"Pimedad" Maurice Maeterlinck kokkuvõte/analüüs (3)

Kirjandusteose analüüs
Koostaja : Sten Kangilaski
8.12.11
„ Pimedad “
Maurice Maeterlinck
Tln Perioodika 1996
1. Teose sisu lühikokkuvõte
Kuus pimedat istusid kuskil kivi või kaljurahnu juures, natuke eemal oli mingi kirik või loss. Tegelasteks olid pimedad inimesed, osad sünnist saati pimedad, osad hiljem pimedaks jäänud, mõni pimedaks jäänu suutis veel mingit moodi ähmaselt näha, mitte selgelt, kõigest piisavalt, et aru saada kas väljas on valge või pime.
See kirik või loss oli neile „varjupaigaks.“ Keegi oli nad sinna randa kivi juurde toonud . Üks pimedaks jäänutest tahtis hakata tagasi varjupaika liikuma, kuid sünnist saati pime arvas , et oleks palju targem sinna jääda ning oodata, kuni neile järele tullakse. Ilmselt ootasid kirikuõpetajat või nunna - kedagi kes nende eest hoolitseb. Ootasid, et neile järgi tuldaks, ning kirikusse tagasi juhatataks.
Mingi hetk tuleb metsast keegi. Mõni hetk hiljem saadakse aru, et tegemist pole mitte inimese, vaid nende varjupaiga koeraga. Koer hakkab ühte sündinud pimedatest enda järel kiskuma. Üks hetk jääb koer seisma, sündinud pime kobab midagi enda ees, see on külm. Ta saab aru, et tegemist on koolnuga. Avastatakse, et preester on surnud.
Mõni aeg hiljem kuuleb üks pimedatest lehtede kahinat, keegi tuleb. Nõdrameelse laps hakkab nutma . Saadakse aru, et keegi tuleb, muidu laps ei nutaks. Laps tõstetakse kõrgemale, et ta paremini näeks. Sammud jõuavad pimedateni, nende keskele , pime naisterahvas küsib, kes oli tulnud, kuid vastust ei saanud. Väike laps hakkab südantlõhestavalt nutma...
2. Teose probleemistik ja ideestik
1)Kas elu kohta peab kõike teadma?
Ei pea. Selle vastuseni jõuab sündinud pimedate kaudu, kes pole kunagi maailma visuaalselt näinud, kuid see-eest tunnetavad seda ning on rahul.
2)Kas hea elu elamiseks peab maailma oma silmadega nägema?
Ei pea. Sündinud pimedad, kes pole mitte kunagi näinud, tundusid olevat rahul enda olukorraga, nad polnud mitte kunagi näinud, kuid nad kujutasid maailma endale ette.
3. Teose peategelas(t)e iseloomustus
Keskseteks tegelasteks tundusid olevat kolm sündinud pimedat. Nad tajusid ennast ümbritsevat maailma hoopis teistmoodi, kui teised tegelased – pimedad, kes on varem olnud nägijad ning hiljem nägemise kaotanud.
Sündinud pimedad tundusid võtma kõike toimuvat palju vabamalt kui pimedaks jäänud, nad ei reageerinud äkiliselt kõige peale, mis nende ümber toimus, pimedus oligi nende maailm.
Kuna nad polnud mitte kunagi pärismaailma oma silmaga näinud, siis olid nad niivõrd harjunud mittenägemisega, et tajusid kõike helide põhjal, said palju paremini aru mis nende ümber toimub kui need, kes on olnud nägijad.
KOLMAS SÜNDINUD PIME: „Ma tunnen juba ammu koltunud lehtede lõhna.“
KUUES PIME: „Ma katsusin kord üles tõusta, aga ümberringi on kibuvitsad; kardan kätt välja sirutada.“
4. Olulisemate kõrvaltegelaste iseloomustus
Pime vanaeit
Ta oli selline kergelt unistaja tüüpi, ta pööras pidevalt tähelepanu ümbritsevale. Jutustas sellest, millisena ta hetkel neid ümbritsevat ette kujutab, missugune ilm on, milline on taevas. Ta tundus olevat leppinud sellega, et ta pime on ning tunnetas kogu ümbritsevat maailma, kordagi nägemata seda saart kus nad olid. Samuti meeldis talle oma lapsepõlve meenutada – seda aega, mil ta veel nägija oli.
Valisin just selle tegelase, sest ta oli kunagi olnud nägija, ta teadis milline maailma tegelikult välja nägi ning ta suutis seda ette kujutada, vaimusilmas näha tegelikku maailma, luua endale kuuldavate helide põhjal vaimusilmas visuaalne pilt ümbritsevast keskkonnast. Ta teadis, mis tunne on olla nägija.
5. Teose miljöö
Teose tegevus toimus pimedal ajal, öösel või hilisõhtul kuskil saare peal. Läheduses asus mingi loss või kirik. Tundus olevat tuuline ilm, võimalik, et enne sügisel täpselt enne talve, enne lume mahatulekut. Tegelased tundusid olevat välitingimustes.
Tegelased võis jagade kahte suuremasse gruppi – sündinud pimedad ja need, kes varem on olnud nägijad. Mõlemad tajusid neid ümbritsevat hoopis erinevalt, sündinud pimedad tundusid kõike neid ümbritsevas keskkonnas toimuvat palju rahulikumalt võtvat kui need, kes on varem olnud nägijad. Varem nägijad olnud tundusid olevat pidevalt ärevil ja reageerima kõige peale, mis nende ümber toimus, lehesahin või tuule poolt tekitatud heli.
6. Minu arvamus teosest
Minu arvates oli see teos väga mõtlemapanev. Andis mõista, milline võib olla pimeda inimese igapäevaelu ning pani rohkem hindama seda, et välist maailma näha saan. Eriti tekkis kaastunne sündinud pimedate puhul, kes pole kunagi ümbritsevat maailma näinud, kui oli hea meel, et nad seepärast nördinud ei olnud, nad suutsid teadmatust fantaasia abil meeldivamaks muuta ning üritasid teiste meelte abil luua pilti neist ümbritsevast.
Samuti oli huvitav lugeda sellest, mida tundis inimene, kes on varem näinud ning pimedaks jäänud. Sündinud pimedatel tundus olevat veidi lihtsam oma saatusega leppida kui pimedaks jäänutel, sest sündinud pimedad ei osanudki muud moodi elada, pimedus oligi nende maailma, nad olid sellega väga harjunud ning palju harjumatum oleks ilmselt olnud nägijaks saada.
TEINE SÜNDINUD PIME: „Ei tea, mis meie jalge all võib olla...“
TEINE SÜNDINUD PIME: „See on tuul. Kuulake!“
PIME VANAMEES: „Me pole kunagi seda maja näinud, milles elame-, asjat katsume ta seinu ja aknaid-,me ei tea, kus me oleme!“