Ajaloo kontspekt: peatükid 3 - 5 (0)

Ajaloo kt pt.3-5
mõisted
Dominioon - Briti rahvaste ühenduse autonoomne liikmesriik, millel on oma parlament , valitsus, kohtusüsteem ja seadusandlus .
Majanduslik liberalism - seisukoht, mille järgi riigi kontroll majanduse üle tuleb viia miinimumini.
Maffia -kuritegelik organisatsioon
Propaganda-uudised, teave ja kihutustöö,mille eesmärgiks on panna inimesed omaks võtma mingit kindlat arvamust.
Teemad
1.Demokraatlik ühiskond
Demokraatlikku ühinkonda iseloomustavad:

• Rahvamäärav osa ühiskonna tähtsamate küsimuste lahendamises
  
• Kodanikuvabaduste olemasolu
  
• Kodanikuõiguste olemasolu
  

Tänu sõja võitmisele kasvas märgatavalt demokraatlik suurriikide maine. Nende mõjul otsustasid demokraatia kasuks paljud uued riigid, sealhulgas ka Eesti. Kuid demokraatia laienes ka siseriiklikult. Esimese maailmasõja aastail ja sellele järgnenud ajal kehtestati paljudes riikides seadused, mis suurendasid tunduvalt kodanike demokraatlikke õigusi. Eelkõige puudutas see valimisõigusi. 1918.aastal Suurbritannias vastu võetud seadusega suurendati valimisõiguslike kodanike arvu peaaegu 3 korda. Valima lubati kõik mehed alates 21. Eluaastast, sõltumata sellest, kui palju neil vara on. Valimisõiguse said ka naised. Naistele seati siiski vanusepiiranguks 30. Eluaasta . See ebaõiglus kaotati kümme aastat hiljem. Tänu naisõigluslaste(neid nimetati sufražettideks) survele said sel ajal valimisõiguse mitme Euroopa riigi naised.
2.Demokraatlikud ja mittedemokraatlikud liikumised
Demokraatlikud liikumised
Liberalism ja konservatism olid Euroopas juba mõnda aega tuntud. Poliitilisteks erakondadeks tänapäeva mõttes kujunesid need Inglismaal 19. Sajandi esimesel poolel. Liberaalid olid tollal uuendustele vastuvõtlikumad, nad kaitsesid isiksuse vabadusi ja vabaturumajandust. Konservatiivide arvates oli hea see, mis juba ajaloos läbi proovitud. Seepärast ei tormanudki nad kõike muutma , vaid otsisid tuge mineviku kogemustest.19.sajandi lõpul hakkasid ka konservatiivid üha rohkem kaitsma vaba turgu ning pooldama riigi mittesekkumist majandusellu. Sellega võitsid nad enda poole neid valijaid, kes ennem andsid oma hääled liberaalidele. Pärast Esimest maailmasõda kaotasid liberaalid Euroopa maades oma senise mõju. Vabaturumajanduse tähtsaimaks kaitsjaks muutunud konservatiivsetest erakondadest said aga juhtivad paremerakonnad. Konservatiivide põhiliseks vastaseks kujunesid sotsialistid ning sotsiaaldemokraadid . Sotsialistlikke ning sotsiaaldemokraatide erakondi nimetati pahempoolseteks. Nende arvates on riigi kohus toetada abivajajaid. Selleks tuleks kehtestada rikastele suuremad maksud ja saadud raha kasutada kõigile võrdsete elutingimuste loomiseks. Lõppeesmärgiks oleks sotsialism ehk ühiskond, kus elanike vahel ei oleks suurt varalist ebavõrdsust. Seda lootsid nad saavutada ümberkorralduste ehk reformidega. Töölistele valimisõiguse andmine suurendas sotsialistide ja sotsiaaldemokraatide poolehoidjate arvu.1920 -30 aastail asusid nad Skandinaavia maades valitsuse eesotsa.
Mitte demokraatlikud liikumised
Sõjast väsinud inimesed lootsid, et demokraatlikud valitsused suudavad kiiresti ületada sõjajärgsed majandusraskused ja poliitilise segaduse ning tagavad rahvale heaolu. Kuna majanduslikku õitsengut kohe ei saabunud, siis pettusid paljud demokraatias . See pettumus ning hirm homse päeva ees olid soodsaks pinnaks mittedemokraatlikele liikumistele . Nende liikumiste juhid süüdistasid rahva hädades demokraatlikke valitsusi ja lubasid, et juhul kui nad pääsevad võimule, seavad nad riigis korra majja. Nad väitsid, et on vaja kehtestada diktatuur, mis hävitab karmikäeliselt rahva vaenlased ning kindlustab majandusliku õitsengu. Mõjukamad mittedemokraatlikud liikumised olid kommunistlik, fašistlik ning natsionaalsotsialistlik liikumine.
