Autorid:Moissejeva Darja Gorpintsenko Elizaveta 7a klass 2009-2010 Keelpillid ehk kordofonid on muusikainstrumendid, mille heliallikaks on võnkuv pillikeel. Traditsiooniliselt liigitatakse keelpillide hulka muusikainstrumendid, mida mängitakse · poognaga ehk vibuga: poogenpillid ehk poogenkeelpillid (näiteks viiul, tsello, gudokk) · sõrmedega: näppepillid ehk näppekeelpillid (näiteks balalaika, harf, kannel, lauto, tsitter) · lipitsaga või plektroniga või muu vahendiga: näppepillid ehk näppekeelpillid (näiteks bandzo, mandoliin, tsembalo) · haamrikestega või haamritega: nö "löökeelpillid" (näiteks klaver, simbel) · klaviatuuri abil: klaviatuuriga keelpillid ehk "klahvkeelpillid" (näiteks klaver, tsembalo. Hornbostel-Sachsi
viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi. Esimese tänapäeva viiuli moodi pilli tegid itaalia meistrid 1497. a. Bolognas. Täiuslikke instrumente valmistasid XVII ja XVIII sajandil itaalja viiulimeistrid Amati, Guarneri ja Stradivari. Viiuli kere koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaasja põhi on natuke kumerad. Kõlakasti kaane sees on kaks f-tähe kujulist kõlaava. Kõlakasti ülaosa külge kinnitub viiuli kael, mille peal on sõrmlaud (muusikute kõnepruugis "griff"). Viiuli kaela külge on omakorda kinnitatud toredasti keerdus pea, millel on natuke naljakas nimi -tigu. Teo alaosast käivad läbi häälestuspulgad. Nende külge kinnitatakse viiuli keeled ja häälestuspulki keerates saab keeli pingutada. Pillikeeli pingutatakse selleks, et nad hakkaksid helisema õigel kõrgusel. Seda tegevust nimetatakse pilli häälestamiseks. Viiuli teises otsas kinnituvad keeled keelehoidjale
kindlas helilaadis pillilugusid. Mängu ajal pillikeelte helikõrgust muuta ei saanud. Kaasaegse pedaalharfi esimesed eksemplarid valmistas Pariisi pillimeister P. J. Cousineau 1782. aastal. Tema ametikaaslane S. Erard täiustas pilli ja 1820. aastal oli igasugustes helilaadides mängimiseks kõlblik harf valmis. Kaasaegsel kaksikpedaalharfil on kolmnurksele raamile tõmmatud 46-47 keelt. Neid saab harfimängija pingutada - nende helikõrgust muuta - 7 pedaaliga. Harfi alumisel küljel on kõlakast. Harfi mängitakse istudes. Harfimängija õlg toetab kõlakasti ülemist osa, mõlema käe sõrmedega tõmbab ta pillikeeled helisema ja kõlab imeline õrnalt kumisev harfihääl. Harf on populaarne soolo- ja ansamblipill. Kitarr Kitarr on Araabia päritolu keelpill. Kaasaegse kitarri eelkäijaks oli keskajal väga populaarne pill fiidel. Seda mängiti poognaga. Kitarril on 8-kujuline kõlakast, jaotustega sõrmlaud, häälestuskruvid
KITARR (REFERAAT) KOOSTAJA: KLASS: ÕPETAJA: ÜLDINE kitarr , araabia päritoluga rahvalik keelpill. Harilikult on kitarril number 8 kujuline kõlakast ja kromaatilise jaotusega sõrmlaud. Eristatakse itaalia (6 keelt), vene (7 keelt) ja havai kitarri (2-8 keelt). Kitarri mängitakse enamasti sõrmede või lipitsaga. Teda kasutatakse soolo- ja saatepillina, ka elektriliselt võimendatuna. Kuigi kitarr on suhteliselt nõrga kõla jõuga, mis ei võimalda suuri dünaamilisi kontraste, on selle kaasa aidanud kaasaegsed helivõimendused. Kitarr on teinud sellel sajandil läbi väga suure arengu. AJALUGU
