Minu elu lugu (0)

„MINU ELU LUGU“
Me näeme, me kuuleme, me räägime, liigume ....On inimesi, kes ei kuule , on inimesi, kes ei näe. Kuid on ka inimesi, kes ei näe ega kuule ja ei saa rääkida. Olen alati mõelnud, et selline elu ei ole võimalik. Arvasin, et kui inimene ei näe ega ei kuule ning ei saa ka rääkida, siis on ta kõigest ümbritsevast justkui ära lõigatud, sest ta ei näe kuhu ta astub ning ei näe, mis on tema ümber. Ta ei kuule, mida teised ütlevad või räägivad. Teiste inimestega suhtlemine tundub täiesti võimatu. Elu oleks nagu pimedas kotis... Arvasin niimoodi kuni lugesin Helen Kelleri raamatut „Minu elu lugu“.
Kui inimene midagi väga tahab, siis on aga kõik võimalik. Hea õpetaja abil on võimalik õppida suhtlema , ümbritsevat tundma. Eelnimetatud autobiograafia tõestab, et hea tahtmise juures võib pimekurt inimene käia koolis, õppida ja lõpetada ülikooligi. Ta võib omandada sama palju haridust kui puueteta inimene. Kindlasti ei tule see kergelt, kuid on siiski teostatav. Meie, nägijad ja kuuljad inimesed, peaksime olema tänulikud, et meil on võimalus näha ja kuulda. Hariduse omandamine, ümbritseva tajumine ning teistega suhtlemine ja eluga toimetulek on meil selle võrra lihtsam.
Kuidas suhtleb pimekurt inimene, on minu jaoks arusaamatu. Kuigi lugesin, et nad teevad seda kasutades sõrmi, tundub see siiski väga keeruline. Raamatus on öeldud , et pimekurt ei näe mitte silmadega , vaid mingi seesmise võimega, mis silmanägemist asendab. Hästi on arenenud kompimismeel . Väidetavalt olevat inimese kompimismälu sama hea kui nägemis- ja kuulmismälugi. Aga ainult kompimise teel informatsiooni koguda ja niimoodi suhelda... Kui kätega peaks midagi juhtuma, kas siis ongi kõik? Kas siis ei saagi kuidagi suhelda ja ongi täiesti üksi oma mõtetega? Ja nüüd tuli pähe veel üks küsimus- kuidas üldse mõtleb pimekurt inimene? Kas ta mõtleb nagu meie kõik või toimub ka mõttetegevus teisi meeli kasutades?
Kui inimesel, kes ei näe ega ei kuule, toimub kogu suhtlemine ja infovahetus kompimise teel, siis ilmselgelt toimub samamoodi ka õppimine ja õpetamine . Usun, et pimekurdi õpetamine on ka paras katsumus ja samas ka väljakutse õpetajale. Kindlasti on huvitav jälgida sellise inimese arengut ja saavutusi.
Lugedes Heleni kõne ja hääleomaduste kohta meenus mulle mu onu, kes oli lapsepõlves põetud keskkõrvapõletiku tagajärjel kurdiks jäänud. Olen kuulnud teda rääkimas. Olen näinud, kuidas ta suhtleb teiste kurtidega ja kuulnud, kuidas ta suhtleb nendega, kes kuulevad. Temale mõeldes tuleb tihti meelde, kuidas ta ajab segamini mõned sõnad, näiteks „ palav “ ja „ palavik “. Tema kõnest mina saan aru, aga kuna hääldamine ei ole selge ja mõned sõnad lähevad vahetusse, siis arvan, et inimesele, kes kurtidega kokku ei ole puutunud, võib olla nende kõnest raske aru saada.
Minu jaoks on alati parajaks pähkliks olnud kirjandite ja esseede kirjutamine. Raamatut lugedes tundus uskumatuna, kuidas üks pimekurt inimene suudab kirjutada raamatut. Tema üksikasjalikud ja väga täpsed kirjeldused loodusest, reisidest, erinevatest situatsioonidest jm on märkimisväärsed. Mina, kes ma näen ja kuulen, ei suuda ka kirjeldada ega kirjutada millestki nii emotsinaalselt nagu seda on teinud Helen Keller , kellel puudus võimalus näha silmadega ning kuulda ja kuulata kõrvadega.
Helen Keller on väitnud, et ta nägi unenägusid. Aga kuidas ta neid nägi, kui ta ise oli pimekurt...? Kas pimekurdid ja ka pimedad näevad unenägusid samamoodi nagu nägijad? Saan aru nendest , kes on nägemise mingil ajahetkel kaotanud. Neil on ehk säilinud mälus mõningad pildid nähtust. Aga inimene, kes on pimedana sündinud...kas tema oskab või saab üldse millegi välimust ette kujutada? Ja lisaks veel unenägusud näha?
Olen mõnikord mõelnud, kes on raskemas olukorras, kas kurdid või pimedad. Arvan, et pimedate inimeste elu on siiski raskem. Kurti inimest takistab asjaolu, et ta ei kuule ja ehk ei räägi, kuid ta on võimeline üksi hakkama saama. Pimeda inimese olukord on siiski raskem, sest temal on üksi toimetulek üsna keeruline. Veel keerulisem on pimekurdil inimesel, sest ma ei kujuta kuidagi ette, et ta saaks hakama ilma abistavate inimesteta.
Raamatut lugedes tekkis huvi pimekurtuse kohta rohkem teavet saada.  Selgus, et pimekurdi inimese maailmatunnetus on ainulaadne. Nägijate ja kuuljate puhul laieneb maailm nii kaugele, kui nende silmad ja kõrvad ulatuvad. Pimekurdi lapse jaoks on maailm esialgu palju kitsam. Kui laps on täiesti kurt ja pime, piirduvad tema teadmised maailma kohta ainult sellega, kuhu tema sõrmed ulatuvad. Sellised lapsed on tegelikult üksinda, kui keegi neid ei puuduta . Nende maailmakontseptsioon oleneb sellest, mille ja kellega neil on olnud võimalus füüsiliselt kokku puutuda. Sain ka teada, et sellist olukorda, kus inimene on täiesti kurt ja pime, juhtub tegelikult väga harva. Tavaliselt säilib mingi osa kuulmisest või nägemisest.
"Pimekurt on inimene, kellel on raske nägemis- ja kuulmispuue ning kel on seetõttu suuri probleeme oma ümbruse tajumise, informatsiooni saamise ja suhtlemisega ning toimetulemisega nii igapäevaelus, õppimises kui ka igal muul alal" (Põhjamaade definitsioon 1980. aastast).