NSV LIIDU LAGUNEMINE (0)

NSV LIIDU LAGUNEMINE
Gorbatšov püüab NSV Liitu koos hoida
Sotsialismi kokkuvarisemine Ida-ja Kesk-Euroopas andis märku, et sama saatus võib tabada ka Nõuko­gude Liitu. 1990. aasta veebruaris -märtsis toimunud Balti liiduvabariikide ülemnõukogude valimistel saavutasid ülekaaluka võidu iseseisvusmeelsed jõud. 11. märtsil 1990 kuulutas Leedu Seim iseseis­vuse taastatuks, Läti ja Eesti valisid alalhoidlikuma taktika ja kuulutasid välja üleminekuperioodi.
Moskva kuulutas need otsused seadusvastaseks ning õigustühiseks. Leedu vastu alustati majandus­blokaadi, peaaegu sama jäik oli suhtumine Lätisse ja Eestisse. Baltimaade seisukord oli seda keerulisem, et lääneriikide toetus jäi tagasihoidlikuks . Läänes leidsid mitmed poliitikud , et Baltimaade iseseisvus -püüded õõnestavad Gorbatšovi positsiooni. Avalik arvamus Läänes asus Balti rahvaste vabadusvõit­lust aga toetama .
Mais 1990 üritasid impeeriumimeelsed interrin­ded Lätis ja Eestis ülemnõukogusid laiali ajada, kuid nad löödi tagasi. Kui olukord stabiliseerus, alustasid Kazimiera Prunskiene valitsus Leedus, Ivars Godmanise valitsus Lätis ja Edgar Savisaare valitsus Eestis poliitilisi ja majandusreforme, et muuta varem täielikult Moskvale allunud liiduva­bariigid iseseisvamaks.
Baltimaade eeskuju julgustas iseseisvusliikumisi kogu NSV Liidus. 1990. aastal hakkasid Nõukogude liiduvabariigid üksteise järel ennast suveräänseks kuulutama, see ei täheldanud tollases kõnepruugis veel täielikku iseseisvumist, küll aga sammu selle suunas. Erilist meelehärmi tekitas 1990. aastal NSV Liidu esimeseks (ja viimaseks ) presidendiks saanud Gorbatšovile tema peamise rivaali Boriss Jeltsini mõju suurenemine Vene Föderatsioonis.
NSV Liidu juhtkonnas tugevnes seisukoht, et im­peeriumi kooshoidmiseks tuleb rakendada sõjalist
jõudu. Gorbatšov toetas seda seisukohta vaikimisi. 1989. aastal oli seda tehtud Gruusias, 1990. aastal Aserbaidžaanis, 1991. aasta algul jõudis järjekord Baltimaade kätte. Operatsioon oli kavandatud 1991. aasta jaanuarisse, ilmselt lootuses, et samal ajal Pär­sia lahe piirkonnas algav sõda tõmbab maailma tä­ helepanu endale.
Algul oli plaanis alustada Lätist, 1991. aasta al­gul Leedus puhkenud sisepoliitiline kriis viis aga sündmuste raskuspunkti Vilniusesse. Nõukogude regulaarüksused hakkasid seal oma kontrolli alla võtma strateegilisi objekte ja valitsusasutusi, nende toetusel astus tegevusse Leedu impeeriumimeelse­test kommunistidest koosnev Rahvusliku Julgeole­ku Komitee, kes teatas, et on võimu Leedus üle võt­nud. 13. jaanuaril 1991 ründasid Nõukogude sõja-väeüksused ja eriüksus Alfa Vilniuse teletorni kaits­nud rahvamassi. Tankiroomikute all ja kuulide läbi hukkus 14 relvitut meeleavaldajat. Järgmisena oli kavas rünnata parlamendihoonet, selle kaitseks oli kogunenud aga tohutu rahvahulk.
Kõigis kolmes Balti riigis toimusid suured meele­avaldused, kus inimesed kinnitasid tahet vägivalla­le vastu astuda. 20. jaanuaril 1991 ründas Lätis im­peeriumimeelsete jõudude põhiliseks toeks kujune­nud miilitsa eriüksus ( OMON ) Riias siseministee­riumi hoonet, surma sai 5 inimest, kuid OMON oli sunnitud taanduma. Verevalamise puhkemist võis oodata ka Eestis.