roopill 3) trompeti tüüpi puhkpillid - heli tekitab mängija pingul huultega puhumisel võnkuma pandud õhuvool. Mitmesugused sarved ja pasunad N: karjapasun (2m) Roopillist on välja arenenud torupill Torupill oli praktiliselt ainuke puhkpill, mida võis kasutada aastaringselt! Koosneb tuulekotist ja torudest. Heli tekitab sõrmilise sisse pandud roopillist piuk. Keelpillid Kannel Kõige vanem keelpill Eestis (~2000 a) Jauguneb põhitüübilt kolmeks: 1) väikekannel trapetsikujuline, harilikult 6-7 keelega diatooniline kannel. Keeled valmistati hobusesaba jõhvist, lambasooltest või metallist. Setokannelde eripäraks on kaane tasapinna lauakujuline pikendus ehk laba annab pillile kõlajõudu juurde. 2) Uuem kannel - Laudadest korpusega, trapetsi ja pooltrapetsi kujuline, metallist virblite abil
Fagoti eelkäija 16. sajandil curtal ehk dulcian Oboe 17. sajand Klarnet 18 sajand Ventiili leiutamine 19. sajandi algul Saksofon 19. sajand Tuuba 19. sajand Esimesed keelpillid tekkisid siis, kui kaardus kepi külge kinnitati soolikas, mille vibreerimine pani õhu võnkuma ning sellest tekkis heli. Harf Varaseim harfitüüp arvatakse olevat kujunenud küti vibust. Kaarharfid ilmusid Lääne-Aasias ligikaudu 3000 eKr, neid mängiti protsessioonidel ja pidusöökidel. Neil oli all kõlakast, kust keeled ühendati kaarja kaarega. Paljud neist harfidest, mille kõrgus oli napilt üle meetri, olid kaunistatud härjapeadega. Esimesed meile tuntud Egiptuse harfid pärinevad 4. dünastia ajast (2625 2500 eKr). Praegu kohtab kaarharfi veel Aafrikas ja Ida-Aasias. Nurkharfid tulid Egiptuses kasutusele 1500 eKr. Neid mängisid põhiliselt naised ja need olid võrdkülgse kolmnurga kujulised (külg 55 cm). Neid hoiti mängimise ajal püsti, resonaator vastu keha ja
Priske, Moritz, Oss, Saarmann, Tusty, Saar, Rässa, Romm, Salong, Jurak, Olbrey, Heine, Sprenk- Läte, Ihse ja paljud teised. Väikeste töökodade otsingud, katsetused ja klaverite ehitamise kogumused kasutati hiljem ära 1951. aastal loodud Tallinna Klaverivabrikus. Klahvpillid on veel klavesiin, orel, süntesaator ja akordion. Keelpillid Keelpillid kuuluvad kahte rühma ühed on poogenpillid (viiul,vioola, tsello ja kontrabass) ja teised on näppepillid (harf, kitarr, lauto mandoliin, balalaika, bandzo). Keelpillid saadavad helisid välja keelte võnkumisena. See tekib poognahõõrumisest keelte vastu. Poogen koosneb elastsest puitridvast ja selle otste vahel pinguldatud hobusesabajõhvidest. Teisi keelpille-harfi, kitarri, lautot, mandoliini, balalaikat ja bandzot- mängitakse sõrmedega. Keelpillid on tavaliselt keskelt kitsamad, et poognast saaks vabalt liigutada ja tekitada keerukamat vibratsiooni. Kitsama "taljega"muusikariistu näeb juba Babüloonia skulptuuridel
pani õhu võnkuma ning seeläbi tekkis heli. Selliste algeliste pillide jälgi näeme Aafrikas ja Ladina-Ameerikas. Aastatuhandete jooksul tegid keelpillid läbi suure arengu. Esimeseks kitarriga sarnanevaks pilliks peetakse ligi 5000 a. e. Kr. Kesk-Aasias kasutusel olnud kitara. Egiptuses ja Mesopotaamias mängiti pilli nimega nefrit. Kreeklastel kutsusid ühte kindlat liiki lüürat kithara'ks. Roomlastel olid kasutusel pillid tanbur ja fidikula. Viimasest arenenud keelpill fiidel on keskajal tekkinud pilli gitter'ni otsene eelkäija. Gittern'il oli kaheksakujuline, lameda põhjaga kere ja neli üksikut keelt st. kitarri põhitunnused. (Mätlik, 1991:3) 1.2 Kitarri teke 7. saj. mauride sisserände käigus toodi Euroopasse ka lauto ja araabia kitarr. Need kaks eksisteerisid Hispaanias, koos ladina kitarriga (gitten), üksteisega pidevalt konkureerides, kuni 14. sajandini, kui araabia ja ladina kitarr lõplikult ühte sulasid (vaata Lisa 5, lk 11).
