Amandus Heinrich Adamson (1)

Amandus Heinrich Adamson
1855-1929
Amandus Adamson, Johan Köler ja August Weizenberg , kes oma loominguga panid aluse eesti rahvuslikule kunstile ja kelle kaudu eesti kunst hakkas tuntuks saama rahvusvahelises ulatuses.
Amandus Heinrich Adamson sündis 12. novembril 1855 Paldiski lähedal. Tema isa, Iisrael Adamson, oli meremees . Ühel tormisel ööl hukkus tema laev suures tormis ja lained uhtusid ta randa , kus ta leidis ulualuse Uuga – Rätsepa väikeses rannatalus. Seal kohtus ta peretütre Kathariinaga, millele järgnes abielu. Amandus oli abielupaari teine laps. Eesti talurahval oli suur langus. Paljud Uuga – Rätsepal elanud mehed olid meremehed, siis said nad merendusega leiba teenida. Püügist pidid nad jälle aga maksma mõisale maamaksu, mis oli iga aasta sama, olenemata püügist. Ka Iisrael Adamson tegeles merendusega, aga tulust ei jätkunud maamaksuks, sellepärast oli ka nende pere jaoks suur langus. Kord 1860.a läks Iisrael merele ja ei jõudnud enam koju tagasi. Nüüd oli pereemal raske kolme last üksi ülal pidada, sellepärast saadeti Amandus juba seitsme aastaselt Toom – Vaestekooli. Kool oli ühtlasi lastekoduks, kuhu võeti vastu lapsi vaesest perekonnast. Lapsed pidid kooli kõrvalt tegema ka majapidamis- ja aiatöid. Amandusel oli juba kodus suur huvi nikerdamise vastu. Koolis ta tegeles „nikerdamisega“ edasi. Õpetaja Bergmann nägi noore Adamsoni töid ja ta püüdis Adamsoni vabastada teistest töödest, et ta saaks tegeleda rohkem nikerdamisega. Ta hankis Adamsonile võimaluse müüa oma puukujukesi ühes Tallinna poes. Adamsoni nikerdusi nägi ka Galkin – Vraskoi, kes oli 1868 – 1870 Eestimaa kuberneriks. Sellepärast lubas Galkin – Vraskoi Adamsoni aidata Peterburi Kunstide Akadeemiasse sissepääsemisel.
Kooli range režiim ajas noore kunstniku koolist põgenema ja ta sõitis jänest Peterburgi sõitvasse laevaga , et minna õppima Peterburi Kunstiakadeemiasse. Adamson oli aga 14 aastane ja nooruse tõttu ei võetud teda sinna vastu. Kui ta kooli tagasi suundus sai ta põgenemise pärast rängalt karistada .
Kuna Adamson teenis ülaltpidamise võis ta minna õppima ka Tallinna kreiskooli, aga ta pidi ikkagi kasvandikuna käima Toom – Vaestekoolis.
Aga kooli range režiimi pärast palus ta ema, et too ta sealt ära võtaks ja seda ema tegigi.
1870. aasta sügisel astus Adamson Tallinnasse Bergi puutöökotta ametit õppima. Tööpäev oli väga vaevarikas ja pikk. Sellepärast olid Adamsonile ainult pühapäevad vahelduseks, kuna sel päeval sai ta käia kirikutes. Tollele ajal olid kirikud rikkalikud oma ornamentidega ja neid uuris Adamson tähelepanelikult, seda näeb ka tema 1870. aastal töös „Aabel“.