Viimane rünnak jäi aga ära, sest maailma reagee­ring toimunule oli teravam , kui Gorbatšov eeldas. Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid ähvardasid sõjaliste aktsioonide jätkumise korral lõpetada ma­jandusabi andmise NSV Liidule. Rahulolematus puhkes ka Venemaal, kus korraldati Leedu kaitseks meeleavaldusi. Gorbatšovi vastu astus välja Vene Föderatsiooni esimeheks saanud Jeltsin , kes kirjutas Tallinnas alla sõpruslepingutele Vene Föderatsiooni ning Balti liiduvabariikide vahel, kutsudes ühtlasi Baltimaades teenivaid Nõukogude sõdureid üles mitte alluma kuritegelikele korraldustele. Tagasilöö­kidest kohkunud Gorbatšov ruttas kinnitama , et tema ei teadnud rünnakutest midagi ning et kohali­kud sõjaväelased olid oma volitusi ületanud.
1991. aasta jaanuarikriis lõppes Baltimaade võidu­ga, tugevdas nende rahvusvahelist positsiooni ning viis Balti küsimuse tõeliselt rahvusvahelisele areenile.
Ettevalmistused uue liidulepingu sõlmimiseks
Nähes, et sõjalise jõu kasutamine ei anna soovitud tulemusi, võttis Gorbatšov kasutusele poliitilise sur­ve. 1991. aasta märtsis korraldati NSV Liidu säilita­ mise küsimuses üleliiduline referendum , millele 3/4 hääletanuist vastas jaatavalt. Kuid sellel tulemusel puudus moraalne jõud, sest kõik iseseisvusmeelsed piirkonnad ( Baltimaad , Armeenia , Gruusia ja Mol­daavia) boikoteerisid referendumit. Baltimaades oli eelnevalt korraldatud oma referendumid , kus ela­nikkonna suurem osa toetas iseseisvumist.
Kõige valusama tagasilöögi osaliseks sai Gorbatšov Venemaal. Märtsis üritas ta sundida Vene Föderatsiooni ülemnõukogu tagandama Boriss Jelt­sinit selle esimehe kohalt, kuid katse nurjus. Gorbatšovi populaarsus langes, Jeltsini oma tõusis. Juunis 1991 valiti Jeltsin Venemaa presidendiks. Tema korraldus lõpetada riigiasutustes kommunist­liku partei tegevus vallandas NLKP juhtkonnas pa­hameeletormi.
Gorbatšov üritas NSV Liitu koos hoida uue liidu­lepingu abil. Pikkade vaidluste järel jõudsid NSV Liidu president ja 9 liiduvabariigi juhid kokkulep­pele moodustada Suveräänsete Riikide Liit, mis ei oleks enam föderatsioon, vaid lõdvemalt seotud konföderatsioon. Nii lootis Gorbatšov impeeriumi uuendatud kujul säilitada. Balti riigid keeldusid
nendel läbirääkimistel osalemast ning teatasid, et nemad lepingule alla ei kirjuta. Gorbatšov ähvardas keeldujaid majandussanktsioonidega, kuid sellest ei hoolitud. Gorbatšov oli autoriteedi kaotanud nii uuendusmeelsete jõudude kui ka tagurlaste silmis. Impeeriumi kooshoidmisest unistavate tegelaste meelest tegutses Gorbatšov ebakindlalt ning tuli see­tõttu võimult kõrvaldada.
Sõjaväelise riigipöörde katse 19.-21. august 1991
Ettevalmistused NSV Liidus erakorralise olukorra kehtestamiseks algasid juba 1991. aasta algul ning esialgu osales neis ka Mihhail Gorbatšov. Kevadel jätkusid ettevalmistused juba ilma Gorbatšovita, kuigi loodeti temalt toetust sedalaadi aktsioonidele. Erakorralise seisukorra väljakuulutamise taga sei­sid julgeolekuorganid, kõrgemad sõjaväelased, sõja­tööstuskompleksi esindajad ja NLKP juhid, kes üri­tasid sel moel ära hoida NSV Liidu lagunemist. Eriti ärevaks tegi neid 20. augustiks 1991 määratud liidu­lepingu allakirjutamine, mis oleks NSV Liidu vähe­malt senisel kujul likvideerinud.
Gorbatšov oli läinud puhkama Krimmi ning vande­nõulased kasutasid seda aega riigipöörde ettevalmis­tamiseks. Eriti aktiivselt tegutses KGB ülem Vladimir Krjutškov. Võimu ülevõtmiseks moodustati Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee (RESK), mille eesot­sas seisis NSV Liidu asepresident Gennadi Janajev .
18. augustil tegid vandenõulased Gorbatšovile et­tepaneku sanktsioneerida erakorralise olukorra väl­jakuulutamine. Gorbatšov keeldus ning ta suleti Krimmis koduaresti. 19. augusti hommikul teatas RESK, et on võimu üle võtnud ning et haigestu­nud" Gorbatšovi asendab asepresident Janajev. Kuulutati välja sõjaseisukord, esinduskogud saade­ti laiali. Riigipöörajatel oli kavas lämmatada vaba-duspüüded impeeriumi äärealadel ja õiendada ar­ved vene demokraatidega. Moskva kesklinna viidi oma jõu näitamiseks tankid ja soomusmasinad.