Kuulame: gongid ja taldrikud (Bo)+2 Ja.Kou trummi Puhkpillid: Flöödi erikujud, trompetid (keisri õukonna tseremoniaalne muusika) (erineva pikkusega) Salmei e aulos topeltaulos Sheng alumine osa kõrvitsast, 17-19 bambustoru, mis on eri pikkusega, küljel õhuava. Kui puhud torudesse, siis trotsid vibreerivad. Kuulame: Sheng Keelpillid: Tähtsaim on Kin 7 keelt, mis on siidist tehtud (Kong Fuzi lemmikpill, luule saateks Tsitrilaadne keelpill mängiti laua peal Kuulame: Kin Erhu 2-keelega poogenpill NB! Esimene teada olev poogenpill Pipa lauto sarnane, suur kõlakast, 4 keelt, häälestuspulgad San-Sjan kõlakast on kaetud boanahast membraaniga, 3 keelt, meenutab kõlalt Bändzot Hiina õukonnas oli olemas orkester, kus olid enamus jaolt kallid pillid. (flöödid, pikad trompetid, löökpillid, siidikeeltega olid pillid) NB! Mängisid mitmeosalisi teoseid. (Enim kasutatud 4-osaline arendus) India
Alles jäi vaid SISTRUM viljakus jumala Isise auks (kõristi) · Kasutati veel FLÖÖTI, VILEPILLE, HARF o Pillid olid jumalate ülistamiseks, neid ülistati lauluga ning muusika saatel tantsiti · Templi koolis õpetati laulu, pillimängu o Mängiti LAUTOT ja LÜÜRAT · Palju lauldi kodus oluline osa muusikal olid ka matuse rongkäigul ja muudes kohtades · Flööt · Keelpillid o Lauto armastatud pill (renessanssi ajastu lõpus), raske häälestada, palju muudeti o Lüüra muusikute sümbol · Instrumentaalmuusika oli oluline nii ilmalikus kui ka vaimulikus muusikas · Trompetilaade puhkpill · AULOS ehk sALMEI (topeltaulosed) o Mängisid naised o Tekkis 2700 eKr o Parema käega meloodiat, vasakuga põrisevat saadet o Sellest arenes välja OBOE · Trummid 155 eKr o Mängisid naised o Meenutas tamburiini
..................................................................................... 5 Eesti tuntumad kitarristid....................................................................................... 6 Lisad....................................................................................................................... 6 2 Sissejuhatus Kitarr on kromaatiline keelpill. Enamasti on kitarril 6 keelt, kuid leidub ka teistsuguse keelte arvuga pille. Tavapärase mänguviisi korral mängitakse kitarri ühe käe sõrmedega sõrmlaual keeli alla vajutades ning teise käega keeli sõrmitsedes või plektroniga tõmmates. Valmistatakse vasaku- ja paremakäeliste pille, mille erinevus seisneb selles, et on nii öelda "peeglis". Ajalugu Kitarrisarnased pillid on olnud populaarsed juba vähemalt 5000 aastat. Varasemaid kitarri
Rahvapillid Kannel Kannel on keelpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad. Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled. Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga. Kannel on levinud ka soomlaste, karjalaste, maride, udmurtide, lätlaste, leedulaste ja venelaste hulgas.