Adamson õppis Bergi töökojas kolm aastat, siis käis ta uuesti katsetel Petrerburi Kunstide Akadeemiasse, aga uksed jäid talle ka seekord suletud. Adamson polnud aga unustanud Galkin – Vraskoi lubadust teda Peterburi Kunstide Akadeemiasse sissepääsemisel aidata. Suure otsingu tulemused olid aga asjatud, ta ei leidnud enam Galkin – Vraskoid kuskilt. Ettevõtliku ja energilise noormehe lakkamatud katsed edasi jõuda äratasid huvi Paldiski kohtunikus Kalkis, tema saatuse vastu, sellepärast kirjutas ta Adamsonile soovituse Teaduste Akadeemia presidendile, samuti Kunstide Akadeemia auliikmele Lütkele, kelle abil Adamson saigi kooli sisse. 1876. aastal 8.jaanuaril tegi Adamson avalduse Peterburi Kunstide Akadeemiasse vabakuulajaks. Ta saigi vabakuulajaks, aga üleminek skulptuuriklassi toimus juba samal semestril. Väga tabavalt sobivad Adamsoni väsimatute püüdluste iseloomustamiseks Ants Laikma sõnad: „Ei olnud siis meil veel „tundisid“ ega „kunsti“ kursuseid- koolisid, ei kunstnikke, ei kunstiseltsi ega – näitusi, mis oleks õhutanud, kust oleks saanud näha, leida mõtet või algatust, äratust või õpetust… Olid ainult „töpperite“, tislerite ja maalrite „värkstoad“, - sealt kiskusid, kasvasid, kangenesid välja meie esimesed kujurid, Eesti saava kunsti või kujunduse esimesed vilkuvad tähed: Köler, Weizenberg ja Adamson“.
Valitseval kohal vene kunsti elus oli 1575 . a. asustatud Peterburi Kunstide Akadeemia, mis 19.saj. keskel oli muutunud ametlikku kunsti kindluseks. Vastukaaluks akadeemia konservatismile tekkis elulähedane demokraatlik kunstikäsitlus. Eriti silmapaistvaid tulemusi saavutati maalikunstis. Demokraatliku suuna suurimaks meistriks raidkunstis sai aga M. Antokolski (1847- 1902 ), kes lõi jõulisi, sügavalt psühholoogilisi kujusid . Kui Adamson alustas Akadeemias õpinguid oli opositsioon vaibunud, ent rahu ei olnud saavutatud.
Noorel Adamsonil tuli eelkõige võidelda suurte majanduslike raskustega, tasuta ulualust leidis ta Akadeemia pööningul ja toitus esialgu einelaual saadavast teest ning kaaslaste poolt antud leivast. Rasked elutingimused ei kõigutanud teda, päeval ta õppis, õhtul istus hilisööni raamatukogus ja täiendas oma teadmisi ja silmaringi. Pingutusi kroonis edu. 1876. aastal ergutati Adamsoni preemiaga büsti eest „Anatoomia“. Ta sai kiitva hinnangu oma õpingute eest skulptuuriklassis. 1877 . aastal avaldati talle kiitust „ Apollo pea“ eest, eest õpilastööde näitusel määrati talle väike hõbemedal vahareljeefide ning põletatud savist büstide eest. Kuna akadeemias puu nikerdamist ei õpetatud, töötas ta selle kallal iseseisvalt. 1878. aasta sügisel eksami perioodil hinnati kiitusega Adamsoni vahakompositsiooni „Sokratese surm“. Järgmise aasta kevadel sai Adamson rahalise preemia vahareljeefi eest „Kleopatra sõidab vastu Antoniusele“, mis kujutab noort naist oma kaaslastega lillegirlandidega kaunistatud laevas. 1879 . aastal määrati Adamsonile suur hõbemedal vahast voolitud töö eest, mille nimi oli „Kristuse ristimine Ristija Johannese poolt“.
Adamson lõpetas Peterburi Kunstide Akadeemia 1879. aastal. Kui Adamson oli Peterburis kohtus ta seal profesionaalsete kunstnikega J. Köleri ja L. Maibachiga. Üheks suuremaks ülesandeks Adamsonile pärast õpingute lõpetamist oli J. Köleri maal „Andke keisrile, mis keisri kohus…“, mis telliti 1883. aastal tsaar Aleksander III kroonimiseks. Selle tööga sai Adamson kuulsaks .
nikerdatud raami detail nikerdatud raami detail
Neil aastail on Adamsoni paljudest nikerdustest säilinud vaid üks: „Tütarlapse portree - medaljon“.
1886 . aasta septembris läks Adamson tööle Kunstide Edendamise Seltsi ja 1887. aasta mais lahkus ta töölt. Kunsti Edendamise Seltsis taheti panna ülesse Adamsoni nikerduste näitus. Raskete pingutustega sai see teoks. 1887. aasta 8. aprillil avati näitus. Näituse kohta anti välja kataloog , mida on ainult 205 eksemplari.
