jpg Maalikunst ja skulptuur: Kangilaski J. Kunsti kuultuuriajalugu Postimpressionismist uue meediani. ,,Kunst", Tallinn 2005 Otto Diksi söejoonistus: http://1.bp.blogspot.com/_N6IFoS5MzpI/TQKVe5hmhMI/AAAAAAAAATo/Fz5c6nVrIPU/s1600/DixO2.jpg Herbert Read (pilt) http://farm5.static.flickr.com/4013/4503171822_795527e9ed.jpg Marie Laurencin ,,Kolm graatsiat" http://img.4travel.jp/img/tcs/t/pict/lrg/22/78/05/lrg_22780532.jpg?20110807145053 Ciorgio de Chirico ,,Hector ja Andromache" http://en.wahooart.com/Art.nsf/O/5ZKCF3/$File/Giorgio+de+Chirico+-+Hector+and+Andromache+. JPG Barbara Hepworth ,,Kolm vormi " http://2.bp.blogspot.com/_zqdN1zNGdas/TMN7xiESl0I/AAAAAAAAASY/ZwMgCcc-1JI/s1600/T00696_9.jpg Pablo Picasso foto: http://www.biography.com/imported/images/Biography/Images/Profiles/P/Pablo-Picasso-9440021-1-402.jpg Pablo Picasso elulugu: http://et.wikipedia.org/wiki/Picasso Pablo Picasso "Pimeda mehe hommikusöök" Aitäh vaatamast!
Hektori hukku. missugune: ennastohverdav, osav võitleja, kindlameelne , kartmatu. Nestor kes?: väejuht tegevused: otsib olukorrast väljapääsu missugune: tark Troojalased: ( väärtus – lahkunud tuleb väärikalt matta) Hektor kes?: sangar, trooja kuninga poeg tegevused: hüvastijätt oma naisega, tapab Patroklose, hukkub võitluses Achilleusega missugune: kindel, julge, kartmatu, inimlik, hea valitseja, lepib olukorraga, hoolis perest Andromache kes?: Hektori naine tegevused: saatis mehe sõtta, hoolitsev perenaine, lohutamatu lesk missugune: truu
TEOSED loovuse kunst” „Horatius” „Candide ehk Pariisis” „Oliver Twist” „Kangelane” „Cid” Optimism” Edgar Allan Poe Lev Tolstoi Tristo de Molina Jean Racine „Zadig ja Saatus” „Keeris” „Sõda ja rahu” „Sevilla pilkaja ja kivist „Andromache” Daniel Defoe Alexandre Dumas Fjodor Dostojevski külaline” „Robinson Crusoe” „Kolm musketäri” „Kuritöö ja karistus” *esile tõstetakse *uus žanr: MIDA UUT TÕI *kõrgstiil kirjanduse kasvatuslik ülitundeline *huvi tegelaste
TEOSED loovuse kunst" ,,Horatius" ,,Candide ehk Pariisis" ,,Oliver Twist" ,,Kangelane" ,,Cid" Optimism" Edgar Allan Poe Lev Tolstoi Tristo de Molina Jean Racine ,,Zadig ja Saatus" ,,Keeris" ,,Sõda ja rahu" ,,Sevilla pilkaja ja kivist ,,Andromache" Daniel Defoe Alexandre Dumas Fjodor Dostojevski külaline" ,,Robinson Crusoe" ,,Kolm musketäri" ,,Kuritöö ja karistus" *esile tõstetakse *uus zanr: MIDA UUT TÕI *kõrgstiil kirjanduse kasvatuslik ülitundeline *huvi tegelaste
• Perioodi alguses kujutatavad teemad olid linnavaated, inspireeritud vahemeremaade heledast valgusest • Vähehaaval pööras ta oma tähelepanu ülesisustatud hoiuruumidele, mõnikord lisas ka hübriidseid mannekeeni-sarnaseid kujutisi. • Hiljem jättis de Chirico metafüüsilise stiili kõrvale ja maalis realistlikumalt, kuid need teosed ei pälvinud enam sama head kiitust. Guillaume Apollinaire portree. 1914 Tänava melanhoolia ja müsteerium. 1915 Hector ja Andromache. 1917 Kadunud poeg. 1922 Salvador Dali 1904-1989 • Hispaania • 14-aastaselt debüütnäitus • Veristliku sürrealismi kuulsaim esindaja • Maalid mõjuvad suurejooneliste ja efektsete lavastustena • Optilised petted, mida saab mitut moodi tajuda Mälestuse püsivus. 1931 Kodusõja eelaimus. 1936 Rene Magritte 1898-1967 Ravija. 1937 Punane modell. 1937
6. Iseloomusta filmi naistegelasi millised on nende karakterid, käitumisviisid? Helena oli Menelaose naine, hiljem Trooja printsi Parise väljavalitu. Tema iseloom oli vaikne, tagasihoidlik ja samuti ka kaval ning julge: ta põgenes ju Parisega. Ta hoolis nendest, keda armastas. Talle tekitas südamevalu troojalaste ja kreeklaste vimm, mis oli alguse saanud tema ära minekust. Ta proovis seda igal viisil parandada, kuid tulemusteta. Andromache oli Hektori naine. Tema oli väga hooliv ja armastav naine, kes kannatas filmi jooksul palju, kuid ometi suutis ennast ja teisi päästa. Ta kuulas enda meest alati ning täitis kõik ta soovid. Briseis oli Achilleuse väljavalitu ning Trooja kuninga pere sugulane. Ta oli julge ja iseseisev naine. Julges öelda, mida ta arvab ka siis, kui tema enda olukord ei olnud kõige parem. Ta hakkas tasapisi hoolima Achilleusest ning soovis temaga jääda