Muusika riigid Araabia- · Levinum religioon,pühakiri: islam-kutse palvusele,koraani laulmine või retsiteerimine, pidulikud laulud · Araabia muusikal on tonaalne süsteem, kus oktav võib jaguneda 24'ks tooniks. · Makaam- erilised meloodiamudelid mille peale hakatakse tegema impovisatsiooni. Igal makaamil on oma kidel teema (nt: naiselikkus, võim, uhkus) · Araabia pillid: ud, lõõtspill, hammondorel, nai, sofar, tsuringa, lauto, rabab · Ud: algselt nelja keelega lauataoline näppekeelpill, mille igal keelel oli sümboolne tähendus; kõrgemalt madalamale minne on need järgmised: kollane- viha, punane- veri, valge- lõtvus loidus, must- süngus viha; tänapäeval võib keelte arv ulatuda kuni 13-ni · Rabab- kahe keele ja pika kaelaga viiulitaoline poogenpill · Nai- flöödilaadne roopill, araabia vanemaid muusikainstrumente Juudid- · Usund: judaism, pühakiri: toora (vana testamet)
Mängutaset hoidsid kõrgel koolid ja laulukoorid: laulu õpetamisel oli 19. sajandil ja veel 20. sajandi alguses kõige tähtsamaks pilliks viiul. Selle mängu õppisid koolmeistrid seminaris või kihelkonnakoolis. Viiuli põhi tehti üldiselt pihlaka või kasepuust, kaas kuusepuust, kael ja keelehoidjad ka kas pihlakast või kasest. Viiul koosneb piklikust kõlakastist ja selle ülaosa külge kinnituvast tiguja peaga kaelast, pea küljes on häälestuspulgad, kaelal sõrmlaud. Sõrmlaua kaelapoolses otsas asetseb sadul ja kõlakasti keskel roop, mis hoiavad keeli vajalikul kõrgusel. Sellise kuju sai viiul 17. sajandil ning see on 4keeleline ja kvintetihäälestuses. Tuntuimad viiuli meistrid Eestis on olnud F. Villak ja E. Meri. 7 Lõõts Esimese lõõtspilli valmistas Berliini pillimeister Friedrich Buschmann 1822. a. See oli 1821
Kitarr Kitarr on tavaliselt 6-keeleline, kromaatilise sõrmlauga keelpill. Kitarri mängitakse tavaliselt ühe käe sõrmedega keeli sõrmlaual alla vajutades ning teise käiega keeli sõrmitsedes või plektroniga tõmmates.Kitarr koosneb kerest ning selle külge kinnituvast kaelast. Kere küljes on roop, mille külge kinnitatakse keeled. Roobist kaela suunas, või roobil asub alumine sadul, millele keeled toetuvad. Kael on tavaliselt astmetraatide ehk krihvide abil jaotatud astmeteks. Kaela astmestatud osa nimetatakse sõrmlauaks. Kaelaga on ühendatud kitarri pea, kus asuvad soolode mängimisel efekti saavutamiseks
Kitarr Kitarr on tavaliselt 6-keeleline, kromaatilise sõrmlauga keelpill. Kitarri mängitakse tavaliselt ühe käe sõrmedega keeli sõrmlaual alla vajutades ning teise käiega keeli sõrmitsedes või plektroniga tõmmates.Kitarr koosneb kerest ning selle külge kinnituvast kaelast. Kere küljes on roop, mille külge kinnitatakse keeled. Roobist kaela suunas, või roobil asub alumine sadul, millele keeled toetuvad. Kael on tavaliselt astmetraatide ehk krihvide abil jaotatud astmeteks. Kaela astmestatud osa nimetatakse sõrmlauaks. Kaelaga on ühendatud kitarri pea, kus asuvad soolode mängimisel efekti saavutamiseks
Osaleb kolmik solist(helilooja), löökpillimängija ja keelpillimängija (burdoonpill tampura). 1) Sissejuhatus vaikne ja aeglane, solist+tampura 2) Põhiosa lisandub löökpillimängija, kes paneb paika taktimõõdu. Kiireneb tempo, dünaamika valjeneb 3) Lõpp lõpeb järsult kulminatsioonis Keelpillid 1) vina keelpillide kuninganna, kõrvitsast kõlakastiga 2) sitar vanim keelpill, 4-7 põhikeelt, -19 resonaatorkeelt 3) sarod lautotaoline näppepill, 7 põhikeelt, 2 burdoonkeelt, 17 res-keelt, pealt kaetud boanahast membraaniga 4) tampura burdoonpill Puhkpillid 1) pungi kaks toru, millest üks mängib meloodiat, teine on burdoontoru 2) flöödi-, trompeti- ja oboelaadsed Löökpillid 1) taldrikud 2) pilutrumm
19. Saj lõpul hakkasid tekkima rahvapillide ansamblid 19. Saj oli eestlaste laulujumalaks Vanemuine. Pillimäng oli traditsiooniliselt meeste tegevus, hiljem 20. sajandist hakkasid pille mängima ka naised (eelkõige kannelt) KEELPILLID (kordofonid ) Heli tekitavad pingutatud keeled- poognaga või näppe teel. Vanemal ajal valmistati keeled sooltsest, hobuse saba jõhvidest. Uuemal ajal tehakse keeled metallist. Õõnes puust kõlakast toimib resonaatorina, mis võimendab heli. Kannel vanim tantsumuusika pill tuntuim muistne keelpill mängitakse näppides Eesti vanim kandletüüp on väikekannel, 6-7 keelt, ühest puust õõnestatud. Uuem külakannel, 10-11 keelega. Kannel on mitmete rahvuste muusika sümbol. 13.-14. Saj rootslaste kaudu põhjamaade pill- poognaga mängitav hiiu kannel. Hiiu kannel- ühest puust valmistatud raamiga kõlakast ning 3-4 jõhvist keelt.
