32. AJALOOLISED TAPEEDID
Ajalooliste
tapeetide mainimisel kangastuvad
paljudele inimestele nõukogudeaegsed
pruunides, roosades ja beežides toonides seinakatted, mida leidub
elamutes ja korterites veel
kihtide viisi. Kuid kui vaadata natuke kaugemale minevikku, sügavamale tapeedikihtide alla,
avaneb uurijale hoopis teine pilt.
Paberist seinakatteid on interjööride
kaunistamiseks järjepidevalt kasutatud juba üle 300 aasta.
Vanim tapeedinäide pärineb 16. sajandi Inglismaalt. Hetkel Eestis teada olevad vanimad
tapeedid on Tallinna vanalinnast, Nunne 2 hoonest leitud nn etruski mustriga
tapeedi fragmendid , mis on dateeritavad 1790ndatesse aastatesse.
Nunne 2 laest leitud teadaolevalt vanimad tapeedifragmendid Eestis. Sama ruumi seinalt avastatud bordüür.
Tapeet on sama tähtis osa ajaloolisest interjöörist kui
antiikne mööbel, seina- ja laemaalingud,
parkett ja tekstiilid. Sarnaselt teistele ruumikujundusdetailidele esindab tapeet kindlat
ajajärku, stiili ning jutustab endiste omanike ilumeelest, harjumustest ning sotsiaalsest
staatusest. Tapeete analüüsides on võimalik määratleda ka ruumi kunagine otstarve ning saada
terviklikum ülevaade selle ajaloolisest kujundusest.
Eestis on siiani ajaloolistele tapeetidele vähe tähelepanu pööratud. Suur hulk väärtuslikku
materjali on enne restaureerimistöid seintelt maha kistud ning läbi uurimata ära visatud.
Sellest on äärmiselt kahju, sest need fragmendid, mis meile jäänud on, annavad aimu väga
rikkalikust tapeedivalikust ning huvitavatest seina kujundusskeemidest.
19. sajandi interjöör . TLM Fn 8516:13 Tapeedifragment, mille terviklik muster
on näha arhiivifotol. See on
moodustanud tahveldise osa seina
alumises pooles .
AJALUGU
Tapeedid on alati imiteerinud erinevaid luksuslikke materjale, sealhulgas siidi, gobelääne,
nahka, kipskaunistusi, seinamaalinguid, puitu ja marmorit.
Vanimad
tapeedid
olid
monokroomsed
ornamendilehed,
mis trükiti väikestele
kaltsupaberilehtedele musta trükitindiga. Nendega kaeti nii seinu kui ka
kappide ja karpide
sisemusi. Puidumustrit,
intarsiat või heraldilisi motiive kujutavaid
pabereid on leitud ka
lagedelt.
Monokroomne ornamendileht. 17. sajandi lõpust pärinev šabloonide abil valmistatud tapeet. 17. sajandil hakati must-valgetele mustritele
lisama värvi, mis
kanti aluspaberile
nahast lõigatud šabloonidega. Levinuimad toonid olid sinine,
oranž ,
roosa ja roheline. Sajandi lõpus
hakati üksikuid paberilehti otsapidi kokku kleepima, et neid rullidena ladustada, trükkida ja
müüa. Sel ajal kujunes välja tapeedirulli standardmõõt, mis on ligikaudsena kasutusel tänaseni
(10 x 0,52 m).
Lihtsaid ühe-kahevärvilisi tapeete kasutati teenrite ja lihtrahva eluruumide viimistlemiseks,
kuid trükitehnikate arenedes muutusid tapeedid tavaliseks ka uhkemates interjöörides.
18. sajandi algust iseloomustavad luksuslikud samettapeedid, mis imiteerivad gobelääne.
Gobelääne imiteerivad samettapeedid.
Nii tolleaegsete kui ka
hilisemate tapeetide puhul kehtib lihtne reegel – mida suurem muster,
seda luksuslikum ja kallim tapeet. Suurimad mustrikordused olid 90–120 cm pikkused.
Sellised
mustrid olid kasutusel enamasti kabinettides, esindus- ja söögitubades.