võib üks grupp olla üks seisus, aga jaotus võib olla ka soo või mõne teise tunnuse järgi. ,,Gilgames" seostub kunagise sumeri kuninga Pilgamesiga, aga lugu pole kirja pandud tema ülistuseks, vaid see kannab suuremat sõnumit. Loo moraaliks on sõprus, samuti kujutatakse tsivilisatiooni erinevaid tasandeid. ,,Ilias" on sõjaeepos, aga selle tegelik soov on rääkida lugu inimeseks olemisest, defineerida ülimat väärtust. Näiteks ,,Iliase" VI laulus arutavad Hektor ja tema naine Andromache sõja üle. Homeros esitab kaks erinevat nägemust, millest mõlemal on oma tõepõhi, aga mõista tuleb ,,arete" olulisust - mehel ja naisel on erinev ,,arete" ehk ülim väärtus. ,,Ilias" ei kirjelda pelgalt sõda, vaid käsitleb olulisi väärtusi nii mehe kui ka naise elus. Sophoklese ,,Kuningas Oidipus" ei tundu esmapilgul omavat mingit sügavamat tähendust, aga seda hiljem analüüsides selgub, et see on lugu süüteost, patustamisest ja selle tagajärgedest.
mannekeenisarnased figuurid. Sageli on nihestatud perspektiivi. Oma kunsti nimetas Chirico "metafüüsiliseks maalikunstiks". Sellise nimetusega viitas ta soovile kujutada midagi mis seisab väljaspool tavapärast, kogetavat maailma. Giorgio de Chirico. Guillaume Apollinaire portree. 1914. Giorgio de Chirico. Tänava melanhoolia ja müsteerium. 1915. Giorgio de Chirico. Prohvet. 1915. Giorgio de Chirico. Suur metafüüsik. 1917 Giorgio de Chirico. Hector ja Andromache. 1917. Giorgio de Chirico. Kadunud poeg. 1922. Sürrealistide arvates tuli kujutada inimese alateadlikke tunge, millest tähtsamaiks pidasid sugutungi. Nad tuginesid S. Freudi poolt unenägude ja hallutsinatsioonide seletamiseks loodud sümboliteteooriale. Sellises laadis töötanud kunstnikest on kuulsaim Salvador Dali (1904- 1989). Tema looming on barokselt ülespuhutud ja eksalteeritud, pungil vihjetest ja alltekstidest, maalid mõjuvad sageli efektsete
hiilguse juures. *Ferte-Miloni väikelinnas sündinud Jean Racine jäi varakult orvuks ja anti kasvatada jansenistlikusse Port-Royali kloostrisse. *Tänu jansenistlikule koolitusele sai ta head teadmised antiikse Kreeka kultuurist tema hilisem teatergi lähtub enamasti kreeka traagikute süzeedest. *Teda võis veel mõjutada lisaks sellele usuvoolule omane tees jumalikust predestinatsioonist e ettemääratusest *saavutas edu näidendiga ,,Aleksander Suur"(1665) *1667a lavastatud ,,Andromache" kujunes tõeliseks trumfiks *kuulsaimad tragöödiad: ,,Britannicus"(1669) ,,Iphigeneia Aulises"(1674) ja ,,Phaidra"(1677) *1673 valiti ta Prantsuse Akadeemiasse *elu lõpul taastas ta sidemed jansenistidega, elas usklikku elu ja kirj peamiselt piibliainelisi näidendeid kitsamale publikule *vormiliselt olid ta näidendid kooskõlas klassitsistlike normidega *tõi teatrisse uuenenud vaatepunkti, tegelased ja olukorrad *erinevus Corneille' ja R tragöödiate
Dadaism Dadaism Tekkis 1916 Zürichis Koondas väga rahvusvahelise seltskonna Eestvedaja oli Tristan Tzara Eesmärk oli luua täiesti mõttetut kunsti Termin tuleb imiku lalinast, millel pole semantilist tähendust „Ma vihkan tervet mõistust. [- - -] Ei maksa otsida sõnade „dada“ ja „dadaism“ mõtet. Vene ja rumeenia keeles märgib see kahekordset jaatust. Võib olla on see hoopis imikute kunst, väljendades nende mõttetut lalisemist.“ (T. Tzara) Tunnused • mängulisus, mõnitamine ja pilkamine • agressiivne suhtlemine publikuga • provokatsioonid • luule visuaalse külje tähtsustamine • kõlaefektidele rajatud luuletused • automaatkirjutamise rakendamine • dogmade, loogilise mõtlemise eitamine Võttestik Glossolaalia (juhuslike silpide ühendamine) Kollaaž (eri tekstide ühendamine) Ühendati loogilise seoseta häälikuid, sõnu ja lauseid. Sisulisele tä...