Sotsialistide ridadest välja kasvanud kommunistlike juhtide arvates pidi tööliskonnast saama õnneliku homse ehitaja. Ajaloo liikuma panevaks jõuks oli nende arvates klassivõitlus – vaese tööliste ja talupoegade võitlus rikaste kapitalistide ja mõisnikega. Selles võitluses oli vaestel õigus kasutada kõiki vahendeid: relva abil võim haarata, rikastelt vägivallaga vara ära võtta, hirmuvalitsus kehtestada ning kõik, kes vaenlaseks tunnistati, hävitada. Hirmuvalitsemine oli ka fašistide ning natsionaalsotsialistide kõige meelepärasem riigijuhtimise viis. Kuid nende lipukirjaks oli mitte ühe ühikonnaklassi, vaid kogu rahvuse ülistamine. Vaenlasteks, kelle süül on nende rahvust tabanud suured hädad, kuulutati võõrriigid, reeturitest riigijuhid, kes võõrriikide ees lömitasid, teised rahvused ning kommunistid . Selleks, et saavutada majanduslik õitseng tuli vaenlased hävitada.
3.Inglismaa, Prantsusmaa, USA sise-ja välispoliitika 20-30 aastail.
Inglismaa
1920. aastate teisel poolel algas Suurbritannias majanduslik tõus, mille katkestas ülemaailmne majanduskriis . Kõikidest hädadest hoolimata mõjutas kriis Suurbritanniat siiski vähem kui paljusid teisi maid. Briti tööstusettevõtted kasutasid võõramaiseid tooraineid. Nende hinna langus alandas ka Suurbritannias toodetud kaupade hindu. Tänu sellele said britid oma toodangut võrdlemisi edukalt müüa ka kriisiaastatel. Briti demokraatial oli 1920. Aastate alguseks läbitud pikk arengutee. Seal toimis põhiseaduslik monarhia . Riigipeaks oli kuningas või kuninganna, kes ei osalenud riigi igapäevases juhtimises, vaid esindas kuningriiki tähtsatel üritustel. Seadusi võttis vastu parlament ning nende täitmist korraldas valitsus eesotsas peaministriga. Täna valimisõiguste laiendamisele tõusis liberaalide asemele teiseks peamiseks erakonnaks Tööliserakond. Tööliserakondlased muutusid konservatiividele tõsisteks vastasteks. 1920. Aastail saavutasid nad kahel korral võidu parlamendivalimistel ning juhtisid ka valitsust. Kuid enamiku ajast valitsesid riiki siiski konservatiivid.
Prantsusmaa
Prantsuse majandus arened 1920. Aastail soodsamates tingimustes kui Suurbritannia oma. Riik sai küll maailmasõjas tugevasti kannatada ning välisvõlg oli üsna suur, kuid tänu võidule liideti riigiga uusi alasid. Majandust aitasid ka edendada reparatsioonimaksud. Prantsusmaa arenes ka tööstusriigiks. Prantsusmaa eristas Suurbritanniast ka see, et seal tegutses palju parteisid. Seega oli Prantsusmaa poliitiline elu palju kirevam. Tavaliselt oli valitsuse eluiga prantsusmaal lühike: 20 aasta jooksul 41 valitsust. 1930. Aastate keskpaigani hoidsid riigitüüri enamasti paremerakondade valitsused. Asumaid oli Prantsusmaal vähem kui Suurbritannial. Aga see ei tähendanud et Prantsusmaal polnud asumaadega seotud probleeme, nt. 1920. Aastate keskpaigal suruti maha ülestõusud Põhja- Aafrikas ning Lähis- Idas. Teade krahhist, mis tabas New Yorgi fondibörsi 1929. Aasta sügisel, ei tekitanud Prantsusmaal esijalgu erilist ärevust. Pranslastele tundus ,et nende heaolu ei ohusta miski. Kuid järgmise aasta lõpul laienes kriis ka Prantsusmaale. Riigivõimu suutmatus majanduskriisi ületada innustas neid, kes soovisid Prantsusmaale diktatuuri. 1934. Aastal korraldasid äärmuslased Pariisis meeleavalduse , mille käigus üritati hõivata parlamendihoone. Politsei, kellele tulid appi ka pealinna elanikud, suutsid riigipöördekatse maha suruda. Need sündmused äratasid Prantsuse ühiskonnas ohutunde. Diktatuuriohuga võitlemiseks lood Rahvarinne , kuhu koondusid sotsialistid, kommunistid ja teised pahempoolsed erakonnad 1936. Aasta parlamendivalimistel saavutas rahvarinne ülekaaluka võidu ning moodustas valitsuse. Võeti vastu palju seadusi, tõstetu ostujõudu, vähendati töönädala pikkust,