Värvilisi tapeete trükiti enamasti kriidist, pigmendist ja loomsest liimist valmistatud
värvidega.
Uhkeldavates
barokk - ja rokokoointerjöörides muutus tapeet väga tavaliseks. Moodi tulid
triibud ,
pitsi ja väreleva siidi imitatsioonid, graafilisi lehti kujutavad mustrid, marmoreeritud
paberid ning erinevate allegooriliste
stseenide ja arabeskidega
paneelid . Väga hinnatud olid ka
Hiinast toodud käsitsimaalitud tapeedid, mida Euroopa tapeeditootjad imiteerisid veel 19.
sajandi lõpuni.
Maidla mõisa marmoreeritud Barokk- ja rokokoointerjöörides 1880ndatest pärinev hiinapärane
Tapeet armastatud triibu motiiv . tapeet Puurmani mõisa seinal .
1830. aastate lõpust alates oli võimalik toota paberit ühtse rullina, mis hõlbustas tapeetide
tootmist.
1840ndatel hakati katsetama automaatset trükkimist kõrgreljeefrullidega. Suurenenud
toodangumaht tähendas kvaliteedi ja hindade langemist, mistõttu tapeet muutus kõigile
kättesaadavaks. Tolleaegne tapeediturg pakkus suurt valikut. Perekondlikes eluruumides
kasutati heledal põhjal suureõieliste mustritega tapeete, karamelltrükis teostatud
siidiimitatsioone, drapeeritud pitsi ja tülli kujutavaid mustreid. Raamatukogudesse,
söögitubadesse ja piljardiruumi sobisid
tumedad raamistatud tapeedid, mis tihti
kujutasid tihedat lehestikku, gobelääne või
kullatud nahka. Kamina- ja uksepealsed kaunistati
dekoratiivsete paneelidega. Ka erinevaid illusionistlikke arhitektuurseid detaile sai tapeedina
seina kleepida. Rikkam tarbija sai endale lubada loodusvaateid, antiikmütoloogiat või
ajaloolisi stseene kujutavaid panoraamtapeete.
1840ndatele omased suureõieliste mustritega tapeedid.
Tapeete reklaamiti naisteajakirjades, ajalehtedes ja rahvusvahelistel näitustel.
Keskklass ja
jõukamad tarbijad konsulteerisid tapeedi
valikul ruumikujundajatega.
19. sajandi lõpul hakkasid populaarsust võitma sünteetiliste lisanditega pestavad tapeedid
(PVC
kattega ) ja linoleumi eellased. Esikutes, trepikodades, köökides ja vannitubades kasutati
pestavaid keraamiliste
plaate , puitu või kivi imiteerivaid tapeete.
Sajandi
vahetusele
on
iseloomulikud nii juugendlikud
mustrid kui ka tikandeid ja
kootud tekstiile
imiteerivad
tapeedid.
1920ndate tapeetidele on omased
lihtsustatud
geomeetrilised
vormid,
peened ja lõigutud
servadega bordüürid. Valdavaks
on
sügavad
soojad toonid.
Detailide rõhutamiseks kasutati
palju
metalseid
toone
ja
sädelevaid värve.
Kontrastiks ühevärvilistele seintele pakkus tapeediturg ajalooliste stiilide
koopiaid ,
stiliseeritud taimornamente, maastikuvaateid ja hiinapäraseid mustreid.
Tavalised olid ka
murtud toonidega ja häguse kujundusega ning ühevärvilised tapeedid, mis
pakkusid mööblile
neutraalset tausta.
Teise Maailmasõja ajal ning pärast seda hakkasid levima
Skandinaavia firmade tapeedid, mis
olid enamasti monokroomsed ning kujutasid lihtsustatud taimornamente, geomeetrilisi ja
abstraktseid kujundeid.
Okupatsiooni ajal toodi tapeete Eestisse kõige enam
Moskva , Kiievi ja Riia paberivabrikutest,
erikaubana ka Soome, Ritola & Pihlgreni modernse kujundusega seinakatteid.