Nad ei võistle ühel pool. Amamemnon võttis Achilleuselt ära tema lemmik tütarlapse. Sõjasaaki ümber jagades otsustas Agamemnon selle anda kellelegi teisele. Siis otsustas Achilleus sõja mitte kaasa lüüa. Aga mitte koju minna, vaid vaadata pealt. Eepos on lugu sõjast, kuid teine paralleelne vorm on rahu. Rahu tuleb kaudselt välja Iliase 6. laulus. Hektor, Parise vend astub sõjatandrilt välja, tuleb tagasi trooja linna müüride vahelt. Kohtub oma abikaasa (Andromache) ja pojaga. Hektor otsib oma naist, leiab naise müüridelt, neutraalne pind, kus kohtumine aset leiab. Naine veedab seal aega, sest mõtiskleb, on sõja pärast mures. Lüüriline episood, kus nad vestlevad. Naine mõistab,e t kui sõda kestab nii, kaotab ta oma mehe. Varemalt on naine kaotanud kogu oma perekonna. Kui Hektor sureb jääb ta ilma oma sotsiaalsest positsioonist. Naine annab Hektorile strateegilist nõu, kuidas sõda peaks minema, et see oleks parim pere jaoks
ainelised „Horatius“(1640) ja „Cinna“(1641) ning usuteemaline „Polyeuctus“(1643). Jean Racine oli dramaatik, kelle loomingus klassitsistlik tragöödia saavutas küpsuse. Ta lõi oma parimad näidendid ajal, kui absolutistlik kuningavõim Prantsusmaal oli üima hiilguse juures. Pärast esimesi luhtunud katseid komöödiatega saavutas Racine 1665 edu näidendiga „Aleksander Suur“. Kaks aastat hiljem kujunes aga tõeliseks triumfiks „Andromache“. Corneille oli selleks ajaks juba varju jäetud. Racine asetab enda tegelased üha julmadesse piirolukordadesse, kus nad peavad võitlust iseenda ja oma tunnetega. Racine ei kiida heaks oma tegelaste nõrkusi, ent ta loobub kindlalt nende isealiseerimisest, näidates elu reaalseid tunge ja tõukejõude. Tema loomingus ei leida ka jõude, mis pidurdaksid või leevendaksid kirgi. Kui kirg satub takistusele, sünnitab see uue, vastandliku kire.
Diomedes haavab jumalanna Aphroditet, kes kaitses Aineiast. (Pandoros haavab Diomedest-Diomedes tapab ta). Aineias-Aphrodite poeg. Trooja hakkab kaotama. Tahavad Athenale ohverdada kõige ilusama peplose, te Athena nende vaenlane ei oleks ja kavaldaks Diomedese. VI laul Athenale annetatakse peplost ja iga aasta lubavad anda 12 lehma. Aga Athena keeldub. Hektor leiab üles Parise, kes jalga lasi. Hektor tahab,et Paris sõtta tagasi läheks. Andromache-Hektori neine. Hektor läheb Parisega lahingusse tagasi. VII laul Nende tagasiminek lahingusse annb Troojalsetele indu ja paneb kreeklased taanduma. Athena ja Apollon otsustavad, et sõja raugemiseks on vaja, et Hektor võitleks kellegagi ja saadavad Helena talle seda ütlema. Sõda lõppeb. Agamemnon, Ideomenus, Meriones, Odysseus, Eurypylos ja Theos tõmbavad liisku. Aias võitleb Hektoriga. Aias vigastab Hektorit. Apollon aitab ta jalule. Kreeka ja Trooja heeroldid astuvad vahele
· Menelaos oli selle pärast väga vihane ja hakkas Parist otsima · Paris oli kadunud · Agamemnon pöördus mõlema sõjaväe poole ja kuulutas, et Menelaos on võitnud troojalased pidid Helena välja andma · jumalad ei olnud sõja lõppemisest huvitatud · Hera ässitas Athenat vahele segama · Athena sööstis lahinguväljale ja mõjutas üht troojalast laskma noolt Menelaose pihta · troojalane lasigi noole sõda algas uuesti · Hektor kohtus viimast korda oma naise Andromache ja oma pojaga · Andromache püüdis oma meest rahustada(mees läheb lahingusse) · Hektor hoiatas oma naist, et see võib leseks jääda · enne lahkumist tahtis Hektor oma poega kallistada, poeg ehmus kiivri peale · last kätel kiigutades palus Hektor jumalatelt, et tema pojast saaks temasarnane Trooja tulevane valitseja · Achilleus istub endiselt telgis.... sõjaõnn troojalaste pool · Achilleuse sõber Patroklos ei võinud kreeklaste kaotust pealt vaadata