Poognaga (poogen keelpillid) 2. keeli sõrmega näppides(näppkell pillid) Heli kõrgus sõltub eelkõige kelle pikkusest, mida lühem keel seda kõrgem heli, keelejämedusest ja keelepingest. Poogenkeelpillid Neli klassikalist kellpilli kujunesid välja 16-17 sajandil. Neli klassikalist keelpilli on viiul, altviiul ehk vioola, tsello ja kontrabass. Nende valmistamiseks kasutatakse puitu (vaher,kuusk,mänd) Viiul Viiul: tigu, häälestuspulgad sõrmlaud, keeled, kõlakast, kõlaavad,keeltehoidja, roop Poogen: konn, pingutuskruvi, jõhvid, mähis, puu, sadul Pizzicato:näppudega keeltele Col lengo: poognaga keeltele Jõhv: Valge isase hobusesaba Viiul on boogenkeelpillidest kõige väiksem umbes 60 cm, heleda kõlaga. Eesti tuntumad mängijad on Urmas Vulp ja arvo Leibur. Altviiul ehk vioola Vioola on viiulist pisut suurem ja kõlab madalamalt, hääl on mahedam. Tuntuimad mängijad on Rain Vilu ja Arvo Haasma.
("duurideks") koondatud * saate- ehk akordkannel (ka duurkannel) - ainult koorideks koondatud akordkeeltega. Levis Eestis 19. sajandi lõpus. Võimaldab mängida saadet. * Omaette kandletüübi moodustab kromaatiline kannel. Pillimeister Väino Maala poolt 1950. aastal konstrueeritud lõikuvate keeltega pillil asetsevad keeled kromaatiliselt ja see võimaldab sellel mängida igasugust muusikat. Vanuselt järgmine keelpill on Eestis hiiu kannel. See jõudis Eesti aladele arvatavasti 13.-14. sajandil rootslaste vahendusel. Sellel ajal asusid Lääne-Eestisse ja saartele elama rootslased. Nad tõid endaga kaasa pilli, mida nad ise nimetavad talharpaks. "Tal" tähendab murdekeeles jõhv. Selle nime pillile annab keelematerjal - hiiu kandle keeled valmistati hobusesabajõhvidest. Pill on kandilise kujuga (vahel ka viiulit meenutava kujuga), ülemises otsas on nelinurkne raam, kuhu kinnituvad
et see oleks lopsakas ja mahlane. Viiuli laiema levimisega arenes ka koosmäng: kaks viiulit, viiul ja kannel jne. Kannel 4 Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast. Kannel on näppekeelpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad. Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled. Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga. Kannelt mängitakse horisontaalses asendis, mängija alati istub. Mängimisel on mõlema käe sõrmed on võrdselt tähtsad
Teiste varaseimate muusikariistade hulka kuuluvad õõnsad torud (pilliroog, torukujulised luud), samuti merikarbid, mida kasutati arvatavasti signaliseerimiseks. Puhkpillide areng algas vile- ja pasunataolistest pillidest, mis valmistati õõnestatud loomakontidest, sarvedest, mammuti kihvadest. Algul sai mängida ainult üksikuid helisid. Rohkemate helide saamiseks hakati ühendama mitu erineva pikkusega vilet. Aja jooksul õpiti torusse puurima ka auke, mis sõrmedega sulgedes või avamisel muutis heli kõrgust. Vanim flööt on leitud Idrijca Orust Lääne Sloveenias 1995 aastal 65 000 - 41 000 vanuse neandertaallase juurest. See vastab tänapäevainimese muusika seitsme diatoonilisele helireale. Jahil olles märkas muistne kütt, et vibunöör pärast pingutamist hakkab võnkuma ja tekitab meeldivat heli. Võib-olla see viiski teda mõttele valmistada esimene keelpill? Vanad keelpillid olid tehtud
