autoriteetsele asutusele.11 4.3 Otsene ja kaudne tõestus Teesi, põhjendamine saab kulgeda kahel viisil: kas otse argumentide abil või kaudselt, toetudes antiteesile. Kui teesi põhjendatakse argumentide abil, siis nimetatakse sellist tõestamise viisi otseseks tõestuseks. Kaudne tõestus seisneb selles, et teesi põhjendamisel toetutakse antiteesile, mis on teesi suhtes vasturääkiv väide, ja teesi põhjendatust järeldatakse veenvalt demonstreeritud antiteesi väärusest. Otsese tõestuse käigus tuletatakse tees põhjenditest mingi arutluse (deduktsiooni, induktsiooni või analoogia) skeemi järgi. Kaudset tõestust kasutatakse siis, kui selgub, et tõestada teesi otse on võimatu või raske. 12 Näiteks, on võimatu otse tõestada järgmisi teese: ,,Kõik inimesed valetavad", või ,,Kõik inimesed on surelikud." Kaudse tõestuse käigud on järgmised: tõestus algab antiteesi formuleerimisega ning
nendel ülekohtustel nõukogude kümnenditel, mille keskel elades tema luule sündis ja millest mitme nurga alt räägitakse ka täna Tartus algaval konverentsil ,,Juhan Viiding, eesti luuletaja"." - Marin Laak, Sirp 29.08.2008 " Kõik Juhan Viidinguga seonduv on nii terav, et tekitab lausa füüsilist valu. Kui püüaksin iseloomustada Juhanit kahe sõnaga, siis ütleksin, et ta oli suur ja terav. See formuleering kujutab vähemalt eesti keeles endast ambivalentset antiteesi: teravus on paratamatult seotud teraga, väiksusega. See on nimelt eesti keele spetsiifika, nt kreeka akme tähistab nii (noa- või mõõga-)tera, kuid ka (mäe-)tippu ja üldse kõrgpunkti ning assotsieerub pigem küpsuse ja suurusega." - Mihhail Lotman, Postimees, AK Tänan tähelepanu eest!
tavalises keelekonstruktsioonis ei ole võimalikud. See annab nii igale elemendile eraldi kui ka kogu konstruktsioonile tervikuna täiesti erilise semantilise koormuse. Sõnad, laused ja lausungid, millel puuduvad sarnasuse jooned, mis grammatilises struktuuris asuvad erinevates ja järelikult vastastikku suhestamata positsioonides, osutuvad kunstilises struktuuris kõrvutatuiks ja vastandatuiks, samasuse ja antiteesi positsioonides olevaiks, ning see asjaolu toob neist esile ootamatu, väljaspool värssi mittevõimaliku, uue semantilise sisu. Enamgi: nagu me püüame näidata, omandavad semantilise koormuse need elemendid, millel see puudub tavalises keelestruktuuris. Nagu teada, ehitatakse kõnekonstruktsiooni ajas kulgevana ning kõneprotsessis osade kaupa tajutavana. Kõne kui ajalises järgnevuses lineaarsete signaalide ahel on korrelatsioonis väljaspool aega eksisteeriva keelesüsteemiga
kõlbeline tegevus. Oma aktiivsuse läbi jaatab mina iseennast või, nagu Fichte ütleb ,,asetab iseennast". Endaasetamise läbi asetab ta ennast vastu ehk vastandab mitte-minale. Mina ja mitte-mina vastuolu ühendatakse nende vastastikuse piiritlemise läbi. Sel teel arendas Fichte välja nii teoreetilise kui ka praktilise olemise ja mõtlemise kategooriate süsteemi. Fichte meetodit, milles esinevad mõningad dialektilised jooned, nimetatakse ,,antiteetiliseks", sest antiteesi Fichte tegelikult ei tuleta teesist, vaid asetab sellega kõrvuti kui vastandi. Filosoofilise teadmuse allikaks on intellektuaalne kaemus kui vahenditu, otsene teadvus sellest, et ma toimin ja kuidas ma toimin. Kultuur kui väliste ja sisemiste suhete kujundamine mõistuse kaudu on inimese lõppsiht, millele läheneb ajalugu. Mõjutused Pestalozzist, arendas Fichte rahvus- ja sotsiaalpedagoogikat. Üksikud rahvad omavad tähtsat ülesannet kogu kultuuris, seepärast