Adamson tahtis sõita juba ammu Pariisi ennast täiendama, kuid majanduslikud raskused ei lasknud seda teha. Näituse abil sai Adamson endale raha juurde. 1887.aastal sõitis Adamson Pariisi. Pariisis hakkas Adamsoni huvitama intensiivne kunst . Pariisis arendas Adamson täielikult välja professionaalsed oskused, omandades kerguse ja meisterlikkuse skulptuuritehniliste probleemide lahendamisel. 1888. aasta kevadel eksponeeris Adamsoni kaks tööd. Paavst Leo XIII portreereljeefi ja olustiku teemalise puufiguuri „Esimene piip “. 1889. aastal esindas Adamson ülemaailmsel näitusel teosed: „Esimene piip“ ja „Laine“.
Pariisis teostas Adamson ka ühe suurema oma teostest „Kamin“.
Pariisis tehtud tööd on veel „Neptuuni jalutuskäik“, „Neli aastaaega “, „Amori tervitus “, „Koidutäht“, „Vangistatud Amor, “. 1981. aastal tuli ta tagasi Peterburgi. Aga tema looming oli vabam ja antiikmütoloogiliste teemade kõrval algas huvi allegoorilise ja olustikulise ainestiku vastu. 1892. aastal tabas Venemaal viljaikaldus, eriti talupoegi. Kuna Adamson oli talupoja elu tundnud tegi ta skulptuuri „Abitu olukord“. Pariisis teostatud skitsi järgi tegi Adamson skulptuuri „ Surev Hüakintos“.
Kuna Eestis polnud skulptoritele tööd, pidid nad seda väljaspool Eestit leidma. Kui Ants Laikma Eestisse, hakkas ka skulptoritel töö käima. 90.-ndatel aastatel hakkas Adamson läbi käima oma sugulastega ja ehitas endale ateljee Paldiskisse. 1892. aastal tegi Adamson esimest korda oma elulooga seonduva skulptuuri „Muhu kalur “. 1893. aastal tegi Adamson sama teemaga skulptuuri „külataat Keilast“.
1898 . aastal teostas Adamson Pakri – saarel jalutades skulptuuri „Hülgekütt Pakri saarelt“. Toetudes oma kaluri teemale , teeb Adamson grupi „Äreval ootel “. Adamsoni näitusel oli peale „Äreval ootel“ ka „Laeva viimane ohe“ ja „Kalevipoeg ja sarvik “ ja palju teisi Adamsoni teoseid. Adamson sai idee skulptuurile „ Koit ja hämarik“ Faehlmanni süzeest, „Kalevipoeg ja sarvik“ on võetud eeposest. Mõlemate teoste idee sai Adamson kuskilt mujalt. 1903. aastal valmis Adamsonil kuulus skulptuur „Atleet“, mille modelliks on G. Lurich. Adamson tegi palju ka mereteemalsi skulptuure, millest kuulsamad on „Merekohin “, „Merehelinate kuulaja “, „Laeva viimne ohe“
merehelinate kuulaja merekohin laeva viimne ohe
Adamson tegi ka palju usuteemalisi skulptuure, nendest kuulsaim on „Kristuse pea“. Tema kuulsal näitusel oli palju mereteemalisi skulptuure, aga oli ka „Damon“, „Magav noormees “, „Veenuse sünd“, „Laine ainuke suudlus “ ja „Hingepiin“. 1914. aastal tegi Adamson ühe oma kuulsamatest teostest – „ Russalka “, mis mälestab 1893. aastal kaduma jäänud meremehi .
„Damon“ „Russalka“ „laine ainuke suudlus“ „Kristuse pea“
90.-ndate keskel hakkas Adamson ka maalima. Tema esimene töö on „Pakri naised võrku parandamas“. „Istuvad mehed“, „ Dekoratiivne peegel “ ja „Amor“ on küll Adamsoni hilisemad tööd, aga ka kuulsad
„Pakri naised „Amor“ „Dekoratiivne peegel“ „Istuvad mehed“
võrku parandamas“
90.-ndate alguses hakkas Adamsonil õitsenguperiood. Ta teostas oma kuulsamad teosed. 1904 – 1908. aastal oli Adamson Peterburi Kunstide Seltsi liige, aga ta müüs oma teoseid veel ka kodumaal.
