Artur Alliksaar (0)

Artur Alliksaar on sündinud  15.aprillil 1923.aastal. Ta õppis aastatel 1941- 1942 Tartu Ülikoolis õigusteadust. Peale sõda varjas poeet end Läänemaal metsavennana koos kahe luuletajaist sõbra Rein Sepa ja Otniell Jürissaarega. Sellele järgnesid vangistusaastad ja asumiselesaatmine Siberis . Peale seda ajajärku asus luuletaja elama Tartusse. Talle said osaks tolleaegsete võimu poolt tagakiusamine , laimamine, mahavaikimine nii luuletamise, kui selle õpetamise eest. Alliksaar suri 1966.aastal vähki.
Alliksaare loometeel on kõige olulisemad aastad 1960-1964, mil ta katkestas sidemed traditsioonilise luulega. Neid aastaid iseloomustab kirjaniku püüd luulet radikaalselt uuendada, eksperimenteerida sõnaga, saavutada täielik vabadus ja isikupära. Autorile on oluline sõna, võimalus muuta sõnade tähendusvarjundeid või luua uusi sõnu (varin, ööklema, jubelema, kirekivi jne).
Alliksaare luules moodustavad mosaiikseid elumustreid sõnakillud, mida hoiavad koos vabad assotsiatsioonid , vastandamine, kõlaefektid, võrdlused, metafoorid , epiteedid, luule graafiline joonis jne.
Kroonlühtrid ületavad kroonilise nohu koomilise ohu.
Lagi naerab laginal ja põrand põriseb põhiliselt kaasa.
("Tualettide kontsert 2")
Eripärane on luuletaja lause- ja tekstikäsitlus. Side lausete vahel on habras .
Kirgede lahustamiseks on soovitav pruukida savitasse.
Linde on tarku ja tobedaid.
Part läheb mardikatest rasva, aga jaanalind jaaguariliha ei ihalda.
Urbadest pole urbaniseerumisel vähimatki kasu.
("Kindlameelse kinglooma kimbatus kingapoes", luulekogust "Päikesepillaja")
Alliksaare viimaseid luuletusi iseloomustab traagiline elutunnetus. Mängulusti ja võitlusvalmidust, irooniat ja uljast enesekuulutust asendavad lüürilised sissevaated inimhinge . Selle muutuse põhjuseks on tüdimus mõttemängudest, püüe elulähedusele või teadmine enda peatsest lahkumisest.
Laiub surm nagu lävi
läbi hommikuao.
Aga mälu ei hävi,
sest et olnu ei kao.
("Kuskil ajajõe taga", luulekogust "Päikesepillaja")
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju ,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.
("Aeg", luulekogust "Päikesepillaja")1960 aastatel, peale vanglaaastaid, elas ja tegutses Artur Alliksaar Tartus.
Tema loomingus leiame ka palju, vägagi palju filosoofilist mõtteväljenduslaadi.
Siin olid poeedile inspiratsiooni allikaks pikad ja huvitavad vestlused filosoof - füüsiku Madis Kõivuga. Neis vestlustes sai eemalduda reaalsusest, olla teises ajastus just niikaua , kui seda vaid ise sooviti ning võis rääkida omavahel kõigest ja kartuseta.
Poeedi taustaks luuleloomingus oli Surm.
"Eesriiet ei tõsteta kaks korda.
Kui surm hakkab mõtlema, siis on see mõtete surm."
Tema looming on kõlarikas, sõnaleidlik, sageli metafoorne, kujutlusseoste kaudu hargnevate ja kuhjuvate kujunditega.
Alliksaare loomingus sagedasti kasutatavateks märksõnadeks on surm, ulm (-ad), mälu, armastus, veri , valu, õhtu, öö, liiv, vesi. Pingsa- ja kategoorilise väljenduslaadiga luulelooming erineb tunduvalt eesti luule eelnevatest tavadest ja keelekasutus on eriline.
Poeet mõjutas oma loominguga jõuliselt 1960. aastatel eesti luule uuenemist ja tõi uusi, värskeid suundi eesti luulesse.