märgimehhanismi, mis kindlustab ühe või teise inimgrupi eksistentsi kollektiivse isiksusena, mis omab teatud ühist indiviidiülest intellekti, ühismälu; käitumise, ümbritseva maailma modelleerimise viisi ja sellesse maailma suhtumise ühtsust. Selles mõttes on kultuur isomorfne üksikisiku intellektuaalse maailmaga ja justkui kordab seda teisel struktuurse korrastatuse tasandil. Kuid samaaegselt kujutab ta endast ka individuaalse teadvuse antiteesi, mehhanismi, mis peaks kõrvaldama üksikindiviidi intellekti raskused ja traagilised vastuolud. Mis aga ei välista, et teatud ajaloolistes situatsioonides võib kultuurimehhanism lisada individuaalse intellekti vastuoludele veel omapoolseid raskusi. Algne kahesus kultuuri ja inimisiksuse suhetes (kultuur kui reaalse isiksuse intellektuaalse struktuuri täiendus, kultuur kui isiksusega isomorfne korrastatus, mis aga
13. Millises suunas areneb Vaim ehk Absoluut Hegeli arvates? V: enesest teadlikuks saamise suunas 14. Milline vanakreeka filosoof mõjutas Hegelit kõige rohkem? V: Herakleitos 15. Mis on dialektika Hegeli jaoks? V: areng (tavatähenduses on dialektika vaidlemiskunst) 16. Nimeta Absoluudi arengu 3 arengustaadiumit Hegeli arvates. V: · Tees ehk asjade algseisund · Antitees ehk reaktsioon · Süntees ehk teesi ja antiteesi kokkupõrke tulemus 17. Mille vang on inimene Hegeli arvates? Kas üksikisik suudab mõjutada oma soovide järgi ajaloo arenemist? V: inimene on oma ,,ajavaimu" vang; ei suuda 18. Millele võlgneb inimene kogu oma eksistentsi Hegeli arvates? Mis riigikorda Hegel idealiseeris? V: riigile; Preisi konstitutsioonilist (põhiseaduslikku) monarhiat 19. Millise kahe ideoloogia vaimseks vanaisaks peetakse Hegelit? V: natsismi ja kommunismi 20
Argumendid vastavad süllogismi eeldustele. Demonstratsioon- loogiline skeem, mille abil moodustatakse tuletis. Teesi võib põhjendada kahel moel: otseselt või kaudselt Otsene tõestus- selline tõestusvorm, milles teesi tõesus põhjendatakse vahetult argumentide abil. St, et tees tuletatakse loogiliselt argumentist. See osutub tihti võimatuks→siis kasutatakse kaudset tõestust. Kaudne tõestus- tõestusvorm, milles ei tüestata mitte teesi, vaid selle eitust- antiteesi. Kaudne tõestus jaotatakse antiteesi järgi kaheks: 1. Apagoogiline tõestus-kaudne tõestus, milles antud väite tõesus tuletatakse võimatusest tunnistada tõeks teesile vasturääkivat väidet. Nt:ringil ei saa olla nurki. Tõene võib olla kas A või B. B on väär A on tõene Liigitav tõestus- kaudne tõestus, milles antitees on liigitava otsustuse üheks liikmeks, kusjuures liigitavas otsustuses on loetletud kõik alternatiivid. Näiteks: kuriteo