juba 13. saj, populaarseks sai 16. saj. Seda mängiti aasta läbi ning ta kuulus maagiliste tantsude juurde. o Pulmamarsid ja labajala valsid o Kõige kuulsam mängija oli Johannes Maaker (a.k.a. Torupilli Juss). o Aleksander Maaker viimane pärimuslik torupilli mängija. (kuulasime) KORDOFONID Nöör kõige primitiivsem. Hiiu kannel e rootsi kannel e kintsuviiul mängitakse põlvedel hoides. Põispill rütmiline keelpill. Moldpill monokord; mängitakse poognaga / sõrmitsedes; selle pilliga õpetati koolides lapsi laulma (nt ,,Jaan läheb jaanitulele") Lõõtspill e jarmul e kortspill kõige populaarsem rahvapill. Sündis 1822 Saksamaal. Alguses levisid ainult mazoorsed lõõtspillid, minoorsed lõõtspillid arenesid Venemaal. On tantsupill. (kuulasime) Kannel 19. sajandini 5-keelne (kuigi üksikuid 6-, 8-keelseid on leitud juba 13. saj), pilli kuju hakkas 19
oli natuke alla meetri pikk ja sellel oli 5 keelt. Aja jooksul kujunes koto kandleks, millel oli 13 siidkeelt ja mille pikkus ulatus 1,6 meetrist 2 meetrini. Koto iga keel kinnitus omaette liikuva silla külge, mille positsioon määras keele tonaalsuse. Mängiti seda instrumenti umbes nagu tänapäeval kitarri. Kotosid on mitu liiki, keelte arv varieerub 5-st (yamato koto) kuni 50-ni (hitsu no koto). Siiski on kõige tavalisemaks 13 keelega koto. (K.Sepp) Biwa Biwa on hiina päritoluga keelpill, mis jõudis Jaapanisse Nara ajastul (710 - 794). Keisri õukonnas kasutati seda traditsiooniliste tantsude (bugaku) saateks. Biwa harjutamine taandarenes Heiani ajastu (794 - 1185) algul, kuni toodi uuesti kasutusse munkade (biwa hoshi) poolt. Need mungad kuulusid budistlikku Tendai sekti. Mungad (sageli olid nad pimedad) rändasid mööda maad, lauldes vanu legende biwa saatel. (Samast) Shamisen Shamisen on teatud liiki kolmekeelne lauto, mis toodi sisse Hiinast 16. sajandi keskel. Algul
Eesti rahvapillid on maarahva traditsioonis levinud pillid, mida enamasti valmistati kodus. Muistsed kohaliku päritoluga pillid: kannel, vilepillid, samuti naaberrahvastelt pärit ja siin kodunenud muusikariistad: viiul, lõõtspill. Kõrvuti viisipillidega mängiti ka rütmipille, milleks sobisid käepärased tarbeesemed ja tööriistad: luuavars, pink, saag. Samuti tunti ja kasutati kehapille: plaksutati käsi, trambiti jalgu, punnis põskedele sõrmedega nipsutades mängiti põsepilli. Mängiti tavaliselt üksi. Uuem mitmehäälne muusikaline mõtlemine levis 18.-19. sajandil, kui populaarsuse võitsid suurema heliulatusega ja saatehääli võimaldavad pillid viiul, külakannel ja lõõtspill. Pillimäng oli Eestis traditsiooniliselt meeste tegevus, alates 20. sajandist hakkasid pille (esmalt kannelt) mängima ka naised. 2.1. Keelpillid (kordofonid) Keelpillidel tekitavad heli pinguldatud keeled, mida tõmmatakse poognaga või näpistatakse
See koostati, mängiti ja kanti edasi vaid pimedate naiste ja tüdrukute poolt. Kõrgemas militaar- ja jõukamas kaupmeeste klassis õpiti seda osana kultuurilisest haridusest. Edo perioodil rajati kaks Sokyoku koolkonda: Ikuta ja Yamada. Yamada koolkond rõhutas rohkem vokaalset osa. Ikuta pani aga rõhku rohkem instrumentaalosale. Kuid mõlemad kolkonnad esitasid palu, kus vokaal puudus hoopis. Biwa Biwa on hiina päritoluga keelpill, mis jõudis Jaapanisse Nara ajastul (710 - 794). Keisri õukonnas kasutati seda traditsiooniliste tantsude (bugaku) saateks. Biwa harjutamine taandarenes Heiani ajastu (794 - 1185) algul, kuni toodi uuesti kasutusse munkade (biwa hoshi) poolt. Need mungad kuulusid budistlikku Tendai sekti. Mungad (sageli olid nad pimedad) rändasid mööda maad, lauldes vanu legende biwa saatel. On olemas mitmeid erinevaid biwa variatsioone. Nad erinevad keelte arvu (4 või 5) ja sildade arvu poolest (3 kuni 9)
