Ajaloolised tapeedid (0)

32. 
 
 
AJALOOLISED  TAPEEDID  
 
Ajalooliste   tapeetide   mainimisel  kangastuvad   paljudele   inimestele  nõukogudeaegsed 
pruunides, roosades ja beežides toonides seinakatted, mida leidub  elamutes  ja korterites veel 
kihtide viisi. Kuid kui vaadata natuke kaugemale minevikku, sügavamale tapeedikihtide alla, 
avaneb uurijale hoopis teine pilt.   
Paberist seinakatteid on interjööride  kaunistamiseks järjepidevalt kasutatud juba üle 300 aasta. 
Vanim  tapeedinäide  pärineb  16.  sajandi  Inglismaalt.  Hetkel  Eestis  teada  olevad  vanimad 
tapeedid  on  Tallinna  vanalinnast,  Nunne  2  hoonest  leitud  nn  etruski  mustriga   tapeedi  
fragmendid , mis on dateeritavad 1790ndatesse aastatesse. 
 
 
 
Nunne 2  laest leitud teadaolevalt vanimad tapeedifragmendid Eestis. Sama ruumi seinalt avastatud bordüür. 
 
Tapeet  on sama tähtis osa ajaloolisest interjöörist kui  antiikne  mööbel, seina- ja laemaalingud, 
parkett   ja  tekstiilid.  Sarnaselt  teistele  ruumikujundusdetailidele  esindab  tapeet  kindlat 
ajajärku,  stiili  ning  jutustab  endiste  omanike  ilumeelest,  harjumustest  ning  sotsiaalsest 
staatusest. Tapeete analüüsides on võimalik määratleda ka ruumi kunagine otstarve ning saada 
terviklikum ülevaade selle ajaloolisest kujundusest.  
Eestis  on  siiani  ajaloolistele  tapeetidele  vähe  tähelepanu  pööratud.  Suur  hulk  väärtuslikku 
materjali  on  enne  restaureerimistöid  seintelt  maha  kistud  ning  läbi  uurimata  ära  visatud. 
Sellest  on  äärmiselt  kahju,  sest  need  fragmendid,  mis  meile  jäänud  on,  annavad  aimu  väga 
rikkalikust tapeedivalikust ning huvitavatest seina kujundusskeemidest.    
  
19. sajandi interjöör . TLM Fn 8516:13 
Tapeedifragment, mille terviklik muster 
on näha arhiivifotol. See on 
moodustanud tahveldise osa seina 
alumises pooles .  
 
 
 
 
AJALUGU 
Tapeedid  on  alati  imiteerinud  erinevaid  luksuslikke  materjale,  sealhulgas  siidi,  gobelääne, 
nahka, kipskaunistusi, seinamaalinguid, puitu ja marmorit.  
 
Vanimad 
tapeedid 
olid 
monokroomsed 
ornamendilehed, 
mis  trükiti  väikestele 
kaltsupaberilehtedele  musta  trükitindiga.  Nendega  kaeti  nii  seinu  kui  ka   kappide   ja  karpide 
sisemusi.  Puidumustrit,   intarsiat   või  heraldilisi  motiive  kujutavaid   pabereid   on  leitud  ka 
lagedelt. 
 
   
 
 
Monokroomne  ornamendileht. 
 
17. sajandi lõpust pärinev šabloonide abil valmistatud tapeet. 
 
17.  sajandil  hakati  must-valgetele  mustritele   lisama   värvi,  mis   kanti   aluspaberile   nahast  
lõigatud šabloonidega. Levinuimad toonid olid sinine,  oranž ,  roosa  ja roheline. Sajandi lõpus 
hakati üksikuid  paberilehti otsapidi kokku kleepima, et  neid  rullidena ladustada, trükkida ja 
müüa. Sel ajal kujunes välja tapeedirulli standardmõõt, mis on ligikaudsena kasutusel tänaseni 
(10 x 0,52 m).  
Lihtsaid  ühe-kahevärvilisi  tapeete  kasutati  teenrite  ja  lihtrahva  eluruumide  viimistlemiseks, 
kuid trükitehnikate arenedes muutusid tapeedid tavaliseks ka uhkemates interjöörides.  
18. sajandi algust iseloomustavad luksuslikud samettapeedid, mis imiteerivad gobelääne.  
 