2) dialektiline vasturääkivus ja 3) paradoksaalne vasturääkivus. Formaal-loogiline vasturääkivus kätkeb endas teineteist välistavaid otsustusi ühe arutluse piires. Käsitleme seda hiljem. Dialektiline vasturääkivus on teadmiste kujunemise ja arenemise seesmine "mootor" ja edasiviiv jõud, mille ülesandeks on paljastada oponendi seisukohtades vasturääkivusi (sokraatiline meetod), ja ületada maailmaprotsesside lahtiseletamisel teesi, antiteesi ja sünteesi vasturääkivused mõtlemises (Hegeli dialektika). Seda on piisava põhjalikkusega käsitletud filosoofias, gnoseoloogias ja dialektilises loogikas, mistõttu puudub vajadus selle veelkordseks esituseks. Paradoksaalne on üldtunnustatule vasturääkiv, näiliselt absurdne, mõistusevastane väide või järeldus. (Paradoxon - kr.k. midagi tavatut või arvamusvastast.) Paradoks tekib seal ja siis, kui mingi hulk näiliselt
Sotsiaalne võrgustik inimese eri gruppide liikmelisuste ja inimsuhete summa Sotsiaalse kontrolli formaalsed agendid erilistes normide jõustamisele spetsialiseerunud sotsiaalsetes rollides inimesed Sotsiaalse liikumise institutsionaliseerumine toimub, kui domineeriv struktuur võtab liikumise uskumused vastu ja liikumise eesmärgid muutuvad domineeriva struktuuri osadeks Sotsiaalse muutuse dialektiline mudel teesi märgib status quo, antiteesi opositsioonilised jõud ja nende kahe vahelisest konfliktist kerkib süntees Sotsiaalse muutuse tsükliline teooria põhineb arusaamal, et kultuurid on nagu organismid, mis arenevad sünnist lõpliku allakäiguni Sotsiaalsed faktid kindlamustrilised inimkooslust iseloomustavad faktid Sotsiaalsed institutsioonid ühiskonna liikmete individuaalsete ja kollektiivsete põhivajaduste korrastatud struktuur Sotsiaalsed normid käitumise reeglid
Kand nõustus osaliselt empiirikutega, kes väitsid, et kogemusejärgselt on võimalik kogeda. Nt. kuldne kera - alles pärast kogemust saame öelda, et kuldne.KANT asi iseeneses asi puhtal kujul. Kandi sõnul ei saa meie teadmised maailmast kunagi terviklikud olla, kuna meie mõistus ei suuda anda lõplikku tähendust neile asjadele, millele me ei suuda mõelda.KANT dialektika vastuolude võitlus. Dialektikas on tees ja selle vastandiks on antitees. Süntees on antiteesi ja teesi ületamine, tekib midagi uut ja palju väärtuslikumat. Hegel võrdleb ajalugu dialektikaga, ajalugu ületab pidevalt vastuolusi. Tees, antitees ja süntees nt türannia, revolutsiooni teel lammutame selle kõik, sünteesina tekib vabariik. Lõpp-produkt alati parem, täiuslikum. materialism - reaalsus lõppkokkuvõttes koosneb mateeriast, kõige vaimse taga on midagi materiaalset. Esindajateks Marx ja Feuerbach. Materialism on vastuolus idealismiga, sest
kontrolli riigi üle, nende huvid on lepitamatud ja opositsioonipartei saab toetust suurelt elanikkonna segmendilt. Revolutsioon lõpeb, kui jääb alles ainult üks taotleja. Sündmuste võimalik ulatus on alates riigipöördest suure revolutsioonini. 19.15. Millised muutuste teooriaid ja ning nende tunnuseid võib eritada? Evolutsioonilised teooriad, tsüklilised teooriad. 