Artur Alliksaare luule (3)

Artur Alliksaar
(1923-1966)
Artur Alliksaar õppis aastatel 1941- 1942 Tartu Ülikoolis õigusteadust.
Peale sõda varjas poeet end Läänemaal metsavennana koos kahe luuletajaist sõbraga Rein Sepa ja Otniell Jürissaarega.
Sellele järgnesid vangistusaastad ja asumiselesaatmine Siberis . Peale seda ajajärku asus luuletaja elama Tartusse . Temale said
osaks uued katsumused elu poolt. Maja, kus poeet elas põles maha ja ta oli sunnitud elama muldpõrandaga kuuris koos oma
kaasa ja väikese poja Jürgeniga. Raskel ajal olid toeks talle sõbrad, vähesed ja truud kaaslased poeedile tol raskel ajajärgul.
Talle said osaks tolleaegsete võimukliki poolt tagakiusamine, laimamine, mahavaikimine nii luuletamise, kui selle õpetamise eest.
Kõigest ja kõigist võib siin siin maailmas abi olla, kuid saatust meile trotsida pole antud voli .
Raske haigus- vähk oli see, mis võttis ja viis parimas loomeeas poeedi meie keskelt igavikku, tagasipöördumatutele radadele . Alliksaare loomingus eristuvad selgelt kaks järku, mille murdekoht läheb 1950- ja 1960-ndate vahelt. Alliksaar kirjutas väljapeetud keeles ja reeglipärases vormis ülevaid luuletusi. Tähtsaim looming oli “Olematus võiks ju olemata olla“. Varem oli talle luule keel õilsate eesmäärkide elluviimis vahend , hiljem sai sellest eesmärk omaette . Alliksaar oli esimene avangardne modernist sõjajärgses kodumaises kirjanduses. Mulle meeldib Alliksaare loomingust väga luuletus „Õhtu rand “. Luuletuses räägin ta vist õnnetust armastusest ning valust mis sellega kaasnevad. Ta soovib vaid oma kallimat enda kõrvale . mellte segaduses ja vihas soovib ta leida tee põrgusse, kus mina tema ta luuletust lugedes juba leidsin. Veel on hea tema luuletustest „Aeg“. Lõik luuletusest
„Ei ole paremaid, halvemaid aegu,
on ainult hetk milles viibime praegu.“
Talveidüll

Taevas - õrnpuhas türkiis
hangede roosal kristallil.
Oma taiduriulmas on talvelgi hallil
ja vaid hingega tabatav on nende viis.
Metsade tume karniis
on raamiks sel õhtul, nii kallil.
Valge vaibaga tee avab hangede vallil
härmapitsides hämarduv muistendihiis.
Lumehelbeid, mis on nagu riis,
üha sulab mu lehvivail sallil.
Nüüd on laiumisvabadus tuiskude trallil,
mis mu endagi südame kaasa vist viis.
Jälle väheneb tunnete kriis.
Mõnel kollasel tähekorallil
pilku peatades, kõnnin kui haldjateballil
või määratuavaras jäägaleriis.
Varsti kevade lapsekapriis
viskab kõrgele päikesepalli,
tõukab pärani väravad sulade tallil.
Ja idüllile haprale lõpp tuleb siis
Neis mälestustes pole kahetsust
Kui koormat selle kordumatust talud,
mis järelnaudinguiski hõrk ja hea.
Ei enam leia paiku, kus sa palud,
su armastuse altareid ei tea.
Aeg kolletab me unelmatesalud
ja katkestab me kiindumusterea.
Tas kustuvad kõik õndsused ja valud
ja närbuma peab habras meelespea.
Ükskord mu elu tinaraske laotus
su käte imelisest puutest paotus,
hing andus avaruste särale.
Veel meeltes tuksub ärevust ja ruttu,
kuid sadamad on mattund tuhmi uttu ,
ja laev ei jõuagi vist pärale ...

Aeg

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole .
Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked , kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju ,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.
Eesti luule analüüs
Eestis on aegade jooksul olnud tohutult andekaid luuletajaid. Meil on välismaal tunnustatud luuletajaid, meil on Eestis tunnustatud luuletajaid. On ka neid kes on tuntud, oma sõpruskonnas ja neid kes kirjutavad vihikunurka oma lõbuks. Kuid ma olen kindel, et ka iga tavalise asja armastaja kogumikust võib leida mõne pärli. Väga targa inimese luuletusi ja mõtterida on vahel väga raske mõista. Seega eelistan ise lihtsamat luulet. Ise vilelen vabavärssi ning räägin eale sobivalt armastusest. On ka tavalisi luuletusi, kuid nende sisuni kipun üksi vaid ise jõudma.
Meie kuulsamate luuletajate nimekiri on pikk. Leelo Tungal, Artur Alliksaar, Doris Kareva, Hando Runnel, Marie Under, Betti Alver, Juhan Liiv, Lydia Koidula, Juhan Viiding, Jaan Kross, Jaan Tätte jne. Igal ühel neil on neil omane luule käekiri ja neilt igalt ühelt on meil õppida.
I