Adamson, Heinrich Amandus ja eesti skulptuur (1)

Adamson, Heinrich Amandus ja eesti skulptuur
1855 - 1929
Amandus Heinrich Adamson (1855-1929), skulptor , eesti kunsti teerajajaid
Amandus Adamson sündis 12. XI 1855 Uuga-Rätsepal, Paldiski lähedal. Õppis aastatel 1876-79 Peterburi Kunstiakadeemias skulptuuri, elas aastail 1887-91 Pariisis, hiljem mitu korda Itaalias. Oli 1886 -87 Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi kooli ja 1901-04 Stieglitzi kunsttööstuskooli õppejõud. Sai 1907. a. Peterburi Kunstiakadeemia akadeemikuks. 1918. a. asus Paldiskisse.
Loomingu paremikku kuuluvad "Hülgekütt Pakri saarelt" ( 1898 ), "Äreval ootel " (1899), mütoloogilised ja allegoorilised kompositsioonid " Koit ja Hämarik" ( 1895 ), "Kalevipoeg ja Sarvik " (1896), "laeva viimane ohe" (1899), "Noorus kaob" (1919). Portreedest tuntakse enam J. Köleri büsti (1911), monumentidest "Russalkat" Tallinnas ( 1902 ), Uputatud Laevade monumenti Sevastoopolis ( 1904 ), F. R. Kreutzwaldi mälestussammast Võrus (1926) ning L. Koidula mälestussammast Pärnus (1929). Peale selle on A. Adamson teinud rohkesti dekoratiivtöid, näit. Peterburi Vene Muuseumi nn. akadeemilise saali friisi (1896-97). Materjalina kasutas ta oskuslikult puitu, pronksi ja marmorit .A. Adamson suri 26. VI 1929 Paldiskis.
Mälestussammas Tallinnas Kadriorus (1962, A. Eskel, arh. A. Murdmaa ).
Tema elu ja loominguline tegevus olid tihedalt seotud Tallinnaga. Seitsmeaastaselt pandi Amandus Tallinna Toom -Vaestekooli. Lapseeast peale olid Amandusel kalduvus ja huvi nikerdada. Õpetaja Bergmann , kes pani tähele poisikese andekust, vabastas ta majapidamistöödest ja võimaldas tal oma nikerdusi müüa ühe Tallinna kunstikaupmehe vahendusel. vaestekoolis valitsenud karmi reźiimi tõttu põgenes 14-aastane Adamson sealt 1869. a. ja sõitis salaja Peterburi, kus siiski ei pääsenud õppima. Naasnuna võimaldati talle 1870. a. õpingute jätkamine Tallinna Kreiskoolis. Sama aasta suvel võttis ema noormehe Vaestekooli hoolduselt ja pani ta Bergi puutöökotta meelepärast ametit õppima. Nurjumiste ja raskuste kiuste pääses 18-aastane Adamson 1873. a. siiski Peterburi Kunstiakadeemiasse. Seal tekkis tal kontakt eesti kunstnike J. Köleri Ja K. L. Maibachiga, kellelt sai ka toetust.
Noor Adamson käis tihti Eestis: Tallinnas, sünnikohas Uuga-Rätsepal, Pakril. Oma töid pani ta 1890-ndail aastail välja Pikk t. 7 olnud F. Wassermanni raamatukaupluse vaateaknail. Paldiskisse asus ta rajama oma ateljeed. Seal valmisid mitmed ta teosed, nagu "Külataat Keilast" (1893), "Äreval ootel" (1899) jt. 1903. a. valmis tal Georg Lurichi pronksfiguur ning esimese monumentaalteosena 1893. a. Soome lahes hukkunud soomuslaeva mälestuseks 7. septembril 1902. a. avatud " Russalka " Kadrioru rannas . Kõrgel graniitalusel seisva figuuri loomisel on autor modellina kasutanud 17-aastast koduabilist Paldiskis Juuli Rootsi.
A. Adamson oli esimesi monumentaalskulptuuri viljelejaid Eestis. Muide asub Adamsoni teine "Russalka" Krimmi rannas. 1904. a. avati Adamsoni skulptuur "Uppunud laevade monument " Sevastoopolis. Temalt on Johann Köleri hauamonument Suure- jaanis , Lydia Koidula sammas Pärnus, Fr. R. Kreutzwaldi monument Võrus, skulptuur "Lembitu", "Noorus kaob" (1919), "Nälg" (1920), "Kalevipoeg Põrgu väravas" (1922) jt.
Eakale kunstnikule saabus surm 26. juunil 1929. a. Tema enese soovil maeti ta Pärnu kalmistule. "Russalka" monumendi juurde viiva tee lähedale on püstitatud mälestussammas ka selle autorile Amandus Adamsonile (skulptor Albert Eskel).
Olles käinud Chaplin ´I keskuses ja tutvunud mõningate Amandus Adamsoni teostega jäi mulle algul üldmulje siiski hea. Kõik galeriid olid suhteliselt hästi kujundatud: piisavalt vaba ruumi, hea valgustus , meeldivalt veider muusika . Tutvudes ükshaaval kõikide teostega jõuan ma skulptuuride juurde. Eriti ei jää algul silma midagi. Olles tulnud siia siiski Amandus Adamsoni teoste pärast leian ma siiski kaks skulptuuri “ Laine ainus suudlus ” ja “ Kunstniku uinuv tütreke” ning kolmanda teose leian seinalt piltide näol.
Esimest vaadates tekivad ainult positiivsed mõtted ja tunded , sest juba pealkiri tõotab midagi head. Skulptuur on suhteliselt heades mõõtmetes. On näha et kunstnik on tükikese oma hinge teosesse pannud . Sellist ilu ma ei leia Hille Palmi teostest neis kohe jääb midagi puudu. Kuid üldises disainis on ta ikkagi teistega üsna sarnane. Marmoris on naise keha ,mis on aga üsna tavaline marmorskulptuuride puhul.
Kunstniku uinuv tütreke on enam vähem samast teemast, mis eelmine teoski rubriigi õrn ja puhas. Teos tundub sammuti ilus kuigi algul võõras ja harjumatu. Just nimelt on uinuv ja veel laps see millest üks teos võiks olla. See teos oli ka üks minu lemmikutest just nimelt selle suurese ja mõtte poolest.
Neid kahte teost võrreldes nüüd teiste teostega jääb algul mulje, et kõik on ühesugused omamoodi ilusad, kuid pikema jälgimise järel tuleb välja kohe see, milline on naise milline mehe kätetöö. Kuna seal oli vaid ühe meesskulptori arvestatavad tööd siis vahe oli selge viimase töödes väljendub otsekohesus ja enesekindlus aga naiste töödes väljendub õrnus ja kirg . Kui Adamsoni tööd on selged ja kindlate mõtetega, siis Ellen Kolk ja Hille Palm seda oma töösse pannud ei olnud. Kui nüüd teha võrdlusi ülejäänud skulptorite skulptuuridega siis oleks see ülekohtune kuna enamus neist olid kavandi tasemel.
Üldiselt meeldisid mulle kõik teosed, ka need, mis alles kavandi tasemel. Saades mingigi ettekujutuse eesti skulptuurist olen ma väga rahul, et mul oli selline võimalus seda külastada.