   
   
 
Gobelääne imiteerivad samettapeedid. 
 
Nii tolleaegsete kui ka  hilisemate  tapeetide puhul kehtib lihtne reegel – mida suurem muster, 
seda  luksuslikum  ja  kallim  tapeet.  Suurimad  mustrikordused  olid  90–120  cm  pikkused. 
Sellised mustrid olid kasutusel enamasti kabinettides, esindus- ja söögitubades.  
Värvilisi  tapeete  trükiti  enamasti  kriidist,  pigmendist  ja  loomsest  liimist  valmistatud 
värvidega.  
Uhkeldavates   barokk -  ja  rokokoointerjöörides  muutus  tapeet  väga  tavaliseks.  Moodi  tulid 
triibud ,  pitsi  ja väreleva siidi imitatsioonid, graafilisi lehti kujutavad mustrid, marmoreeritud 
paberid ning erinevate allegooriliste  stseenide ja arabeskidega  paneelid . Väga hinnatud olid ka 
Hiinast  toodud  käsitsimaalitud  tapeedid,  mida  Euroopa  tapeeditootjad  imiteerisid  veel  19. 
sajandi lõpuni.  
 
   
   
 
Maidla  mõisa marmoreeritud   Barokk- ja rokokoointerjöörides                 1880ndatest pärinev hiinapärane 
Tapeet                                         armastatud   triibu   motiiv .                            tapeet Puurmani mõisa  seinal . 
 
 
 
1830.  aastate  lõpust  alates  oli  võimalik  toota  paberit  ühtse  rullina,  mis  hõlbustas  tapeetide 
tootmist.  
1840ndatel  hakati  katsetama  automaatset  trükkimist  kõrgreljeefrullidega.  Suurenenud 
toodangumaht  tähendas  kvaliteedi  ja  hindade  langemist,  mistõttu  tapeet  muutus  kõigile 
kättesaadavaks.  Tolleaegne  tapeediturg  pakkus  suurt  valikut.  Perekondlikes  eluruumides 
kasutati  heledal  põhjal  suureõieliste  mustritega  tapeete,  karamelltrükis  teostatud 
siidiimitatsioone,  drapeeritud  pitsi  ja  tülli  kujutavaid  mustreid.  Raamatukogudesse, 
söögitubadesse  ja  piljardiruumi  sobisid   tumedad   raamistatud  tapeedid,  mis  tihti   kujutasid  
tihedat  lehestikku,  gobelääne  või   kullatud   nahka.  Kamina-  ja  uksepealsed  kaunistati 
dekoratiivsete paneelidega. Ka  erinevaid  illusionistlikke arhitektuurseid  detaile sai  tapeedina 
seina  kleepida.  Rikkam  tarbija  sai  endale  lubada  loodusvaateid,  antiikmütoloogiat  või 
ajaloolisi stseene kujutavaid panoraamtapeete.   
 
  
 
1840ndatele  omased  suureõieliste mustritega tapeedid. 
 
Tapeete  reklaamiti  naisteajakirjades,  ajalehtedes  ja  rahvusvahelistel  näitustel.   Keskklass   ja 
jõukamad tarbijad konsulteerisid tapeedi valikul  ruumikujundajatega. 
19.  sajandi  lõpul  hakkasid  populaarsust  võitma  sünteetiliste  lisanditega  pestavad  tapeedid 
(PVC  kattega ) ja linoleumi eellased. Esikutes, trepikodades, köökides ja vannitubades kasutati 
pestavaid keraamiliste  plaate , puitu või kivi imiteerivaid tapeete.  
 