tõde) sürrealismiks. Veristliku sürrealismi eelkäija oli Giorgio de Chirico (1888-1987), kes juba Esimese maailmasõja ajal maalis kummalisi, ängistavalt mõjuvaid pilte. Need on tavaliselt linna- või interjöörivaated, millede justkui õhutühjas ruumis seisavad nuku või mannekeenisarnased figuurid. Sageli on nihestatud perspektiiv. Oma kunsti nimetas Chirico ,,metafüüsiliseks maalikunstiks". ,,Tänava melanhoolia ja müsteerium" (1915) ,,Hector ja Andromache" (1971) Sürrealismi lõppu seostatakse Teise maailmasõja algusega. Kuid sürrealistlikud näitused toimusid ja väljaanded ilmusid ka hiljem. André Bretoni surm 1966.a. on teiseks tinglikuks lõpudaatumiks. Rahvusvahelise sürrealismi uus elavnemine on täheldatav aastast 1989, mil omavahelisi kontakte otsivad sürrealistlikud grupeeringud Argentiinas, Austraalias, Tsehhoslovakkias, Prantsusmaal, Rootsis ja USA-s. 1991.a. juunis ilmub «Rahvusvahelise
„Kükloop“ – Euripides, saatüridraama, kus kükloop Polyphemos on saatürid orjastanud. Nende juurde saabub Odüsseus kaaslastega ning saatürid vahetavad nendega toitu veini vastu. Kükloop, saanud teada vahetuskaubast, ähvardab sissetungijad ära süüa. Odüsseuse plaan kükloop täis joota ning tema silm välja lüüa õnnestub ning saatürid saavad vabadusse. Antiikaeg: Rooma „Troojalannad“ Seneca – Hekuba tütar Andromache üritab varjata oma poega Astyanaxi Odüsseuse eest, kes on tulnud teda tapma, sest ta kardab, et pärija võib hiljem kreeklastele kätte maksta. Saab lõpuks poisi kätte kui ähvardab segi ajada Andromache mehe Hectori püha haua, kuhu poiss on peidetud. Andromache mõistab hukka Odüsseuse süüdistused, mis ta on teinud jumalatele ja prohvetitele . „Aeneis“ – Vergilius Keskaeg „Jumalik komöödia“ – Dante
tõde) sürrealismiks. Veristliku sürrealismi eelkäija oli Giorgio de Chirico (1888-1987), kes juba Esimese maailmasõja ajal maalis kummalisi, ängistavalt mõjuvaid pilte. Need on tavaliselt linna- või interjöörivaated, millede justkui õhutühjas ruumis seisavad nuku või mannekeenisarnased figuurid. Sageli on nihestatud perspektiiv. Oma kunsti nimetas Chirico ,,metafüüsiliseks maalikunstiks". ,,Tänava melanhoolia ja müsteerium" (1915) ,,Hector ja Andromache" (1971) Sürrealismi lõppu seostatakse Teise maailmasõja algusega. Kuid sürrealistlikud näitused toimusid ja väljaanded ilmusid ka hiljem. André Bretoni surm 1966.a. on teiseks tinglikuks lõpudaatumiks. Rahvusvahelise sürrealismi uus elavnemine on täheldatav aastast 1989, mil omavahelisi kontakte otsivad sürrealistlikud grupeeringud Argentiinas, Austraalias, Tsehhoslovakkias, Prantsusmaal, Rootsis ja USA-s. 1991.a. juunis ilmub «Rahvusvahelise
jõulised, silmapaistvad isiksused või võimul olevad valitsejad on vabad ja sõltumatumad ka oma tunneteavaldustes ning väljendavad paremini ja täielikumalt üldinimlikke jooni Põhiline konflikt mõistuse ja tunnete, tahte ja kiindumuse, kohustuse ja kire vahel, võidavad alati tahe, mõistus ja kohusetunne. Jean Racine (1639-1699) kirjutas tragöödiaid: “Aleksander Suur”(1665), “Andromache”(1667), “Britannicus”(1669), “Phaidra”(1677) jt teatril on kasvatuslik iseloom, pahet on vaja näidata nii, et ta paneks selle sündusetust mõistma ja vihkama mõistlikkus on teose kunstilise täiuslikkuse tagatis lavategevus peab olema tõepärane, teatri üheks seaduseks on jutustada vaid sellest, mida pole võimalik näidata tegevuses
tegelaste kirgi, puhastavad ja õilistavad neid. Alates 1640. kirjutas ta juba täielikus vastavuses klassitsismi eeskirjadega. Horatius (1640) Cinna(1641) Polyectus(1643) Rooma ajaloo ainelised, heroiline poeetika. Jean Racine(1639-1699) Dramaatik. Looming: klassitsistlik tragöödia. Eraeluintriigid, psühholoogilised konfliktid. Tema hilisem teater lähtub enamasti Kreeka traagikute süzeedest. Tragöödiates juhib tegelasi inimtahet väärav saatus. Aleksander Suur (1665) Andromache (1667) Britannicus (1669) Iphigeneia Aulises ( 1674) Phaidra (1677) Vormiliselt on näidendid kooskõlas klassitsistlike normidega. Ta toob teatirsse uuenenud vaatepunkti, tegelas ja olukorrad. Ei idealiseeri oma tegelasi. Möllavadkires, elu reaalsed tungid ja tõukejõud. Tegelaste hingeelu kujutamine on peen ja tundlik; tegelaste eneseanalüüs laieneb rohketes monoloogides. Tirso de Moline (1571-1648) Kirjutas näidendeid usuteemadel, oli munk ja vaimulik.