USA
USA poliitiline elu oli sarnane Suurbritannia omaga kehtis kaheparteisüsteem. Kuid Ameerikas valitses vabariiklik kord mitte monarhia. Seadusi võttis vastu Kongress ning riigipeaks oli neljaks aastaks valitav president . Juhtivateks erakondadeks olid Vabariiklik ja Demokraatlik. Nii vabariiklased kui ka Demokraadid pooldasid vabaturumajandust, seega oli tegu paremerakondadega. Vabariiklased pidasid riigi sekkumist majandusellu täiesti lubamatuks. Demokraadid arvasid, et kui vaja, võib riik majandust reguleerida. Maailmasõja ajal, mil majandus vajas riigipoolset juhtimist, oli presitendiks demokraat. Vabariiklased kaotasid peaaegu kõik sõja ajal kehtestatud majanduspiirangud. Riigvõim peaks tegelema vaid kõige tähtsamate asjadega , nagu riigikaitse , välispoliitika ning raha trükkimine. Kõike muud reguleerigu vaba turg . Niisugust poliitikat nim. majanduslikuks liberalismiks. Sõjajärgsel aastakümnel tõi see ka edu .
4. Diktatuuride tekkimise põhjused 1930. Aastatel
1. Muutused ühiskonnas.Keskklass kaotas oma poliitilise, ühiskondliku ja ka majandusliku mõjuvõimu. Tugevnes suurearvuline töötajaskond, kes tänu valimisõigusele sai ,mõjutada riigi arengut.Naistele valimisõiguse andmine. Nii tekkisid uued suured valijate rühmad , kelle rahulolematust suutsid tulevased diktaatorid edukalt ära kasutada.
.2. Sõjamõju.Oli harjutud karmikäelise võimuga. Vaatamata jälkusele ning vägivaldsusele osutus selline võim sõjatingimustes tõhusaks riigi juhtimise vahendiks . Pärast rahu kehtestamist oli nendel juhtidel, kes lubasid tegutsed kindlakäeliseltm karistada vaenlasi ja muuta inimeste elu paremaks, üsna lihtne rahva seas poolehoidu leida.
3.Pettumine Versailles ´ süsteemis. Pariisirahukonverentsil koostatud rahulepingud vihastasid maailmasõja kaotanud rahvaid kui ka mõningaid Antandi liitlasi. Ärritas seem et pärast sõda kehtestatud riigipiirid ei arvestanud rahvaste ja riikide huve. Seepärast leidsid toetust need juhid, kes lubasid oma rahvale ebaõigluse jõuga heastada.
4.Majanduslikud raskused. Sõja kaotanud riikides oli seotud reparatsiooni maksed, kiire inflatsioon või toorainete kaduminek. Pikaajaline sügav majanduskriis röövis inimestelt usu paremasse homsesse ja demokraatiasse. Seda kibestumist kasutati ära ja öeldi et kui nad võimule saavad läheb elu paremkas kiiresti ja rahvas uskus seda.
5. Terav riigisisene võimuvõitlus. Poliitiliste erakondade omavaheline kemplemine ning üksteise mustamine põhjustasid ka pettust
6.Valimiskünniste puudumine. Erakondi on liiga palju. Seepärast ei tekkinud selgepiirilist parlamendi enamust ning otsuse tegemine oli raskendatud. Mittedemokraatlikud pisirühmitused kasutasid parlamenti demokraatia vastu võitlemiseks , Nad võisid parlamendi saalis avalikult kuulutada, et taotlevad riigikorra muutust. Nii mõjutasid nad paljusi valijaid
5.Iseloomusta diktatuuri
1Lihtinimese eeskujuks pidi olema juht, keda imetleda. Saksamaal oli selleks Hitler. Juhikultust pandi teenima kõik, mis oli juhiga seotud – tema elulugu, välimus, harjumused ja isegi puudused. Juhi rasket lapsepõlve, millega püüti õigustada madalat haridustaset.
2Juht toetus valitsevale või ainsale lubatud parteile. Saksamaal olid selleks Natsid.Partei liikmed said kindlaid eesõigusi
3Allutamaks rahvast oma tahtele hirmutati neid vaenlastega, kuid tegelikult ohtu polnud. Välis vaenlasteks olid teised riigid. Sisevaenlasteks teised rahvused nt. juudid jne .
4 Valitsevale korrale igasuguse vastupanu mahasurumiseks loodi võimsad sala ja julgeolekuteenistused. Nt saksamaal Gestapo . Need organisatsioonid , mis tegelesid väljaspool avalikkuse kontrolli ja igasuguseid seadusi, külvasid enda ümber pidevat hirmu.