Eestis leidub ajaloolisi tapeete pea igal pool – linnamajades,
taludes , mõisates,
valitsejahoonetes. Arvestades meie külma kliimat, on tapeete kasutatud nii
ruume isoleeriva
materjali kui ka kujunduselemendina. Seetõttu on elu- ja pereruumid olnud enamasti
tapetseeritud. Harvemini kasutatavates esinduslikes ruumides kaunistati seinu maalingute ja
luksuslike tapeetidega.
Käsitsitrükitud tapeete leidub paljudes mõisates ja jõukates linnamajades, kuid antud tehnikas
valminud bordüüre on kasutatud suurel hulgal ka miljööväärtuslikes piirkondades asuvates
lihtsamates hoonetes. Valdav osa tapeetidest on toodetud valtstrüki tehnikas.
Tallinnas J. Köleri 9 asunud nüüdseks lammutatud majast pärinevad bordüürid. Maalitud tapeet Viimsi mõisa fuajee laes . Kõige lihtsam on eristada koridoride, köökide ja vannitubade tapetseerimiseks mõeldud
keraamilise plaadi või kivi imitatsiooniga seinakatteid, mida leidub paljude puithoonete
üldkasutatavates ruumides.
Enamik leitavast materjalist on dateeritav 19. sajandi lõpukümnenditesse ja II maailmasõja
eelsesse aega. Enne sõda on tapeedi valikut kujundanud Kesk-Euroopa ja Venemaa mõjud.
Keeruline on välja tuua just Eestile omast kujundusjoont. Sarnaselt Saksamaale domineerisid
19. sajandi lõpus Eesti interjöörides tumedad toonid ja suured mustrid, mis katsid kogu
seinapinda. Magamistubades kasutati heledamaid
lille -ja lehemustreid. Paljudel juhtudel on
kasutatud laekarniisi või peegelvõlvi all jooksvat tapeedi toonist tumedamat peent bordüüri.
Üksikutel juhtudel on kasutatud ka tahveldist imiteerivaid laiu bordüüre, mis asusid seina
alaosas.
20. sajandi algust iseloomustavad juugendlikud suured lillemustrid, heleda triibu ja
geomeetriliste kujunditega ning ühevärvilised puitliistudega raamistatud tapeedid. Bordüüride
laius
varieerub väga kitsast (3–5 cm) väga laiani (15–20 cm). Neid on kasutatud nii tapeetidel
kui ka värvitud
seintel .
19. saj lõpu Eesti interjöörides
domineerisid tumedad toonid ja suured
mustrid. Keraamilisi plaate kujutav muster.
TEHNIKAD JA KASUTATUD MATERJALID
Kõige vanemad trükitehnikad on
šabloon - ja kõrgreljeeftrükk, millele järgnesid valtstrükk
ning serigraafia ehk
siiditrükk . Tänapäeval kasutatakse tapeetide
tööstuslikuks tootmiseks
fleksograafiat ja lasertrükki.
Šabloontrükk
Trükkimiseks kasutatud šabloone lõigati loomanahast. Värvidena tarvitati gallustinti ja
liimvärve.
Kõrgreljeeftrükk Tehnika eripära seisneb puidust graveeritud trükiplokkide kasutamises. Iga värvi jaoks on
vaja erinevat
plokki , mille mõõtmed varieeruvad vastavalt mustrikorduse suurusele.
Trükkimiseks kasutati liim- ja kaseiinvärve.
Eri värvid ja kujundid joonistuvad selgelt välja, st ei segune üksteisega. Tapeedi pind tundub
katsumisel kergelt reljeefne.
Valtstrükk
Kui 1830. aastatel hakati valmistama tapeedipaberit rullina, andis see
tõuke uue trükitehnika –
valtstrüki – kujunemisele. Sarnaselt puiduplokkidele kasutatakse ka valtstrüki puhul
kõrgreljeeftrüki võtet, ainus erinevus on trükkimiseks kasutatavad
rullid ehk valtsid, mis
võimaldavad tapeete toota
suuremates kogustes ja palju kiiremini kui plokkidega. Iga värvi
jaoks on vaja eraldi
valtsi .
