakud või tegelased antiikmüütidest. Nii tekkis mulje taevani ulatuvast ruumist. Baroki ajajärgul plaanipärastati ka linnaehitust. Eelistati tugevaid värvusi, ehitati mitut värvi kivist ja kaunistati kullatud pronksiga.
BAROKMUUSIKA
Barokkmuusikast sai publiku emotsionaalne mõjutusvahend. Ei piisanud enam sellest, et laulja esitas kurvalt kurba laulu, vaid eesmärk oli publik nutma panna (17. sajandi filosoofi Rene´ Descartes ´i rajatud afektiõpetus inimese tundeseisundeist). Heliteos pidi algusest lõpuni püsima ühes emotsionaalses seisundis (pidev pinge, ülim õnneseisund vm). Puudus muusikA sisemine rahu.
Muusikalise baroki kodumaa oli Itaalia, kus kujunes enamik uusi žanre, ning sealt pärit muusikud andsid tooni kõikjal Euroopas.
Barokiajastu muusika oli senisest õukonnakesksem. Õukond tellis muusika, organiseeris kuulamise ja tasustas muusikuid.
See oli aeg, mis tekkis kontsertstiil. Muusika väljus väikesest koosmusitseerivast ringkonnast suure publiku ette. Vastandina renessansiajastu muusikale (kirikumuusika oli jumalateenistuse funktsionaalne osa, seltskonnamuusika mõeldud koos mängimiseks või tantsimiseks) oli barokkmuusika mõeldud pingsaks kuulamiseks.
Kujunes välja professionaalsete muusikute klass. Nad töötasid õukonnamuusikutena ja mängisid kirikukapellides. Üha rohkem läks hinda virtuoossus , tekkis solistide kultus ( kastraadid ooperis).
Vokaalmuusika varjust kerkis esile instrumentaalmuusika. Pillid arenesid tormiliselt. Viiul muutus tähtsaimaks ansambli- ja soolopilliks. Tegutsesid kuulsad Cremona koolkonna viiulimeistrid (Amatid, Guarnierid, Antonio Stradivari ). Konstrueeris uusi puhkpille (põikflööt, fagott) ja võeti kasutusele haamerklaver. Tavalisimaks pilliansambliks sai barokktrio , kuhu kuulusid kaks meloodiapilli ja basso continuo – katkematu bassihääl ja sellele ehitatud harmooniaakordid. Nimetus `trio` ei tähista mitte pillide, vaid partiide arvu, kuna basso continuo´t mängis vähemalt 2 pilli. Tähtsamad meloodiapillid olid viiul, oboe ja plokkflööt.
Puhkes orkestrimuusika buum . Orkestrid esinesid õukondades, lossikirikutes, õukonnateatrites, 18.saj algul linnaväljakutel ja kohvikutes. Barokkorkester kasvas välja barokktriost , oli tänapäevasest sümfooniaorkestrist oluliselt väiksem ja tavaliselt neljahäälne (kaks võrdse tähtsusega viiulirühma, harmooniatäiteks vioolade rühm ja basso continuo, mida mängiti vastavalt vajadusele mitme pilliga, nt tšello, kontrabass , fagott jm).
Üha enam populaarsust võitis homofooniline mitmehäälsus. See tekkis algselt vokaalmuusikas vastuseisuna varasemale polüfoonilisele kirjaviisile, kus häälte keeruka põimumise tõttu oli kuulajal raske teksti jälgida. Kompositsioonitehnika aluseks said meloodia ja toetav harmooniasaade, seda nii vokaal - kui ka instrumentaalmuusikas, nii soolopalades kui ka koori- ja orkestriteostes.
Vokaalmuusikas kasvas teksti osatähtsus. Helilooja eesmärgiks sai tekstis kirjeldatava kujutamine muusikas.
Muusikas muutus rõhutatult helistikukeskseks (tonaalseks).
BAROKOSTIIL
Naiste riided:muutus samuti vabamaks - lõdvem korsett , avaram dekoltee . Krookkrae asendus pitskraega. Varrukaid kaunistasid laiad pitsmansetid. Riietus koosnes sügavast dekolteest ja kaheosalisest seelikust.Kõrged soengud püsisid üleval traadi ja paelte abil. Jalas kanti tikitud siidsukki. Riietust täiendasid kindad ja lehvikud. Louis XIV ajal tulid aga moodi põlvpüksid. Põlvpükstega kanti pikka vesti ja kuube , kaelas lehvivaid rätikuid. Rõivastus oli maaliline,elegantne ja lihtne. Seda iseloomustas vaba vorm, pehmed kontuurid, erksad häasti sobivad värvikombinatsioonid.
Meeste riided:Kolmekümneaastase sõja järel muutus meeste riietus sõjaolukorrale vastavamaks - mehed hakkasid kandma pikki , vabalt saabastesse ulatuvaid pükse ja lühikest kuube. Kõrged kraed asendusid õlgadeni ulatuvate kraedega, millel oli sageli lai pitsääris. Peas kanti laiaservalisi sulgedega kübaraid ja jalas kõrgete kontstega käänissaapaid. Aadliku rõivastuse juurde kuulus tingimata mõõk . . Mehed kandsid allonþparukaid, mis pidid sümboliseerima mehe jõudu ja tugevust. Riietus külvati üle hõbe - ja kuldtikandiga ning kaunistuspealtega. Ühe luksusliku ülikonna jaoks olevat kulunud üle 5 meetri brokaati, u 50 meetrit roosat siidpaela 500-600 seose tegemiseks, 12 m pitsi ja 70 nööpi.