Ares sai odaga kõhtu ja põgenes Olümposele, kus ta hakkas Athena peale kaebama, kuid Zeus käskis tal lõpetada. Pärast Arese lahkumist olid troojalased sunnitud taganema. Hektori vend Helenos ütles vennale, et ta kiirustaks linna ja ütleks emale, et too ohverdaks Athenale oma kõige kaunima rüü ja paluks jumalannalt halastust. Hektor kiirustaski linna ja tema ema tegi nii, nagu poeg käskis. Ent Athena ei võtnud palujat kuulda. Enne lahingusse naasmist käis Hektor läbi oma naise Andromache ja poja juurest. Andromache palus Hektorit, et too ei läheks enam lahingusse, kuid Hektor keeldus. Hektor naasis lahingusse ja seekord läks paremini. Zeus laskus maa peale troojalasi abistama. Kreeklastel läks raskeks, kuna Achilleus istus oma telgis ja tusatses. Lahingu lõpuks olid kreeklased peaaegu laevadeni tagasi löödud. Sel ööl valitses Troojas rõõm, kuid kreeklaste leeris mure. Agamemnon arvas, et äkki oleks parem tagasi sõita
Täna on otsustav päev, mis võib koguni tähistada meie lõppu!" ütleb Hektor ja läheb otsima oma naist Andromachet. Aga naist ei ole oma toas. Ka pole ta läinud koos Hekabe ja teiste naistega Athena kuju juurde peplost viima. Teades, et linnast väljas keeb lahing, milles kreeklased on võidukad, on ta võtnud kaasa ühe amme ja pisipoja Astyanaxi ning läinud linnamüürile Skaia värava kohal, kust lahinguväli hästi silma paistab. Nii kiirustab ka Hektor Skaia värava juurde, kus Andromache meest märgates talle kaamel ilmel murelikult vastu jookseb. Nähes, kuidas Hektos Astyanaxi silmitsedes naeratab, surub Andromache ennast mehe vastu ja laliseb: ,,Oh õnnetust, sinu julgus su tapab! Kas sul ei ole kahju minust, Hektor, ja meie väetimast pojast? Mul ei ole ju kedagi peale sinu: oled mulle nii mehe, isa, ema kui ka venna eest. Halasta meie peale, jää siia väravatorni! Kutsu armee linnamüüride taha, aitab ju sellest, kui sa Troojat kaitsed
rangelt usklikku elu ja kirjutas peamiselt piibliainelisi näidendeid kitsamale publikule. Kokkuvõtte Racine'i näidenditest: 1660 Amasie 1670 Berenice 1662 Ovidi armastused 1672 Bajazet 1663 Theagene ja Charclee 1673 Mithridate 1664 Thebaide 1674 Iphigeneia 1665 Aleksander Suur 1677 Phaidra 1667 Andromache 1689 Esther 1668 Protsessijad 1691 - Athalie 1669 Britannicus Racine'i peetakse tänapäevani suureks prantsuse luuletajaks, kelle loodud värssid on laitmatud. Racine säilitas Corneille tõsiduse, kuid loobus viimase häälekast retoorikast. Seda nõudis ka uus arusaamine kohusest. Racine'i jaoks ei ole kohus tegu, kangelastegu, vaid kõlbeline tunne, pigem mäletus kangelasteost, omaaegsest suursugusest.