Valtsidega trükitud
tapeetidele on omane maaliline efekt. Erinevaid värve kantakse paberi
pinnale kiirelt üksteise järel, mistõttu ei jõua need täielikult kuivada ning segunevad
üksteisega. Hästi säilinud või uute tapeetide puhul on võimalik eristada nn huult ehk
värvivalli, mis tekib kohtadele, kus
valts on viimasena paberi pinda puudutanud.
Serigraafia ehk siiditrükk
Serigraafia ehk siiditrüki tehnikas hakati tapeete valmistama 1950. aastatel. Trükkimiseks
kasutati eelnevalt valgustundliku materjaliga töödeldud siidiga kaetud raame ning
spetsiaalseid trükivärve. Ühe
raamiga sai trükkida vaid ühte värvi. Siiditrükk võimaldab väga
peente ja graafiliste mustrite trükkimist. Reljeefi see
trüki tehnika paberi pinnale ei
jäta .
Mustrit või kujutist väga lähedalt uurides võib märgata siidist jäänud peent struktuuri värvi
pinnal.
Tapeetide tootmise kohta Eestis on vähe
viiteid , siiski leidub arhiiviallikad, mis räägivad
1880ndate alguses Tallinnas tegutsenud Revaler Tapeten Fabrik`ist, kus toodeti tapeete nii
valts- kui ka plokitrükitehnikas. Peale sõda on Eestis tapeete tootnud näiteks Kohila
Paberivabrik ja Polümeeri Tehas.
TAPEETIDE SÄILITAMINE Ajalooliste tapeetide säilitamisel on eristatavad kaks põhimõtet: seinalt
eemaldatud fragmentide säilitamine ja suuremate pindade säilitamine
in situ ehk algsel kohal.
Eestis on eelkõige tegeletud ajalooliste tapeedifragmentide säilitamisega. Põhja- ja Kesk-
Euroopas on aga juba 1980ndate algusest tähtsustatud ajalooliste tapeetide säilitamist algsel
kohal. Ajalooliste interjööride taastamisel on veel levinud tapeedifragmentide või
fotode eeskujul rekonstrueeritud tapeetide kasutamine. Euroopas on mitmeid rekonstrueeritud tapeete
tootvaid firmasid.
Jõgevamaal Puurmani mõisa söögisaali, Hiina salongi ja mõisaproua toa seinakatted on ühed
vähesed
in situ säilitatud ja restaureeritud tapeedid Eestis.
Kui seintel on alles suurel hulgal ajaloolist tapeeti, tasub kaaluda selle säilitamist algsel
kohal kogu mahus. See annab ruumile ja kogu hoonele lisaväärtust!
Tapeeti kahjustavad tegurid jagunevad järgnevalt: niiskus, UV-kiirgus, bioloogilised (
hallitus ,
putukad, närilised) organismid ja mehhaaniline
rikkumine (nühkimine, kraapimine, rebimine).
Nendele võivad lisanduda inimtegevusega seotud kahjustused, näiteks tahm,
pori - ja/või
värvipritsmed jms.
Lihtsaim meetod, millega iga tapeete säilitada sooviv maja- või korteriomanik hakkama saab,
on pindmise mustuse eemaldamine pehme
pintsliga . Kõvemini kinnitunud mustuse
eemaldamiseks võib proovida kunstitarvete poest kättesaadavaid söekustutuskumme. Mida
pehmem, seda parem. Puhastusproove tuleks teha seina varjatud piirkondades. Rebenenud ja
seinalt lahti tulnud tapeeti saab tagasi kleepida tavalise
lahja tapeediliimiga või nisutärklise
kliistriga.
Tapeetide säilitamise keerukamate
etappide läbimiseks tasub küsida spetsialisti nõu.
Puurmani mõisa söögisaali tapeet enne In situ restaureerimine . restaureerimist.
Pärast restaureerimist.
Tapeetide uurimine koduste vahenditega
Enne remonti või lammutustöid tuleks uurida kogu tapetseeritud seinapinda, mitte juhuslikust
kohast
tükk tapeeti maha kiskuda. Aegade jooksul on seinte kujundusskeem palju muutunud,
mistõttu tuleks enne tapeedikihtidesse kaevumist tutvuda hoone ajalooga ning sellest lähtudes
hinnata,
millisesse ajavahemikku võib leitav materjal
kuuluda . Ühes ruumis võib olla mitu
väärtuslikku ajaloolise tapeedi kihti!