19.16. Mida pidas Marx silmas dialektilise sotsiaalset muutuste protsessi ning selle teesi, antiteesi ning sünteesi näol? Muutuste konfliktiteorieetiline vaatenurk ei põhine vägivaldse revolutsiooni vajadusel. Vaadeldes inimajalugu tervikuna nägi Masx sotsiaalsete muutuste dialektilist olemust. Igal momendil moodustab omavahel seotud osade sotsiaalne süsteem status quo ehk teesi, millest kerkivad konkureerivad või vaenulikud elemendid, kes esitavad väljakutse sellisele asjade korralusele. Neid nim antiteesiks. Kuna ebavõrdsus on kõikide mineviku ja oleviku
1820. aastal valiti Schopenhauer Berliini Ülikooli professoriks, kus pidas loenguid ka Hegel, kes tol ajal nautis edu oma kuulsuse tipul. Schopenhauer ajastas oma kursuse provokatiivselt täissaale nautinud Hegeliga samale ajale ning jäi ihuüksinda tühja auditooriumi seinade vahele. Hegeli kandev käsitlus, mille juured viivad tegelikult tagasi Fichteni, puudutab lahenduse ehk sünteesi formeerumist läbi teesi ja sellele vastanduva antiteesi konflikti. Kuulsa näitena kujutab Suur Prantsuse Revolutsioon ühiskonnas püstitunud teesi, millele paratamatult järgneb Terror kui antitees, kuna revolutsioon on likvideerinud senise opositsiooni ja agressioonil pole kuhugi mujale pöörduda, kui iseendasse. Kuid Hegel väidab, et Revolutsioon on selleks ajaks juba algatanud pöördumatu protsessi ning antiteesile järgneb süntees ehk absolutismi asendumine konstitutsiooniga. Sellel arutluskäigul baseerub hegellik dialektiline mõttelaad
avaliku õiguse norme. Selle osad on Digesta, Institutiones, Codex Iustianus, Novellae. Pikka aega peeti Bütsantsi riiki õigusteaduse kontinuiteeti järgivaks (mõjutas Venemaad, Kreekat) Kesk-Euroopa arengule on hindamatu ,,õigusteaduse renessanss" 9 saj. Renessansi läbi elanud jurisprudents oli keskaegses Euroopas skolastika üks osa, mis kasutas dialektilist meetodit. Püstitati tees antiteesi vastu ja püüti leida sünteesi. Õpiti Corpus iuris civilise kommentaare. Juriste nimetati 11-13saj glossaatoriteks (tähtsamatest glossidest koostati 13 saj glossa ordinaria). Glossaatoreid tunnistatakse Euroopa jurisprudentsi rajajateks. Keskajal arenes ka kirikuõigus (legistid vs kanonistid), kust tuleneb ka ,,pacta sunt servanda". Glossaatorite järglased on postglossaatorid, kes peavad andma tekstidele detailseid kommentaare. Tuntuim on Sassoferrato.
aksioomid - postulaadid ( mida ei tõestata); teaduste seadused ja teoreemid. Tõestamisel tuleb kinni pidada järgmistest nõuetest: peab näitama, et tõestatav tees tuleneb kindlatest argumentidest; vajadusel tuleb näidata, et argumendid on tõesed. Tõestuse lükkab ümber kasvõi üks vastuargument! Tõestused jagunevad otsesteks ja kaudseteks. Otsese tõestuse korral tuleneb teesi õigsus otseselt argumentidest, kaudse tõestuse korral näidatakse teesi tõesust antiteesi vääruse alusel (välistatud kolmanda seaduse järgi - kui tees on tõene, siis antitees peab olema väär, kolmandat varianti ei ole). Näited otsest tõestusest Näide 1. TEES: Kui lund sajab, on atmosfääris kusagil temperatuur alla 0 C. ARGUMENDID: 1. Lumi on külmunud veeaur. 2. Vesi külmub siis ,kui temperatuur on alla 0 C. 3. Atmosfääris on alati veeauru.