 
Sajandi 
vahetusele 
on 
iseloomulikud  nii  juugendlikud 
mustrid kui ka tikandeid ja  kootud  
tekstiile 
imiteerivad 
tapeedid. 
1920ndate  tapeetidele  on  omased 
lihtsustatud 
geomeetrilised 
vormid,   peened   ja  lõigutud 
servadega   bordüürid.  Valdavaks 
on 
sügavad 
soojad  
toonid. 
Detailide  rõhutamiseks  kasutati 
palju 
metalseid 
toone 
ja 
sädelevaid värve.  
 
  
 
 
Kontrastiks  ühevärvilistele  seintele  pakkus  tapeediturg  ajalooliste  stiilide   koopiaid , 
stiliseeritud  taimornamente,  maastikuvaateid  ja  hiinapäraseid  mustreid.   Tavalised   olid  ka 
murtud  toonidega ja häguse kujundusega ning ühevärvilised tapeedid, mis  pakkusid  mööblile 
neutraalset tausta.    
  
 
 
 
Teise Maailmasõja ajal ning pärast seda hakkasid levima  Skandinaavia  firmade tapeedid, mis 
olid  enamasti  monokroomsed  ning  kujutasid  lihtsustatud  taimornamente,  geomeetrilisi  ja 
abstraktseid kujundeid. 
Okupatsiooni ajal toodi tapeete Eestisse kõige enam  Moskva , Kiievi ja Riia paberivabrikutest, 
erikaubana ka Soome, Ritola & Pihlgreni modernse kujundusega seinakatteid.        
 
Eestis  leidub  ajaloolisi  tapeete  pea  igal  pool  –  linnamajades,   taludes ,  mõisates, 
valitsejahoonetes. Arvestades meie külma kliimat, on tapeete kasutatud nii  ruume  isoleeriva 
materjali  kui  ka  kujunduselemendina.  Seetõttu  on  elu-  ja  pereruumid  olnud  enamasti 
tapetseeritud.  Harvemini  kasutatavates  esinduslikes  ruumides  kaunistati  seinu  maalingute  ja 
luksuslike tapeetidega.      
Käsitsitrükitud tapeete leidub paljudes mõisates ja jõukates linnamajades, kuid antud tehnikas 
valminud  bordüüre  on  kasutatud  suurel  hulgal  ka  miljööväärtuslikes  piirkondades  asuvates 
lihtsamates hoonetes. Valdav osa tapeetidest on toodetud valtstrüki tehnikas. 
   
 
   
 
Tallinnas J. Köleri 9  asunud  nüüdseks lammutatud majast pärinevad bordüürid. 
 
 
 
 
 Maalitud tapeet Viimsi mõisa  fuajee   laes . 
 
 
Kõige  lihtsam  on  eristada  koridoride,  köökide  ja  vannitubade  tapetseerimiseks  mõeldud 
keraamilise  plaadi  või  kivi  imitatsiooniga  seinakatteid,  mida  leidub  paljude  puithoonete 
üldkasutatavates ruumides. 
Enamik  leitavast  materjalist  on  dateeritav  19.  sajandi  lõpukümnenditesse  ja  II  maailmasõja 
eelsesse  aega.  Enne  sõda  on  tapeedi  valikut  kujundanud  Kesk-Euroopa  ja  Venemaa  mõjud. 
Keeruline on välja tuua just Eestile omast kujundusjoont. Sarnaselt Saksamaale domineerisid 
19.  sajandi  lõpus  Eesti  interjöörides  tumedad  toonid  ja  suured  mustrid,  mis  katsid  kogu 
seinapinda.  Magamistubades  kasutati  heledamaid   lille -ja  lehemustreid.  Paljudel  juhtudel  on 
kasutatud laekarniisi või  peegelvõlvi  all jooksvat tapeedi  toonist  tumedamat peent  bordüüri. 
Üksikutel  juhtudel  on  kasutatud  ka  tahveldist  imiteerivaid  laiu  bordüüre,  mis  asusid  seina 
alaosas. 
20.  sajandi  algust  iseloomustavad  juugendlikud  suured  lillemustrid,  heleda  triibu  ja 
geomeetriliste kujunditega ning ühevärvilised puitliistudega raamistatud tapeedid. Bordüüride 
laius  varieerub  väga kitsast (3–5 cm) väga laiani (15–20 cm). Neid on kasutatud nii tapeetidel 
kui ka värvitud seintel . 
 