Iseseisvalt tapeete uurides on soovitatav koostada
hoones või ruumis leiduvatest tapeetidest
kataloog , milles on välja toodud erinevatest kihtidest leitud tapeedid ning nende juurde
kuulunud bordüürid. Kataloogis tuleks võimalusel näidata tapeedipaani laiust ning kogu
mustrikordust näitav
fragment . Kui see osutub aga võimatuks, tuleb säilitada väiksem tükk.
Tapeedipaani
servas olev kontrollriba võib anda palju huvitavat informatsiooni, sealhulgas
mustrimudeli numbri, mõnikord mustri nime, tootja ja valmistamisaasta, mis aitab tapeedi
dateerimisele kaasa paremini kui makulatuurina kasutatud ajaleht.
Kataloogi
koostamiseks tasub tapeet paanilaiuselt seinalt maast-
laeni lahti lõigata, et saada
ülevaade kogu seina kujundusest. Kui seda pole võimalik teha, tuleks lõigata paanilaiused
ning umbes 50 cm pikkused tükid lae alt ja puusakõrguselt, kus on bordüüre enim kasutatud.
Tasub uurida ka nurki ning põranda- ja ukseliistu taguseid pindu.
Ühe ruumi seintelt leitud tapeetidest Maidla mõisa valitsejamajas eksponeeritakse koostatud kataloog. klaasi all seinal kõiki ruumist leitud tapeedikihte. Tapeedikihtide üksteisest eraldamiseks on kaks meetodit. Esiteks võib proovida kihte
üksteisest eraldada väikese ümara spaatli või puidust grillitiku abil. See tehnika ei sobi, kui
tapeediliim ei anna järele ning tapeedipaber puruneb.
Teiseks võib panna seinalt eemaldatud tapeedipakid ühtlaselt niisutatud ajalehtede vahele (4-5
lehte) ning
katta kilega, et niiskus mõjuks. Ajalehed ei tohiks veest tilkuda! Tapeedid võivad
niiskuma jääda 5-8 tunniks. Seejärel tuleb tapeedid üksteisest ettevaatlikult spaatli abil
eemaldada ning lasta ajalehepaberite vahel kuivada. Hea oleks veel kergelt niiskeid
tapeedifragmente puidust või vineerist plaadi all ajalehtede või happevabade paberite vahel
pressida. Kui tapeedid on kuivatatud, tuleb neile
hariliku pliiatsiga õrnalt märkida
leiukoht ,
tuba, fragmendi eemaldamise kõrgus ja kiht. Näiteks: Tatari 22; tuba 2; alt 4. kiht, 1,3 m
kõrguselt.
Pärast seismist 5–8 tundi niiskete ajalehtede vahel saab tapeedikihte hõlpsalt üksteisest näiteks spaatli abil
eraldada.
Kui tegemist on mälestisega või muinsuskaitsealal paikneva ehitisega, konsulteeri
kindlasti enne tööde alustamist muinsuskaitseameti spetsialistiga!
Huvitavat lugemist:
www.wallpaperinstaller.com
www.wallpaperscholar.com
www.historicwallpapering.com
Museovirasto tapeedi kataloog:
http://tapetti.nba.fi Tapeedi kollektsioonid ja
muuseumid Euroopas ja mujal:
Geffrye Museum (Inglismaa): www.geffrye-museum.org.uk
Victoria & Albert Museum (Inglismaa): www.vam.ac.uk/nal/guides/wallpapers/index.html
Whitworth Gallery (Inglismaa): www.whitworth.manchester.ac.uk/
Musee Papier Peint Rixheim (Prantsusmaa): www.museepapierpeint.org
Deutsches Tapeten Museum Kassel (Saksamaa): www.museum-kassel.de
Muinsuskaitseamet
Uus 18, 10111 Tallinn
640 3050
[email protected] www.muinas.ee
Koostaja :
Kadri Kallaste
Kõik kommentaarid