Poeet mõjutas oma loominguga jõuliselt 1960. aastatel eesti luule uuenemist ja tõi uusi, värskeid suundi eesti luulesse. Artur Alliksaar on tõlkinud nii venekeelset, kui ka saksakeelset luulet. V. Arne Merilai on tema kohta öelnud: "Alliksaare teksti keelelise ilme näivast juhuslikkusest hoolimata ei ole seal sügavuti midagi kogemata. Kuigi tema meetodiks on silbi-, sõna- ja lausetoorme transportimine kalambuuri- ja paradoksimasinasse kõlaassotsioonide juhulindil, käivad selle ulmavabriku kõik tooted ükshaaval läbi operaatori kullipilgu alt. Meister otsustab, mis läheb praaki ja mis müüki./ Meid - tavalobisejaid- kurnab, kuid karastab see lingvistiline külm duss." VI. "Nimetu saar" (näidend, 1966) "Olematus võiks ju ka olemata olla" (Paul-Eerik Rummo poolt koostatud valikkogu, 1968) "Luule" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1976)
Väljendub kirjaniku mure eesti keele tuleviku pärast ajal, kus võõrsõnad üha enam peale tungivad. Omapoolne hinnang teosele Lehte Hainsalu on noorte jaoks suhteliselt tundmatu kirjanik, kuid usun, et võiks meeldida paljudele. Hainsalu kirjutab väga elulistest probleemidest ning teeb seda väga huvitavalt. Kui teose sisu peaks kohati jääma teisejärguliseks, siis on raamat väga huvitav ka filoloogilisest seisukohast. Palju on kalambuuri ja mõtisklusi eesti keele ülesehituse kohta. Ainus , mis häirima jäi oli tegelaste omavaheline kõnemaneer. Dialoogid jätsid liiga läbimõeldud ja mõistusliku mulje. Lean, et Hainsalu teosed sobiksid hästi kooli kohustusliku kirjanduse hulka, sest see avaldaks õpilaste silmaringi eesti kirjanike osas.
tunduvalt eesti luule eelnevatest tavadest ja keelekasutus on eriline. Tsitaat Arne Merilai poolt kirjutatuna luuletajast ja poeedi keelekäsitlusest raamatus "Artur Alliksaar- Päikesepillaja": 3. "Alliksaare teksti keelelise ilme näivast juhuslikkusest hoolimata ei ole seal sügavuti midagi kogemata. Kuigi tema meetodiks on silbi-, sõna- ja lausetoorme transportimine kalambuuri- ja paradoksimasinasse kõlaassotsioonide juhulindil, käivad selle ulmavabriku kõik tooted ükshaaval läbi operaatori kullipilgu alt. Meister otsustab, mis läheb praaki ja mis müüki./ Meid - tavalobisejaid- kurnab, kuid karastab see lingvistiline külm duss." Poeet mõjutas oma loominguga jõuliselt 1960. aastatel eesti luule uuenemist ja tõi uusi, värskeid suundi eesti luulesse.
Selle kõrvad on lühemad kui rektoril!» «Hei, tere, härra rektor Thibaut! Tybalde aleator1! Va lollpea! Va mängard!» «Jumal hoidku teid! Kas te täna öösel sagedasti kaksteist silma saite?» «Milline nässus, aukuvajunud, kortsus nägu! Ja kõik sellest täringumängust!» «Thibaut, kuhu te nõnda lähete, Tybalde, ad dados2? Pöörate ülikoolile selja ja sörgite linna poole?» «Küllap läheb Thibautodé3 tänavale endale korterit otsima!» hüüdis Jehan du Moulin. Seda kalambuuri korrati müriseva häälega ja tormilise käteplaksutusega. «Kas lähete Thibautodé tänavale korterit otsima? Eks, härra rektor, kuradi partner?» Siis tuli järg teiste ülikooli aukandjate kätte. «Maha pedellid! Maha kaikakandjad!» «Ütle, Robin Poussepain, kes see seal on?» «See on Gilbert de Suilly, Gilbertus de Soliaco, Autuni kolledzi laekahoidja.» «Säh, mu king! Sul on parem asend, viruta talle näkku!» «Saturnalitias mittitnus ecce nuces
annaabi.ee 