mõista, kuna inimesed manipuleerivad ja oskavad emotsioone väljendada) • Emotsioonid ja viis, kuidas neid väljendatakse on peamiselt kaasasündinud. Mõned emotsionaalsed väljendid on õpitavad. Juba ema kõhus on lapse miimika olemas. Charles Darwin 2 • Emotsioonide väljendamist saab mõista kolmest põhimõttest lähtudes. 1. Assotsieerunud teenindavate harjumuste põhimõte – emotsioonide väljendamine on olnud ellujäämise väärtusega. Vihane koer – hambad paljaks. 2. Antiteesi põhimõte – vastandlikke emotsioonide väljendamine on vastandlik ka käitumuslikus väljenduses. Seda suudab ainult inimene, et on vihane, aga naeratab hoopiski Vihane kass vs. Rõõmus kass 3. Närvisüsteemi otsese toime põhimõte – emotsioonide väljendamine toimub lihtsalt närvisüsteemi aktivatsiooni tagajärjel. Nt. Hirmunult värisemine, agoonias kisendamine, viha tundes käed värisevad- me ei saa seda kontrollida. Charles Darwin 3
allikaks. Nõuavad rooma õiguse retseptsiooni, kusjuures toetutakse CIC-le. Kalduvad äärmisse dogmatismi, tasakaalustava faktorina hakkab esiplaanile kerkima seadusele rajanev õigus. 2.7. Õigus kui seadusele põhinev fenomen (vastandina loodusõigusele) Bodini suveräniteediõpetus. Jean Bodin vabastab ja eraldab õiguse religioossetest alustest. Õpetuse keskpunkt õpetus suveräniteedist suveräänne võim kui seadusandlik võim. Bodini õigusmõtlemine toob esile antiteesi seaduse ja õiguse vahel (lex ja ius) seadus võib õigusest olla väga kaugel. Asetab rõhu seadusele, vaatleb seda kui suverääni (kõrgeima võimu) käsku. Seadus on sisuliselt kõrgeima võimu käsk, õigus aga ei vaja käsku ja kehtib loomuõigusest tulenevalt. 2.8. Inglismaa õigusriik Sir Thomas Smith (1514-1577) ja Richard Hooker (1553-1660) Konstitutsiooniline riik on ainus õiguslooja ja tagaja. Seda iseloomustab asjaolu, et Inglismaal oli
tuleb vastata kõigi liikideni jõudmiseks, ja võrreldes seda ülalesitatud algoritmi järele leitud L väärtusega, saame hinnata tabeli koostamise edu- kust. Määraja koostamisele asudes tuleb küsimusi kaaluda: selgeid, kindlamaid, kasutajale mugavamaid küsimusi tuleb kasutada tabeli algusosas. Sellistele nõuetele vastavaid, Boole'i loogika operaatoreid kasutavaid määramistabeleid, milles pealegi on garanteeritud teesi ja antiteesi tege- lik teineteise välistamine, on võimalik koostada kasutades programmi DELTA (seda teeme praktilistes töödes). Esimeseks tööks on seejuures tunnuste loetelu koostamine; iga liigi kodeeritult kirjeldamine tunnuste loetelu järgides, kusjuures on lubatav tunnuse kahe või mitme seisundi puhul kasu- tada kodeeritud sõnu või; ja; kuni; tunnus puudub; tunnuse seisund on tead- mata. Tunnustele antakse subjektiivne kasutusheaduse hinnang (mida korduval
meistriteosed. Hegel käsitleb dialektikat (tees, antitees ja süntees) ja seda võrreldes teistega iseäranis süviti. Kui näiteks Fichte käsitles sünteesi nõnda, et vastuolu kadus ning mõlemad vastandid said osaliselt piiratud, siis Hegel leiab, et need ületatakse täielikult imelises kolmekordses mõttes. Toimub kolmes tähenduses: kõrvaldatus (seadus ületatakse), hoitus (midagi pannakse kõrvale, hoitakse millegi jaoks alles), esiletõstetus (enam ei nähta teesi ja antiteesi esiletõstetud vastanditena). Näiteks tees on absolutism, antitees (teesi vastand) on revolutsioon. Selle tulemusena ei jää kumbki püsima, need ületatakse täielikult ning tekib vabariik või midagi sarnast. Süntees ei ole tees ega antitees, vaid midagi vahepealset. Hegeli filosoofias muutub keskseks mõisteks absoluutne vaim, mille eneseväljenduseks on kogu maailma protsess ning kogu maailmas toimuv on absoluutse vaimu eneseväljendus. Vastavalt