AKORDIONI AJALUGU JA KASUTUSVALDKONNAD Tiina Tinn Koolimuusika II kursus AÜ Kuigi akordioni eelkäijaks peetakse suupilli, kasutati sama helitekitamise põhimõtet juba enne suupillli leiutamist. 2700 - 2500 e.m.a. oli Hiinas muusiikainstrument nimega sheng. Shengi kodumaaks loetakse Lõuna Aasiat. Shengil on torusid 17-24 ning iga toru vastab ühele noodile. Shengi torud olid bambusest. Vanasti mängiti Shengil pühalikku muusikat. Aastal 700 e.m.a. pilli täiendati ning siis sai mängida ka akorde. XVIII sajandi lõpus leiutati uued pillid, käsiharmoonikud. 19.sajand oli akordioni arengus väga suure tähtsusega. Leiutati Panharmoonika, Orgue-expressif, Aeoline, Aeolodikon, Phys-Harmonika. 1810.aast
silla külge, mille positsioon määras keele tonaalsuse. Mängiti seda instumenti umbes nagu tänapäeval kitarri. (2) Kotosid on mitu liiki, keelte arv varieerub 5-st (yamato koto) kuni 50-ni (hitsu no koto). Siiski on kõige tavalisemaks 13 keelega koto. See oli Edo ajajärgu (1603 - 1868) alguses, kui sündis kotol põhinev muusikastiil: sokyoku. Selle muusika kuldaeg langeb Meiji ajastu (1868 - 1912) kestele ja jätkub tänapäevalgi. Biwa on hiina päritoluga keelpill, mis jõudis Jaapanisse Nara ajastul (710 - 794). Keisri õukonnas kasutati seda traditsiooniliste tantsude (bugaku) saateks. Biwa harjutamine taandarenes Heiani ajastu (794 - 1185) algul, kuni toodi uuesti kasutusse munkade (biwa hoshi) poolt. Need mungad kuulusid budistlikku Tendai sekti. Mungad (sageli olid nad pimedad) rändasid mööda maad lauldes vanu legende biwa saatel. On olemas mitmeid erinevaid biwa variatsioone. Nad erinevad keelte arvu (4 või 5) ja sildade arvu poolest (3 kuni 9)
oma laulud. · Muusika oli MEELELAHUTUS. · Urist on säilinud reljeef, mil on trummid, harfid, oboed (lisaks käristid e sistumid jne). Teati ka harfe, lüürasid, lautosid. · On leitud ka lüürasid Urist. Need on säilinud. · U 2070 eKr on materjale häälestamise kohta. Sumerid olid järelikult targad ning tundsid kvindiringi (e helistikke). · Lauto. Aasia tung, keelte hääl tungib esile. · Lüüra. Kaunis graatsiline. · Kreeka & Rooma · Apollon hoidis lüürat käes. Paiaan on kultuslaul, koor kannab ette (kitara saatel). Püütia mängud (kunstide alased) koos OM-dega. 9 muusat e jumalannat saatsid teda. Need on Kleio, Urania, Melpomene, Thaleia, Terpsichore, Kalliope, Erato ja Polyhymnia, Euterpe. · Dionysus saatürid (kitsinimesed) saatsid teda
