Aspects of Reception of Law (0)

Aspects of Reception of Law

Juriidiliste muutuste aluseks on olnud enamikel aegadel laenamine ja üle võtmine. See võib toimuda süsteemi siseselt ehk analoogia põhjal, kuid võib tulla ka teisest süsteemist. Laenamine on küll lihtne, kuid selle teoreetilise külje üles ehitamine on küllatki keeruline. Laenamine toimub erinevalt- võetakse üle üksik norm või terve süsteem. Kindlasti tuleb mõelda selle üle mis on retseptsioon tähtis ja miks selle kohandamine on vajalik. Mõlemad on lihtsad küsimused. Arvan, et vastusteks võiksid olla õigusideede hilisem rakendamine ja nende uurimine. Lisaks sellele ka, et kohandamise eesmärgiks on tuua vanemad ideed uude süsteemi nii, et need ei segaks süsteemi toimimist. Retseptsiooni eesmärk on õiguse praktiline ärakasutamine oma huvides.
Teiselt poolt leian, et retsensioon on kohati oluline nii värskendamise kui vanemate ideede juurde naasemisena. Selleks, et meenutada ideaale ja seda mida on peetud õiguslikust aspektist tähtsaks ja mis on kohaldatav ideedena ka tänapäeval. Värskendamise all pean seda silmas, et mingil hetkel ei pruugi õiguse arendamine enam tuua midagi uut, tekib seisak, ja siis on hea vaadata tagasi vanemate süsteemide poole, õppida nende vigadest ja kasutada nende süsteemide tugevusi, et arendada õigust ja õigussüsteemi tervikuna edasi.
Esiteks on ülevõtmisest suur praktiline kasu, eriti seadusandjatele, kes hoiavad kokku aega, mis kuluks seaduste esialgsele produtseerimisele. Arvan, et lihtsamat teed minnakse, sest õigussüsteemid on vägagi sarnased vahetevahel ja ülevõetavaid seadusi tuleb vaid natukene kohendada. Ka Eestis on võetud ulatuslikult üle saksa õigusest. Leian, et oleme teatud eelkäijad (kellelt seadusi ülevõteakse) õiguses endale valinud just see tõttu, et kultuurilised erinevused on väiksed ja õigussüsteem lahendab antud päevakorralisi probleeme.
„Principia Iuris Civilis“ sisaldab laiaulatuslikke selgitusi, isegi pealkirjad on kommentaaridega, need on abiks neile, kel on vaja tõlgendada kehtivat õigust. Üleüldiselt leian, et tänapäeval on vajalik seaduse kommenteeritud väljaanne, kuna see aitab seadust paremini mõista ja kui tekib vajadus tõlgendamise järgi, siis on lähtepunkt olemas. Olulist tähelepanu on pälvinud Van Eck`i teos „Principia“, mis on väga põhjalike kommentaaridega, nimelt on tegemist kellegi poolt kommenteeritud teosega . Huvitav on aga see, et kuigi raamat räägib roomaõigusest, siis osundid on hoopiski romaani-germaani õigusele. Välja on toodud paljud olulised põhilised ideed ja olulised punktid. Pole teada, kes oli kommentaator, kuid töö oli väga täpne ja hoolikas. Erinevatest asjaoludest võib püstitada hüpoteesi, et tegemist oli isikuga , kes õpetas roomani-germaaniõigust, oli Van Eck`i õpilane, tahtis saada antud vallas eksperdiks või kirjutada kommenteeritud väljaannet, kasutades van Eck`i teost alustalana. Kommentaatorist võib maalida pildi kui isikust, kes on just lõpetanud kooli või õpilane, tal oli äärmiselt suur huvi romaani-germaaniõiguse vastu, ta polnud tavaline praktik ning tal oli mingi kindel seos Van Eck`i teosega „Principia“. Ühest kirjutisest võib tuletada, et tegu oli õpilasega nimega Lucas Drenth, seda argumenti tugevdab ka asjaolu, et Drenth tegi Van Ecki kaasaitamisel avaliku esinemise tähtajatu rendi õiguskorrast.