Adamsoni süüdistati, et ta ei tunne oma kodumaast huvi. 1905. aastal näitas Adamson huvi oma kodumaa vastu. Ta osales revolutsioonis, seda kajastab ka tema teos „Tööline“.
Kui nad revolutsioonil lüüa said, tõmbus Adamson endasse, ta täitis ainult suurmaid ettetellimusi ja sellest on tal töö „1000- aastase Venemaa sõdade ajalugu“.
1908. aastal tegi Adamson tutvust Venemaa sõdade ajalooga ning tegi selle järgi monumendi „Peeter I“.
1913. aastal tegi Adamson suure ja kalli teose „Venemaa ja Sussain“.
Adamson täitis põhiliselt suuri tellimusi ja väikesteks ei jäänud aega. Aga näitusele jõudis ta teha ka mõningaid väikseid teoseid nagu näiteks „Aja lend“, „Triitonike“, „Memento mori“, „unede riigis“, „ Torm “, „Napoli nälgivad lapsed“ ja „Amor arstina“.
„Aja lend“
Kuna Adamson tegeles ka monumentidega on tal ka neid teostatud. Ta tegi J. Köleri büsti ja Lydia Koidula monumendi.
J. Köleri büst L. Koidula monument
Siis tegi Adamson Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemikuks saamisele avalduse, mis lükati küll kord tagasi, aga ta sai ikkagi akadeemikuks. 1919. aastal tuli Adamson tagasi oma sünnikohta, Paldiskisse. Ta tegi Paldiskis mitmeid häid teoseid. Näiteks „Noorus kaob“, „Nälg“, „Kalevipoeg põrgu väravas“ ja „Kalevipoeg ja sarvik“.
„Kalevipoeg ja sarvik“ „Noorus kaob“ „Kalevipoeg põrgu väravas“ „Nälg“
1992. aasta lõpul oli Adamson ainult Itaalias. Seal valmis tal suur teos „Kristus, Maarja Magdaleena ja pimedaga“. 1923. aastast pärinevad kunstniku marmorportree „kunstniku uinuv tütreke“, kunstniku vanema tütre „C. Adamsoni portree“ ja „naise pea“.
„Kunstniku uinuv tütreke“ C. Adamson „Naise pea“
20.-ndate aastate algul, mil Adamson oli hõivatud ulatuslikest tellimustöödest monumendi plastika alal võib märgata tema loomingu dispaasoni kitsenemist väikeplastika osas. Seda näitab tema teos „Alfa et Omega “, aga ka „Agu tervitab lainet“ ja ka „Koit ja Hämarik“.
„Koit ja hämarik“ „Agu tervitab lainet“ „Alfa et Omega“
1928. aastal võttis Adamson osa Pariisi Saloni kevadnäituselt, saates sinna oma puunikerdustest „Alfa et Omega“, „Merekohin“, „Sõjaviletsused“ ja „Pax“.
„Pax“ „Merekohin“ „Alfa et Omega“
Üldse hakkas Adamsoni töödest kõlama nukker toon, vaikne valulik lõppemine oma saatusega. „Märtritari pea“ ja „Kristuse pea“ on eriti sellised teosed, kus seda esineb.
„Märtritari pea“ „Kristuse pea“
24. juunil 1926. aastal avati Suure – Jaanis , kus Adamson oli kenasti välja toonud kui julge ja vapper oli Lembit.
„ Lembitu “
Teine mälestusmärk oli Kalevipoja monument. Adamson oli ka varem tema teemaga teoseid teinud, aga sellel teosel oli Kalevipoeg üksi.
Tema viimane teos oli „Surev laine“ ja kaks päeva pärast selle teose tegemist 26. juunil 1929. aastal suri Adamson oma kodutrepil.
„Surev laine“
Tihti arvati , et Adamsoni ei huvita Eesti kultuur ja arvati, et ta on teisest rahvusest, aga Adamson tõestas, et ta on puhas eestlane.
Amandus Adamson
Adamson oli vapper mees
Eest kõrgkultuuris oli ta nimi sees.
Ta käis Pariisis ja Itaalias,
ainult mõistus endaga kaasas.
Ta tegi palju teoseid ja monumente,
nendega ta korjas kokku sente.
Sünnikoht on tal Uuga- Rätsepas,
Elukoht oli tal aga Paldiskis