50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2009-10-07
Kuupäev, millal dokument üles laeti
9 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
veronika kursakova
Õppematerjali autor
Gorpintsenko Elizaveta 7a klass 2009-2010 Keelpillid ehk kordofonid on muusikainstrumendid, mille heliallikaks on võnkuv pillikeel. Traditsiooniliselt liigitatakse keelpillide hulka muusikainstrumendid, mida mängitakse · poognaga ehk vibuga: poogenpillid ehk poogenkeelpillid (näiteks viiul, tsello, gudokk) · sõrmedega: näppepillid ehk näppekeelpillid (näiteks balalaika, harf, kannel, lauto, tsitter) · lipitsaga või plektroniga või muu vahendiga: näppepillid ehk näppekeelpillid (näiteks bandzo, mandoliin, tsembalo) · haamrikestega või haamritega: nö "löökeelpillid" (näiteks klaver, simbel) · klaviatuuri abil: klaviatuuriga keelpillid ehk "klahvkeelpillid" (näiteks klaver, tsembalo. Hornbostel-Sachsi muusikainstrumentide liigituses moodustavad keelpillid kolmanda kategooria nimetusega "kordofonid"
Keelepillimängija muudab sedasi oma instrumendikeelte pikkust, et vajutab neid vasaku käe sõrmedega vastu sõrmlauda. Niimoodi muutub pillikeele selle osa pikkus, mille mängija helisema tõmbab, ja ühtlasi ka toon, mis kuuldavale tuleb. Pillimees saab nüüd mängida igasuguseid viisikäike ja -keerutusi, mida tal parajast vaja on. Viiuli, aldi, tsello ja kontrabassi sõrmlaual ei ole tähistatud tooni muutumise kohti. Nende sõrmlaud on sile. Teiste keelpillide - kitarri, mandoliini, balalaika, bandzo sõrmlaual on tooni muutumise kohtadesse paigutatud metallnaastud. See mõnevõrra lihtsustab mängimist. mänguvõtete erinevuse tõttu nimetatakse neid keelpille näppepillideks. Pillikeeled toetuvad roobi peale ja roop annab nende võnkumised edasi kõlakastile. Roopi on vaja eelkõige selleks, et pillikeeled ei liibuks vastu sõrmlauda ja kõlakasti - siis ei saaks nad ju võnkuda. Keelpillimängija kasutab mõne muusikapala mängimisel sordiini. See on väike
Keelepillimängija muudab sedasi oma instrumendikeelte pikkust, et vajutab neid vasaku käe sõrmedega vastu sõrmlauda. Niimoodi muutub pillikeele selle osa pikkus, mille mängija helisema tõmbab, ja ühtlasi ka toon, mis kuuldavale tuleb. Pillimees saab nüüd mängida igasuguseid viisikäike ja -keerutusi, mida tal parajast vaja on. Viiuli, aldi, tšello ja kontrabassi sõrmlaual ei ole tähistatud tooni muutumise kohti. Nende sõrmlaud on sile. Teiste keelpillide - kitarri, mandoliini, balalaika, bandzo sõrmlaual on tooni muutumise kohtadesse paigutatud metallnaastud. See mõnevõrra lihtsustab mängimist. mänguvõtete erinevuse tõttu nimetatakse neid keelpille näppepillideks. Roop. Sordiin - Pillikeeled toetuvad roobi peale ja roop annab nende võnkumised edasi kõlakastile. Roopi on vaja eelkõige selleks, et pillikeeled ei liibuks vastu sõrmlauda ja kõlakasti - siis ei saaks nad ju võnkuda. Keelpillimängija kasutab mõne muusikapala mängimisel sordiini
KITARR (REFERAAT) KOOSTAJA: KLASS: ÕPETAJA: ÜLDINE kitarr , araabia päritoluga rahvalik keelpill. Harilikult on kitarril number 8 kujuline kõlakast ja kromaatilise jaotusega sõrmlaud. Eristatakse itaalia (6 keelt), vene (7 keelt) ja havai kitarri (2-8 keelt). Kitarri mängitakse enamasti sõrmede või lipitsaga. Teda kasutatakse soolo- ja saatepillina, ka elektriliselt võimendatuna. Kuigi kitarr on suhteliselt nõrga kõla jõuga, mis ei võimalda suuri dünaamilisi kontraste, on selle kaasa aidanud kaasaegsed helivõimendused. Kitarr on teinud sellel sajandil läbi väga suure arengu. AJALUGU Keelpillide hulgas on kitarri täiesti eriline, tema mitmekesine kasutamisvõimalustest tingitud koht. Niisuguseks, nagu tunneme kitarri praegu, on see kujunenud sajandite vältel. kitarr on maailmas üks levinumaid pille. Mitmesuguste keelte arvu ja h?