 
 
 
19. saj lõpu Eesti interjöörides 
domineerisid tumedad toonid ja suured 
mustrid. 
   
 Keraamilisi plaate kujutav muster. 
 
 
TEHNIKAD  JA KASUTATUD MATERJALID 
Kõige  vanemad  trükitehnikad  on   šabloon -  ja  kõrgreljeeftrükk,  millele  järgnesid  valtstrükk 
ning  serigraafia  ehk   siiditrükk .  Tänapäeval  kasutatakse  tapeetide   tööstuslikuks   tootmiseks 
fleksograafiat ja lasertrükki.   
 
Šabloontrükk 
Trükkimiseks  kasutatud  šabloone  lõigati  loomanahast.  Värvidena  tarvitati  gallustinti  ja 
liimvärve.   
 
Kõrgreljeeftrükk  
Tehnika  eripära  seisneb  puidust  graveeritud  trükiplokkide  kasutamises.  Iga  värvi  jaoks  on 
vaja  erinevat   plokki ,  mille  mõõtmed  varieeruvad  vastavalt  mustrikorduse  suurusele. 
Trükkimiseks kasutati liim- ja kaseiinvärve.     
Eri värvid ja kujundid joonistuvad selgelt välja, st  ei segune üksteisega. Tapeedi pind tundub 
katsumisel kergelt reljeefne. 
 
Valtstrükk 
Kui 1830. aastatel hakati valmistama tapeedipaberit rullina, andis see  tõuke  uue trükitehnika – 
valtstrüki  –  kujunemisele.  Sarnaselt  puiduplokkidele  kasutatakse  ka  valtstrüki  puhul 
kõrgreljeeftrüki  võtet,  ainus  erinevus  on  trükkimiseks  kasutatavad   rullid   ehk  valtsid,  mis 
võimaldavad  tapeete  toota   suuremates    kogustes   ja  palju  kiiremini  kui  plokkidega.  Iga  värvi 
jaoks on vaja eraldi  valtsi .      
Valtsidega  trükitud  tapeetidele  on  omane  maaliline  efekt.  Erinevaid  värve  kantakse  paberi 
pinnale  kiirelt  üksteise  järel,  mistõttu  ei  jõua  need  täielikult  kuivada  ning  segunevad 
üksteisega.  Hästi  säilinud  või  uute  tapeetide  puhul  on  võimalik  eristada  nn  huult  ehk 
värvivalli, mis tekib kohtadele, kus valts on viimasena paberi pinda puudutanud.  
 
Serigraafia ehk siiditrükk  
Serigraafia  ehk  siiditrüki  tehnikas  hakati  tapeete  valmistama  1950.  aastatel.  Trükkimiseks 
kasutati  eelnevalt  valgustundliku  materjaliga  töödeldud  siidiga  kaetud  raame  ning 
spetsiaalseid trükivärve. Ühe  raamiga  sai trükkida vaid ühte värvi. Siiditrükk võimaldab väga 
peente  ja  graafiliste  mustrite  trükkimist.  Reljeefi  see   trüki   tehnika  paberi  pinnale  ei   jäta . 
Mustrit  või  kujutist  väga  lähedalt  uurides  võib  märgata  siidist  jäänud  peent  struktuuri  värvi 
pinnal.  
Tapeetide  tootmise  kohta  Eestis  on  vähe   viiteid ,  siiski  leidub  arhiiviallikad,  mis  räägivad 
1880ndate  alguses  Tallinnas  tegutsenud  Revaler  Tapeten  Fabrik`ist,  kus  toodeti  tapeete  nii 
valts-  kui  ka  plokitrükitehnikas.  Peale  sõda  on  Eestis  tapeete  tootnud  näiteks  Kohila 
Paberivabrik ja Polümeeri Tehas.      
 