pole kogeda – kogemuse väline. Seda ütleb lause „avardab kosmoloogiline idee tingitu seost tema tingimustega…“ (tsiteerida!). Matemaatilised ja dünaamilised tingimused – vaata kategooriate tabelit! Prg. 51. minema väljapoole kogemust, et leida absoluutsed tingimused. Üldine põhimõte jaotatakse neljaks vastavalt neljale kategooriale (lk 111). dialektika näivuse-loogika ehk näivuse vasturääkivus. Neli antinoomiat ja neli antiteesi. Antinoomia tähendab, et seadusevastasus. Millist seadust valitses traditsioonilises metafüüsikas kui tõesuse kriteerium? Kanti terminoloogias kujutas endast aprioorset analüütilist teadmist. Puhtas mõistuses on mõisted, mis on kogemusest sõltumatud – nt ideed. Analüütiline tähendas seda, et predikaat sisaldub subjekti-mõistes. Mis on seaduseks? Analüütiliste otsustuste seaduseks on vasturääkivuse-seadus (kui on vasturääkiv, siis ei kehti). Tuleb enda mõistusest võtta
Väidame, et Absoluut eksisteerib, me ei omista talle mingeid omadusi. Aga puhas eksistents ilma mingite omadusteta on mittemiski. Seega jõuame järeldusele: Antitees: "Absoluut on mittemiski". Neist kokku teeme me sünteesi, milles teatud aspektidena säilivad nii tees kui antitees. Süntees: "Absoluut on millekski saamine". (Sks: seinnichts werden; ing: beingnothingbecoming) Olemise ja mitteolemise ühenduseks on saamine. Iga väide osutub mitte täielikult õigeks. Teesi ja antiteesi sünteesides jõuame me ulatuslikuma tõeni. Jne., jne. 26 Teadmine on algul puhtalt aistinguline, kaemuslik. Inimesele näib, et tema aisting on objektiivne. Analüüs näitab, et aisting peab olema midagi subjektiivset. Süntees saavutatakse enesetunnetuse kaudu, kus subjekt ja objekt ei ole eraldi asjad. Eneseteadvus saavutab oma kõrgeima tipu Absoluudis: Absoluudi enesetunnetus on täielik teadmine kõigest, sest väljaspool Absoluuti pole midagi.
Ja selliseks inimeseks on St Pré. See uus inimene vb kattub kolmanda seisusega ja üheks romaani aspektiks on uue inimese , feodaali ja aristokraadi antitees. Raamatu viimaseid osi on võimalik vaadelda kui omalaadset utoopiat. Siin kujutakase seda, kuidas armastusest ja kirgedest üle saanud inimesed arutavad selle üle, milline peaks olema tuleviku ühiskond. Valgustuskirjanikule on oluline kollektiivi heaks töötav indiviid. Romaani lõpp on siiski traagiline ja see tekitab uue antiteesi. Romaan lõpeb nii, et Julie sureb ja tunnistab , et on elu aeg ikkagi armastanud St Préd. Seda teost täiesti sentimentalistlikuks ei saa pidada, kuigi Rousseaud peetakse Prantsuse sentimentalismi esindajaks. R ,,Pihtimus"- räägib selles palju enda elust, mis on ka vastuoluline. Lugejad on seda raamatut armastanud ja ka kritiseerinud. Valgustuslik ülevus läheb vastuollu biograafiliste detailidega. Siin
Seda staadiumit iseloomustab tööstuse, tehnika, teaduse pidev täiustumine. Nii nagu teised teadlased, on ka Comte tuginenud Hegeli, mis on ehitatud üles teesile, antiteesile ja sünteesile. Tees omandab järjest uusi jooni ja oma muutumise käigus areneb temast välja vastuväide algsele väitele ehk siis antitees, mis on täiustunud tees. Nähtus aga muutub järjest enam keeruliseks, kuni temast kujuneb välja teesi ja antiteesi sulam ehk süntees, mis on oma olemuselt teesi uus kvaliteet (nt on ühiskond feodaalses järgus, ühiskond aga täiustub, muutub keerulisemaks ja ükskõik missuguste sotsiaalmajanduslike nüansside toel areneb feodaalsest ühiskonnast välja kapitalism = feodalism kui tees, kapitalism kui süntees). Comte'i staadiumi teooriad tulenevad tegelikult Hegeli poolt välja pakutud teooriast, mis samuti