Need 12 näidendit kujutavad endast Racine kaanonit. Kannavad omanäolisuse pitserit. 11 aastat ei kirjutanud midagi ja siis kolme aasta sees 2 viimast. 3 komöödiat, teised tragöödiad. ,,Protsessijad" Moliere'le nina alla hõõrumiseks, Arisophanese ,,Herilased" järgi. Ülejäänud 7 näidendit ilmselgelt ebaõnnestunud neist ,,Mitridanus". ,,Iphigenia" oli samuti kriisiperioodi näidend. Peale neid jääbki 5 näidendit, mis moodustavad Racine'i loomingu tuumiku. Need on: ,,Andromache" 1667, ,,Britannicus" 1669, ,,Berenike" 1670, ,,Bajazet" 1672 ja ,,Phaedra" 1672. neile iseloomulik ja eristas Corneille omadest olid täiesti A-poliitilised. ,,Britannicus'es" veidi poliitilisust, järgis Corneille'd, näitas, kuidas tuleb kirjutada poliitilist teost. Ülejäänud näidendites domineerivad kired. Racine'i kirg on alati rahuldamata kirg, tema armastus ei leia peaaegu kunagi vastuarmastust. Üks tema tüüpilisi
akadeemia sulgemist, lisaks polnud Akadeemia juhid sugugi huvitatud noorte talentide tulekust. 1781. aasta Salongi esitas David oma viimasel Itaalia aastal valminud „Stanislaw Potocki portree“, mõned religioossed pildid ja uusklassitsistliku teose „Belisarios palub almust“ (1780). Kuigi viimase teema polnud uudne, oli aga lahendus küll: kompositsioon oli arhailiselt monumentaalne ja siit algas ka Davidi tähelend. Tuntuks sai ka 1783. aastal valminud dramaatiline „Andromache kurbus ja kaeblemine Hektori surnukeha juures“. 17 Suurte ajalooliste maalide kõrval pühendas David aega, et maalida ka lähedastest ja sõpradest portreid. David oskas maali hästi panna isiksusi ning armastas maalida inimesi nende tegevust 14 Kartna 1991: 145 15 Kartna 1991: 145 16 Kartna 1991: 146 17 Kartna 1991: 146 6 iseloomustavate atribuutidega. 1782. aastal abiellus David rikka Pécouli perekonna tütrega
Päõhiliselt kas linnavaated või siseruume.oma kujutamise juures rõhutasid joonperspektiivi, liialdasid sellega, et luua igavigu või ajatuse tunnet. Paljudel piltidel on realistlikud kujundid olemas, kuid paigutatud õhuta, kummalisse ruumi. Kummalised asjad, mis viitavad ajale, ruumimõõtmisele. Inimeste asemel kujutavad nad näota skultuure või mannekeene, kel puudub side ruumi ja ajaga. ,,Prohvet", ,,Hector ja Andromache", ,,Kadunud poeg". SÜRREALISM: Sõja lõppedes kogunesid dadaistid Pariisi. Sürrealistide vaimseks juhiks oli André Breton. Paar aastat käis sürrealistide ja dadaistide vahel võitlemine. Võitjana väljub Breton. Kui dada liikmed olid anarhistlikumad. 1924.aastal avaldab Breton psühhoanaluusi rajajale S.Freudile toetust tema öpetusele. Sürrealismi määratlus ei viita kunstile, nende eesmrgiks oli vähendada piiri elu ja kunsti vahel
peagi võitluses Trooja sangari Hektori käe läbi. Täis kurbust ja viha kalli sõbra kaotuse pärast, tõttas Achilleus nüüd viimaks ikkagi võitlusse, lõi vaenlased põgenema ja tappis viimaks ka Hektori. Seejärel sai Achilleus hakkama häbiväärse teoga: ta sidus Hektori keha jalakandu pidi oma sõjavankri taha ja kihutas temaga kreeklaste laagri poole. Linnamüürilt näevad seda ahastades pealt Hektori vanemad, isa Priamos ja ema Hekabe. Hektori truu abikaasa ANDROMACHE kuuleb oma kambris hädakisa, tormab müürile ja näeb oma meest läbi tolmu lohistatavat. Ta minestab, ent hakkab siis kaeblema enda ja oma poja kurva saatuse pärast: Laskud alla sa nüüd jumal Hadese süngesse valda maa sügavusse. Ja mind leseks jätadki siia sa lossi, mis muret musta on täis. Ning väike ja väeti on poeg veel, kelle kord sünnitand ilma me, õnnetud. Ei, sina Hektor,