 
TAPEETIDE SÄILITAMINE  
Ajalooliste  tapeetide  säilitamisel  on  eristatavad  kaks  põhimõtet:  seinalt   eemaldatud  
fragmentide säilitamine ja suuremate pindade säilitamine in situ ehk algsel kohal.   
Eestis  on  eelkõige  tegeletud  ajalooliste  tapeedifragmentide  säilitamisega.  Põhja-  ja  Kesk-
Euroopas  on  aga  juba  1980ndate  algusest  tähtsustatud  ajalooliste  tapeetide  säilitamist  algsel 
kohal.  Ajalooliste  interjööride  taastamisel  on  veel  levinud  tapeedifragmentide  või   fotode  
eeskujul rekonstrueeritud tapeetide kasutamine. Euroopas on mitmeid rekonstrueeritud tapeete 
tootvaid firmasid.  
Jõgevamaal Puurmani mõisa söögisaali, Hiina salongi ja mõisaproua toa seinakatted on ühed 
vähesed in situ säilitatud ja restaureeritud tapeedid Eestis.  
 
Kui seintel on alles suurel hulgal ajaloolist tapeeti, tasub kaaluda selle säilitamist algsel 
kohal kogu mahus. See annab ruumile ja kogu hoonele lisaväärtust! 
 
Tapeeti kahjustavad tegurid jagunevad järgnevalt: niiskus, UV-kiirgus, bioloogilised ( hallitus , 
putukad, närilised) organismid ja mehhaaniline  rikkumine  (nühkimine, kraapimine, rebimine). 
Nendele  võivad  lisanduda  inimtegevusega  seotud  kahjustused,  näiteks  tahm,   pori -  ja/või 
värvipritsmed jms.  
 
Lihtsaim meetod, millega iga tapeete säilitada sooviv maja- või korteriomanik hakkama saab, 
on  pindmise  mustuse  eemaldamine  pehme   pintsliga .  Kõvemini  kinnitunud  mustuse 
eemaldamiseks  võib  proovida  kunstitarvete  poest  kättesaadavaid  söekustutuskumme.  Mida 
pehmem, seda parem. Puhastusproove tuleks teha seina varjatud piirkondades. Rebenenud ja 
seinalt  lahti  tulnud  tapeeti  saab  tagasi  kleepida  tavalise   lahja   tapeediliimiga  või  nisutärklise 
kliistriga.  
Tapeetide säilitamise keerukamate  etappide läbimiseks tasub küsida spetsialisti nõu.      
 
  
 
Puurmani mõisa söögisaali tapeet enne        
In situ  restaureerimine . 
restaureerimist.    
 
 
Pärast restaureerimist. 
 
Tapeetide uurimine   koduste  vahenditega  
Enne remonti või lammutustöid tuleks uurida kogu tapetseeritud seinapinda, mitte juhuslikust 
kohast  tükk  tapeeti maha kiskuda. Aegade jooksul on seinte kujundusskeem palju muutunud, 
mistõttu tuleks enne tapeedikihtidesse kaevumist tutvuda hoone ajalooga ning sellest lähtudes 
hinnata,   millisesse   ajavahemikku  võib  leitav  materjal   kuuluda .  Ühes  ruumis  võib  olla  mitu 
väärtuslikku ajaloolise tapeedi kihti!  
 