Küsimuse tekitab asjaolu, miks ei olnud kommenteeritud Eck`i asemel Huberi teost. Võib-olla seetõttu, et Huber kirjutas oma raamatu süsteemselt ning see oli arusaadavam, seega polnud kommentaarid vajalikud. Kommentaator kasutas ühesõnaga teost n-ö registrina, kuhu ta lõi seoseid ja märkis olulisema üles. Olen arvamusel, et tegemist pidi olema siiski kellegagi, kel oli isiklik suhe selle raamatuga või orienteerus ta selles lihtsalt väga hästi. Usun, et tihtipeale ei ole kirjatükk iseenesest hea, vaid heaks teeb selle võimalikkus tõlgendada mitmeti või õiguse puhul vastupidi- mida konkreetsem seda parem. Arvan, et kes ka polnud kommentaator van Eck`i teosele , tahtis luua endale ühtset pilti teosest just sellepärast, et tahtis leida mitmetähenduslikkust ja tõlgendusvõimalusi.
Korduvalt oli mainitud , et „ Digesta “ on kaootilise struktuuriga.Näiteks kui Jean Domat tahtis sätestada prantsuse õigust, võttes aluseks roomaõiguse, nimetas ta selle lihtsalt, Les Lois civiles dans les ordre naturel. Robert Pothier andis välja teose Digest`a baasil, kus jättis raamatute ja pealkirjade järjestuse samaks, kuid tõstis mõningaid paragrahve ümber. Asjaolu, et selline kaootiline struktuur pandi teemade kaupa kataloogi, on suurem tunnistus retseptsiooni mõjudest ja võimsusest kujutletavast.
Retseptsioonis on oluline ka võimalikkus ja juhuslikkus, sest kuna õigussüsteemi loovad ja seavad üles erinevad inimesed, siis loeb just nende kogemus. Kui rääkida Šotimaa õigussüsteemi mõjudest Svaasimaal, Botswanas ja Lesothos, siis sai määravaks just juhuslikkus. 1966ndal aastal võeti vastu üliõpilasi Edinburgi Ülikooli nendest riikidest ja kui üliõpilased pöördusid tagasi kodumaale, said neist olulised õigusvaldkonna tegelased- kohtunikud, ministrid ja advokaadid. Praktika näitas, et kuna Šotiõigus oli neile kõige tuttavlikum, siis võeti malli just sealt- toimus šoti õiguse retseptsioon ning tugevad mõjutused on säilinud tänaseni. Veelgi enam, näiteks Lõuna-Aafrikas on roomaõigus näidanud elavnemistendentsi. Kuigi paljud eitavad juhuslikkuse mõju on see siiksi mitmest kohast kinnitust leidnud. Nõustun selle väitega, kuna õiguse loomisel on väga oluline subjektiivne arvamus ja kogemus. Näiteks, 1977. aastal hakkas üht arsti- Dr. Chapman- huvitama, miks pole „Digest“ tõlgitud inglise keelde.See huvi tekkis tal peale A. Watsoni raamatu „Legal Transplant“ lugemist. Ta kirjutas mehele ning Watson vastas talle oma isa õhutusel. Koos loodi ühine projekt „Digest“ tõlkimiseks. 1985. Aastal ilmuski Justiniani „Digest“ neljaköitelisena ja see tegi raamatu kätte saadavaks Lõuna-Aafrika juristidele. Arvan, et kui poleks inimesi, keda huvitab teatud elementide seos teistega või nende tõlgendus, siis poleks ka väga oluliste seoste leidmine toimunud.
Antud näite puhul arvan, et Lõuna-Aafrika poleks saanud nii ulatuslikke mõjutusi roomaõigusest ja kogu õigussüsteem oleks võinud saada mõjutusi hoopis mõnest teisest allikast. Lihtsad asjad võivad muuta kogu süsteemi loomist ja selle toimimist. Lähteideed on kõige olulisemad, sest raamistik jääb samaks isegi kui toimuvad muudatused süsteemisiseselt. Seega ei mõista ma, miks eitatakse juhuslikkuse olemasolu ja mõju arendusprotsesside puhul. Veelgi enam, juhuslikkus võibki tihtipeale mängida suuremat rolli, kui mingi kindel väljatöötatud süsteem või raamistik. Juhuslikkuse baasil kasutatakse uudseid ideid ja luuakse seoseid elementide vahel, kus varasemalt arvati olevat absoluutselt mittemingisuguseid seoseid.