Aeneast peetakse Rooma linna tõeliseks rajajaks, ses Romulus ja Remus sündisid A poja rajatud linnas Alba Longas. Koos A'ga läksid paljud pääsenud troojalased, et leida uus elupaik. Ühes unenäos teatati A'le, et Hespeerias (Itaalia) asub nende tulevane kodupaik. Nii asusidki nad teele Kreeta saarelt, kuigi tee oli väga pikk. Troojalasedki jõudsid harpüiade juurde, ja põgenesid sealt kohe. Järgmises randumispaigas leidsid nad eest Hektori naise Andromache, kes oli Achilleuse pojale antud. Kuid mees oli Andomache peagi hüljanud. Siis läks Andromache Trooja ennustajale Helenosele ning nad koos valitsesid seda maad. Helenos jagas troojalastele palju õpetusi. Nad ei tohi randuda Itaalia idaküljel, sest seal olid kreeklased. Nad pidid sõitma ümber Sitsiilia Itaalia lääneküljele. Sitsiilia ja Itaalia vahelt ei võinud ka sõita, seal olid Skylla ja Charybdis. Troojalased asusid
Aeneast peetakse Rooma linna tõeliseks rajajaks, ses Romulus ja Remus sündisid A poja rajatud linnas Alba Longas. Koos A’ga läksid paljud pääsenud troojalased, et leida uus elupaik. Ühes unenäos teatati A’le, et Hespeerias (Itaalia) asub nende tulevane kodupaik. Nii asusidki nad teele Kreeta saarelt, kuigi tee oli väga pikk. Troojalasedki jõudsid harpüiade juurde, ja põgenesid sealt kohe. Järgmises randumispaigas leidsid nad eest Hektori naise Andromache, kes oli Achilleuse pojale antud. Kuid mees oli Andomache peagi hüljanud. Siis läks Andromache Trooja ennustajale Helenosele ning nad koos valitsesid seda maad. Helenos jagas troojalastele palju õpetusi. Nad ei tohi randuda Itaalia idaküljel, sest seal olid kreeklased. Nad pidid sõitma ümber Sitsiilia Itaalia lääneküljele. Sitsiilia ja Itaalia vahelt ei võinud ka sõita, seal olid Skylla ja Charybdis. Troojalased asusid teele, kuid peatusid Sitsiilia rannal, kus elutsesid kükloobid
jagu saada--sest eks me või ju iga päev teatrietendustel näha, kuidas mõne õnnetu hädade pärast härduvad ja nutavad need, kes ise türanni rollis olles muudaksid oma vaenlase piinad ainult veel rängemaks. Nii näiteks oli verejanuline Sulla 26 vägagi kaastundlik hädade suhtes, mida ta ise polnud põhjustanud. Või meenutagem Aleksandrit Pheraist,27 kes ei julgenud minna ühegi tragöödia etendusele, kartes, et teda võidakse seal näha halamas koos Andromache ja Priamosega, 28 kuigi ta võis samal ajal täiesti tundetult kuulata nende loendamatute kodanike karjeid, kellel iga päev tema käsul kõri läbi lõigati. Mollissima corda Humano generi dare se natura fatetur, Quae lacrimas dedit.29 Mandeville aimas väga õigesti, et inimesed poleks kõigist oma moraaliprintsiipidest hoolimata kunagi olnud midagi muud kui koletised, kui loodus poleks andnud nende mõistusele abiks kaastunnet. Kuid ta ei mõistnud, et just sellest omadusest lähtuvad ka
laste ja väetite peale. Samuti hurjustab ta oma venna Parisega, et see sõjast osa ei võta, selle tulemusena tuleb Paris jälle sõtta. Lahkudes Troojast kohtab Hektor oma naist Andromachet ja väikest poega. Naine kurvastab ja soovib, et mees ei läheks sõtta, kuid Hektor ütleb, et ta oleks liialt häbi teiste sõjameeste ja troojalaste ees, kui ta hoiduks sõjast. Nad teavad ette, et Trooja langeb, aga Hektro kurvastab enim Andromache ja ta poja saatuse üle, kes langevad siis kreeklaste kätte. Hektorile oli tähtis säilitada oma vaprus ja au, et temast räägitaks kui võimsaimast Trooja sõdalasest. ,,Odüsseiast" lugesin esimese laulu, selleks ajaks on sõjast möödunud juba 10 aastat, aga Odysseus ei ole ikka veel koju jõudnud, vaid on nümf Kalypso juures lõksus, kes soovib teda endale meheks. Poseidon, kes on merde jumal kisuab teda samuti, sest O torkas ta poja kükloobi silma peast
Kui Corneille' tragöödiatest hakati tüdinema, tuli Racine lagedale uute teemadega – eraeluintriigid ja psühholoogilised konfliktid. Kuningale endale meeldis ka, et nüüd ei käsitletud enam poliitilisi probleeme. Racine sai antiikse Kreeka kultuuri kohta head teadmised pärast orvuks jäämist. Racine'i mõjutas ettemääratuse idee, seega kajastus tema näidendites kõikvõimas inimtahet väärav saatus. Racine'i kuulsaimad teosed on „Aleksander Suur“ ja „Andromache“. Pärast 1677. aastat tõmbus ta teatrielust eemale ja tegutses klassitsismi kriitiku, historigraafi ja teoreetikuna. Oma elu lõpul kirjutas ta peamisels piibliainelisi näidendeid kitsamale publikule. Kuigi vormiliselt on tema näidendid klassitsistliku tragöödia reeglitega vastavuses, suudab ta siiski sise tuua uuenenud vaatepunkti, tegelased ja olukorrad. Racine ei kiida heaks oma tegelaste nõrkusi, kuid loobub nende idealiseerimisest, näidates elu reaalseid tunge ja tõukejõude
