Artur Alliksaar (0)

Artur Alliksaar
Diaana kirka
Sinimäe Põhikool
Elukäik
• Artur Alliksaar sündis Tartus 15.aprillil 1923 ning suri 
12.augustil 1966 Tartus.(suri vähki)
• Ta pärisnimi oli Artur Alnek.
• Oli eesti luuletaja, näitekirjanik ja tõlkija. 
• Õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis 
õigusteadust(1941-1942)
• 1943.a. Mobilisseriti ta Saksa sõjaväkke, sel ajal ta 
avaldas ka enda esimesed 
luuletused:“Postimehes“,“Koidulauliku mälestuseks“ 
ja mõned tekstid rindlehes.
• Tema looming on kõlarikkas, sõnaleidlik, sageli 
metafoorne , kujutlusseoste kaudu hargnevate ja 
kuhjuvate kujunditega
• Artur Alliksaart vangistati 1949, teda süüdistati 
ametiseisundi kuritarvitamises. Alul ta istus 
Narva laagris, kuid hiljem oli ta  saadetud  
Siberisse. Pärast vangistust elas ta Vologoda 
oblastis aasta ning tuli  salaja  tagasi Tartu, kus 
töötas õlletehases,ehitustöödel ja raudteel.
• Vaatamata tõrjutusele ametlikust kirjapildist oli 
Alliksaar tuntud kirjanusringkondades, 
avaldades ulatusliku mõju ka teistele 
kirjanikele.
• Ta abikaasaks oli  Linda  Alamäe, kelle nime all 
ta avaldas mõnikord luuletusi.
• Poeet mõjutas oma loominguga jõuliselt 
1960.aastatel eesti luule uuenemist ja oli 
toonud  uusi värskeid suundi eesti luulesse.
Looming
• „Nimetu Saar“
• „Olematus võiks ka olemata olla“
• „Luule“
• „Päikesepillaja“
• „Väike  luuleraamat “
Artur Alliksaar
„Aeg“
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb  kole .
Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on  hetked , kõik nad on praegu.
Elul  on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne  lelu .
Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski  silmapilk  teisest ei kattu.
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume  preagu .
Aeg, mis on tekkinud, enam ei  haju ,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.