Ülevõtmine ja laenamine on tihti loomingulised. See „loomus“ või „loomevõime“ võib olla väga avatud nagu Everardus kirjutab oma uurimust teemal „Kuidas kasutada kirjalikke väiteid Rooma õigusest ehitamaks erinevaid õigusalasid“ nagu näiteks õigusest orjadele õiguseks munkadele. Loomevõime võib olla aga ka rohkem peidetud nagu Bartolus kasutab Rooma õiguse tekste selleks, et uurida kohtumõistmist elukohta reguleerivate õiguste kollisioonide ehk kui tuleb mõnda kohustust samaaegselt täita erinevate seaduste alusel. Üheks autori lemmik näiteks on Ulricus Huberi enda teooria kollisioonidest, mille ta avastab kolme aksioomi põhjal, kõik teeselduna Rooma õigusest. Esimesele kahele aksioomile tugineb ta Digesta tekstidele, mis kirjeldavad midagi väga erinevalt originaalkontekstis. Tal ei ole Rooma autoriteeti, pole oluline kui võltsitud, kolmandale aksioomile. Tema argument on suurepärane. Ta ütleb, et reegel tuleb ius gentium , selles mõttes ühine omal ajal, mil „õigust leiti kõikjalt“ või „ kõikjal kultuurrahvaste seas“. Huber võttis mõiste aksioom üle matemaatikast ja kasutab seda väite mõistmiseks, mis on nii iseenesestmõistetav ning mida pole vaja enam tõestada ehk see tähendab väidet, mille tõesuses pole kahtlust. Seega on tema kolmas aksioom ius gentiumist ning seepärast seda leiti kõikjalt ja peab puuduvast asjakohasusest Rooma tekste asjakohatuteks, lisaks aksioom on iseenesest mõisteav, mida ei pea tõestama.
See loovus aga esitleb meile seda nähtavalt koos paradoksiga. Kui keegi üritab reegleid kuskil muuta, siis miks üldse tuleb vaevata end nende ülevõtmisega. Vastus peitub selles, et õiguse loomine seaduste andmise kõrval vajab suuri volitusi ja autoriteeti. See nähtub kenasti õpetlastenäitel nagu Everardus, Bartolus ja Huber. Samuti on kohtunikele selge see, et kui tahetakse arutleda kahte kohtulahendit Šotimaalt ja Lõuna-Aafrikast, siis avaldatakse meelt.
Rooma õigus kujundas kohtumõistmise jõgede tüüpide vahel. Tulenevalt oja suurusest või oja ümbruses elavate inimeste arvamusest peeti jõge kõige väljapaistvamaks. Mõned jõed olid mitmeaastased ja mööda tasandikku kulgevad, mõned kärestikulised. Esimesed ujutasid end üle, isegi siis kui esines kuivi aegu ehk põude. Kärestikulised ujutasid üle ainult talviti. Mõned jõed olid avalikud, kuid mõned olid era ehk eristati avalik-ja eraõiguslikke. Jurist Cassius defineeris avalikku jõge kui perennial river ehk siis alalist jõge, mitmeaastast jõge. Tema arvamus põhines ja tulenes Celsusest ja see leidis kinnitust Ulpianuselt. Mõned avalikud jõed olid laevatavad ehk mõeldud, mõned siit tulenevalt aga mitte.
Laevattatavat jõge ei ole kusagil defineeritud, samuti pole selle omadusi kirjeldatud. Samuti ei ole kusagil öeldud, millsed on üldsuse õigused avalikus ruumis nagu mittelaevatatav jõgi, väljaarvatud, et seal on õigus kalastada. Rooma reeglid said nii Hollandi kui ka Šotimaa õiguse aluseks. Rooma Hollandi autorid nagu rooma juristid keskndusid navigatsiooni õigusele ja Johannes Voet ja Hubert kordasid, et igaüks võib kalastada avalikus jões. Samuti on rõhk Šoti allikates navigatsioonil.