Riigipööre oli aga halvasti ette valmistatud. Kont­rolli alla ei võetud massiteabevahendeid ega sideka­naleid. Riigipöörajad olid veendunud, et nende kor­raldusi ei söanda keegi ignoreerida. Ometi tehti seda nii Baltimaades, Moldaavias kui ka mitmel pool Ve­nemaal. Vastuhaku etteotsa tõusis Venemaa presi­dent Jeltsin, kes kindlustas end koos pooldajatega Moskvas Vene Föderatsiooni ülemnõukogu hoones, nn valges majas . Jeltsin kuulutas RESK-i tegevuse seadusevastaseks ja riigipöörajad kurjategijateks ning teatas, et kogu Venemaa territooriumil kehtib Vene NFSV presidendi võim.
Sündmused liikusid avaliku vastasseisu suunas ka Baltimaades. Riigipöörde esimese päeva hommi­kul teatas Balti Sõjaväeringkonna ülem RESK-i nimel, et nüüdsest teostab tema võimu kolmes Balti liiduva­bariigis. Ta nõudis kõigi NSV Liidu põhiseadusega vastuolus olevate seaduste tühistamist, rahvakogu -nemiste ja meeleavalduste keelustamist. Baltimaad eirasid RESK-i korraldusi ning valmistusid kaitseks. 20. augustil 1991 kuulutas Eesti oma iseseisvuse taastatuks, päev hiljem järgnes talle Läti. Venemaa president Jeltsin tunnistas viivitamatult Balti riikide iseseisvust. Olukord teravnes, 21. augustil alustasid
OMON-i üksused Riias rünnakut ülemnõukogu hoo­nele, sama päeva hommikul üritasid Pihkvast toodud dessantväelased vallutada Tallinna teletorni.
Selleks ajaks oli olukord Moskvas aga juba otsus­tavalt muutunud. 20. augustil andis RESK oma ük­sustele korralduse rünnata öösel valget maja, mille kaitsele oli kogunenud juba ligi 100 000 inimest. Osa rünnakuks määratud üksustest keeldus aga käsku täitmast. Moskva kesklinnas algasid kokkupõrked soomusmasinate ja valge maja kaitsjate vahel, huk­kus kolm inimest. Riigipöörajatele sai selgeks, et ülemnõukogu hoone saab vallutada vaid ohvrite ­rohke lahinguga . Mässajad asusid otsima võimalusi läbirääkimisteks.
21. augusti hommikuks oli jõudude vahekord Moskvas lõplikult muutunud. Linna saabusid Jeltsi­nile ustavad üksused, RESK lagunes . Võim Vene­maal läks Jeltsini kätte, kes lasi vandenõulased arre­teerida. Moskvasse pöördus koduarestist tagasi Gorbatšov, kuid tema võim oli sama hästi kui olema­tuks muutunud.
Nõukogude Liidu ametlik laialisaatmine
Riigipöördekatse läbikukkumisega oli NSV Liidu saatus otsustatud. Selle osad kuulutasid end ükstei­se järel iseseisvaks, impeerium säilis peagi veel vaid paberil . Balti riikide iseseisvuse taastamise järel olid lääneriigid üksteise järel taastanud nendega diplomaatilised suhted, 6. septembril 1991 tunnus­tas Balti riikide iseseisvust ka NSV Liit. 24. augustil 1991 kuulutas end iseseisvaks Ukraina , 27. augustil Valgevene ja Moldaavia, järgnevate kuude jooksul järgnes neile enamik teisi endisi liiduvabariike.
8. detsembril 1991 allkirjastasid Venemaa, Ukrai­na ja Valgevene juhid Valgevenes Belovežjes aval­duse Nõukogude Liidu laialisaatmise ja Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ) loomise kohta. Gorbatšovil
ei jäänud üle muud kui toimunuga leppida. 25. det­sembril 1991 loobus ta ametlikult võimust ja andis selle üle Jeltsinile. SRÜ-ga liitusid aja jooksul kõik endised Nõukogude liiduvabariigid, välja arvatud Baltimaad. Esialgu arvati, et SRÜ kujuneb NSV Lii­du aseaineks, tegelikkuses aga pole Venemaa püüd­lustele vaatamata tugevat ühendust kujunenud. Faktiks jääb, et 1991. aasta detsembris saatis NSV Liit end laiali ning sellega oli külm sõda lõppenud.