Enamasti kujutab Sappho hüljatud või vastamata armastust. Suure osa Sappho luuletustest moodustasid epitalaamionid- pulmalaulud, mida lauldi õhtul, kui pruut saadeti peigmehe majja. Säilinud katkendid sisaldavad mõrsja hüvastijättu neiupõlvega, noormeeste ja neidude koori vahelisi võitlusi, laule ja nalju noorpaari kambri ees. Kirjeldatakse ka mõrsja veetlust. Oma luules toob Sappho mõnikord terveid episoode mütoloogiast, kirjeldades nt. Helena röövimist, Hektori ja Andromache pulmi jne. Sappho kasutab mitmekesiseid värsimõõte, kuid eriti kuulsaks sai neljarealine nn Sappho stroof. Oma tundekülluse, fantaasiarikkuse ning erilise sarmikuse tõttu olid Sappho luuletused antiikajal väga hinnatud. Ta looming on leidnud kajastust rooma, hiljemini ka Lääne-Euroopa ja vene kirjanduses. Säilinud on üle 200 fragmendi, esitati lüüra, kitaara, keelpilli saatel, kirjeldas elu pisiasju, tundeid. Alkaios- (u. 630-580 eKr)
Ainult Saksamaal suutsid 18. sajandi lõpus G. E. Lessing, J. W. von Goethe ja F. von Schiller antiikeeskujusid isikupäraselt mõtestades klassitsismi piiratusest vabaneda Tähtsamad esindajad: Molière (1622 1673) oli prantsuse näitekirjanik, teatrilavastaja ja näitleja.( "Don Juan" 1665), ("Kodanlasest aadlimees" 1670), ("Tartuffe" 1664) Jean Racine (1639 1699) oli prantsuse näitekirjanik, üks suurimaid prantsuse klassitsistliku tragöödia meistreid. ("Andromache" 1667), ( "Phaidra" 1677), ("Protsessijad" 1668) Pierre Corneille (16061684) - Pierre Corneille (1606 1684) oli Molière'i ja Jean Racine'i kõrval üks 17. sajandi Prantsusmaa suurtest näitekirjanikest. Ta kirjutas vaid neli näidendit ("Cid", "Horatius", "Polyeucte" ja "Cinna") Jean de la Fontaine (1621-1695) maailma kirjanduse tuntuim valmimeister. Tuntuim valm: ,,Rebane ja viinamarjad". 15) Jean de La Fontaine'i valm ,,Katkuhaiged loomad". Valmi mõiste
Ainult Saksamaal suutsid 18. sajandi lõpus G. E. Lessing, J. W. von Goethe ja F. von Schiller antiikeeskujusid isikupäraselt mõtestades klassitsismi piiratusest vabaneda Tähtsamad esindajad: Molière (1622 1673) oli prantsuse näitekirjanik, teatrilavastaja ja näitleja.( "Don Juan" 1665), ("Kodanlasest aadlimees" 1670), ("Tartuffe" 1664) Jean Racine (1639 1699) oli prantsuse näitekirjanik, üks suurimaid prantsuse klassitsistliku tragöödia meistreid. ("Andromache" 1667), ( "Phaidra" 1677), ("Protsessijad" 1668) Pierre Corneille (16061684) - Pierre Corneille (1606 1684) oli Molière'i ja Jean Racine'i kõrval üks 17. sajandi Prantsusmaa suurtest näitekirjanikest. Ta kirjutas vaid neli näidendit ("Cid", "Horatius", "Polyeucte" ja "Cinna") Jean de la Fontaine (1621-1695) maailma kirjanduse tuntuim valmimeister. Tuntuim valm: ,,Rebane ja viinamarjad". Rein hüüdis: "Majesteet
tütarlastele ja naistele luulekunsti, muusikat ja laulmist õpetas. Suhtus oma kasvandikesse suure armastuse ja õrnusega, ülistas neid oma luuleski. Tema rikkalikust loomingust on säilinud arvukalt fragmente ja 3-4 luuletust enam-vähem täielikul kujul. Enamasti kujutab hüljatud või vastamata armastust. Suure osa ta luuletustest moodustasid epitalaamionid (pulmalaulud), mida lauldi pruuti peigmehe majja saates. Kasutas ka mütoloogilisi episoode, nt Helena röövimine, Hektori ja Andromache pulmad jne. Anakreon (VI saj.) sündis Väike-Aasias, siirdus Samose saarele türann Polykratese õukonda, hiljem Ateenas, kust ta türannia langemise järel siirdus Tessaaliasse ühe kuningakoja juurde. Lõbus õukonnaelu, pidustused, armuseiklused, joomapeod; poliitiliste huvide puudumine. 24 Põhiteemad armastus, viin, naised, jõudeelu. Kõike seda käsitletakse üsna lühikestes
annaabi.ee 