Valitseja „right in them “ pole muud kui usk oma inimestesse. See õigus oli võõrandamatu. See, millega silmitsi seisame , on tavaline kuid kurioosne fenomen , et laenates kahest väga erinevast õigussüsteemist, on Rooma õigus ja feodaalõigus sama institutsiooni poolt. Feodaalõigus sai maa põllumajanduse õiguse aluseks aga õiguste ulatus on võetud Rooma õigusest. Loomulikult on regalia ulatus suurem ja mõni regalia nagu kalastamine oli võõrandamatu.
Tsiteeriti ka vanu autoreid nagu Regiam Majestatem, Stair, Erskine ja Baron Hume , kes oli eriti sügavalt vaaginud asjaolusid, mis teevad jõe laevatatavaks. Üks aspekt oli, et laevatatvaks saab nimetada jõge, mida mööda saab laevatada mõlemas suunas. Aegadel mil jõge kasutati puidu parvetamiseks, kasutati jõge ainult ühes suunas ehk siis palke parvetati mere suunas. Baron Hume oli toonud välja erinevad jõed ehk siis „tavalised jõed“ ja jõed nagu Spye. Kuid see asjaolu ei oma mõju ja see arutlus ei mõjuta avaliku õiguse rakendumist sisuliselt.
Arvan, et õpetlased, kes olid õiguse loomise juures, tihti ei huvitunud asjadest tuumani välja, see tegigi tulevased seadustes esinevad konfliktid eriti keerulisteks. Lisaks sellele, ei või seaduste loomisel jätta välja olulisi ja juba iseenesest mõistetavaid elemente. Tihti pole neid rõhutatud ja see võib samuti tekitada hilisemalt kaost. Selline tegevus mõjutab oluliselt eetiliselt seaduste loomise protsessi.
Juhtumid näitavad, et süsteemis, mis areneb õpetlaste arvamuse ja juriidiliste pretsedentide abil, võivad terved õiguse valdkonnad jääda sajanditeks ebaselgeks. Eeldatavalt probleemid küll tekkisid, kuid need ei huvitanud õpetlasi või ei jõudnud piisavalt kõrgele kohtu tasemele. Arvan, et autoriteet ongi oluline just see tõttu, et lisada õiguskindlust. Autoriteeti omavad isikud õigusalal on praktikud, kes on oma ala spetsialistid . Kuigi õpetlaste ideed võivad olla huvitavad ja luua uudse raamistiku, siis tuleks nendesse ideedesse süvitsi minna, et hiljem ei tekiks seadustes konflikte. Eripärad tekivad just erinevustest kliimas, usu, traditsioonidest ja paljust muust . Seega jään enda arvamuse juurde, et õigust peaks ja tohiks üle võtta samast kultuuriruumist ja kliimavööndist. Ka siis esinevad konfliktid, kuid need on eeldatavasti väiksema haardega ja ei tekita seaduste algsesse ideesse nii suuri täitmata kohti.
Kokkuvõtteks tuleb öelda, et eeltoodud aspektid seaduste loomisel ja ülevõtmisel on äärmiselt olulised ja nende mõju õigussüsteemile tuleb täpselt hinnata. Kuigi mõningate elementide laiaulatuslikku mõju eitatakse, siis ei leia ma, et esineb elemente, mis mängivad niivõrd väikest rolli, et nende olemasolu tuleks tähelepanuta jätta. Antud juhtumid olid justkui pretsedendid, kust nähtus ära, millised probleemid on tõstatanud nende elementide olulisuse. Roomaõiguse retseptioon on maailmas väga olulise tähendusega ja laiaulatuslik. Seega on põhjendatud, miks väga paljud probleemid ja näited on illustreeritavad justnimelt roomaõiguse retseptsiooni baasil. Ka üks kohtunik võib korrata kõiki neid vigu ja kõik antud aspektid võivad esineda ühe seaduse loomisel. Neid teadvustades, saame tegutseda kindlamalt.