Tänapäeval on hakatud torupilli taas mängima ning seda õpetatakse pärimusmuusika õppelaagrites, huvikoolides ja kõrgkoolis. KANNEL näppekeelpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Kannel on eesti, soome, läti ja leedu rahvapill, tema iga ulatub paari tuhande aastani. Kust on kannel algselt pärit, pole kahjuks täpselt teada. Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast. Kandle põhiosad: o Kõlakast o Keeled kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Keeled asetsevad kerge nurga all, nii et pilli paremal pool on ,,valgete klahvide" noodid veidi kõrgemal, vasakul pool vastupidi. Kandle keskosas on keeled enam vähem samal tasemel. Keeled on metallist. Kandle liigid: VANEM KANNEL o Väikekannel viiekeelne Karjalas ja Soomes; kuue või seitsmekeelne Baltikumis ja LoodeVenemaal. o Setu kannel ehk gusli. UUEM KANNEL
Kreekas olid levinuimateks pillideks näpitavad keelpillid. Vanim neist on forminks suuremõõduline lüüra tüüpi pill, 4-keelne, näpiti plektroni või parema käega, kasutati laulude saateks, mängisid peamiselt mehed, millest arenes kitara suuremõõduline lüüra tüüpi pill, 5-7-keelne, näpiti plektroni või parema käega, kasutati pikemate poeemide laulmisel ja soolomänguks, mängisid peamiselt mehed. Lüüra oli kergem ja väiksem pill, teme kõlakast oli ehitatud kilpkonna kilbist või sarnanes sellega kujult, keeli toetavad harud meenutasid antiloobi sarvi. Kitara ja lüüra kuulusid Apolloni kultuse juurde, lüüra väiksem variant barbiton väiksem kui lüüra, väga pikkade harudega, oli ainus keelpill, mida kasutati Dionysose pidustustel. harf valdavalt naiste pill. aulos levinuim puhkpill, läbilõikava kõlaga, sugulane salmei ja oboega, peamiselt levinud topelaulosena.
tänapäevalgi. See koostati, mängiti ja kanti edasi vaid pimedate naiste ja tüdrukute poolt. Kõrgemas militaar- ja jõukamas kaupmeeste klassis õpiti seda osana kultuurilisest haridusest. Edo perioodil rajati kaks Sokyoku koolkonda: Ikuta ja Yamada. Yamada koolkond rõhutas rohkem vokaalset osa. Ikuta pani aga rõhku rohkem instrumentaalosale. Kuid mõlemad kolkonnad esitasid palu, kus vokaal puudus hoopis. koto BIWA Biwa on hiina päritoluga keelpill, mis jõudis Jaapanisse Nara ajastul (710 - 794). Keisri õukonnas kasutati seda traditsiooniliste tantsude (bugaku) saateks. Biwa harjutamine taandarenes Heiani ajastu (794 - 1185) algul, kuni toodi uuesti kasutusse munkade (biwa hoshi) poolt. Need mungad kuulusid budistlikku Tendai sekti. Mungad (sageli olid 6 nad pimedad) rändasid mööda maad, lauldes vanu legende biwa saatel. On olemas mitmeid erinevaid biwa variatsioone
16.saj lõpul viiul. Samuti tunti ümarapõhjalist araabia päritolu lautot , mis sai hiljem, 16. ja 17. saj. üheks Euroopa levinumaks pilliks. Kandle-sarnaselt kolme- või nelinurkselt kõlakastile pingutatud keeltega psalteerium`i võidi mängida näppides, poognaga või ka keeltele lüües. See, ainult keskajal tuntud pill, oli klavessiinilaadsete pillide eelkäija. Rebekk – pooliku pirni kujulise kõlakastiga poogenpill Simbel e. dulcimer- puust haamrikestega mängitav keelpill (sama keelt vasakult ja paremalt poolelt mängides kõlab kvint), pärit Inglismaalt, kasutusel Ameerikas 17. sajandil, ka tänapäeva muusikas Symfonium e. hurdy-gurdy e. organistrum, e. rataslüüra - keeled paneb kõlama vändaga pööratav ratas. Mängija teine käsi sõrmitseb klahve, millega muudetakse ülemise keele helikõrgust. Kaks alumist keelt kõlavad burdoonhelidena. Üks või mitu burdoonhäält kõlab meloodiale pidevalt kaasa ka torupillil, mida kasutati enamasti rahvamuusikas
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