teineteist relativiseerima, eneses kahtlema ning tõuseb hüüd moraali järele, mis ulatuks ,,teispoole head ja kurja". Kristluse ajajärgul ning trinitaarse mõtlemise domineerides ei tule selline idee kõne alla, kuivõrd konflikt on liiga raevukas selleks, et kurjale jäetaks mõni muu koht Kolmainuga suhestumiseks kui seda on absoluutse vastandi oma. Emotsionaalse opositsiooni korral, see on konfliktsituatsioonis, pole võimalik teesi ning antiteesi vaadelda üheaegsetena koos. See saab võimalikuks alles rahunenuma hinnanguga mis annab heale suhtelise väärtuse ning kurjale suhtelise mitte-väärtuse. (JUNG 1977: 174-175) Jungi nägemuses on siis võimalik näha ,,ühist elu", mis seob omavahel Isa ning tema ,,heledat" ja ,,tumedat" emanatsiooni. Jõudes üheni oma lemmikkäsitlustest, nimelt nelisuseni, näeb Jung, et kolmese struktuuri lepitamatu vastasseis leiab ühtsuse neljandat elementi lisades:
3) informaalne loogika (tõestus); Apagoogilise tõestuse korral: A) lähtutakse põhjenditest ning jõutakse demonstratsiooni kaudu teesi tõestuseni B)vaadeldakse selle ühte alternatiivi ja üritatakse demonstreerida, et see on väär ning tõene on ainult esialge C) vaadeldakse selle kõiki alternatiive ja üritatakse demonstreerida, et kõik tõestatava teesi alternatiivid on väärad ning tõene on ainult esialge D) vaadeldakse teesi antiteesi ning üritatakse näidata, et see on tõene. Järeldub, et tees on samuti tõene. E)vaadeldakse teesi antiteesi ning üritatakse näidata, et see on väär. Järeldub, et tees on tõene. ÕIGE 4) informaalne loogika (loogikavead); Loogikaviga "argumentum ad lazarum" tähendab: A)väidetakse, et midagi on parem lihtsalt sellepärast, et see on vana või see on nii, nagu see on alati olnud B)väidetakse, et midagi on parem lihtsalt sellepärast, et see on uus või uuem
Nõuavad rooma õiguse retseptsiooni. Kalduvad äärmisse dogmatismi, tasakaalustava faktorina hakkab esiplaanile kerkima seadusele rajanev õigus. 7. SEADUSELE PÕHINAV ÕIGUS VASTANDINA LOODUSÕIGUSELE Jean Bodin (1550-1596) – vabastab ja eraldab õiguse religioossetest alustest. Õpetuse keskpunkt – õpetus suveräniteedist – suveräänne võim kui seadusandlik võim. Vaba õiguslooming nihkub vaatluse keskpunkti. Bodini õigusmõtlemine toob esile antiteesi seaduse ja õiguse vahel (lex ja ius) – seadus võib õigusest olla väga kaugel. Asetab rõhu seadusele, vaatleb seda kui suverääni (kõrgeima võimu käsku) Õigus ei vaja käsku, vaid kehtib loomulikkusele rajanevalt. Seadusel põhineva õiguse mõiste esiletõstmine ja suverääni käsuga samastamine loob olulised eeldused hilisematele sündmistele – võimuriigi – contra õigusriigi – tekkimisele.
transtsendentsuse sümboliks, olles ühtlasi vastandiks alateadvuslikule psychele. Jungi järgi on isiksuse seesmise konflikti põhjuseks kahe äärmusliku seisukoha olemasolu ja nende seisukohtade järsk vahetumine. Siit tuleneb hingeline "lõhestumine." Jungi järgi toimub lõhestumisel psüühilise energia kontsentratsioon, et lahendada seesmist konflikti uue seisukoha otsimise teel. Siin on ilmne seos Hegeli teesi/ antiteesi/ sünteesi dialektilise skeemiga. Teiseks aspektiks Jungi teoorias on objekti/ subjekti dihhotoomia. Jungi järgi on olemas objektiivne (reaalne) psyche, mis on subjektiivsest laiem ja mis teisiti väljendatuna kujutab endast "kollektiivset alateadvust." Viimane ühendab kõiki üksikindiviide nii ajas kui ruumis. Selle näiteks on "objektiivse ema" universaalkuju ehk arhetüüp kollektiivses alateadvuses.
annaabi.ee 