Iseseisvalt  tapeete  uurides  on  soovitatav  koostada   hoones   või  ruumis  leiduvatest  tapeetidest 
kataloog ,  milles  on  välja  toodud  erinevatest  kihtidest  leitud  tapeedid  ning  nende  juurde 
kuulunud  bordüürid.  Kataloogis  tuleks  võimalusel  näidata  tapeedipaani  laiust  ning  kogu 
mustrikordust näitav fragment . Kui see osutub aga võimatuks, tuleb säilitada väiksem tükk.  
Tapeedipaani   servas   olev  kontrollriba  võib  anda  palju  huvitavat  informatsiooni,  sealhulgas 
mustrimudeli  numbri,  mõnikord  mustri  nime,  tootja  ja  valmistamisaasta,  mis  aitab  tapeedi 
dateerimisele kaasa paremini kui makulatuurina kasutatud ajaleht.  
Kataloogi   koostamiseks   tasub  tapeet  paanilaiuselt  seinalt  maast- laeni   lahti  lõigata,  et  saada 
ülevaade  kogu  seina  kujundusest.  Kui  seda  pole  võimalik  teha,  tuleks  lõigata  paanilaiused 
ning umbes 50 cm pikkused tükid lae alt ja puusakõrguselt, kus on bordüüre enim kasutatud. 
Tasub uurida ka nurki ning põranda- ja ukseliistu taguseid pindu.      
 
    
 
Ühe ruumi seintelt leitud tapeetidest 
Maidla mõisa valitsejamajas eksponeeritakse  
koostatud kataloog. 
 
 
           klaasi all seinal kõiki ruumist leitud tapeedikihte. 
 
         
Tapeedikihtide  üksteisest  eraldamiseks  on  kaks  meetodit.  Esiteks  võib  proovida  kihte 
üksteisest  eraldada väikese ümara spaatli  või  puidust  grillitiku abil. See tehnika ei  sobi, kui 
tapeediliim ei anna järele ning tapeedipaber puruneb.  
Teiseks võib panna seinalt eemaldatud tapeedipakid ühtlaselt niisutatud ajalehtede vahele (4-5 
lehte) ning  katta  kilega, et niiskus mõjuks. Ajalehed ei tohiks veest tilkuda! Tapeedid võivad 
niiskuma  jääda  5-8  tunniks.  Seejärel  tuleb  tapeedid  üksteisest  ettevaatlikult  spaatli  abil 
eemaldada  ning  lasta  ajalehepaberite  vahel  kuivada.  Hea  oleks  veel  kergelt  niiskeid 
tapeedifragmente  puidust  või  vineerist  plaadi  all  ajalehtede  või  happevabade  paberite  vahel 
pressida.  Kui  tapeedid  on  kuivatatud,  tuleb  neile   hariliku   pliiatsiga  õrnalt  märkida   leiukoht , 
tuba,  fragmendi  eemaldamise  kõrgus  ja  kiht.  Näiteks:  Tatari  22;  tuba  2;  alt  4.  kiht,  1,3  m 
kõrguselt.  
 
 
Pärast  seismist  5–8  tundi  niiskete  ajalehtede  vahel  saab  tapeedikihte  hõlpsalt  üksteisest  näiteks  spaatli  abil 
eraldada. 
 
 
Kui  tegemist  on  mälestisega  või  muinsuskaitsealal  paikneva  ehitisega,  konsulteeri 
kindlasti enne tööde alustamist muinsuskaitseameti spetsialistiga!  
 
 
Huvitavat lugemist: 
www.wallpaperinstaller.com  
www.wallpaperscholar.com  
www.historicwallpapering.com  
Museovirasto tapeedi kataloog:  http://tapetti.nba.fi  
Tapeedi kollektsioonid ja  muuseumid  Euroopas ja mujal:  
Geffrye   Museum  (Inglismaa): www.geffrye-museum.org.uk  
Victoria & Albert Museum (Inglismaa): www.vam.ac.uk/nal/guides/wallpapers/index.html  
Whitworth Gallery (Inglismaa): www.whitworth.manchester.ac.uk/  
Musee Papier Peint Rixheim (Prantsusmaa): www.museepapierpeint.org  
Deutsches  Tapeten Museum Kassel (Saksamaa):  www.museum-kassel.de   
 
 
 
Muinsuskaitseamet 
Uus 18, 10111 Tallinn 
640 3050 
[email protected] 
www.muinas.ee 
 
Koostaja : Kadri Kallaste