Oma lihtsuse tõttu levis maarahva seas ning kasutati koduste palvuste lauldude saatmiseks. Tihti nimetati ka laulupilliks või laulukandleks. Põispill pulma ja naljapill. Ühe keelne poogenpill, mis on valmistatud kepist, mille otste külge on kinnitatud nöörist või lambasoolest keel. Alumises osas on keele alla kinnitatud põis ja roop. Kasutati ka ansamblites rütmipillina. Kitarr ja mandoliin 20. saj alguses levinud pillid. Said populaarseks 1920. 30. aastatel Lõõtspillid Esimese lõõtspilli valmistas Berliini pillimeister Friedrich Buschmann aastal 1822. oli suupilli edasiaerndus. Pill meenutas lahtikäivat raamatut ning sellega sai ainult viisi mängida. Viini orelimeister Kirill Demian avastas selle pilli mõned aastad hiljem. Ta arendas seda edasi ning tänapäevani mängitakse sarnastel pillidel
Löökpillid jagatakse kahte rühma: · Häälestuvad ehk kindla helikõrgusega löökpillid (timpanid, ksülofon, kellad) · Mittehäälestuvad ehk ebamäärase helikõrgusega löökpillid (triangel, suur trumm, tamburiin) Ammu enne seda, kui trummist sai muusikainstrument, usuti, et see suudab äikest esile manada ja kurje vaime peletada, rääkimata vaenlase hirmutamisest. Vanakreeka sõdurid tagusid pingulitõmmatud härjanahast kilpidele sama tava jätkasid suulu sõdalased veel 19. sajandil. Kelli kasutati esmalt nõidumisel ja rituaalidel. Käristitel on sageli maagiline ja usuline tähendus ning käristi või kõrin on üks samaani aksessuaare. Hiinas oli äikesejumala Zin Shini ümber pöörlev ratas, mille külge kinnitati mitmesuguseid silindertrumme ja padatrumme, mida jumal lõi ühes käes oleva trummipulgaga. Iidse jaapani uskumuse järgi oli löökpillide mängimine seotud muusika leiutamisega, kuna müüdi järgi lõid jumalad takti ,,kõikide kastanjettid
Priske, Moritz, Oss, Saarmann, Tusty, Saar, Rässa, Romm, Salong, Jurak, Olbrey, Heine, Sprenk- Läte, Ihse ja paljud teised. Väikeste töökodade otsingud, katsetused ja klaverite ehitamise kogumused kasutati hiljem ära 1951. aastal loodud Tallinna Klaverivabrikus. Klahvpillid on veel klavesiin, orel, süntesaator ja akordion. Keelpillid Keelpillid kuuluvad kahte rühma ühed on poogenpillid (viiul,vioola, tsello ja kontrabass) ja teised on näppepillid (harf, kitarr, lauto mandoliin, balalaika, bandzo). Keelpillid saadavad helisid välja keelte võnkumisena. See tekib poognahõõrumisest keelte vastu. Poogen koosneb elastsest puitridvast ja selle otste vahel pinguldatud hobusesabajõhvidest. Teisi keelpille-harfi, kitarri, lautot, mandoliini, balalaikat ja bandzot- mängitakse sõrmedega. Keelpillid on tavaliselt keskelt kitsamad, et poognast saaks vabalt liigutada ja tekitada keerukamat vibratsiooni. Kitsama "taljega"muusikariistu näeb juba Babüloonia skulptuuridel
KAAGEVERE KOOL 8.c Tõnu Tõukemõnu KITARRI ARENG Referaat Juhendaja: H.Kapsas Keila 2010 SISUKORD SISSEJUHATUS 1. TÄNAPÄEVASE KITARRI VÄLJA KUJUNEMINE 1.1 Esimeste keelpillide teke 1.2 Kitarride teke 1.3 Näppepillide võidukäik 1.4 Näppepillide taganemine 1.5 Kitarri-reformid 1.6 Elektri- ja basskitarri tulek 2. KITARR TÄNAPÄEVAL 2.1 Ehitus 2.2 Häälestus 2.3 Mängimine 2.4 Mänguvõtted KOKKUVÕTE KASUTATUD MATERJALIDE LOETELU SISSEJUHATUS Kitarr on klaveri kõrval ainus sooloinstrument, mis toob täis ka kõige suuremad kontserdisaalid. Veel kaks aastakümmet tagasi oleks see tundunud uskumatuna, sest kitarri repertuaar oli piiratud ning kõla pole kuigi tugev. Viimaste aastakümnete jooksul on kitarrist saanud üks tähtsamaid kontserinstrumente. Kitarri nimi tuleb vanakreeka ,,kitaharast" nii nimetati Apolloni lüürat. Klassikalisel kitarril o
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid